← Eesti

3-09-1488/148

Obsah (4)§ 13§ 14§ 17§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja num

§st 14 võib rakendusasutus, juhul kui toetuse saaja taotlust ei esita või seda ei rahuldata, muuta investeeringute kava ja lisada sinna esimese taotlusvooru investeeringute kavas nimetamata haiglaid. 9. AS LTKH esitas 08.07.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes pärast kaebuse täpsustamist ja täiendamist 21.09.2009 teha Sotsiaalministeeriumile ettekirjutus viia meede „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ eelarve jagamata vahendite piires lõpule ning selleks: 1) algatada Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavas mitteloetletud projektide (so AS LTKH projekti, SA IVKH projekti, Ida-Tallinna Keskhaigla AS projekti ning SA Tallinna Lastehaigla projekti) ümberhindamine selgete, ühetaoliste ja objektiivsete hindamiskriteeriumide järgi ning lähtudes sotsiaalministri 19.08.2009 määrusest nr 75 tulenevatest uutest asjaoludest ja muutunud olustikust; 2) koostada ümberhindamise tulemusel moodustatud projektide eelistusnimekirja alusel meetme eelarve raames jagamata rahaliste vahendite ulatuses (summas 179 920 000 krooni) täiendav investeeringute kava; 3) esitada täiendav investeeringute kava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele. 2

(15)3-09-1488 10. 19.08.2009 andis sotsiaalminister määruse nr 75, millega otsustas muuta sotsiaalministri 19.03.2008

„Meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ tingimused“ § 9, § 14 lõiget 1, § 14 lõiget 3, § 18 lõiget 1 ja §

  2. Septembris 2009 palus Sotsiaalministeerium eelistusnimekirjas esimesena investeeringute kavast välja jäänud SA-l IVKH esitada Sotsiaalministeeriumile hiljemalt 28.09.2009 projekti eesmärke muutmata vähendatud toetusega toetuse taotlus (projekti maksimaalne võimalik toetus eelarvevahendite piires on 179 920 000 krooni). Viidatud kirjas on märgitud, et järgmisele haiglale (AS-le LTKH) tehakse ettepanek esitada vähendatud toetusega toetuse taotlus juhul, kui SA IVKH vastavat taotlust ei esita või kui esitatud projekti ei ole haigla või rakendusasutuse hinnangul võimalik ellu viia vähendatud toetusega.
  3. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldusega nr 564 muudeti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldust nr 386, kinnitades korraldusega nr 386 kinnitatud meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine“ investeeringu kava uues redaktsioonis sellisena, et sinna oli lisatud kolmanda projektina SA IVKH projekt toetuse maksimaalse summaga 179 929 000 krooni. Selle korralduse vaidlustas kaebaja kohtuasjas nr 3-10-
  5. Käesolevas asjas põhjendati kaebust järgmiselt: 1)

§-st 3 tulenevalt on meetme raames toetust võimalik saada Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud investeeringute kavas nimetatud projekti ellu viival haiglal.

§ 13

lõike 7 kohaselt pidi Sotsiaalministeerium koostama eelistusnimekirja alusel meetme eelarvevahendite piires investeeringute kava ja esitama selle kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele. Rakendusasutus esitas Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks üksnes kahe taotleja projektid, mistõttu ei ole investeeringute kava kinnitatud meetme eelarve piires ning Sotsiaalministeerium jättis

