← Eesti

3-09-1234/68

Obsah (4)§ 6§ 28§ 13§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja

§ 6

lg 2 p-dele 3 ja 4 ning § 7 lg-le 1 ja väitega, et maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned ja rajatised ning maa on määratud ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks, 3

(14)3-09-1234 mille munitsipaalomandisse andmiseks ja ostueesõigusega erastamiseks on antud alljärgnevad korraldused – Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korraldus nr 4440-k, 04.02.2004 korraldused nr 189-k, 190-k ja 191-k, 28.05.2008 korraldus nr 928-k ja Harju maavanema 12.03.2009 korraldus nr 662-k. Ü. K. ja K. K. pöördusid kaebustega Tallinna Linnavalitsuse 13.05.2009 korralduse nr 755-k tühistamiseks halduskohtusse. Menetlus selles haldusasjas (nr 3-09-1571) on peatatud kuni käesolevas haldusasjas lahendi jõustumiseni. Tallinna Linnavalitsuse 10.06.2009 korraldusega nr 976-k määrati tagastamise õigustatud subjektidele täiendav kompensatsioon 14.12.2005 korraldusega nr 2392-k kompenseeritud maa eest ning Ü. K.le ja K. K.le kompensatsioon endise kinnistu nr XXXX maa 252 m2 eest.
  1. K. K. ja Ü. K. esitasid 05.06.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused taotlusega tühistada Harju maavanema 12.03.2009 korraldus nr 662-k. Põhjendused: 1) Vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse antud maa-ala, mis asub endisel kinnistul nr XXXX, on XXX tänavalt algav kvartalisisene juurdepääsutee XXX XX XX, XX ja XXX kinnistuteni. Vaidlusalune juurdepääsutee ei ole Tallinna linna omandis, kuna juurdepääsutee ei kuulu XXX tänava teerajatiste hulka. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et juurdepääsutee on Tallinna linna omandis või et Tallinna linn oleks selle rajanud. Tallinna Kommunaalamet teatas 20.05.2003 kirjaga nr 5-12/03/807 Tallinna Maa-ametile, et kõnealune juurdepääsutee ei ole ehitatud linna eelarvelistest vahenditest ega ole Tallinna Kommunaalameti bilansiline vara, mistõttu kommunaalametil ei ole pretensioone juurdepääsutee tasuta eraomandisse võõrandamisele. Tallinna Kommunaalameti 08.12.2004 kirjaga tehti ettepanek lisada teemaa hulka sissesõit XXXXXXXXX XX X juurde. Nimetatud sissesõit asub endisel kinnistul k-4122, mille suhtes Tallinna Maa-ameti andmetel tagastamise või kompenseerimise taotlus puudus. Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsusest, kus on fikseeritud munitsipaalomandisse taotletava Tallinna teede ja tänavate aluse maa-ala pindala, ei nähtu, et munitsipaalomandisse oleks vaja taotleda vaidlusalust juurdepääsuteed. Eelnevaga on Tallinna Linnavalitsus maa munitsipaalomandisse taotlemisel ületanud linnavolikogu poolt antud volitusi ning rikkunud Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lg-t
  2. Maavanem on aga jätnud kontrollimata, kas maa munitsipaalomandisse andmise alused tegelikult esinevad või mitte. Riigikohtu 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06 p-s 14 leiti, et tee, mille rajajat ja seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks

tähenduses. Maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ei saa asjakohaseks pidada viiteid maakorraldusseadusele ja asjaõiguse printsiibile; 2) Vaidlusaluse juurdepääsutee näol on tegemist

§ 6

lg-s 31 nimetatud teega, mis võimaldab tagastatud maa (XXX XX XX) kui elamumaa otstarbekohast kasutamist ja mis pole seega rajatis

tähenduses. Seega ei ole vaidlusaluse maatüki munitsipaliseerimine

§ 28

lg 1 p 1 alusel õiguspärane, sest seal ei paikne ehitisi; 3) Vaidlusaluse juurdepääsutee XXX XX XX kinnistuga külgneval 36 m2 suurusel osal ei saanud kuni

  1. a olla teed, kuna see ala kuulus XXX XX XX krundi hulka ning eraldati endise kinnistu nr XXXX maa osalisel tagastamisel seoses uue maaüksuse XXX XX XXX moodustamisega.
  2. Harju maavanem vaidles kaebustele vastu. Tallinna Maa-amet esitas 22.01.2009 taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, kinnitades, et kõik taotletaval maaüksusel asuvad ehitised kuuluvad Tallinna linnale ning on Tallinna Kommunaalameti valitsemisel ja bilansis. Seda 4

