← Eesti

3-09-2478/58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 27, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 33, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-te 2 ja 3, § 68 lg 2, § 70 lg 1 ja Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määru- 3-09-2478 sega nr 35 kinnitatud „Tallinna linna ehitusmääruse“ § 3 lg 1 p 4 ja § 20 alusel ning tulenevalt OÜ Raadiku Arendus 17.08.2009 taotlusest osaliselt kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13.02.2008 korraldusega nr 214-k kehtestatud „Raadiku tn 8 detailplaneering“ korterite arvu osas. Otsuse kohaselt arvestati selle tegemisel otsusele lisatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seletuskirjas esitatut ning järgmiste põhimotiivide ja kaalutlustega: praeguseks kujunenud majandusolukorras on tekkinud suurem vajadus väiksemate korterite järele, mistõttu on otstarbekas suurendada korterite koguarvu planeeritud ehitusõiguse piires, st ehitada suuremate 3- ja 4-toaliste korterite asemele 1- ja 2-toalised korterid; planeerimisseadus ei nõua korterite maksimaalse arvu määramist, seega ei ole see ka kohustuslik, samuti ei pea korterite arv olema krundi ehitusõigusega määratletud; korterite maksimaalse arvu kehtetuks tunnistamine võimaldab paindlikumalt reageerida üüriturul toimuvale. 5. Jekaterina Striganova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsuse nr 180 tühistamiseks. Põhjendused: Kehtestatud detailplaneeringuga määratud korterite maksimaalse arvu kehtetuks tunnistamine

§ 27

lg 1 alusel ei ole õiguspärane, kuna tegemist ei ole planeeringu elluviimisest loobumisega. Planeeringut soovitakse jätkuvalt ellu viia. Vastustaja toob kaalutlusena turul kujunenud vajaduse väiksemate korterite järele, kuid arendaja oleks seda pidanud ette nägema planeeringu kehtestamisel, kuna kinnisvaraturg oli juba siis languses. Samas, kuna alale planeeritakse sotsiaalse iseloomuga kortereid, ei saa turul toimuv olla põhjuseks korterite arvu suurendamisele. Lisaks on leibkonna keskmine suurus Tallinna linnas vaadeldaval perioodil hoopis suurenenud, mistõttu on loogiline eeldada, et pigem on nõudlus suuremate korterite järgi. Kuigi

ei nõua krundi ehitusõigusega korterite arvu määramist, tuleneb vastav nõue Tallinna Linnavalitsuse 16.06.2004 määrusega nr 61 kinnitatud „Detailplaneeringu algatamise taotluse vormi, eskiisi ja detailplaneeringu koostamise ning vormistamise nõuded“ p-st 6.8, mistõttu korterite arvu kehtetuks tunnistamine detailplaneeringus oli vastuolus kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud õigusaktiga. Vaidlustatud otsus on planeeringuala läheduses elavatele isikutele kahjuliku mõjuga, sest kavandatud uushoonestuse korterite arvust sõltuvalt lahendatakse planeeringutes liiklus- ja parkimiskorraldus. Raadiku tn 8 kinnistu detailplaneering nägi ette liiklus- ja parkimislahenduse teatud korterite arvu arvestades. Korterite arvu suurendamisel muutuvad ka parkimisolud. Kavandatava hoonestuse planeering ei arvesta muutunud liiklus- ja parkimiskorraldust, mistõttu võivad kaebajal pärast korterite arvu kehtetuks tunnistamist hoonestuse rajamisel tekkida liikluskorralduslikud ja parkimisraskused oma elukoha ümbruses. Kaebuse täpsustustes märgib kaebaja, et mida suurem on rajatavate hoonete korterite arv, seda enam kolib piirkonda juurde perekondi, kelle parkimiskohtade arv ei ole kehtestatud Raadiku tn 8 detailplaneeringus ära lahendatud. Igasugune parkimisintensiivsuse kasv tekitab antud piirkonnas elavatele inimestele, sh ka kaebajale, parkimisprobleeme. Kaebus on esitatud nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka populaarkaebusena. Kaebaja soovib kaitsta oma subjektiivseid õigusi, kuna kardab, et isiklikud parkimisvõimalused halvenevad. Populaarkaebusena on käsitletav kaebuse osa, mille kohaselt kaevatavas otsuses toodud kaalutlused ei ole seotud kehtetuks tunnistamise alustega planeerimisseaduses. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks vaidlustada ehituslube, sest leiab, et kaebuse rahuldamise korral ei ole välja antud ehituslubadel enam õiguslikku alust. Kaebaja eesmärk kaebuse esitamisel on tagada, et linna areng toimuks õiguspäraselt ja kehtivatele nõuetele vastavalt. Detail2