§ 13

lõike 7 nõuded täitmata ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta ja motiveerimatult. Meetme summa 179 920 000 krooni on eelarve raames ja eelistusnimekirja alusel Vabariigi Valitsusele investeeringute kavana kinnitamiseks esitamata. Kui kõik meetme eelarvevahendid ei ole kasutatud ja kõik esitatud taotlused on tunnistatud vastavaks meetme tingimustele, ei näe kehtiv õiguslik regulatsioon ette alust selliste projektide suhtes investeeringute kava kinnitamata jätmiseks. Kui ka rakendusasutus ei pidanud seda algul võimalikuks, oleks ta pidanud määratlema aja, mille jooksul need küsimused lahendatakse ja oleks pidanud taotlejatele selgitama tema edasist tegevust jagamata eelarveliste vahendite osas otsustuse kujundamiseks. Sotsiaalministeerium ei saa STS §-le 19 viidates koostada investeeringute kava kinnitamiseks projektide nimekirja, mis ei kata kogu meetme raames kasutatava eelarve mahtu. Kehtiva regulatsiooni alusel on ainuvõimalik vaid projektide eelistusnimekirja koostamine, mida tuleb mõista kui projektide paremusjärjestust, mille alusel peab toimuma investeeringute kavas ettenähtud eelarve jaotamine nende vahel. Sotsiaalministeeriumi tegevus on vastuolus viidatud õigusaktide eesmärgi ja mõttega. Sotsiaalministeerium peab eelarve raames investeeringute kava kinnitamiseks esitamisel lähtuma projektide paremusjärjestusest ja sobivaks tunnistatud projekte ei saa motiveerimatult jätta rahastamata; 2) meetme raames taotluse esitanud isikutel, sh kaebajal, on põhjendatud ootus meetme eelarve piires investeeringute kava kinnitamise kohta otsustuse tegemiseks, kusjuures neil isikutel on subjektiivne õigus nõuda otsuse tegemist mõistliku aja jooksul, kui selleks puuduvad objektiivsed takistused. Kaebaja hinnangul need puuduvad. Rakendusasutuse tegevusetus rikub AS LTKH subjektiivset õigust saada vastavalt meetme tingimustele toetust või alternatiivselt, õigust mõistliku aja jooksul selgele ja ühesele otsusele, millest selgub, et haigla toetust ei saa. Lisaks rikub ministeeriumi põhjendamatu tegevusetus haigla õigust osaleda selges ja läbipaistvas haldusmenetluses toetuste jagamiseks; 3

(15)3-09-1488 3) hindamiskomisjoni koostatud eelistusnimekiri on ebaõige, kuivõrd projekte on hinnatud ebajärjepidevatel alustel ning ebaobjektiivselt. Seetõttu on kaebaja taotlenud ka investeeringute kavas mitteloetletud projektide ümberhindamist selgete, ühetaoliste ja objektiivsete hindamiskriteeriumide järgi. Põhjuseid, miks hindamiskomisjoni protokoll rikub kaebuse esitaja õigusi, on kaebuse esitaja kirjeldanud 05.05.2009 taotluses ning kaebaja jääb nende seisukohtade juurde; 4) meetme eelarveliste vahendite jagamata jätmine ülejäänud projektide vahel vastavalt projektide eelistusnimekirjale on põhjendamatu ja ei tulene meetme regulatsioonist. Korraldusega nr 386 oleks investeeringute kavas pidanud kinnitama ka kolmanda taotleja projekti. Kaebaja hinnangul oleks Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitatud investeeringute kava pidanud meetme eelarvevahendite piires käsitlema kõiki taotlejaid vastavalt nende paremusjärjestusele, kelle projekti kohta hindamiskomisjon andis oma hinnangu ning esitatud eelistusnimekirja alusel oleks pidanud Vabariigi Valitsus otsustama, millises ulatuses ja kellele eelarve raames rahalisi vahendeid eraldatakse. Käesolevaks ajaks kasutamata eelarvevahendite suhtes otsustuse tegemata jätmiseks puudub õiguslik alus; 5) kolmanda taotleja projekti investeeringute kavas kinnitamata jätmine ja sellega viivitamine on vastuolus ka avaliku huvi ja sotsiaalsete vajadustega. Isegi juhul, kui teoreetiliselt oleks õiguspärane meetme raames saadava raha teatud osas kasutamata jätmine, puuduvad selleks mõistlikud ja loogilised põhjendused. Meetme raames saadavat raha on Eesti tervishoiusüsteemi uuendamiseks ja kaasajastamiseks hädasti tarvis, lähiaastatel ei ole haiglate suuremahuline rahastamine Eesti riigi poolt mõeldav. Seega on oluline, et kasutataks ära meetme raames kõik võimalused ja vahendid. Korraldusega nr 386 oleks pidanud investeeringute kavas projektid kinnitama vastavalt nende paremusjärjestusele kogu meetme eelarve piires. Kuna seda tehtud ei ole, peab kaebaja vajalikuks ja õigusliku regulatsiooniga kooskõlas olevaks investeeringute kava täiendamist kolmanda taotleja projektiga. STS-st ega määrusest nr 15 ei tulene, et meetme alusel kasutatavad vahendid tuleks jagada etappide kaupa. Sotsiaalministeerium on ise rõhutanud, et meetme raames toetuste jagamise otsustamisel on ülimalt tähtis ajaline kriteerium ning menetlusega venitamise korral ei oleks Eestile eraldatud raha Euroopa Liidust võimalik saada. Eeltoodu oleks vastuolus avaliku huviga, milleks on Eestis kättesaadava raviteenuse osutamise kvaliteedi parandamine. Sotsiaalministeeriumi selgitusest järeldub, et ministeerium ei peagi enam ajalisest kriteeriumist lähtudes võimalikuks seni jagamata eelarve raames täiendavate otsustuste tegemist. Seega on rakendusasutus otsustanud teatud osa rahast investeeringuteks jagamata jätta. See on vastuolus meetme regulatsiooniga; 6) eksisteerib kaks õiguslikku alust, mis kohustavad Sotsiaalministeeriumi esitama Vabariigi Valitsusele projektide eelistusnimekirja alusel täiendava investeeringute kava meetme eelarve vahendite piires kinnitamiseks. Nendeks on