(14)3-09-1234 kinnitab ka 08.12.2004 väljavõte teeregistrist. Tallinna Kommunaalameti 22.06.2009 kirjas nr 512/795 (tlk 46 pöördel) selgitatakse Tallinna Linnavaraametile, et Kommunaalameti 20.05.2003 kirjas toodud seisukoht XX tänava kinnistute XX, XX ja XXX juurdepääsutee kuuluvuse osas on ebatäpne, kuna hiljem on saadud täiendavat informatiivset materjali juurdepääsutee kohta ja ühtlasi on tehtud täiendused teeregistri andmebaasis. Samuti märgiti viidatud kirjas, et XXX XX kinnistute XX, XX, XXX juurdepääsutee on Tallinna Kommunaalameti bilansis ja arvel XXX tänava mahtudes, nimetatud juurdepääsuteed kasutavad ka XXX XX XX kinnistu elanikud ja linna eelarvelistest vahenditest teostati
  1. aastal kõnealuse juurdepääsutee katte parandustöid.
  2. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused: 1) Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-06-626 leiti, et endisel kinnistul nr XXXX asuvat juurdepääsuriba kinnistutele XXX XX XX, XX ja XXX ei ole võimalik eraldi üksusena tagastada, kuna lähtuvalt maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 p-st 4 peab olema iga kinnistu juurde tagatud juurdepääsutee. Vaidlusaluse juurdepääsutee kaebuse esitajatele tagastamise võimalikkuse osas on eelnimetatud kohtulahendis juba seisukoht võetud. MaaKS § 5 lg 2 kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel lähtuda ka kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamisest. Maa-ala on juurdepääsuks XXX XX XX, XXX XX XX ja XXX XX XXX maaüksustele. Lähtuvalt asjaõiguse printsiibist, peab igale kinnisasjale olema juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt; 2) Tallinna Kommunaalameti 08.12.2004 kirja nr 5-12/3075 (tlk 10) kohaselt on XXX tänava, XXXXX XXX, XXXXXXXX tänava ja XXX tänava teemaadel asuvad teerajatised Tallinna Kommunaalameti bilansis ja valitsemisel; 3) Teed ei saa käsitleda rajatisena, mis võimaldab munitsipaalomandusse kuuluva tee aluse maa tagastamist eraomanikule (teeseaduse (TeeS) §-d 2 ja 3 ning Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-94-06 ja 3-3-1-42-05); 4) Maavanema korralduse tühistamine ei tooks kaasa kaebuste esitajate õiguste suurenemist ega vähendamist ning seetõttu ei saa korraldus nende õigusi rikkuda.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.09.2009 otsusega osaliselt kaebused ja tühistas Harju maavanema 12.03.2009 korralduse nr 662-k osas, millega antakse Tallinna linna munitsipaalomandisse maariba, mis ristub XXX tänavaga ning piirneb XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XXX ning XXXXXXXX 8 kinnistutega. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. Põhjendused: 1) Vaidlusaluse korraldusega linna munitsipaalomandisse antud maa hõlmab ka XXX tänavaga kirde suunast ristuvat kitsast maariba, mis piirneb XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XX, XXX XX XXX ning XXXXXXXX X kinnistutega (vaidlusalune maariba). Maariba kuulus õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr XXXX koosseisu ja kaebuste esitajatel on 2072/5880 suuruses mõttelises osas endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise nõudeõigus. Kaebuste esitajatele on tagastatud kokku 1820 m2 endise kinnistu nr XXXX maast. Tallinna Linnavalitsuse 12.05.2009 korraldusest nr 755-k nähtuvalt on vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmine olnud üheks kaebuse esitajatele endise kinnistu nr XXXX maa osalise (252 m2 ulatuses) mittetagastamise aluseks. Maavanema 12.03.2009 korralduse tühistamise korral langeks see maa mittetagastamise alus ära. Seega puudutab vaidlustatud korraldus kaebuste esitajate õigusi ning neil on kaebeõigus. Kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi saab korraldus siiski puudutada üksnes osas, milles see hõlmab vaidlusalust maariba, seetõttu ei kontrolli kohus korralduse õiguspärasust ülejäänud osas; 5
(14)3-09-1234 2) Vaidlus on menetlusosaliste vahel selles, kas vaidlusalusel maaribal asub rajatisi

mõistes ning kui asub, siis kas need kuuluvad Tallinna linnale ning kas on alust nende aluse ja teenindamiseks vajaliku maa andmiseks Tallinna linna munitsipaalomandisse; 3) Kohus ei nõustu kaebuse esitajate väitega, et vaidlusalusel maaribal ei asu rajatisi. Maaribal on kõvakattega tee, mis on üldjuhul käsitatav ehitisena ehitusseaduse mõistes.

§ 6

lg 31 kohaselt ei ole selle seaduse tähenduses rajatisteks teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Teed ei saa selle sätte kohaselt ehitiseks lugeda juhul, kui tema ainus funktsioon on tagastatava maa otstarbekohane kasutamine. Vaidlusalusele maavanema korraldusele lisatud plaanilt nähtub, et vaidlusalusel maaribal paiknev tee ei ole mõeldud üksnes tagastatava maa otstarbekohaseks kasutamiseks. Kõnealuse tee kaudu on tagatud juurdepääs ka näiteks XXX XX XX kinnistule, mis ei ole mitte tagastatav maa, vaid, jäädes küll endise kinnistu nr XXXX piiridesse, on ostueesõigusega erastatud Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr 191-k. Samuti on usutav, et vaidlusaluse maariba kaudu toimub praktikas juurdepääs XXX XX XX kinnistule, mis ilmselt siiski oleks võimalik lahendada ka muul moel. Seega ei ole vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmine

§ 6

lg 31 kohaselt välistatud; 4) Maavanema otsus anda vaidlusaluse sissesõidutee alune ja selle teenindamiseks vajalik maa munitsipaalomandisse korralduses märgitud

§ 28

lg 1 p 1 alusel on vastuolus haldusmenetluse seaduse §-ga 56 faktiliselt põhjendamata. Faktilises põhjenduses peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise, kusjuures oluline on ka faktilise ja õigusliku põhjenduse omavaheline loogiline sidumine. Kas konkreetsel maatükil mingisugused hooned või rajatised tegelikult asuvad või kas maa on nende teenindamiseks vajalik, samuti seda, kas need hooned või rajatised on kohaliku omavalitsuse omandis, peab maavanem maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel kontrollima ning koguma neid asjaolusid kinnitavaid tõendeid. Kuna korraldus on faktiliselt põhjendamata, ei veena see selles, et vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmiseks esineks tegelikult

§ 28lg 1 p-s 1 sätestatud alus.

