Obsah (4)
§ 20§ 21§ 1§ 26KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2011, Tallinn Hal
) §-ga
- Eesti Töötukassa ei ole andnud I. Aleksejevile selgitusi ega temaga suhelnud, vaid selle asemel viitab üksnes kaebaja õigusele pöörduda kohtusse, mis alandab I. Aleksejevi inimväärikust. Ettevõtluse alustamise toetuse rahuldamata jätmise otsusega, vaideotsusega ning 07.09.2010 kirjaga on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses.
- Eesti Töötukassa palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsuse põhjendustes on toodud alused, mis tingisid taotluse rahuldamata jätmise – I. Aleksejev taotles toetust personalikulude katteks, kuid vastavalt
§ 20
lg 6 p-le 2, § 21 lg-le 1 § 23 lg-le 1 ning programmi p-le 4.6.5 ei ole võimalik ettevõtluse alustamise toetust anda, sest ettevõtluse alustamise toetusest tehtavad personalikulud on mitteabikõlblikud ehk keelatud kulud. Eesti Töötukassa on kaebaja äriplaanis esinevatele olulistele puudustele tähelepanu juhtinud: puudulik turuanalüüs ja puudused SWOT-analüüsis, finantsprognoosid ei sisalda e-poe tegemise kulusid, puudub detailsem ülevaade müügimeetoditest ning nende maksumusest, äriplaan ei sisalda hinnakujundust ja puudub konkurentsianalüüs. Personalikulude mitteabikõlblikkusest on taotlejaid informeeritud ka Eesti Töötukassa veebilehel, millel on avaldatud programm ning täiendavalt lisatud äriplaani koostamise juhendmaterjalina väljavõte programmist („Ettevõtluse alustamise toetusest kulude tegemise tingimused“). Eesti Töötukassal puudub pädevus ja seadusest tulenev kohustus nõustada ja juhendada isikuid konkreetse äriplaani koostamisel, ta saab üksnes osutada puudustele. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 7 lg-le 2 on vastustaja hoolitsenud haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide 2
(10)3-10-2351 täitmise juhendid, blanketid, HMS §-s 36 sätestatud selgitused jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldanud selle teabe oma veebilehel. Eesti Töötukassa veebilehel on muu hulgas abistava näidisena toodud üks võimalik äriplaani vorm ja juhend selle koostamiseks. Eesti Töötukassa ei keeldunud I. Aleksejevi teistkordses vaides esitatud küsimuste lahendamisest, vaid tal puudus võimalus teha teistkordset vaideotsust, mistõttu soovitati taotlejal pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse. Samas on 07.09.2010 kirjas kaebajale täiendavalt selgitatud, et programmi p 4.1.1 kohaselt on personali- ja üldkulud küll abikõlblikud kulud, kuid programmi p 4.6.5 näeb ette erandi, mille kohaselt on ettevõtluse alustamise toetusest tehtavad personalikulud mitteabikõlblikud ehk keelatud kulud. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist haldusorgani süülise õigusvastase tegevusega. Kuna vaidlustatud otsused on õiguspärased, on kahjunõue põhjendamatu. 6. Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2010 otsusega I. Aleksejevi kaebuse rahuldamata. Eesti Töötukassal puudus I. Aleksejevi taotluse lahendamisel kaalutlusõigus, sest taotluse rahuldamise välistas asjaolu, et kaebaja planeeritud kulutused olid mitteabikõlblikud.
mõttes on tegemist „toetuse andmisega programmi alusel“, mille osas näeb
§ 20
lg 6 p 2 ette, et abikõlblikud või mitteabikõlblikud kulud sätestatakse meetme tingimustes või programmis. Kõik toetusest hüvitatavad kulud peavad olema abikõlblikud ja toetus makstakse välja ainult abikõlblike kulude hüvitamiseks (
§ 21lg 1 ja § 23 lg 1).