§ 13

lg 7, mis sätestab nõude esitada Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks projektide eelistusnimekirja alusel taotlused meetme eelarve piires, ning

§ 14

lg 2, mis eelarve kasutamata vahendite raames võimaldab rakendusasutusel muuta investeeringute kava ja lisada sinna täiendavaid projekte. Sotsiaalministeeriumi 08.06.2009 vastuses taotlusele esitatud selgitused on otsitud ja alusetud ning neist järeldub, et investeeringute kava muutmine ei ole võimalik seetõttu, et saabunud ei ole tingimused projektide investeeringute kavast väljaarvamiseks. Põhjendamatu on vastustaja 02.07.2009 esitatud seisukoht, et uue taotlusvooru ettevalmistamisega ei ole otstarbekas alustada enne, kui esimeses taotlusvoorus toetuse saajateks kvalifitseerunud haiglate osas ei ole toetuse rahuldamise otsust tehtud; 7) investeeringute kava kolmanda projektiga täiendamiseks on objektiivselt põhjendatud ja vajalik selgete, ühetaoliste ja objektiivsete kriteeriumide alusel ümber hinnata hindamiskomisjoni poolt projektidele antud punktid ning nende lõplik paremusjärjestus. Hindamiskomisjoni protokollis kajastatud hindamise käigust, põhjendustest, erinevate andmete võrdlusest ja kaalutlustest nähtub, et erinevate projektide hindamiseks ei ole 4

