3-10-506/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-506 Haldusasi Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse toimingu (mitteeluruumi kohta käiva kaitsekohustuse teatise esitamine
2. märtsil 2009) õigusvastasuse tuvastamise ning haldusakti, millega tunnistatakse mitteeluruumi erastamise enampakkumine nurjunuks, andmiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. aprillil
4. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Piibeleht Varahaldus OÜ Esindajad: Toomas Uripea ja Rauno Aaslaid Vastustaja: Tallinna Kesklinna Valitsus Esindaja: Angela Reinlaid RESOLUTSIOON
5. Jätta Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
9. detsembril 2005 kuulutas Tallinna Kesklinna Valitsus välja enampakkumuse Pärnu mnt 8/Väike-Karja tn 9 asuvate mitteeluruumide erastamiseks. Tallinna Kesklinna vanema
10. veebruari 2006 korraldusega nr 161 kinnitati enampakkumise tulemused, mille kohaselt omandas eelnimetatud ruumide erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise õiguse 8 100 000 krooni eest OÜ Piibeleht Varahaldus.
11. OÜ Piibeleht Varahaldus pöördus kaebusega Tallinna Halduskohtusse (haldusasi nr 3-09-1004), taotledes, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse 1 toimingu, mis seisnes selles, et Tallinna kesklinna Valitsus ei avaldanud enampakkumise teates ega muul moel enne enampakkumist teavet selle kohta, et enampakkumise esemeks olevad ruumid on muinsuskaitseseadusest tulenevalt koormatud ostueesõigusega riigi kasuks.
12. detsembril 2009 lõpetas Tallinna Halduskohus haldusasja 3-09-1004 menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 12 lg 3 alusel.
14. jaanuaril 2010 esitas OÜ Piibeleht Varahaldus Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse tunnistada enampakkumine nurjunuks, kuna kaebuse esitajale sai pärast enampakkumise toimumist teatavaks oluline informatsioon müügieseme suhtes lasuvate piirangute kohta (hoone, kus mitteeluruumid asuvad on tunnistatud arhitektuurimälestiseks ning korteriomandi suhtes on riigil ja kohalikul omavalitsusel kinnistusraamatusse kantud ostueesõigus).
15. jaanuaril 2010 vastas Tallinna Kesklinna Valitsus, et enampakkumist nurjunuks ei tunnistata, kuna enampakkumine on korraldatud õiguspäraselt. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
16. OÜ Piibeleht Varahaldus esitas
17. veebruaril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevuse, mis seisnes Tallinnas Pärnu mn8/Väike-Karja tn 9 mitteeluruumi M6 kohta käiva kaitsekohustise teatise esitamises kaebuse esitajale alles
18. märtsil 2009 ning kohustaks Tallinna kesklinna Valitsust andma haldusakti, millega tunnistataks vaidlusalune enampakkumine nurjunuks erastamise kohustatud subjektist tulenevatel põhjustel.
19. Kaebuse esitaja leiab, et kaitsekohustise teatise esitamisega kaebuse esitajale alles
20. märtsil 2009 rikkus vastustaja esiteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lõigetest 1 ja 2 tulenevat kohustust avaldada enne müügilepingu sõlmimist kaebajale kui tulevasele lepingupoolele teavet kõigist erastatava mitteeluruumi suhtes kehtivatest kitsendustest ja piirangutest. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et korteriomand ei vasta nüüd enampakkumise tingimustele VÕS § 217 lg 2 p 4 mõttes, kuna korteriomandil lasub piiratud asjaõigusena ostueesõigus, mis on VÕS § 217 lg 2 p-s 4 sätestatud kolmanda isiku nõue või muu õigus asja suhtes.
21. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsus peaks enampakkumise nurjunuks tunnistama tulenevalt Vabariigi Valitsuse
22. juuni 1996 määrusega nr 175 kehtestatud mitteeluruumide erastamise korra (edaspidi VV määrus nr 1996/175) punktist 21 ning punktist
24. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlusalusel korteriomandil lasuvate avalik-õiguslike kitsenduste tõttu on tegemist on puudustega müüdaval asjal, mis ei olnud enampakkumistingimustes kajastatud ja vastustaja kui erastamise kohustatud subjekt vastutab selle puuduse eest, kuivõrd lepingutingimused on antud juhul määratud enampakkumise tingimustes, mida eelkõige tõendab vastav enampakkumise kuulutus. Kaebuse esitaja leiab, et erastamise kohustatud subjekt võib määratleda mõningad enampakkumise tingimused (eelkõige selles osas, mis puudutab müüdava eseme omadusi, kitsendusi jms) muul moel kui enampakkumise kuulutuse kaudu, kuid sel juhul peab olema see vormistatud kirjalikult, tagamaks enampakkumise võitja kui tulevase ostja õiguste ja huvide kaitse. Kaebuse esitaja toob ka välja, et enampakkumise kuulutuses oli märgitud, et müüakse korteriomandit, ent kuna aga registriosa oli enampakkumise eseme kohta alles avamata, siis polnud võimalik sellega tutvuda.