Määruse nr 26 § 3 lg 1 kohaselt on personali- ja üldkulu abikõlblik, kui nii on sätestatud meetme tingimustes. I. Aleksejev taotles kulude hüvitamist sotsiaalministri 10.12.2007 käskkirjaga nr 225 kinnitatud programmist „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007-2013“ (sotsiaalministri 10.12.2009 käskkirjaga nr 184 kehtestatud redaktsioonis), mille p 4.1.1 näeb ette, et vastavalt
§ 21
lg 2 alusel kehtestatud korrale on personalikulud abikõlblikud, kuid p 4.6.5 kohaselt on lisaks
§ 21
lg 2 alusel kehtestatud korrale mitteabikõlblikud ettevõtluse alustamise toetusest tehtavad personalikulud. Programmi p-d 4.1.1 ja 4.6.5 ei ole omavahel vastuolus, vaid tegemist on üld- ja erinormiga, millest järeldub, et personalikulud on üldjuhul abikõlblikud, kuid mitte ettevõtluse alustamise toetuse taotlemise korral. Seega tuli Eesti Töötukassal I. Aleksejevi taotlus jätta igal juhul rahuldamata, kuna ettevõtluse alustamise toetust taotleti mitteabikõlblike kulutuste tegemiseks. Sellises olukorras võis Eesti Töötukassa teha HMS § 40 lg 3 p 2 alusel otsuse ka taotlejat ära kuulamata (vrd Riigikohtu 19.12.2006 otsus nr 3-3-1-80-06; 15.02.2005 otsus nr 3-3-1-90-04, 25.11.2003 otsus nr 3-3-1-70-03, 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03), oluline on esmajoones haldusorgani selgitamiskohustuse (
§ 1lg 5, HMS § 36) täitmine.
Ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks peab taotleja koostama äriplaani koos abikõlblike kulutuste äranäitamisega. I. Aleksejevi äriplaan ja taotlus seisnes täies ulatuses mitteabikõlblike kulutuste tegemises. Kuna äriplaani koostamine on taotleja enda ülesanne ja risk, ei saa seda tema asemel asuda koostama Eesti Töötukassa. Esitatud äriplaan ja taotlus olid sedavõrd puudulikud, et puuduste kõrvaldamine eeldanuks sisuliselt täiesti uue äriplaani koostamist, milleks vastustajal puudub pädevus. Seetõttu on Eesti Töötukassa jätnud I. Aleksejevi taotluse õigesti rahuldamata, selgitades samas äriplaani puudulikkust, millega isik saab järgmiste taotluste esitamisel arvestada. Riigipoolne abi töötutele uue töö leidmisel ja töötute probleemide lahendamiseks on vaieldamatult äärmiselt oluline, kuid Eesti Töötukassa saab isikutele toetusi jagada siiski ainult rangelt seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Vastustajal ei olnud võimalik I. Aleksejevi taotluse menetlemisel teha mistahes mööndusi programmis sätestatud kriteeriumite järgimisel. Puudub 3
(10)3-10-2351 alus väita, et riik oleks jätnud töötu igasuguse abi ja selgitusteta. Selgitusi ettevõtlustoetuse kohta on antud ka vastustaja veebilehel, millelt leiab muu hulgas äriplaani näidisvormi ja täitmise juhendi, samuti programmist toetuse saamise tingimused. I. Aleksejev ei ole väitnud, et Eesti Töötukassa oleks keeldunud talle muude seaduses ettenähtud tööturuteenuste ja toetuste andmisest. Ei saa ka väita, et riik oleks pidanud I. Aleksejevi töötustaatusest tekkinud põhjendatud muresid asuma tervikuna lahendama tingimata ettevõtluse alustamise toetuse menetluse raames. Kuna Eesti Töötukassa ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, on mittevaralise kahju nõue RVastS § 9 lg 1 alusel põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- Igor Aleksejev palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant leiab, et programmi p 4.6.5 tuleb tõlgendada selliselt, et kui personalikulud on seotud olmeelektroonika ostuga, siis on tegemist abikõlblike kuludega. Lisaks sätestab personalikulude abikõlblikkuse programmi p 4.1.