(15)3-09-1488 käsitletud objektiivselt võrreldavaid lähteandmeid ja ühetaolisi hindamiskriteeriume. See on toonud kaasa ebaõiged hindamistulemused nii iga põhikriteeriumi osas eraldi kui ka kokkuvõtvalt koondhinnetes. Selgete, objektiivsete ja ühetaoliste hindamiskriteeriumide alusel projektide hindamiseks oleks kaebaja hinnangul pidanud eelistusnimekirjas olema lõppkokkuvõttes kolmandal kohal tema projekt. Kaebuse esitaja palus käsitleda kaebuse sisulise osana 05.05.2009 taotluses Sotsiaalministeeriumile toodud projektide eelistusnimekirja koostamisel esinenud puudusi ja põhimõttelisi eksimusi, mis on kaasa toonud ebaõige tulemi projektide koondhinnete suhtes; 8) pärast kaebuse esitamist hakkas vastustaja osaliselt kaebuses taotletud toiminguid tegema ja meedet lõpule viima, kuid on jätkuvalt tegevusetu AS LTKH kaebuses esitatud projektide ümberhindamise nõude osas. AS LTKH rõhutas, et projektide võrdsetel alustel ümberhindamise vajadus tuleneb ka muutunud õiguslikust ja faktilisest olustikust. Sisuliselt on Sotsiaalministeerium muutnud esialgseid meetme tingimusi, mis tähendab seda, et ükski taotleja ei ole varem saanud meetme muudetud tingimustel ka projekti esitada. Sellest tulenevalt ei saanud ka juba teostatud projektide hindamine käsitleda projekte meetme muudetud tingimustest tulenevalt. Kui projekti muudetakse selle rahalise maksumuse osas, mis on üheks neljast peamisest projekti hindamiskriteeriumiks, siis ei saa projekti eesmärkide osas varasemalt läbiviidud hindamine enam uutes tingimustes kehtiv olla. Projekti maksumuse vähenemine muudab projekti finantsanalüüsi ja seeläbi ka hindamiskomisjoni poolt antud hinnanguid. Samuti ei ole enam võimalik lähtuda hindamiskomisjoni poolt projekti rahastamisega seotud kriteeriumide all antud hindepunktidest. Seetõttu oleks üksnes SA IVKH vähendatud taotluse hindamine (seejuures ebaselgetel ja läbipaistmatutel alustel) selgelt vastuolus menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. 14. Vastustaja palus jätta kaebuse läbi vaatamata ja tagastada või jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt: 1) ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja on asunud kord juba hinnatud taotlusi ümber hindama ja seda eelkõige kolmanda isiku, AS IVKH osas ning et sellest tulenevalt on ka kaebajal õigus uuesti kohustada vastutajat juba hinnatuid taotlusi uuesti hindama. Kaebuse esitaja vaidlustas Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korralduse, kuid kaebus oli esitatud tähtaega ületades ning kaebuse tähtaega ei ennistatud (haldusasi nr 3-08-2468). Kuigi kaebuse esitaja ei vaidlusta formaalselt korraldust nr 386, püüab ta uute kaebustega sisuliselt vaidlustada jõustunud haldusakti ja toiminguid (korraldus ja meetme hindamiskomisjoni otsus). Vastustajal puudub kohustus uuesti hinnata juba korra hinnatud ja jõus olevaid haldusakte. Selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata ja tagastada, sest samas asjas on jõustunud kohtuotsus; 2) vastustaja on korduvalt selgitanud kaebuse esitajale, millistel tingimustel saab meedet edasi viia. Eelkõige oli vastustaja kohustatud lähtuma investeeringute kavas nimetatud haiglate käitumisest ning alles seejärel oli võimalik vastustajal asuda ellu viima järgmisi samme; 3) Sotsiaalministeerium on oma tegevuses meetme ülejäänud vahendite üle otsustamisel lähtunud SA Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla toimingutest, õigusaktidest tulenevatest võimalustest ja reaalsest olukorrast Eestis, mitte aga kaebusest (millest vastustaja sai teadlikuks 29.09.2009) tulenevalt; 4) Sotsiaalministeerium on korduvalt väljendanud oma seisukohta esialgu ülejääva raha suhtes. Korralduse seletuskirjas märkis sotsiaalminister muuhulgas, et meetme eelarve maksimaalselt sihipärase kasutuse tagamiseks algatab rakendusasutus pärast projektide eelarve ja haiglate omaosaluse täpsustumist ning kokkuhoiu võimaluste leidmist (so hiljemalt september 2009) investeeringute kava muutmise vastavalt täpsustunud eelarve jäägi suurusele, lisades kavasse projektide eelistusnimekirjas kolmandal kohal oleva SA IVKH projekti. Kui meetme eelarve jääk ei võimalda SA IVKH rahastamist, siis kuulutab Sotsiaalministeerium välja kesk- ja piirkondlikele haiglatele uue taotluste vooru; 5
(15)3-09-1488 5) ebaõige on seisukoht, et rakendusasutus on kohustatud kogu Euroopa Liidu struktuurifondide toetuse välja jagama. Struktuuritoetuse eesmärgiks ei ole mitte ainult toetuse tingimusteta väljajagamine, vaid toetust võib jagada projektidele, mis on teostatavad ja vajalikud meetme eesmärkide täitmiseks. Sellele viitab ka

§ 13lõige 5.