(8)3-09-2478 planeeringu osaliselt kehtetuks tunnistamine avalikku menetlust läbi viimata on õigusvastane. Kohane ja arusaadav olnuks uue detailplaneeringu tegemine, milles oleks kompleksselt määratletud ka korterite arvust tulenevad muud nõuded (nt parkimise korraldamine). Kohalik omavalitsus ja arendaja kinnitavad soovi planeering ellu viia. Kuna detailplaneering on korterite arvu osas kehtetuks tunnistatud, siis puudub avalikkusel informatsioon, milliseks kujuneb olukord suurenenud korterite arvuga hoonetes (nt kuhu pargitakse autod). Kui kehtetuks tunnistamise asemel koostataks uus planeeringulahendus, saaksid ümbruskonna elanikud teada, kas neil tasub muretseda parkimiskohtade pärast või mitte. Vastustaja ja kolmas isik tõlgendavad

§ 26kitsendavalt.

Planeeringu kehtetuks tunnistamisel on sisuliselt tegemist kehtiva planeeringulahenduse muutmisega, mille menetlemine peaks olema sarnaselt planeeringu kehtestamisega avalik. Vastustaja tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Kaebaja ei nõustu ka sellega, et korterite arvu võib määrata detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse seletuskirjas. Seletuskirja ei ole avaldatud koos detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsusega. Samuti ei ole avalikkusele teatavaks tehtud kolmanda isiku väidet, et parkimisprobleemi ei saa tekkida. Seega puudub avalikkusel kindlus tekkiva liikluskorraldusliku ja parkimise olukorra osas. 4. Tallinna Linnavolikogu palus jätta J. Striganova kaebuse rahuldamata. Vastuväited: Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi.

§ 26

lg 1 võimaldab kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides.

§ 26

lg-s 1 sätestatud igaühe kaebeõigus ei laiene planeeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisele. Igaühe kaebeõigus on tagatud vaid planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist (osalist) reguleerib

§ 27

, millest tulenevalt on planeeringu kehtetuks tunnistamise (osaliselt) otsustamine seotud kohaliku omavalitsuse ja planeeritava maa-ala kinnistu omaniku, mitte igaühe huviga. Planeeringu kehtetuks tunnistamise korral tuleb lähtuda HKMS § 7 üldregulatsioonist. Kaebajal puudub kaebeõigus, kuna kaevatava otsusega ei rikuta tema õigusi ega piirata tema vabadusi. Kaevatava otsuse lahutamatuks osaks olevas seletuskirjas märgikse, et tunnistatakse kehtetuks planeeringus määratud maksimaalne korterite arv, et võimaldada ehitada kolmandas ehitusjärgus ligikaudu 40 korterit enam. Korterite arvu suurendamine toimub planeeringuga kehtestatud ehitusõiguse piires ja korterite täpne arv selgub ehitusprojekti muudatuse käigus. Seletuskirjas on ka märgitud, et kolmandas ehitusjärgus on võimalik ehitada planeeritud 18 1toalise asemel 123 korterit; 186 2-toalise asemel 228 korterit; 150 3-toalise asemel 108 korterit ja 66 4-toalise asemel 24 korterit, misläbi suureneb Raadiku tn 8 kinnistule planeeritavate elamute korterite koguarv 1176-lt 1215-ni ehk 39 korteri võrra. Eelmistes ehitusjärkudes on haldusorgan väljastanud ehitusload Raadiku tn 8/2, 8a/2 ja 8b/2 vastavalt 3x140 ning Raadiku tn 8/3, 8a/3 ja 8b/3 3x104 korteriga elamute (kokku 732 korterit) püstitamiseks, seega oli detailplaneeringuga lubatud veel 444 korteri püstitamine. Tallinna Linnaplaneerimise Amet on 07.10.2009 väljastanud ehitusload nr 40676, 40678 ja 40679 vastavalt Raadiku tn 8/1, 8a/1 ja 8b/1 3x161 korteriga korterelamu püstitamiseks. Seega on Raadiku tn 8/1, 8a/1 ja 8b/1 varasemalt planeeritud 420 korteri asemel ehitusluba väljastatud 483 korteri ehitamiseks. Kuna varasematest ehitusjärkudest jäi korterite koguarvu osas üle 24 korterit (444 – 420) ja otsusega lisandus 63 korterit (483 – 420), on korterite koguarv suurenenud 39 korteri võrra (63 – 24). Ehitusload ongi väljastatud kokku 1215 korteri püstitamiseks, nagu nähti ette vaidlustatud 3