- Kohus peaks selgitama, kas programm toetab personalikulude abikõlblikkuse kaudu üksnes ettevõtlust, mis on seotud olmeelektroonika ostuga. Programmi p 3.2.2 järgi on rakendusasutus (Eesti Töötukassa) kohustatud tegelema ettevõtluse toetamise kaudu töökohtade loomisega, kuid I. Aleksejevi äriplaani ei ole kaheldavatel põhjustel toetatud, samuti ei abista ega nõusta Eesti Töötukassa kaebajat, millega rikub programmi ülepõhimõtteid (abistada töötuid). I. Aleksejev ei ole soovinud, et Eesti Töötukassa hakkaks tema eest ise äriplaani koostama, ta ei usaldakski vastustajat selles osas. Apellant ei vaja menetluslikke mööndusi, vaid selgeid vastuseid oma küsimustele seoses taotluse ja äriplaani väidetavate puudustega. Kohtuotsus ei anna ammendavat selgitust, millal programmi p 4.1.1 kohaldub ja apellant ei saa seetõttu lõplikult hinnata, kas tema taotlus oli tõepoolest puudustega ja tuli jätta rahuldamata. Eesti Töötukassa ei ole I. Aleksejevi vaides esitatud küsimustele sisuliselt vastanud ja nendele ei ole ta vastuseid saanud ka kohtumenetluses. Pärast sisuliste vastuste saamist teeks I. Aleksejev oma äriplaani ümber ja esitaks Eesti Töötukassale uue versiooni, aga ilma selgitusteta ei ole tal seda võimalik teha. Puuduste olemasolul ei piisa üksnes neile viitamisest, vaid tuleks ka selgitada, mille alusel puuduse olemasolu on tuvastatud, viidates tingimata ka äriplaani koostamise juhendile. Seejuures puudub juhendis nõue, et äriplaan peab sisaldama spetsialistide ja analüütikute hinnangut. I. Aleksejevi eesmärk ei ole sundida riiki hakkama ettevõtluse alustamise toetuse menetluse raames lahendama tema muid võimalikke muresid. Apellant tugines äriplaani koostamisel programmi tingimustele ning Eesti Töötukassa veebilehel avaldatud äriplaani näidisvormile ja täitmise juhendile. Eesti Töötukassa juhatus ei ole 23.08.2010 otsuses väitnud, et äriplaan ei ole vastuvõetav seoses asjaoluga, et esineb vastuolu programmi tingimustega või ei oleks äriplaani koostamisel järgitud veebilehel avaldatud juhendit. Vastustaja viitas hoopis näiteks turuanalüüsi puudulikkusele, kuid ei andnud ka vaideotsuses selgitust, milliseid spetsialiste ja analüütikuid peaks I. Aleksejev kasutama, et äriplaanis esitatud turuanalüüs oleks vastuvõetav. Analüütikute hinnangute esitamist pealegi äriplaani täitmise juhend ei nõua, vaid see on üksnes soovituslik. Kui Eesti Töötukassale jääb äriplaani majanduslik mõttekus ebaselgeks, siis võib ta iseseisvalt tutvuda analüütikute arvamustega või turu-uuringutega ja neile oma otsuse põhjendustes viidata. Käesoleval juhul viitab Eesti Töötukassa arvamus esitatud äriplaani suhtes hoopis ametnike nõrgale kvalifikatsioonile, kes ei suuda keelduvat otsust piisavalt argumenteerida. Apellant juhib tähelepanu, et tema äriplaanis oli vajalik turuuuring Kadriorus asuva ilusalongis müüdud kosmeetika näitel ka praktiliselt läbi viidud ning võis järeldada, et kaup on hästi müüdav ja seda liiki kaubaga (looduslik kosmeetika) on mõtet 4
(10)3-10-2351 tegeleda. Jääb arusaamatuks, miks on veel tarvis koguda muude spetsialistida arvamusi. Vastustaja nõue, et äriplaani tuleb täiendada prognooside ja analüütikute hinnangutega, ei ole õiguspärane, sest sellist nõuet ei tulene ühestki dokumendist, mille järgi ettevõtluse alustamiseks äriplaani koostatakse. I. Aleksejevil kui töötul ei ole selle nõude täitmiseks ka raha, mida tuleks spetsialistidele ja analüütikutele maksta. Ebaõige on kohtu hinnang, et I. Aleksejevi äriplaan ja taotlus seisnes täies ulatuses mitteabikõlblike kulutuste tegemises. Apellant märgib, et äriplaan nägi ette järgmised kulud: kauba ost, rendikulud, sidekulud, mööbli ost, raamatupidamiskulud. Omafinantseerimise osa oleks 6000 krooni. Nimetatud kulud on abikõlblikud. Lisaks on Eesti Töötukassal õigus nõuda abisaajalt toetusraha tagasi, kui hiljem esitatud aruannete alusel tuvastatakse mitteabikõlblike kulude tegemine. Esitatud äriplaani kohaselt kaetakse personalikulud majandustegevusest, e-teenuste ja kauba müügist saadud tuludest. Eesti Töötukassa ei ole suutnud argumenteeritult tõestada, et I. Aleksejevi äriplaan näeb ette mitteabikõlblikke kulutusi. Äriplaani järgi katab ettevõte personalikulud majandustegevusest saadud tulust ja ettevõtluse alustamise toetusest saadav raha kuulub kauba ostmiseks, vajalike seadmete ja mööbli soetamiseks ning rendipinna üüri katteks. Käesoleval juhul on rikutud I. Aleksejevi õigust saada riigiasutuselt selgitavat informatsiooni. Apellant on saanud vaid