25. Kaebaja viitab VÕS § 218 lõikele 4 ja märgib, et ei teadnud ei muinsuskaitselistest kitsendustest ega ostueesõiguse olemasolust, mida soovib kinnitada sellega, et vastuseks tema 2 taotlusele väljastada kõik vaidlusaluse enampakkumisega seotud dokumendid, väljastati Tallinna Kesklinna Valitsusest talle
26. märtsil 2006 hulk dokumente, mille hulgas kaitsekohustise teatist ei olnud. Samuti märgib kaebuse esitaja, et korteriomandi esmakanne tehti kinnistusraamatusse alles
27. mail 2006, s.o peale enampakkumise toimumist ning ostueesõigus kanti kinnistusraamatusse
28. detsembril
29. VASTUSTAJA SEISUKOHT
30. Tallinna Kesklinna Valitsus peab OÜ Piibeleht Varahaldus kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud tuvastamisnõude osas on
31. märtsil 2010 jõustunud kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-09-1004 menetluse lõpetamise kohta. Kohustamisnõude osas leiab vastustaja, et enampakkumise nurjuks tunnistamiseks kohustatust subjektist tulenevatel asjaoludel puudub õiguslik alus. Vastustaja viitab VV määruse nr 1996/175 punktile 18 ja
32. Vastustaja märgib ka, et erinevates kohtumenetlustes ei ole kohtu poolt asja menetlemisel veel tuvastatud Tallinna Kesklinna Valitsuse poolset õigusvastast tegevust. Vastustaja viitab ka VV määruse nr 1996/175 punktile 7 ning selgitab, et
33. detsembril 2005 ajalehes „Postimees” avaldatud kuulutuses oli selgesõnaliselt märgitud telefoninumber, kust saada informatsiooni, seega oli informatsiooni kättesaadavus tagatud ning ka kaebuse esitajal oli võimalus tutvuda erastamiseobjektiga enne enampakkumise toimumist ning küsida täiendavat informatsiooni. Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et Tallinna Kesklinna Valitsus vastavat informatsiooni ei andnud. Vastustaja mitteeluruumidega tutvumisel annab teenistuja potentsiaalsetele enampakkumisel osalejatele teada objektiga seonduva olulise teabe, sealhulgas ka info kultuurimälestise ja muude muinsuskaitseliste piirangute kohta. Vastustaja leiab ka, et enampakkumise kuulutus ei pea sisaldama andmeid kinnismälestiste ja muinsuskaitselise piirangute kohta, see on oluline info lepingu sõlmimisel. Ka märgib vastustaja, et suusõnaliselt on kehtivatest muinsuskaitselistest piirangutest ja ostueesõigusest kaebuse esitajat teavitatud siis, kui toimus vastava mitteeluruumi tutvustamine kohapeal ning enampakkumise toimumisel komisjoni esimees muuhulgas mainib ka kehtivaid piiranguid, kuid detailselt seda ei protokollita.