(8)3-09-2478 otsuse seletuskirjas. Seega on vaidlustatud otsusega sisuliselt korterite koguarv määratud, mistõttu puudub vastuolu linnavalitsuse 16.06.2004 määrusega nr
  1. Kohtupraktika kohaselt saab populaarkaebus teenida üksnes avalike huvide kaitset, mitte kolmandate isikute erahuve. Populaarkaebuses tuleb avalike huvide riivet põhjendada ja kohus on kaebaja põhjendustega seotud. Kaebuse viited liiklus- ja parkimisolude halvenemise osas on alusetud, kuna võimaliku 40 sõiduki lisandumine ei mõjuta märkimisväärselt liikluskoormust. Parkimine planeeritaval maa-alal on lahendatud, mistõttu on välistatud parkimisolude halvenemine võrreldes varasema planeeringulahendusega.
  2. OÜ Raadiku Arendus palus jätta J. Striganova kaebuse rahuldamata ja nõustus vastustaja seisukohaga

§ 26lg 1 tõlgendamise osas.

Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et planeeringualal hoonestuse rajamise tõttu võivad tal tekkida liikluskorralduslikud ja parkimisraskused oma elukoha ümbruses, arvestades kaebaja elukoha kaugust planeeringualast. Parkimiskohtade tegelik vajadus juba kasutusele võetud korterelamute puhul on oluliselt väiksem planeeritust. Planeeringuala hoonestuse väljaehitamine ja korterelamute kasutussevõtmine toimub kolmes osas, millest esimesed kolm korterelamut on saanud kasutusloa juba 15.07.