formaalseid vastuseid, mis ei selgita midagi. Eesti Töötukassa ei abistanud I. Aleksejevit kui töötut, vaid käitus ülemäära ülbelt, alandades sellega tema inimväärikust. Eesti Töötukassa vale ettekujutus oma rollist ühiskonnas ja ülbe käitumine on viinud süüliselt apellandi väärikuse alandamiseni. Eesti Töötukassa peab töötuid nõustama ja abistama ning vastama temale esitatud küsimustele sisuliselt, mitte igasuguste selgitusteta pelgalt rõhutama, et äriplaanis on puudused. Taotlejat solvab ja tema inimväärikust alandab asjaolu, et haldusorgan ei soovi temaga suhelda ja näitab sellega välja oma ülbust. Eesti Töötukassa ei ole küll käitunud õigusvastaselt, kuid apellandi õiguste rikkumisega (RVastS § 9 lg 1 tähenduses) on sellise apellandile koha kättenäitamise ja tema küsimustele tähelepanu mittepööramise näol tegemist küll. Kokkuvõttes on I. Aleksejevi inimväärikust alandavas vormis rikutud tema õigust saada haldusorganilt lisainformatsiooni. 8. Eesti Töötukassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Menetlusseadus ei näe ette apellatsioonkaebusi, mille eesmärk on ringkonnakohtult seisukohtade küsimine, selgituste saamine või õigusteoreetilistele arutlustele hinnangu saamine. Apellant ei ole välja toonud, millist materiaalõiguse normi halduskohus ebaõigesti kohaldas, millist kohtumenetluse normi oluliselt rikkus või millist tõendit ebaõigesti hindas. Kohus on otsuse tegemisel järginud kõiki materiaal- ning menetlusõiguslikke norme ning apellandi vastuväited ei ole tõsiseltvõetavad. Kohus on teinud otsused kõikide apellandi nõuete osas ja ei ole seotud vastamiskohustusega apellandi õigusteoreetiliste küsimuste suhtes. Apellandi tõlgendus programmi p-le 4.6.5 on ekslik, personalikulude abikõlblikkus ei ole seotud mitte olmeelektroonika ostmisega, vaid nimetatud klausel sätestab, et olmeelektroonika soetamine on abikõlblik juhul, kui olmeelektroonika on otseselt seotud äriplaani raames planeeritud teenuste osutamisega. Eesti Töötukassa veebilehel olev äriplaani koostamise juhend on eelkõige näitlik. Igal ettevõtluse alustamise toetuse taotlejal on õigus nimetatud juhendit kasutada, kuid see ei ole kohustusliku iseloomuga. Eesti Töötukassa hindab esitatud äriplaane sisuliselt, mitte ei kontrolli selle vastavust veebilehel toodud näidisele. Antud juhul ei vastanud I. Aleksejevi äriplaan sisuliselt programmis sätestatud tingimustele, mistõttu ei olnud võimalik apellandile ka toetust anda. Vastustaja ülesanne ei ole toetuse taotleja eest turu-uuringute tegemine või 5
(10)3-10-2351 võimalike analüütikute arvamustega tutvumine, asjakohased andmed peavad nähtuma esitatud äriplaanist. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et mitte kõik I. Aleksejevi äriplaanis ja taotluses sisalduvad kulutused ei olnud abikõlbmatud. Samas nähtub äriplaanist, et apellant planeeris taotleda toetust 70 000 krooni, millest 45 535 krooni (65%) oli kavandatud palgakuludeks (äriplaani p 16), kuid
§ 21
lg 1 kohaselt peavad kõik toetusest hüvitatavad kulud olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. Seetõttu ei oma halduskohtu mõningane eksimus asja lahendamisel tähtsust. Eesti Töötukassa ei ole I. Aleksejevi suhtes õigusvastaselt käitunud ning seega puudub apellandil alus ka mittevaralise kahju nõude esitamiseks RVastS alusel. RVastS § 9 lg 1 ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui puudub haldusorgani õigusvastane tegevus. Ettevõtluse alustamise toetuse taotluse menetlemist, selle suhtes otsuse vastuvõtmist ja järgnevat vaidemenetlust reguleerivad TTTS ja HMS, mida Eesti Töötukassa on järginud. Vastustaja on andnud I. Aleksejevile lisainformatsiooni ning apellandi vastupidised väited on paljasõnalised ja pahausksed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 10.
§ 20
lg 2 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 06.09.2007 korralduse nr 403 „Programmi alusel elluviidavate meetmete nimekiri“ p 1 kohaselt rakendatakse programmi alusel ellu muu hulgas inimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu“ meede „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ (1 088 313 967 krooni ulatuses).
§ 20
lg 6 p 2 kohaselt sätestatakse programmi alusel toetuse andmiseks meetme tingimustes või programmis muu hulgas abikõlblikud või mitteabikõlblikud kulud.
§ 21
lg 1 teise lause kohaselt peavad kõik toetusest hüvitatavad kulud olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. Kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus
§ 21lg 2 alusel.