Vaidlustatud haldusaktis ei ole Tallinna linna omandiõigust vaidlusalusel maaribal paiknevale teele tuvastatud. Korralduses ei ole seejuures mistahes viiteid tõenditele, millele tuginedes oleks maavanem asunud seisukohale, et tegemist on linna omandis oleva rajatisega. Maavanema poolt kohtule esitatud kirjalikust seisukohast nähtub, et oluliseks tõendiks rajatise omandiõiguse tuvastamisel on olnud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esitatud kinnitus, et rajatised on Tallinna linna omandis. Selline paljasõnaline kinnitus ei ole piisav. Kuigi Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruses nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ ei sätestata kohaliku omavalitsuse kohustust esitada maa munitsipaalomandisse taotlemisel tõendeid ehitiste omandiõiguse kohta, ei tähenda see, et maavanem võikski lähtuda üksnes taotluses esitatud kinnitusest. Kuna ehitiste omandiõigus on MRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse andmise aluseks, peab maavanem selle aluse olemasolu igal juhul kontrollima. Määruse nr 133 § 7 lg 1 teise lause kohaselt on maavanemal taotluse läbivaatamise ajal õigus nõuda maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist; 5) Vastustaja on kohtule esitanud ka koopiad August Vommi individuaalelamu juurdeehituse projektist ja Eesti Kunstifondi projektide läbivaatamise komisjoni protokollist (tlk 47). Seda, kuidas kõnealused dokumendid tõendavad tee kuulumist Tallinna linnale, ei nähtu ei vaidlustatud korraldusest, kohtule esitatud seisukohast ega Tallinna Kommunaalameti 22.06.2009 kirjast Tallinna Linnavaraametile; 6

(14)3-09-1234 6) Taotluses on Tallinna Maa-amet viidanud 29.01.1992 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse üleandmise aktile nr 20/005 ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusele nr 1834-k. Kõnealusest riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktist (tlk 30) ega ka linnavalitsuse korraldusest (tlk 31 pöördel) ei nähtu, et konkreetselt vaidlusalusel maaribal paiknev tee oleks Tallinna linna omandis. Mistahes kaardi- ega plaanimaterjali, millest nähtuks, millised rajatised on aktiga Tallinna linna omandisse antud, maa munitsipaalomandisse andmise toimikus ei sisaldu; 7) Haldusasjas nr 3-3-1-94-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et analoogiliselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Asumaks seisukohale, et vaidlusalusel maaribal paiknev tee on Tallinna linna omandis, pidanuks maavanem enne maa munitsipaalomandisse andmist välja selgitama, kas vaidlusaluse tee on rajanud Tallinna linn või mõni tema õiguseellane või kui mitte, siis mis alusel on Tallinna linn selle tee enda omandisse saanud. Tallinna Maa-ameti esitatud taotluses viidatud materjalidest ei nähtu, et need puudutaksid ka konkreetset vaidlusalust teed. Eelviidatud otsuses märkis Riigikohus samuti, et tee omaniku kohta tehtud kanne teeregistris ei ole piisav tee omandiõiguse tõendamiseks, kuivõrd teeregistri andmed on informatiivse, mitte õigustloova tähendusega. Tee kui rajatise paiknemine kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ei luba eeldada, et tegemist on kohalikule omavalitsusele kuuluva rajatisega. Kohaliku omavalitsuse omand teele ei saa tekkida pikaajalise avaliku kasutamise tulemusena, samuti on Riigikohus juba otsuses nr 3-3-1-42-05 märkinud, et tee omandamine peremehetu rajatise hõivamise kaudu ei ole võimalik. Otsuses nr 3-3-1-94-06 leidis Riigikohus samuti, et tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks

tähenduses. Kuni ei ole tõendatud, et tee kui rajatis on kohaliku omavalitsuse omandis, ei ole alust selle tee aluse või selle teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks ning sellise tee olemasolu iseenesest ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist omandireformi õigustatud subjektidele; 8) Haldusasjas 3-06-626 vaieldi eeskätt selle üle, kas Tallinna Linnavalitsus toimis õiguspäraselt, tagastades kaebuse esitajatele taotletust vähem maad. Ringkonnakohus leidis selles asjas tehtud otsuses, et maa tagastamist ja maa tagastamata jätmist ei pea otsustama ühel ajal, ning viitas asjaolule, et vaidlusalust maariba ei kavatse Tallinna Linnavalitsus kaebuse esitajatele tagastada, vaid soovib seda saada munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus ei saanuks mistahes moel eelviidatud otsuses võtta seisukohta küsimuses, kas vaidlusalune maa üldse saab kuuluda munitsipaalomandisse andmisele või kas maavanema tulevikus tehtav vastavasisuline otsus on õiguspärane või mitte. Ringkonnakohtu lahendis esitatud seisukoht on õige üksnes eeldusel, et maa antakse munitsipaalomandisse, mis polnud ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks veel otsustatud; 9) Asjakohased ei ole kolmanda isiku väited, et vaidlusalust maariba ei ole võimalik kaebuse esitajatele tagastada maakorralduslikel põhjustel.

§ 6

lõikes 1 nähakse ette tagastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine, lähtudes maakorralduse nõuetest, ning maa tagastamise või mittetagastamise otsustamisel tuleb kahtlemata arvestada ka sellega, et maakorralduslikult peab olema tagatud juurdepääs XXX XX, XXX XX ja XXX XX kinnistutele, mis vaidlusaluse maaribaga samuti piirnevad ning kus maaomand on tekkinud ostueesõigusega erastamise kaudu. Eelnev ei saa olla aga aluseks maa munitsipaalomandisse andmiseks

§ 28

lg 1 p 1 alusel ega tekita Tallinna linnale omandit vaidlusalusele maaribale rajatud teele. Ei ole välistatud seegi, et vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmiseks võib esineda ka mõni muu alus peale

§ 28lg 1 p 1, ent selliste aluste olemasolu saab kontrollida esmalt maavanem, kui vastav taotlus talle esitatakse; 7