34. Veel märgib vastustaja, et kaebuse esitaja on kinnisvara alal tegutsev ettevõtja ning on loogiline, et ta on teadlik muinsuskaitseseadusest ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud „Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest”. Samuti märgib vastustaja, et muinsuskaitselised piirangud on huvitatud isikule kättesaadavad ka avalikust kultuurimälestiste riiklikust registrist ning liiatigi on Pärnu mnt 8 / Väike- Karja tn 9 objektile paigaldatud mälestise kohta käiv asjakohane tähis. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei tundnud huvi müüdava objekti vastu ning ei tutvunud enne oksjonit sellega ja ei küsinud enampakkumise korraldajalt täpsustavat infot müüdava objekti kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
35. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Käesoleval juhul taotleb kaebuse esitaja Tallinna Kesklinna Valitsuse kui mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti kohustamist Tallinnas Pärnu mnt 8/Väike-Karja tn 9 paiknevas hoones asuva mitteeluruumi erastamiseks läbi viidud enampakkumise nurjunuks tunnistamist. Kohus leiab, et kohustamistaotus rahuldamata jätta, kuna kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust sellise haldusakti väljaandmist vastustajalt nõuda. Kuni
36. detsembrini 2009 reguleeris mitteeluruumide erastamist mitteeluruumide erastamise seadus ning selle alusel kehtestatud VV määrus nr 1996/175, mille punkti 17 esimeses lõikes nähti ette, et viie tööpäeva jooksul pärast enampakkumise toimumist kinnitab 3 mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti seaduslik esindaja enampakkumise tulemuse või tunnistab enampakkumise nurjunuks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust enampakkumise toimumise üle, samuti ei ole vaidlust selles, et Tallinna Kesklinna vanema
37. veebruari 2006 korraldusega nr 161 kinnitati enampakkumise tulemus. Seega on enampakkumise korraldaja teinud ühe VV määruse nr 1996/175 punktis 17 nimetatud otsustest. Kaebuse esitaja küll vaidlustas Tallinna Kesklinna vanema
38. veebruari 2006 korralduse osaliselt (haldusasi nr 306-1229), ent tema kaebus jäeti rahuldamata. Hiljem kaebuse esitaja enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta antud korraldust vaidlustanud ei ole. Kõnealust korraldust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ka käesolevas asjas. Samas tuleb märkida, et käesolevaks ajaks on selle vaidlustaise võimalused ka ammendunud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis määrab siduvalt kindlaks kaebuse esitaja õigused ja kohustused avalik-õiguslikus suhtes, mis puudutab Pärnu mnt 8/Väike-Karja tn 9 asuvate mitteeluruumide erastamist. Eelviidatud VV määruse nr 1996/175 punktist 17 tulenevalt ei ole võimalik, et samaaegselt kehtiksid haldusaktid enampakkumise tulemuse kinnitamise kohta ning enampakkumise nurjunuks tunnistamise kohta. Seega välistab Tallinna Kesklinna vanema
39. veebruari 2006 korralduse nr 161 kehtivus juba iseenesest enampakkumise nurjunuks tunnistamise ja sellesisulise haldusakti andmise. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldusakti andmisega määratleb haldusorgan lõplikult ja siduvalt kindlaks isiku ja avaliku võimu vahelise konkreetse õigussuhte. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 6 lõike 2 punktis 2 nimetatud välja andmata jäänud haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõude saab isik esitada juhul kui haldusorganil on seadusest tulenevalt kohustus konkreetne õigussuhe haldusaktiga reguleerida, ent ta ei ole seda teinud. Juhul kui õigussuhte reguleerimiseks on haldusakt antud, ent isik leiab, et haldusakt on õigusvastane ja rikub tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalus antud haldusakt vaidlustada HkMS § 6 lg 2 punktis 1 sätestatud tühistamisnõude esitamisega. Olukorras, kus isik ei ole tema õigusi väidetavalt rikkuva (talle kahjuliku) haldusakti tühistamist taotlenud, ei saa ta nõuda haldusorgani kohustamist sama õigussuhte reguleerimisele suunatud teistsuguse haldusakti andmiseks, iseäranis mitte juhul kui selliste haldusaktide paralleelne kehtivus oleks võimatu, nagu see käesoleval juhul oleks. Siinkohal tuleb märkida, et haldusakt kehtib sõltumata tema õigusvastasusest. HMS §-i 61 kohaselt kehtib haldusakt selle adressaadile teatavakstegemisest kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seejuures haldusakti kehtetuks tunnistamist on HMS § 68 lg 1 kohaselt isikul õigus nõuda vaid juhul kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuse esitajal ei ole õigust haldusmenetluse uuendamist nõuda, kuna vastav taotlus tuleks haldusorganile esitada ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Kui lähtuda kaebuse esitaja seisukohast, et enampakkumise lõpptulemus (enampakkumise tulemuse kinnitamise või enampakkumise nurjunuks tunnistamise) otsustamisel oleks tulnud lähtuda asjaolust, et kaebuse esitajale ei olnud teada müügiesemega seotud muinsuskaitselised piirangud ja seadusest tulenev ostueesõigus, siis oleks tal subjektiivne õigus nõuda asja uut läbivaatamist (enampakkumise tulemuse tühistamist) kuu aja sellest asjaoludest teada saamisest. Seda kaebuse esitaja teinud ei ole.