Käesoleval juhul on vaidlus selle üle, kas I. Aleksejev taotles toetust muu hulgas personalikulude hüvitamiseks ning kas sellised kulud on abikõlblikud või mitteabikõlblikud. Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord“ § 3 lg 1 näeb ette, et personali- ja üldkulu on abikõlblik, kui nii on sätestatud meetme tingimustes. Meetme tingimustes võib projekti personalikulu ja üldkulu määramise tingimusi ning korda täpsustada või rakendada osaliselt. Meetme tingimuste all mõistetakse määruse nr 26 § 1 lg 3 kohaselt programmi alusel toetuse andmisel ka programmi ennast. Seega juhul, kui meetme tingimustes (programmis) ei ole personalikulu abikõlblikuks loetud, siis on tegemist mitteabikõlbliku kuluga. Sotsiaalministri 10.12.2007 käskkirjaga nr 225 kinnitatud ja hiljem korduvalt muudetud (I. Aleksejevi 13.07.2010 taotluse esitamise ajal kehtis programm sotsiaalministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 92 muudetud kujul) programmis „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007-2013“ (tegevuste periood 2010-2011) on abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud piiritletud 4. peatükis. Programmi p 4.1.1 sätestab, et vastavalt määrusele nr 26 on abikõlblikud muu hulgas personali- ja üldkulud. Samas näeb programmi p 6
(10)3-10-2351 4.6.5 (sotsiaalministri 10.12.2009 käskkirjaga nr 184 kehtestatud redaktsioonis) ette, et lisaks määruses nr 26 sätestatule on mitteabikõlblikud ettevõtluse alustamise toetusest tehtavad kinnisvara soetamise kulud, personalikulud ja olmeelektroonika soetamise kulud, välja arvatud juhul, kui olmeelektroonika on otseselt seotud äriplaani raames planeeritud teenuse osutamisega.
- Halduskohus on õigesti märkinud, et programmi p 4.1.1 ja p 4.6.5 ei ole omavahel vastuolus, vaid tegemist on vastavalt üld- ja erinormiga. Vastavalt õiguse tõlgendamisel kasutatavatele üldistele kollisioonireeglitele kuulub üld- ja erisätte vastuolu korral kohaldamisele erisäte (lex specialis derogat legi generali põhimõte). Seega tuleneb käesoleval juhul programmist, et personalikulud on reeglina küll abikõlblikud, kuid mitte juhul, kui personalikulusid kavatsetakse teha ettevõtluse alustamise toetusest. Tuleb silmas pidada, et programmi alusel ei anta ainuüksi ettevõtluse alustamise toetust, vaid sellest toetatakse ka muid TTTS § 9 lg-s 1 nimetatud tööturuteenuseid, millest mõne puhul peab personalikulu ilmselgelt olema abikõlblik (näiteks palgatoetus töötu töölerakendamiseks – TTTS § 9 lg 1 p 8 ja § 18). Seevastu ettevõtluse alustamise toetuse (TTTS § 9 lg 1 p 9 ja § 19) puhul toetuse enda iseloom personalikulude abikõlblikkust tingimata ei eelda ning programmi p 4.6.5 kohaselt ongi need loetud mitteabikõlblikeks. Apellant on programmi p 4.6.5 tõlgendanud ekslikult ka olmeelektroonika soetamist puudutavas osas. Nimetatud sättest ei saa välja lugeda, et ettevõtluse alustamise toetusest oleks lubatud teha personalikulusid juhul, kui kavandatav ettevõtlus on seotud olmeelektroonika ostuga. Programmi p-st 4.6.5 tuleneb, et ettevõtluse alustamise toetusest on personalikulude kandmine keelatud sõltumata kavandatava ettevõtluse sisust. Punkti viimane osa (alates sõnadest „välja arvatud ...“) kehtib üksnes olmeelektroonika soetamise kulude abikõlblikkuse kohta, kui soetatav olmeelektroonika on otseselt seotud äriplaani raames planeeritud teenuse osutamisega (näiteks oleks abikõlblik kulu juuksurisalongi avamiseks hädavajalike föönide soetamiseks vms).