(14)3-09-1234 10) Kaebuse esitajad ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu ei ole alust vastustajalt nende kasuks menetluskulusid välja mõista ning iga menetlusosalise kulud jäävad tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Tallinna linna apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati K. K. ja Ü. K. kaebused, ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebused rahuldamata. Samuti palutakse jätta kohtukulud kaebajate kanda. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja tõlgendanud vääralt materiaalõiguse ning kohtumenetluse norme, ning väidab: 1) Vaidlusaluse maariba suuremas osas puudub Ü. K.l ja K. K.l korralduse suhtes kaebeõigus. Nendele lepingu järgi teiste maa tagastamise õigustatud subjektide poolt loovutatud maa tagastamise nõudeõigus ulatub lepingu lisaks olevalt plaanilt nähtuvalt ainult ca 30 m2 suurusele maa-alale vaidlusalusest maaribast. Käesolevaks ajaks on endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise taotlused kogu ulatuses lahendatud. Ü. K. ja K. K. nõudeõigusega mittehõlmatud maa on õigustatud subjektidele Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2005 korraldusega nr 2392-k ja 10.06.2009 korraldusega nr 976-k kompenseeritud. Nimetatud 30 m2 suurust ala ei ole võimalik eraldi maaüksusena tagastada, kuna kinnistutele XXX XX XX ja XXX peab olema tagatud juurdepääsutee; sellisele seisukohale jõudis ka Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2008 otsuse p-s 20 haldusasjas nr 3-06-626; 2) Kohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele, et vaidlusalusel maaribal paikneva rajatise kuulumine Tallinna linnale ei ole tõendatud; 3) ORAS § 24 lg 1 järgi antakse vara munitsipaalomandisse valla- või linnavalitsuse, vara valdaja ja munitsipaliseerimist korraldava valitsusasutuse poolt allakirjutatud vara üleandmise aktiga ning omandiõigus üleantavale varale läheb üle akti allakirjutamise päevast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akti nr 20/005, millega anti Tallinna linnale üle Tallinna Teedevalitsus ja akti lisa 6 kohaselt Tallinna Teedevalitsuse koosseisus ka Tallinna teed ja tänavad, allkirjastamisel tekkis Tallinna linnal asjaõigusseaduse § 92 lg 2 alusel kõigi avalikult kasutatavate teede ja tänavate omandiõigus. Vara anti munitsipaalomandusse kooskõlas Eesti Vabariigi Valitsuse
  2. oktoobri 1991 korraldusega nr 380-k kinnitatud Tallinnas ilma erastamiskohustuseta munitsipaalomandusse antavate ettevõtete ja asutuste nimekirjaga, kus oli ka ettevõte Tallinna Teedevalitsus. Maakoodeksi § 118 p 1 järgi kuulusid linna üldkasutatava maa koosseisu väljakud, tänavad ja teatrid. Selle punkti sisuks on linnatranspordiks kasutatava maa arvamine linna üldkasutatava maa hulka. Seepärast kuuluvad p-s 1 nimetatud maa hulka ka juurdepääsuteed, mis on hõlmatud eelnimetatud mõistetega. XXX tänava juurdepääsutee tänavarajatised kajastusid vara Tallinna linnale üleandmise ajal XXX tänava sõidutee mahtudes. Nimetatud asjaolu tõendab Tallinna Kommunaalameti 08.12.2004 kiri nr 5-12/3075, samuti Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldus nr 1834-k ja Tallinna Kommunaalameti 22.06.2009 kiri nr 5-12/
  3. Korralduse nr 1834-k alusel Tallinna teede ja tänavate, sh vaidlusaluse maariba üleandmine Tallinna Kommunaalameti bilanssi näitab täiendavalt, et see vara on varem Tallinna linnale Tallinna Teedevalitsuse koosseisus üle antud. Tallinna Kommunaalamet, kelle ülesannete hulka kuulub Tallinna tänavate ja teede haldamine ning nende üle arvestuse pidamine, on kahel korral kirjalikult kinnitanud, et XXX tänava juurdepääsutee on ameti bilansis ja registreeritud Tallinna teeregistris. Apellant ei soovi teeregistri kandega tõendada omandiõiguse teket, vaid teeregistri abil osundada omandiõiguse varasemale üleminekule. Apellandi väidet XXX XX juurdepääsutee 8
(14)3-09-1234 omandiõiguse ülemineku kohta akti alusel ning maakoodeksi § 118 p 1 tõlgendust toetab Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2002 otsus nr 2-3/390/02 ja 10.11.2003 otsus nr 2-3/205/
  1. Tallinna Halduskohus on asjasse süvenemata ja uurimisprintsiipi rikkudes jõudnud järeldusele, et eelpoolnimetatud dokumentidega ei ole tõendatud vaidlusaluse maariba kuulumine
  2. aastani riigile ja alates
  3. aasta jaanuarist Tallinna linnale; 4) Riigivara üleandmise akti allkirjastamise tulemusel tekkis Tallinna linnal juurdepääsutee kui vallasasja omand. Alates
  4. aastast on Tallinna linn reaalselt vallanud ja käsutanud juurdepääsuteed. Vaidlusalusel maaribal tehti
  5. aastal linna eelarvelistest vahenditest teekatte ning 2007.-
  6. aastal veevarustuse ja kanalisatsiooni parendustöid; 5) Halduskohtu viidatud Riigikohtu 06.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-06 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest asjaolud ja vaidlusküsimused on erinevad. Selles asjas taotleti munitsipaalomandisse teed, mis asus maal, mille kohta oli juba tehtud otsus maa tagastamise kohta, mistõttu oli tee sisuliselt juba õigustatud subjekti eraomandis. Käesoleval juhul sellist asjaolu ei esine. Selles asjas vaidlusalune tee oli pinnastee ning vähemas osas kruusatee, mille alusel ei olnud võimalik tee rajajat tuvastada, kuna see võis olla moodustunud ka seal pikaajalise liikumise tulemusena. Seega oli tegemist vallateega, mida ei saa võrrelda XXX tänava juurdepääsuteega, kuna tegemist on linnas asuva asfaltkattega tänavaga (algselt kivisillutisega kaetud tänavaga, mis nähtub Tallinna linna
  7. aasta planšetilt); 6) Vaidlustatud korraldus on antud, järgides maa munitsipaalomandisse andmise korda. Maavanemale esitatud taotlus sisaldas korra § 6 lg 2 p 6 kohast kinnitust, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad Tallinna linnale ja vastavad ehitusseaduses ja