40. VV määruse nr 1996/175 punktis 21 on tõepoolest sätestatud võimalus enampakkumine nurjunuks tunnistada pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Sel juhul võtab erastamise kohustatud subjekti vastu otsuse, millega tühistatakse enampakkumise tulemus ja tunnistatakse enampakkumine nurjunuks. Kohus on seisukohal, et enampakkumise tulemuste tühistamist ei saa halduskohtult nõuda HkMS § 6 lg 2 punktid 2 nimetatud välja andmata 4 jäänud haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõude kaudu, vaid see on võimalik üksnes haldusakti tühistamise nõude esitamisega. Käesoleval juhul ei ole Piibeleht Varahaldus OÜ Tallinna Kesklinna Vanema
41. jaanuari 2006 korralduse nr 161 tühistamist taotlenud. Korralduse tühistamise taotlusega oleks kaebuse esitaja pidanud kohtu poole pöörduma HkMS § 9 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, vajaduse korral taotledes tähtaja ennistamist, juhul kui ta leidnuks, et kõnealuse korralduse tema subjektiivseid õigusi kahjustav iseloom selgus talle alles hiljem. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et enampakkumise esemeks olnud mitteeluruumidega seotud muinsuskaitselistest piirangutest oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik hiljemalt
42. aasta märtsikuus. Seega oleks ka kaebetähtaja ennistamine linnaosa vanema
43. jaanuari 2006 korralduse tühistamise nõude puhul äärmiselt vähetõenäoline. Isik, kes ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti tühistamise taotlusega halduskohtusse pöörduda, ei saa sama tulemust taotleda sel teel, et esitab haldusorganile hiljem suvalisel ajal sisuliselt sama haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse ning selle taotluse rahuldamata jätmise korral pöördub 30 päeva jooksul kohustamiskaebusega halduskohtusse. Selline võimalus muudaks haldusakti tühistamiseks esitatava kaebuse tähtaja sätestamise mõttetuks.
44. Viimaks leiab kohus, et enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks ei oleks ka materiaalõiguslikku alust. Enampakkumise nurjunuks tunnistamise alused olid sätestatud VV määruse nr 1996/175 punktis
45. Kaebuse esitaja väitel on erastamise korraldamisel rikutud seaduse ja teiste õigusaktide nõudeid. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et teave enampakkumise esemeks oleval mitteeluruumil lasuvate muinsuskaitseliste kitsenduste kohta ning neist johtuva seadusest tuleneva riigi ja kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse kohta ei pea tingimata olema märgitud enampakkumise teates. Andmed, mis teates märkida tuleb, olid sätestatud VV määruse nr 1996/175 punktis
46. Sama punkti kolmandas lõigus sätestati, et enampakkumiskomisjon peab tagama asjast huvitatud isikutele informatsiooni kättesaadavuse avalikul enampakkumisel erastatava mitteeluruumi tehnilise varustatuse, heakorra taseme ja teiste oluliste omaduste kohta kohustatud subjekti asukohas. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et ta oleks müügiobjektiga seotud kitsenduste või piirangute kohta enne enampakkumise toimumist üldse mingit teavet nõudnud. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kaebuse esitaja on enampakkumisega seotud dokumente küsinud vastustaja käest
47. veebruaril 2006, seega pärast enampakkumise toimumist ja enampakkumise tulemuse kinnitamist. Seda, milliste dokumentidega ja millise teabega oleks kaebuse esitajal olnud võimalik kohustatud subjekti asukohas tutvuda enne enampakkumise toimumist või millist teavet oleks antud näiteks muinsuskaitseliste piirangute või ostueesõiguse kohta, võib üksnes oletada, ent kuna kaebuse esitaja seda vastava teabega enne enampakkumise toimumist tutvuda soovinud ei ole, ei saa ta ka väita, et mingisugust asjakohast teavet talle ei antud. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et muinsuskaitseliste piirangute võimalikkus ei saanud kaebuse esitajale tulla üllatusena ning nende piirangute olemasolu või puudumist oleks tal olnud lihtsalt võimalik enne enampakkumise toimumist kontrollida. Vastustaja märgib õigesti, et kaebuse esitaja näol on tegemist ettevõtjaga, kelle tegevusalaks on muuhulgas kinnisvaratehingud ning sellise ettevõtja puhul tuleb eeldada, et ta on kursis sellega, et Tallinna vanalinna piirkonnas on Vabariigi Valitsuse
48. mai