  1. Nimetatud kolme korterelamu täituvus elanikega on ligikaudu 95% korterite koguarvust. Iga seni kasutusse võetud korterelamu alla on ehitatud parkimiskohad 68-le sõiduautole, kuid senine kogemus kuue kuu vältel on näidanud, et parkimiskohtade keskmine täituvus on vahemikus 30-35% kõigist rajatud parkimiskohtadest, mis on oluliselt vähem planeeritust. Samuti on planeeringu hoonestuse väljeehitamisel ette nähtud parkimismaja rajamine ca 600-le autole, mille osas on kolmandal isikul põhjendatud kartused, et selle täituvus saab olema sarnane senisele parkimiskohtade täituvusele. Seega ei ole kaebaja väited lisanduvate korterite tõttu tekkivate parkimisprobleemide osas tõsiseltvõetavad. 03.05.2010 vastuse täienduse kohaselt on kasutusloa saanud korterelamute täituvus elanikega 100%, kuid autode parkimiskohtade täituvus on 26% (204-st parkimiskohast on kasutusel 53).
  2. Tallinna Halduskohtu 21.06.2010 otsusega jäeti subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata (punkt 1); rahuldati avalikes huvides esitatud kaebus ja tühistati Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsus nr 180 (punkt 2); vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 225 krooni (punkt 3). Kohtu põhjendused: Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus jääb rahuldamata. Kaebaja elukohaks olev Mahtra tn 9 jääb Raadiku tn 8 planeeritud korterelamutest ca 0,5 km kaugusele. Vaidlust pole selleski, et väljaehitatud korterelamute ja planeeringujärgselt täiendavalt rajatavate korterelamute soklikorrustel on ettenähtud parkimiskohad, millele lisandub parkimismaja 760 parkimiskohaga, kokku rajatakse planeeritavale maa-alale 1430 parkimiskohta. See ületab standardist EVS 843:2003 tulenevat kohtade arvu. Raadiku tn 8 kinnistule planeeritavate elamute korterite koguarv kasvab vaidlustatud haldusakti tagajärjel 1176-lt 1215-ni ehk 39 korteri võrra. Vaidlustatud haldusakt puudutab nn viimast ehitusjärku, mis hõlmab kolme korterelamu püstitamist (Raadiku tn 8/1, 8a/1, 8b/1). Nende püstitamiseks väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet 07.10.2009 ehitusload, mis näevad ette kokku 483 korteri väljaehitamise. Ehitusload on kehtivad haldusaktid, mida kaebaja ei ole vaidlustanud (ehitusload kehtivad edasi ka detailplaneeringu tühistamise korral). Eeltoodu tõttu ei oma tähtsust, kas planeeringut osaliselt kehtetuks tunnistavas otsuses või selle seletuskirjas oli määratud korterite koguarv. Korterite arvu arvestades on parkimiskohti piisavalt ja kaebaja väide parkimisprobleemide süvenemise kohta on väär. Usutavaks ei saa pidada ka kaebaja väi- 4

(8)3-09-2478 det piirkonna liikluskoormuse olulisest kasvust täiendavalt lisanduva 39 korteri väljaehitamise tõttu, mis võiks tuua kaasa näiteks müra ja heitgaaside normatiivse taseme ületamise. Kaebajal on õigus esitada populaarkaebust

§ 26

lg-st 1 tulenevalt, kuna sisuliselt on tegemist planeeringu uuendatud kujul kehtestamisega (kehtiva planeeringu muutmisega). Avalikes huvides esitatud kaebuse läbivaatamisel kontrollib kohus, kas vaidlustatud haldusakt vastab kehtivale õigusele. Avalikes huvides on planeeringumenetluse läbiviimine selliselt, et avalikkusel oleks võimalus selles osaleda, ja tehtava otsuse seaduslikkus.

§ 27

lg 1 kohaselt on võimalik tunnistada kehtestatud detailplaneeringu osa kehtetuks, kui planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Kaevatava otsusega tunnistati osaliselt kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13.02.2008 korraldusega nr 214k kehtestatud Raadiku tn 8 detailplaneering. Kui kehtinud detailplaneering nägi ette kokku 1176 korterit, siis kaevatava otsusega suurendati korterite koguarvu (seda numbriliselt määramata), kuna nähti ette, et suuremate (3- ja 4-toaliste) korterite asemel ehitatakse 1- ja 2-toalised korterid. Antud juhul on tegemist kehtiva detailplaneeringu muutmisega.

§ 27lg 1 ei reguleeri detailplaneeringu muutmist.

Samuti ei ole planeerimisseaduses detailplaneeringu muutmiseks ette nähtud mingit erikorda. Detailplaneeringu muutmiseks tuleb seega algatada uus detailplaneering ja järgida selle menetlemisel detailplaneeringu menetlemiseks ettenähtud korda. Kuna haldusorgan on haldusakti andnud valel õiguslikul alusel ja järgimata planeerimisseaduses ettenähtud detailplaneeringu menetlemise korda, on kaevatav haldusakt õigusvastane. Tallinna linna ehitusmääruse alusel 16.06.2004 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 61 vastu võetud korra „Detailplaneeringu algatamise taotluse vormi, eskiisi ja detailplaneeringu koostamise ning vormistamise nõuete kinnitamine“ p 6.8 sätestab, et detailplaneeringus tuleb määrata hoonete suurim lubatud korterite arv. Tallinna linna ehitusmääruse § 15 lg 7 sätestab, et detailplaneeringu koostamisel tuleb lähtuda nõuetest detailplaneeringu koostamiseks ja vormistamiseks. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane ka vastuolu tõttu eelviidatud õigusaktidega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Tallinna Linnavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas ning jätta uue otsusega J. Striganova kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: Vastustaja ei nõustu halduskohtu

§ 27

lg 1 tõlgendusega, märkides, et käesoleval juhul soovisid nii kohalik omavalitsus kui ka kinnistu omanik loobuda detailplaneeringu elluviimisest osas, mis puudutab korterite arvu. Planeerimisseadus ei sisalda nõuet määrata detailplaneeringus maksimaalne korterite arv.