§ 6lg-tes 3 ja 31 ehitistele/rajatistele kehtestatud nõuetele.

Kuna taotlus oli nõuetekohane, puudus maavanemal alus jätta see rahuldamata. Pelgalt motiveerimisnõude rikkumise tõttu ei saa haldusakti tühistada, kui asja uuel otsustamisel tuleks välja anda samasisuline haldusakt; 7) Tallinna Kommunaalamet, kelle ülesannete hulka kuulub Tallinna tänavate ja teede haldamine ning nende üle arvestuse pidamine, esitas Tallinna Linnavaraametile XXX tänava sillutiste tehnilise passi ehk inventariseerimisakti koopia seisuga 21.03.1964, millel on kajastatud sellel asuva tänava ja juurdepääsuteede andmed. ENSV ajal teostati Tallinna tänavate inventariseerimist „Tallinna Teede Ekspluatatsioonivalitsuse” poolt. Kuna sel ajal oli kaardimaterjal salastatud, viidi inventariseerimine läbi tänavate lindiga looduses mõõdistamise teel, mille kohta koostati kehtivale korrale vastav inventariseerimise akt. Aktis kajastati tee pinnakate (näiteks asfalt, pinnas vms), mõõdud, kõnniteede olemasolul nende pikkus, laius, kate ja parklate olemasolul ka nende andmed. Inventariseerimise aktid olid teeseaduse järgi moodustatud Tallinna Teeregistri asutamisel aluseks algandmete teeregistrisse sisestamisel. Aktist ja sellele lisatud asendiplaanilt nähtub, et XXX tänaval asuvad kaks tupiktänavat, millest vaidlusalune juurdepääsutee on tähistatud I b (pindalaga 198 m2, kate K ehk killustik). Käesoleval hetkel on vaidlusaluse juurdepääsutee katte pindalaks kaasaegsete mõõteriistadega mõõdistamise tulemusel saadud 178 m2. Kõnealune tee on rajatud hiljemalt 1964. aastal ning selle suurus on eelnevalt viidatud inventariseerimise aktiga tõendatud; 8) Tallinna Kommunaalameti 22.06.2009 kirja nr 5-12/795 lisad tõendavad, et 1953. a ei olnud olemas vaidlusalust juurdepääsuteed, vaid see rajati hiljem. Antud asjaolu kinnitab A. V. individuaalelamu juurdeehituse projekt ja selle plaan 1953. aastast, kust nähtub, et krundi suurus on 598 m2. Samuti nähtub asja materjalidest, et XXX juurdepääsu tee ei kuulunud kunagi XXX XX XX (end XXX XX X) eraldatud maaüksuse koosseisu. XXX XX XX inventariseerimise toimiku nr 10161 seletuskirja väljavõttest nähtub, et XXX XX XX ehitamiseks eraldati 1953. a 9