49. a määrusega nr 155 kehtestatud muinsuskaitseala ning pidi eeldama, et sellest tulenevalt võivad ka vaidlusaluses hoones asuvate ruumide kasutamisel ja käsutamisel kehtida teatud muinsuskaitselised piirangud. Konkreetsete piirangute olemasolu oleks olnud võimalik aadressi järgi kontrollida kultuurimälestiste riiklikust registrist. Seega ei saa kohtu hinnangul väita, et vaidlusaluste eluruumide erastamisel oleks rikutud seadusest või muudest õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mis annaksid aluse enampakkumine nurjunuks tunnistada. 5
50. Kaebuse esitaja on kaebuses formuleerinud ka taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevus, mis seisneb kaitsekohustuse teatise esitamises kaebuse esitajale alles
51. märtsil 2009, seega olulise hilinemisega. Oma põhjendatud huvina on kaebuses välja toodud eelpoolnimetatud kohustamisnõude rahuldamine. Kaebuse täienduses on kaebuse esitaja märkinud, et soovib hiljem täiendavalt esitada ka kahju hüvitamise nõude. Haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks peab isikul olema põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi tähendab eelkõige seda, et isik peab haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisest saama mingisuguse õigusliku kasu ehk teisisõnu peab toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kuidagi aitama isikut edaspidi oma õiguste teostamisel või kaitsmisel. Käesolevas haldusasjas
52. märtsil 2009 tehtud kaebuse menetlusse võtmise määruses juhtis kohus tähelepanu sellele, et haldusasjas 3-09-1004 vaidlustas Piibeleht Varahaldus OÜ Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevusetuse, mis seisnes selles, et enampakkumise korraldajana ei teavitanud Kesklinna Valitsus kaebuse esitajat Tallinnas Pärnu mnt 8 / Väike-Karja 9 asuva mitteeluruumiga M6 seotud muinsuskaitselistest piirangutest. Halduskohus lõpetas eelnimetatud kaebuse menetluse HkMS § 12 lg 3 alusel
53. detsembri 2009 määrusega. Kõnealune kohtumäärus on praeguseks jõustunud. Kinnisasja kohta koostatud kaitsekohustuse teatise esitamine on igal juhu hõlmatud muinsuskaitselistest piirangutest teavitamisega. See tähendab, et käesolevas asjas ei saa kaebuse esitaja enam vaidlustada seda, et talle ei esitatud kaitsekohustuse teatist enne enampakkumise toimumist – vastava tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas on jõustunud kohtumäärusega (haldusasi 3-09-1004) menetlus lõpetatud. Samas nähtub kaebusest ja kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud selgitustest üheselt, et kaebuse esitaja soovib tugineda just muinsuskaitselistest piirangutest ning sellega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse ostueesõigusest mitte teadlik olemisele enampakkumise toimumise ajal. Sisuliselt väidab kaebuse esitaja ju seda, et kui ta oleks neist piirangutest ja ostueesõiguse olemasolust teadlik olnud, oleks ta enampakkumisel käitunud teisiti (nt. teinud madalama pakkumise, loobunud pakkumise tegemisest vms.) Eeltoodut arvestades oleks teoreetiliselt võimalik, et kaebuse esitaja huve kahjustas see, et vastavatest kitsendustest ei teavitatud teda kui enne enampakkumise toimumist, samas on ilmne, et see kas või kuidas teavitati kaebuse esitajat neist piirangutest pärast enampakkumise toimumist ja enampakkumise tulemuse kinnitamist, ei mõjuta kaebuse esitaja õigusi ja kohustusi seoses kõnealuse enampakkumisega enam kuidagi. Seega ei saa kaebuse esitajal olla ka põhjendatud huvi tuvastamaks, et kaitsekohustuse teatise esitamine just
54. märtsil 2009 (või suvalisel muul ajal pärast enampakkumise toimumist) oli õigusvastane.
55. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning kummagi poole menetluskulud jäävad poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik RIIGIKOHTU 23.03.2011 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON : 6
56. Rahuldada Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebus.
57. Jätta PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.
58. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
59. novembri
60. a otsus asjas nr 3-10-
62. Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu
63. aprilli
64. a otsuse asjas nr 3-10-506 resolutsioon. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
65. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.
66. Tagastada Tallinna Kesklinna Valitsuse kautsjon.
67. Arvata PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kautsjon riigituludesse. 7