- Käesoleval juhul nähtub I. Aleksejevi äriplaanist (p 12 ja p-d 14-17; äriplaan tl 177187), et ettevõtte käivitamiseks vajaminevate kuludena on välja toodud müügikoha rent (2000 krooni kuus × 2 kuud), renditava ruumi remont (4000 krooni), mööbli soetamine (2500 krooni), müüdavate toodete ost (13 965 krooni) ja palgakulud (45 535 krooni kuus – direktor, jumestaja, müüja). Investeeringute allikana on äriplaani p-s 16 näidatud 70 000 krooni ulatuses Eesti Töötukassa toetus ja 6000 krooni ulatuses taotleja isiklikud säästud. Äriplaani kohaselt oleks esmase (esimene tegevuskuu) investeeringu üldsuurus 72 500 krooni, millest 45 535 krooni moodustavad palgakulud, 10 500 krooni müügikoha kulud ja 13 965 krooni kulud kaubale, lisaks transpordi- ja halduskulud kokku 2500 krooni. Apellant eksib, märkides, et äriplaani kohaselt kaetakse personalikulud majandustegevusest (kauba müügist) saadud tuludest, sest esitatud äriplaan näeb ilmselgelt ette esmaste personalikulude kandmise nimelt taotletud toetussummast. Äriplaani pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et personalikulud kaetakse üksnes alustatava majandustegevuse tulemist või omafinantseeringust ja toetussummat selleks ei kasutata. Seega, kuigi halduskohus on otsuses ekslikult märkinud, et I. Aleksejev taotles kogu ettevõtluse alustamise toetuse summa (70 000 krooni) ulatuses toetust personalikulude katmiseks ning äriplaan ja taotlus seisnesid täies ulatuses mitteabikõlblike kulutuste tegemises, nägi äriplaan siiski enam kui poole taotletud toetussumma ulatuses ette mitteabikõlblike kulude kandmist. Ka vastustaja on nõustunud, et toetust taotleti siiski üksnes osaliselt mitteabikõlblike kulude tegemiseks. Samas on halduskohus põhjendatult rõhutanud, et olukorras, kus toetust on taotletud mitteabikõlblike kulutuste tegemiseks, puudus Eesti 7
(10)3-10-2351 Töötukassal taotluse lahendamisel kaalutlusõigus ning I. Aleksejevi taotlus tuli jätta igal juhul rahuldamata, sest
§ 21
lg 1 teise lause kohaselt peavad kõik toetusest hüvitatavad kulud olema abikõlblikud (sama tuleneb programmi p-st 7.2.9.3). Seetõttu ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust ka halduskohtu eksimus mitteabikõlblike kulude osakaalu küsimuses, sest vastustaja ei oleks saanud taotlust rahuldada ka juhul, kui taotletud toetuse arvelt kantavate personalikulude osakaal oleks olnud väike. Asjakohane ei ole apellandi viide vastustaja õigusele ja kohustusele toetuse saaja poolt tehtud mitteabikõlblikud kulud hiljem temalt tagasi nõuda (
§ 26
lg 1, programmi p-d 7.1.7 ja 7.5), sest olukorras, kus Eesti Töötukassa on juba enne toetuse andmise otsustamist taotleja esitatud dokumentide alusel või muul viisil tuvastanud osade toetusest kantavate kulude mitteabikõlblikkuse, ei saa programmi elluviija jätta sellega arvestamata. Vastasel juhul annaks haldusorgan teadvalt õigusvastase haldusakti, mis oleks ilmses vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttega.
- TTTS § 19 lg 2 kohaselt tuleb ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks Eesti Töötukassale esitada avaldus, äriplaan ja koopiad dokumentidest, mis tõendavad, et taotleja on läbinud ettevõtluskoolituse või tal on kutse- või kõrgharidus majanduse alal või ettevõtluskogemus (TTTS § 19 lg 1 p 2). TTTS § 19 lg 3 näeb ette, et ettevõtluse alustamise toetuse andmise otsustab Eesti Töötukassa kooskõlastatult töötu elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse ning Maksu- ja Tolliameti piirkondliku maksukeskuse esindajaga. Eesti Töötukassa juhatus on 23.08.2010 otsuse tegemise alusena viidanud TTTS § 19 lg-le 3 ja § 19 lg 4 p-le 5 ning programmi p-le 4.6.