(14)3-09-1234 krunt, mis asub XXX tänava ja „rajatava tupiktänava“ nurgal. Ülaltoodu näitab, et
  1. a ei olnud vaidlusalust juurdepääsuteed olemas, seda siis alles planeeriti, see tee ei ole kuulunud kunagi XXX XX XX maaüksuse koosseisu ning
  2. a viis Tallinna Teede Ekspluatatsioonivalitsus läbi XXX XX inventariseerimise. Kuivõrd juurdepääsutee kuulus XXX tänava koosseisu, siis anti riigivara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga Tallinna linnale teede- ja tänavavõrgu koosseisus üle ka vaidlusalune maariba.
  3. K. K. ja Ü. K. paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) Linnavalitsus ei ole nimetanud ühtegi materiaalõiguse normi, mille rikkumist ette heidetakse. Seega on vastavasisuline väide paljasõnaline ja ebaõige. Halduskohtus kehtiv uurimisprintsiip ei tähenda, et kohus oleks kohustatud ise linnavalitsuse eest tõendeid koguma, sest oma väiteid tõendavate dokumentide jm tõendite esitamise kohustus on menetlusosalisel endal. Halduskohtule ei saanud olla teada, milliseid tõendeid võib Tallinna linnal tee kohta olla. Halduskohus on tõendeid õigesti hinnanud ja leidnud, et XXX tänavalt algava juurdepääsutee linna poolt ehitamine ega selle kuulumine Tallinna linna omandisse ei ole tõendatud; 2) Tallinna linna
  4. aasta planšett ei ole omandiõigust tõendav dokument ja seega ei tõenda juurdepääsutee kuulumist Tallinna linnale. Planšetil ei ole juurdepääsutee katte olemasolu ega katte liiki märgitud ja seega ei saa planšeti põhjal väita, et tee oli algselt kivisillutisega kaetud; 3) XXX XX sillutiste tehniline pass ei ole juurdepääsutee omandiõigust tõendav dokument. Ehitise omandiõigust tõendavateks dokumentideks saavad olla ainuüksi ehitise ehitamist (rajamist) või soetamist tõendavad dokumendid. Tänava inventariseerimise tulemusel koostatud dokument ei näita tee rajamist ega selle soetamist. Nimetatud dokument tõendab ainult XXX tänava tehnilist seisundit (tee aluse ja katte liiki ning seisundit), tänava pindala suurust ning asendit vaadeldaval ajahetkel; 4) Passi andmed koos teiste käesolevas asjas esitatud dokumentidega näitavad selgelt, et Tallinna linnal puudub omandiõigus juurdepääsuteele. Juurdepääsutee maa-ala tolleaegne teistsuguse kujuga osa, st milles ei sisaldu 36 m2 suurust maa-ala, mis sel ajal oli XXX XX XX krundi koosseisus, on märgitud passis tähisega “IB”. Juurdepääsutee katteks on passis märgitud tähis “K”, mis on lühend sõnast “kruus”. Apellatsioonkaebuse väide, et kate “K” tähendab killustikkatet, on väär, sest killustiku lühendiks on passis “kill.”. Passi lehe “Tehniline kirjeldus ja hindamine A) sõidutee osas” andmetest nähtuvalt ei olnud juurdepääsutee osas tee alust rajatud (aluse materjal dokumendis puudub) ning kruusakatte kuluvus oli
  5. aastal 60%. Juurdepääsutee sõidutee rattarööpad katsid kruusaga teega piirnevate elamute elanikud. Tallinna Kommunaalameti kirjas 20.05.2003 on sõnaselgelt märgitud: “XXX tänavalt, kruntide XX ja XX vahelt algav XXX XX XX, XX ja XXX kruntidele juurdepääsutee ei ole ehitatud linna eelarvelistest vahenditest /---/“. Nimetatud asjaolu illustreerib ka kaebajate poolt
  6. a tehtud foto juurdepääsuteest, millelt nähtub, et see on pinnastee. Seega on vastupidiselt apellatsioonkaebuse väidetele tegu Riigikohtu 06.03.2006 otsuses nr 3-3-1-94-06 käsitletud teele sarnase teega. 10
(14)3-09-1234 Vastavalt passi lehe “Tehniline kirjeldus ja hindamine A) sõidutee osas” andmetele oli 1964. a XXX tänava asfalteeritud kattega sõidutee pikkus 451,9 m (parandatult 444 m), mis koosnes XXX XX pikkusest 324 m ja XXX tänavalt edelasse suunduva asfaltkattega juurdepääsutee pikkusest 128 m. Arvestades passis märgitud asfaltkattega sõidutee keskmist laiust 5,1 m, oli asfaltkattega sõidutee pindala 2305 m2, millele on Passis lisatud killustikkattega XXX XX ja XXX XX vaheline sõidutee ala (Passi asendiplaanil tähistatud “IA”) 19 m2 ning saadud sõidutee pindalaks kokku 2324 m2. Arvestades sõidutee pikkuse eelnimetatud parandust 444 meetriks, oli asfalt- ja killustikkattega sõidutee pindalaks 2283 m2 (444 x 5,1 + 19 = 2283,4). Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse nr 1834-k lisa 1 jrk nr 607 kohaselt anti Tallinna Kommunaalameti bilanssi XXX tänav sõidutee suuruses 2279 m2, mis vastab piisavalt täpselt passis olevatele andmetele XXX tänava sõidutee pindala osas (2283 m2). Seega ei ole juurdepääsuteed, tolleaegses pikkuses 53,6 m (parandatult 51
  1. m)ja sõidutee pindalaga 198 m2, Tallinna Kommunaalameti bilanssi antud. Seda tõendab ka Tallinna Kommunaalameti 20.05.2003 (s.o enne kohtulikku vaidlust) kiri, kus on sõnaselgelt märgitud, et juurdepääsutee ei ole Tallinna Kommunaalameti bilansiline vara. Tallinna Kommunaalameti 22.06.2009 kirjas nr 5-12/795 toodud väide, et juurdepääsutee on Tallinna linna bilansiline vara ning on arvel XXX tänava mahtudes, ei ole seega tõendatud. Seega ei kuulunud 1992. a ja 1997. a üleantud vara hulka vaidlusalusel maaribal olnud sõidutee ning seega ka mitte juurdepääsutee tolleaegses suuruses. Apellatsioonkaebuse väide, et Tallinna Linnavalitsus on 1992. aastast reaalselt vallanud ja käsutanud eelnimetatud juurdepääsuteed, ei vasta tõele. Kaebuse esitajad kui tee ääres ca 15 aastat elanud isikud teavad, et Tallinna linn on reaalselt vallanud ja käsutanud üksnes teist, edelasse suunduvat asfaltkattega juurdepääsuteed, mis oli passi andmete kohaselt asfalteeritud 1964. aastaks, mitte vaidlusalust juurdepääsuteed; 5) Tallinna linna eelarvelistest vahenditest rajati 2005. aastal vaidlusaluse maariba nõukogudeaegsele osale (st mitte eelnimetud 36 m2 maa-alale) killustikalus ja asfaltkate. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et 2005. a tehti teekatte parendustöid, on väär. Eelnimetatud Tallinna linna rahalisi kulutusi on võimalik arvesse võtta pärast maareformi lõppemist vaidlusalusel maaribal. Kaebajad kui XXX XX XX elanikud ja XXX XX XX elamu omanikud olid sunnitud pärast tee rajamist 2005. a ehitama uputuste vältimiseks vaidlusalusele maaribale sadevee renni, sest teel on põikkalle XXX XX XX krundi suunas (maastiku kalde tõttu suundub ka XXX tänava vihmavesi suurtes mahtudes juurdepääsuteele), ning välja ehitama eelnimetatud 36 m2 maa-ala; 6) XXX XX XX kinnistuga külgneval 36 m2 (4 m x 9
  2. m)suurusega juurdepääsutee maaalal ei olnud ega saanudki kuni aastani 2002 olla teed, mille oleks saanud rajada Tallinna linn või mõni tema varade õiguseellane. Nimetatud 36 m2 suurune maa-ala kuulus nõukogude okupatsiooni ajal ning hiljem kuni aastani 2002 XXX XX XX krundi hulka ja see eraldati XXX XX XX krundist endise kinnistu nr XXXX osalisel (XXX XX XX maa) tagastamisel 2002. aastal Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poolt koostatud krundipiiri ettepaneku kohaselt; 7) Tuginemist Eesti NSV Maakoodeksile kui okupatsioonirežiimi seadusandlusele ei pea kaebuse esitajad enam kohaseks; 8) Apellandi käsitlus kaebuse esitajate nõudeõigusest on ebaõige. Kaebuse esitajatel on nõudeõigus endise kinnistu nr XXXX mõttelisele, mitte konkreetselt piiritletud osale. Pealegi on kaebuse esitajatel õigus