§ 9lg 2 p 2 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks krundi ehitusõiguse määramine.

Vastavalt

§ 9

lg-le 4 on krundi ehitusõigusega määratletud: krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed; hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil; hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala; hoonete suurim lubatud kõrgus. Raadiku tn 8 detailplaneering määratleb suurima lubatud hoonete arvuna 10 (9 elamut ja parkimismaja + tehnorajatised (2 alajaama ja sidekonteiner)), maksimaalse ehitusaluse pindalaga 20 690 m² ja elamute summaarse brutopindalaga 99 360 m². Hoonete lubatud suurim kõrgus on 91/50 m (abs/suhteline). Nimetatud näitajad moodustavad

mõttes kinnistu ehitusõiguse ja nendest näitajatest tuleb lähtuda ka hoonete ehitusprojektide koostamisel. Seega ei ole korterite arvu määramine detailplaneeringus seadusest tulenev kohustus. 5

(8)3-09-2478 Kaevatav otsus ei sea kahtluse alla tervet planeeringut, ei riku naabrite õigusi ja on tehtud ülekaalukast avalikust huvist lähtudes. Tegemist on muus osas puutumatu tervikplaneeringu üksikküsimuse lahendamisega täiendavas menetluses, mis ei puuduta detailplaneeringu põhiraamistikku ega riiva põhiseaduslikku usalduskaitse printsiipi.

ei näe ette detailplaneeringu muutmiseks eraldi menetluskorda.

§ 27

lg 1 näeb aga ette võimaluse loobuda kehtestatud detailplaneeringu elluviimisest osaliselt. Selle sätte alusel ongi kinnistu omanik ja kohalik omavalitsus loobunud detailplaneeringu elluviimisest esialgselt sätestatud korterite arvu osas.

§ 26

näeb ette HKMS-st erineva kaebeõiguse planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks.

27 lg 1 kohaselt on planeeringu elluviimisest loobumine ja vastavalt kehtetuks tunnistamine puhtalt kinnistu omaniku ja kohaliku omavalitsuse otsustada. Nimetatud otsuse langetamise protsessi ei ole vaja

kohaselt kaasata kolmandaid isikuid, piisab kui otsustuse põhjustest teavitatakse ajakirjanduses ning otsuse ärakiri saadetakse teadmiseks maavanemale ja maakatastripidajale (

§ 27lg 2 ja 3).

Kui detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsustamine on piiratud puudutatud isikute ringiga, siis tuleb asuda seisukohale, et ka planeeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise õigus on vaid isikutel, kelle õigusi on rikutud või vabadusi piiratud.