- Seega põhjustas keelduva otsuse nii asjaolu, et osa taotletud kuludest olid mitteabikõlblikud, kui ka asjaolu, et I. Aleksejevi esitatud äriplaan oli suure riskiga. Apellant on lisaks kavandatud kulude mitteabikõlblikkuse põhjuste segaseks jäämisele heitnud vastustajale ette sedagi, et vaidlustatud otsustest ega muudest Eesti Töötukassa vastustest I. Aleksejevi päringutele ei ilmne piisavalt selgelt, kuidas tuleks esitatud äriplaani parandada, et tal oleks selle alusel võimalik ettevõtluse alustamise toetust saada. Seejuures on apellant viidanud, et lähtus otseselt vastustaja veebilehel avaldatud äriplaani vormist ja selle täitmise juhendist. Eesti Töötukassa juhatuse 23.08.2010 otsuses (tl 5-6, tl 172) on toodud välja järgmised äriplaanis esinenud olulised puudused: 1) koostatud turuanalüüs on puudulik: analüüsi ei toeta statistika, prognoosid ega spetsialistide ja analüütikute hinnangud, mille tõttu on ülevaade turunõudlusest ja potentsiaalist puudulik. Eelnevast tulenevalt ei ole ka kindlust müügiprognooside realistlikkuses; 2) taotleja on riskianalüüsis nimetanud mõned riskid ning lühidalt käsitlenud nende maandamist, kuid SWOT analüüsis kirjeldatud ohud ja nõrkused on maandatud osaliselt; 3) finantsprognoosid ei sisalda e-poe tegemise kulusid; 4) äriplaanis on nimetatud peamised turustuskanalid, kuid detailsem ülevaade müügitoetusmeetoditest ning nende maksumusest puudub. Seega jääb selgusetuks, kas planeeritud tegevused on võimalik teostada planeeritud ressurssidega; 5) äriplaan ei sisalda hinnakujundust ehk selgusetuks jääb, millised on kulutused tootele kuni selle jõudmiseni kliendini. Seega jääb selgusetuks toote omahind; 6) äriplaanist puudub konkurentsianalüüs. Ka Tallinna Ettevõtlusamet ei ole 12.08.2010 kirjaga nr 2-3/656 (tl 173 pöördel ja tl 174) I. Aleksejevi taotlust kooskõlastanud äriplaanis sisalduvate oluliste puuduste tõttu: 8
(10)3-10-2351 konkurentsianalüüs on puudulik, äriplaan on väga üldsõnaline ning on selgusetu, millele toetust taotletakse. Äriplaanist saadud infole tuginedes ei ole kindlust uue jätkusuutliku ettevõtte tekkes.
- Ringkonnakohus märgib esmalt, et nagu Eesti Töötukassa on apellandile selgitanud ka 02.09.2010 vaideotsuses (tl 35), siis ei ole ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks tingimata nõutav vastustaja veebilehel avaldatud äriplaani vormi järgimine. Sellist kohustust ei tulene TTTS-st, programmist ega muudest asjassepuutuvatest õigusaktidest. Samuti ei saa asjaolust, et äriplaani vorm ja selle täitmise juhend nõuavad muu hulgas tööjõukulude äranäitamist (vormi p 12), iseenesest veel järeldada, et personalikulud peavad olema abikõlblikud. Vastustaja on vaideotsuses õigesti selgitanud, et personalikulusid tuleb äriplaanis igal juhul kajastada (äriplaan peab kajastama kõiki ettenähtavaid kulusid), kuid nimetatud kulud ei ole programmi kohaselt abikõlblikud, vaid need kuuluvad omafinantseeringu alla. Äriplaani vorm peab ettevõtluse alustamise toetuse taotlejatel üksnes lihtsustama äriplaani koostamist ning tagama, et selles ei jääks olulised küsimused kajastamata, kuid vormi kasutamata jätmine ei saa olla iseseisvaks äriplaani nõuetele mittevastavaks tunnistamise aluseks. Samuti on selgitava ja abistava tähendusega koos äriplaani vormiga vastustaja veebilehel kättesaadavaks tehtud äriplaani koostamise juhend. Äriplaani nõuetele vastavus või mittevastavus tuleb tuvastada sisuliselt. Kuna soovitusliku vormi ja juhendi järgimine ei olnud kohustuslik, ei pidanud Eesti Töötukassa ka oma otsustes viitama ega saanudki viidata, millist juhendi sätet ei ole järgitud. Vastustajal poleks küll olnud keelatud selgitavalt viidata juhendis toodud soovitustele, kuid sellise viite tegemata jätmist ei saa talle õiguslikult siiski ette heita ega muuda see vaidlusaluseid otsuseid õigusvastaseks.