§ 13

lg 4 alusel nõuda endise kinnistu nr XXXX maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas, kuna teised tagastamise õigustatud subjektid pole soovinud maa tagastamist, vaid kompenseerimist. 11

(14)3-09-1234 8. Harju maavanem toetab apellatsioonkaebust. Väited: 1) Maa munitsipaalomandisse andmise taotluses on munitsipaalomandisse taotletaval maal asuvate ehitiste (tänavarajatiste) omandiõigus tõendatud riigivara munitsipaalomandisse üleandmise 29.01.1992 aktiga nr 20/005 ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusega nr 1834-k. Kaebajate ja kohtu poolt pole ümber lükatud väidet, et XXX tänava tänavarajatised kajastusid vara Tallinna linnale üleandmise ajal XXX tänava sõidutee mahtudes. Tallinna Linnavalitsus sai vara Tallinna Kommunaalameti bilanssi andmisel käsutada üksnes munitsipaalomandis olevaid ehitisi. Kuivõrd korraldus nr 1834-k kehtib, ei ole alust väita selle alusel tehtud toimingute õigusvastasust; 2) Harju maavanema 12.03.2009 korraldus nr 662-k sisaldab lisaks õiguslikule motivatsioonile ka faktilist põhistust: maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalid ja Tallinna Maaameti 22.01.2009 maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Kuna maavanem tugines viidatud materjalidele ja pidas neid ammendavaks, ei olnud korralduse motiveerivas osas eraldi neid andmeid otstarbekas märkida. Viide toimiku materjalidele ja maa munitsipaalomandisse andmise taotlusele on piisav, et tagada faktilise põhistuse eesmärk – korralduse kontrollitavus. Korralduse andja selgitas välja, et kõnealused tänavarajatised on toimikumaterjalide põhjal Tallinna linna munitsipaalomandis ja linn omandas need õiguspäraselt. Seega ei lähtunud maavanem üksnes taotleja kinnitusest rajatiste omandiõiguse kohta. Kuna maa munitsipaalomandisse andmise 22.01.2009 taotlus ja toimiku materjalid vastasid Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrusega nr 133 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korrale“, ei olnud maavanemal alust jätta taotlust rahuldamata.

§ 28

lg 1 p 1 alusel tänavarajatiste aluse maa andmine munitsipaalomandisse oli õiguspärane; 3) Kui maavanem andis vaidlustatud korraldusega maa munitsipaalomandisse, siis tuli jälgida ka seda, et kõikidele kinnistutele oleks juurdepääs. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 9. Vaidlust ei ole selles, et maatükk, millele vastavas osas halduskohus vaidlustatud korralduse tühistas, kuulub endise kinnistu nr XXXX koosseisu. 10.

§ 14

lg 3 sätestab, et kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Pole esitatud asjaolusid, mis välistaksid selle sätte kohaldamise. Kaebuse esitajad on esitanud 30.01.2006 taotluse (tl 217) maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Taotluse suhtes ei ole langetatud keelduvat otsust. Ülejäänud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise õigustatud subjektid on loobunud maa tagastamise nõudest ning taotlenud maa kompenseerimist (vt 16.06.2005 avaldus tl 172). Tallinna linna esindaja poolt 09.12.2010 istungil esitatud väide, et nõudeõigusest suuremas osas maad tagastada ei saa, kuna endise kinnistu nr XXXX suhtes on maareform Tallinna Linnavalitsuse 10.06.2009 korraldusega nr 976-k lõpule viidud, ei ole põhjendatud. Kui linn peab silmas otsust kinnistu maa kompenseerida, siis

§ 14lg-st 5 nähtuvalt ei välista see, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest on makstud kompensatsioon, 12

(14)3-09-1234 sama maa tagastamist nõudeõigust ületavas osas.

§ 14

lg 5 sätestab, et õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes; võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Seega tuleb käesoleval hetkel lähtuda sellest, et kaebuse esitajatel on

§ 14

lg-st 3 tulenevalt õigus taotleda endise kinnistu nr XXXX maa tagastamist nõudeõigust ületavas osas. Sel põhjusel ei oma määravat tähtsust ka vaidlus kaebuse esitajate nõudeõiguse ulatuses – kas see on piiritletud 2072/5880 mõttelise osaga endise kinnistu maast või 28.03.2002 nõudeõiguse loovutamise lepingu (tl 155-159) lisaks oleva plaaniga (tl 160).