§ 26

lg 1 sätestatud nn igaühe kaebeõigus ei hõlma detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise õigust. Nimetatud otsuse tegemisel tuleb lähtuda konkreetselt kinnistu omaniku ja kohaliku omavalitsuse huvist, mistõttu toimub sellise otsuse vaidlustamine HKMS §-s 7 sätestatud üldkorras. Oluline on ka see, et halduskohus jättis subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamata, kuna kaebaja õigusi ei rikuta ja vabadusi ei piirata. Kui detailplaneeringut on võimalik kehtetuks tunnistada, siis on seda võimalik teha ka osaliselt ning kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda, siis ei saa seda käsitleda kitsamas tähenduses (kogu ulatuses planeeringust loobumine), vaid tuleb tõlgendada laiemas tähenduses – võimalik on loobuda detailplaneeringu osast, käesoleval juhul siis detailplaneeringus määratletud korterite piirarvust. Korterite arvu suurendamine toimub planeeringuga kehtestatud ehitusõiguse piires ja vaidlustatud otsuse lahutamatuks osaks olevas seletuskirjas on märgitud, et tunnistatakse kehtetuks planeeringus määratud maksimaalne korterite arv, et võimaldada ehitada ligikaudu 40 korterit rohkem. Seletuskirjas on märgitud ka täpselt lisanduvate korterite arv – 39 ja toodud korterite koguarvude võrdlus, milleks on 1176 asemel 1215. Seega on otsuses nr 180 sisuliselt korterite koguarv määratletud, mistõttu puudub vastuolu Tallinna Linnavalitsuse 16.06.2004 määrusega nr 61. Uuele korterite arvule vastavalt on 07.10.2009 väljastatud ka ehitusload. 8. J. Striganova nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega kaebuse rahuldamise osas ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Planeeringu koostamise korraldaja vastutab planeeringu eest, mistõttu planeeringute koostamisel tuleb lähtuda kohaliku omavalituse poolt seatud nõuetest. Korterite arvu määramist nõuab Tallinna Linnavalitsuse 16.04.2004 määrus, mida tuleb järgida ka linnavalitsusel endal. Planeeringu kehtetuks tunnistamise aluseks (

§ 27lg 1) peab olema planeeringu elluviimisest loobumine.

Kaevatava otsuse puhul on tegemist kehtiva planeeringu muutmisega, mille menetlemisel tuleb järgida planeeringu kehtestamisele ettenähtud nõudeid - algatada uus detailplaneering, järgides selle menetlemisele kehtivat korda, sh planeeringu avalikustamise nõudeid. Kuna sisuliselt on tegemist planeeringu uuendatud kujul kehtestamisega, on

§ 26lg 1 kohaldatav. 9. OÜ Raadiku Arendus nõustub apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palub selle rahuldada. 6

(8)3-09-2478 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Tallinna Linnavolikogu on esitanud apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale osas, millega halduskohus rahuldas avalikes huvides esitatud kaebuse ja tühistas vaidlustatud otsuse. Halduskohtu otsust osas, millega jäeti J. Striganova subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata, ei ole ringkonnakohtus vaidlustatud ja kohtuotsus on selles osas jõustunud. Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all vaid populaarkaebusega seonduv.
  2. Populaarkaebuse esitamise võimaluse näeb ette

§ 26

lg 1, mille kohaselt on igal isikul õigus planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Nimetatud säte võimaldab kaebust avalikes huvides esitada üksnes planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks. 12. Tallinna Linnavolikogu leiab, et vaidlustatud haldusakti näol on tegemist detailplaneeringu osalise kehtetuks tunnistamisega, kuna kinnistu omanik ja kohalik omavalitsus on

§ 27

lg 1 alusel loobunud detailplaneeringu elluviimisest esialgselt sätestatud korterite arvu osas; tegemist on muus osas puutumatu tervikplaneeringu üksikküsimuse lahendamisega täiendavas menetluses, mis ei puuduta detailplaneeringu põhiraamistikku ning ei riiva põhiseaduslikku usalduskaitse printsiipi. Halduskohus on aga leidnud, et sisuliselt on tegemist planeeringu uuendatud kujul kehtestamisega (kehtiva planeeringu muutmisega), mistõttu kaebajal on õigus esitada populaarkaebust

§ 26lg-st 1 tulenevalt.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. 13.

§ 27

lg 1 kohaselt võib kehtestatud detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistada, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Käesoleval juhul planeeringu elluviimisest ei loobuta, vastupidi – vaidlustatud otsusest nähtuvalt soovib nii arendaja kui ka kohalik omavalitsus planeeringut ellu viia ja kavandatud hooned ehitada, tehes seda majanduslikult võimalikult otstarbekalt, millest on tingitud ka vajadus muuta korterite arvu. Seetõttu leidis halduskohus õigesti, et tegemist on kehtiva detailplaneeringu muutmisega, mitte detailplaneeringu ega selle osa kehtetuks tunnistamisega

§ 27lg 1 tähenduses.