- Ringkonnakohtu hinnangul on Eesti Töötukassa põhjendatult keeldunud I. Aleksejevi taotluse rahuldamisest muu hulgas TTTS § 19 lg 4 p 5 alusel tulenevalt asjaolust, et esitatud äriplaani põhjal ei ole võimalik piisavalt veenduda alustatava ettevõtluse jätkusuutlikkuses. Seejuures on vastustaja otsuses taotlejale piisava põhjalikkusega selgitanud, milles esitatud äriplaani olulised puudused seisnesid. I. Aleksejevi äriplaan on väga üldise sõnastusega ja selle pinnalt ei ole võimalik veenduda kavandatava ettevõtluse tulemuslikkuses ega äriplaanis sisalduvate prognooside realistlikkuses. Olukorras, kus esitatud äriplaan ei sisalda mitte üksikuid konkreetseid vigu, vaid on tervikuna sedavõrd puudulik, et vajab täielikku ümbertöötamist, ei ole paratamatult võimalik vastustajalt nõuda, et puudustele juhitaks tähelepanu väga üksikasjalikult. Seda ei võimalda antud juhul juba äriplaani enda üldsõnalisus. Apellandiga ei saa nõustuda, et vaidlusaluses otsuses ei ole äriplaanis sisalduvad puudused toodud välja selliselt, et taotlejal oleks võimalik nende alusel oma äriplaani parandada. Spetsialistide ja analüütikute hinnangute all ei ole vaidlustatud otsuses ilmselt silmas peetud mitte niivõrd konkreetse äriplaani kohta analüüsi tellimist mõnelt spetsialistilt, vaid eelkõige kõikvõimalikku avalikult kättesaadavat informatsiooni, millele oleks äriplaanis võimalik tugineda ja mis aitaks põhjendada äriplaani toimimist ning kõrvaldada kahtlusi riskide maandamise osas. Käesoleval juhul ei ole I. Aleksejevi äriplaanis viidatud ainsalegi välisele allikale ning seetõttu jäävad selles sisalduvad väited paratamatult paljasõnalisteks ja puudub kindlus äriplaani tegeliku läbimõelduse suhtes. Apellandi ja tema abikaasa enda poolt läbiviidud turuanalüüs ühe Tallinnas Kadriorus tegutseva ilusalongi näitel (äriplaani p 9.2) ei ole kontrollitav ega võimalda teha sedavõrd kaugeleulatuvaid järeldusi alustava ettevõtte eeldatavate müügimahtude osas. Lisaks turuanalüüsi puudulikkusele on vaidlustatud otsuses õigesti viidatud ka sellele, et äriplaanis ei ole piisavalt kajastatud võimalikke riske ja nende maandamise võimalusi, tegevuskulude arvestus ja toodete hinnakujundus on puudulik (pole näidatud e-poe tegemise kulusid; pole esitatud andmeid, mille alusel on arvestatud näiteks müügikoha üürihind jms). 9
(10)3-10-2351 Õige on ka etteheide, et äriplaanist puudub sisuline konkurentsianalüüs. Äriplaanis (p 10) on üldiselt nimetatud, et konkurentideks on kõik kosmeetika müügiga tegelevad ettevõtted, kuid taotlejale pole teada teisi, kes oleksid spetsialiseerunud loodusliku ja mineraalkosmeetika müügile peale Bellápierre kosmeetika maaletooja Mineral Project OÜ (kellelt taotleja plaanib ka ise oma kauba hankida), mis võimaldab äriplaani koostaja hinnangul mingi aja tegutseda koguni sisuliselt monopoolses seisundis. Samas võib juba ainuüksi põgusa internetiotsingu tulemusena veenduda, et Eestis tegutseb samas valdkonnas mitmeid ettevõtjaid (nt www.micabella.ee, www.gaiacosmetics.ee, www.ralphipood.eu), kusjuures konkreetselt Bellápierre kosmeetikat on seejuures võimalik soetada ka juba tegutsevast e-poest, sealhulgas soovi korral sarnaselt I. Aleksejevi äriplaanis märgitule (p 4) samuti SmartPOST teenust kasutades (www.tervitus.ee).
- Apellant on taotlenud ka Eesti Töötukassalt mittevaralise kahju väljamõistmist. RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab kahju hüvitamise nõude aluseks olla üksnes asjaolu, et avaliku võimu kandja on avalik-õiguslikus suhtes oma õigusvastase tegevuse või tegevusetusega rikkunud isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuivõrd eelnevast tulenevalt on Eesti Töötukassa käesoleval juhul tegutsenud õiguspäraselt, samuti puudub igasugune põhjus asuda seisukohale, et vastustaja oleks süüliselt alandanud I. Aleksejevi väärikust või esineks muid mittevaralise kahju hüvitamise aluseid, siis jääb apellandi kahjunõue rahuldamata. I. Aleksejevi väärikuse alandamist ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et Eesti Töötukassa vastused tema küsimustele apellanti ei rahuldanud. I. Aleksejev möönab apellatsioonkaebuses ka ise, et vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt ega ole jätnud tema pöördumistele üldse reageerimata.
- Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb I. Aleksejevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.11.2010 otsus muutmata.
- HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad I. Aleksejevi menetluskulud (riigilõiv esimese ja teise astme kohtus kokku 1000 krooni, s.o 63,91 eurot) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Eesti Töötukassa menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10
(10)