  1. Maa tagastamist ei saa nõuda osas, milles maa tagastamise taotlus on kehtiva haldusaktiga rahuldamata jäetud. Tallinna Linnavalitsuse 13.05.2009 korraldusega nr 755-k otsustati Ü. K.le ja K. K.le mitte tagastada 252 m² endise kinnistu nr XXXX maad. Selles korralduses viidatakse ka Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korraldusele nr 928-k, millega hõlmatud maa käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse antakse. Samas pole vaatamata korralduses nr 755-k tehtud viitele võimalik asuda seisukohale, nagu käiks korraldus selle endise kinnistu nr XXXX osa suhtes, mis on vaidluse objektiks käesolevas haldusasjas. Korralduses nr 755-k viidatakse lisaks linnavalitsuse 28.05.2008 korraldusele nr 928-k ka linnavalitsuse 22.11.2000 korraldusele nr 4440-k ja 04.02.2004 korraldustele nr 189-k, 190-k ja 191-k. Tallinna Linnavalitsus on haldusasjas nr 3-06-626 selgitanud, et 252 m2 endise kinnistu maast, mille kohta linnavalitsuse 13.09.2006 korralduses nr 1827-k märgiti, et selle tagastamine lahendatakse järgnevates linnavalitsuse korraldustes, on ostueesõigusega erastatud korralduse nr 189-k alusel kolmandale isikule – vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2008 otsus haldusasjas nr 3-06-626, p
  2. Viidatud kohtuotsuses tuvastas ka ringkonnakohus, et korralduses nr 1827-k viidatud 252 m2 maast on 246 m2 maad 04.02.2004 korraldusega nr 189-k ostueesõigusega erastatud XXX XX X kinnistu koosseisus. Käesolevas asjas ei ole linnavalitsus samuti väitnud, nagu oleks vaidlusaluse maa tagastamata jätmine otsustatud 13.05.2009 korraldusega nr 755-k. Seega ei võta korraldus nr 755-k kaebuse esitajatelt maa tagastamise nõudeõigust (vähemalt suuremas osas kui 6 m2) käesolevas asjas vaidluse all oleva maa suhtes.
  3. Eeltoodud põhjusel leiab ringkonnakohus, et osas, milles halduskohus vaidlustatud korralduse tühistas, on kaebuse esitajal kaebeõigus. Kaebeõiguse puudumise motiivil ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada ja halduskohtu apelleeritud otsust tühistada. Apellatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb kontrollida vaidlustatud korralduse õiguspärasust halduskohtu poolt tühistatud osas. II
  4. Vaidlustatud korralduse andmise õiguslikuks aluseks oli

§ 28

lg 1 p 1, mille kohaselt munitsipaalomandisse antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Vaidlust ei ole selles, et korralduse andmise faktiliseks aluseks oli Tallinna linna omandis olevate tänavarajatiste paiknemine XXX XX//XXXXX XXX//XXXXXXXXX XX//XXX XX koosseisus asuval maal. Kaebuse esitajad väidavad korralduse õigusvastasust endise kinnistu nr XXXX maaga hõlmatud osas, leides, et sellel maatükil ei paikne Tallinna linnale kuuluvaid tänavarajatisi. 14. XXX XX//XXXXX XXX//XXXXXXXXX XX//XXX XX asuvate tänavarajatiste teenindamiseks vajaliku maa piirid on kindlaks määratud Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 928-k p-ga 1.2. Vaidlusalune endise kinnistu nr XXXX osa on korralduse nr 928-k 13

(14)3-09-1234 lisaks oleva plaani (tl 39) kohaselt selle maaga hõlmatud. Vaidluse all ei ole ka see, et maavanema korraldus järgib Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korraldusega nr 928-k määratud piire (vt korralduse lisaks olev asendiplaan tl 28 pöördel).
  1. Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 928-k andmise üheks õiguslikuks aluseks oli Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“. Korra p 1 kohaselt reguleerib see ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist mh ka maa munitsipaliseerimisel. Korra p 12 kohaselt määrab kohalik omavalitsus pärast katastriüksuse moodustamist oma otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa ning selle otsuse kohustuslik lisa on katastriüksuse plaan. Sellise ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise otsusega on tegemist ka Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 928-k puhul. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist eelhaldusaktiga maa munitsipaalomandisse andmise menetluses, millega määratakse siduvalt kindlaks munitsipaalomandisse taotletava maa piirid. See kehtiv (eel)haldusakt on siduv nii maavanemale, kohaliku omavalitsuse üksusele, munitsipaalomandisse taotletava maa tagastamise õigustatud subjektidele kui ka kohtule. Maavanema otsustusõiguse piirid maa munitsipaalomandisse andmisel määrab Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 8 lg 4, mille kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks.
  2. Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 928-k p 1.2 ja selles punktis viidatud korralduse lisa on kehtiv ning ei ole vaidluse objektiks. Menetlus haldusasjas nr 3-08-1398, kus taotleti nimetatud korralduse vastavas osas tühistamist, on lõppenud. Järelikult tuleb Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 928-k p-st 1.2 ja selle lisaks olevast plaanist lähtuda ka käesolevas asjas vaidlustatud maavanema korralduse õiguspärasuse hindamisel. Seega ei saa kaebuse esitajad nõuda maa munitsipaalomandisse andmise korralduse tühistamist põhjusel, et selle maa kooskõlas Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korraldusega nr 928-k määratud piirid on õigusvastased.
  3. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus tõendeid vaidlusalusel maa-alal linna omandis olevate rajatiste paiknemise kohta. III
  4. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega kaebused rahuldati, ning teeb uue otsuse, millega jäävad Ü. K. ja K. K. kaebused täielikult rahuldamata.
  5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kuulub rahuldamisele apellandi taotlus kaebuse esitajatelt riigilõivus 250 krooni seisneva menetluskulu väljamõistmiseks (apellandi esindaja on ringkonnakohtu istungil taotluse ebatäpselt sõnastanud „riigilõivu tagastamise“ taotlusena). Muid menetluskulude väljamõistmise taotlusi apellatsiooniastmes esitatud ei ole. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.