Samuti märkis halduskohus õigesti, et kehtiva detailplaneeringu muutmiseks ei ole planeerimisseaduses ette nähtud erikorda. Kehtiva detailplaneeringu muutmise menetlus peab sarnaselt detailplaneeringu kehtestamise menetlusega olema avalik.

  1. Riigikohtu halduskolleegium on 20.10.2005 otsuse nr 3-3-1-33-05 p-s 13 märkinud, et: „[d]etailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus.“. Avalikkusel peab olema võimalus osaleda planeerimismenetluses ja avaldada planeeringu suhtes oma arvamust. Ringkonnakohus möönab, et detailplaneeringu menetlemine on aja- ja ressursimahukas, kuid see ei tohiks kahjustada avalikkuse osalemist selles. Seni, kuni seadusandja ei ole planeerimisseaduses detailplaneeringu muutmiseks näinud ette teistsugust menetluskorda, tuleb detailplaneeringu muutmisel järgida detailplaneeringu kehtestamise menetlemiseks ettenähtud korda.
  2. Kuna kaebajal oli õigus esitada kohtule populaarkaebus

§ 26

lg-st 1 tulenevalt, tuleb kontrollida, kas sellise kaebuse esitamine on põhjendatud. Riigikohus on 10.11.2009 otsuse nr 3-3-1-84-08 p-s 11 märkinud, et: „populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse. Kolleegium nen7

(8)3-09-2478 dib, et ka populaarkaebuse korral peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 punkti 4 ning lg 3 punkti 3 nõuetest, st välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile.“. Seega peab kaebaja populaarkaebuse esitamisel ära näitama, kuidas on vaidlustatud haldusakti õigusvastasus riivanud avalikku huvi. Üksnes haldusakti õiguspärasus ei saa olla piisavaks avalikuks huviks. Käesoleval juhul on kaebaja esimese astme kohtumenetluses populaarkaebuse osas viidanud liiklus- ja parkimiskorralduslikele probleemidele, mis vaidlustatud haldusaktiga ettenähtud korterite arvu suurendamisega võivad tekkida. Ringkonnakohtu arvates on nii parem parkimise korraldamine kui ka võimalikult sujuv ja hästi planeeritud liikluskorraldus avalikuks huviks, mida on kaebajal õigus populaarkaebuse raames kaitsta.
  1. Apellatsioonkaebuses viidatakse ka sellele, et sisuliselt oli vaidlustatud otsuses korterite arv määratud, kuna otsuse seletuskirjas on täpselt märgitud lisanduvate korterite arv –
  2. Ringkonnakohus möönab, et lisanduvate korterite arvu oleks võinud õigusselguse huvides märkida ka vaidlustatud otsusesse, kuid kuna vaidlustatud otsuses on otsuse seletuskirjale viidatud ja seletuskiri on kättesaadav Tallinna linna kodulehelt internetis, siis võib pidada viidet seletuskirjale piisavaks. Seetõttu on ebaõige halduskohtu järeldus, et linnavolikogu otsus on õigusvastane ka vastuolu tõttu Tallinna linna ehitusmääruse alusel 16.06.2004 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 61 vastu võetud „Detailplaneeringu algatamise taotluse vormi, eskiisi ja detailplaneeringu koostamise ning vormistamise nõuete“ p-ga 6.8 ja Tallinna linna ehitusmääruse § 15 lg-ga
  3. Samas ei muuda see asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, kuna selle andmisel ei ole järgitud ettenähtud menetluskorda.
  4. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus Tallinna Linnavolikogu apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega avalikes huvides esitatud kaebus rahuldati ja tühistati Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsus nr 180, muutmata. Kuna ringkonnakohus halduskohtu otsust vaidlustatud osas ei muuda, siis puudub alus HKMS § 93 lg 4 kohaldamiseks ja menetluskulude jaotuse muutmiseks ning apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 tühistamise ja menetluskulude kaebaja kanda jätmise osas.
  5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust Tallinna Linnavolikogu kasuks, jäävad apellandi apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Kaebuse esitaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.