Sotsiaalministeeriumile on antud kaalutlusõigus hinnata pärast esimest taotlusvooru kujunenud olukorda ja sellest tulenevalt otsustada, kas jätta toetus reservi, kuulutada välja täiendav taotlusvoor, millega saaks ellu viia väiksemamahulisemaid ja ühtlasi ka lühiajalisemad projekte, mille hindamine ei oleks niivõrd mahukas, või kasutada teisi seadusest tulenevaid võimalusi; 6) STS § 17 lõike 1 kohaselt võib meetme tingimustes ette näha, et kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotleja nõusolekul taotletud toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses sisalduva projekti eesmärgid. Seaduse tasandil ette antud võimaluse sätestas vastustaja 19.08.2009 määrusega nr 75 tehtud

muudatusega ka meetme tingimustes. Kuigi formaalselt on määrust täiendatud, ei ole sisuliselt tegemist uute õiguslike asjaoludega. Uue taotlusvooru läbiviimine ei ole ressursimahukas mitte ainult vastustajale, vaid ka taotlejatele, arvestades, et ka paremusjärjestuses kolmandal kohal olevat projekti on vajalik ellu viia; 7) arvestades määruse jõustumist (märts 2008), taotlusvooru läbiviimist ja investeeringute kava kinnitamist (august-september 2008) ning hetkeolukorda, oli rakendusasutuse poolt mõistlik eeldada, et ehitushinnad on langenud ning paremusjärjestuses kolmandal kohal olevat projekt on võimalik ellu viia vähenenud toetussummaga. Sellest tulenevalt ja STS § 17 lõike 1 alusel paluti AS IVKH esitada Sotsiaalministeeriumile projekti eesmärke muutmata vähendatud toetusega toetuse taotlus; 8) SA-l Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA-l Põhja-Eesti Regionaalhaigla oli aega kuni 05.09.2009 esitada täiendatud taotlus. Kliinikum esitas oma taotluse 05.02.2009, mis rahuldati 09.04.2009, Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas oma taotluse 29.07.2009, mis rahuldati 13.08.

  1. Sotsiaalministeerium algatas määruse muutmise 23.07.
  2. Määruse muudatus jõustus 30.08.
  3. Vastustaja seisukoha esitamise hetkeks oli investeeringute kavas nimetatud haiglad esitanud oma taotlused, mis olid rahuldatud, muutunud olid ka majandusolud. Vastustaja kinnitusel analüüsis ta pidevalt olukorra muutumist ning ei ole põhjendamatult viivitanud astumaks samme meetme edasiseks rakendamiseks.
  4. Kolmas isik SA IVKH palus jätta kaebuse rahuldamata ja esitas sellele järgmised vastuväited: 1) kaebaja nõue on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja nõue on esitatud ilmselgelt selleks, et kohustada vastustajat menetlema taotlusi kaebaja soovitud viisil: viima läbi juba hinnatud projektide ümberhindamise. Haldusorganil on õigus valida ise sobivaim seaduslik menetlusviis ning kohus ei saa teha haldusorganile ettekirjutust, et viimane peab menetlema taotlusi ühel kindlal viisil, kui seadus selleks haldusorganit ei kohusta. Haldusorganil on diskretsioon, otsustamaks, millisel seaduslikul viisil ta menetlust läbi viib; 2) väär ja põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja on taotluste menetlemisel olnud tegevusetu. Vastustaja on olukorda õigesti hinnanud ning astunud vajalikke õiguspäraseid samme, et meetme raames alles olevad vahendid ei jääks kasutusele võtmata, seega tegeleb Sotsiaalministeerium jätkuvalt meetme elluviimisega. Vastustaja on taotlusi menetlenud ning ei ole rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõikest 4 tulenevat kohustust menetlustoimingute viivituseta läbiviimiseks; 3) asjas puudub kaebaja subjektiivsete õiguste riive, sest vastustaja kohustamiseks kaebaja soovitud toimingute tegemiseks puudub õiguslik alus; 4) kaebus on esitatud pahauskselt kolmanda isiku toetuse taotluse menetlemise takistamiseks. Meetme menetluse venimine riivab oluliselt avalikku huvi, kuna võib kaasa tuua olukorra, kus toetusest jääb ilma nii kolmas isik kui ka kaebaja ise. Selline lahendus ei ole kooskõlas avaliku huviga. 6

(15)3-09-1488 16. Tallinna Halduskohus jättis 18.01.2010 otsusega AS LTKH kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt SA IVKH kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulu summas 64 600 krooni. Halduskohtu otsuse põhjendused on järgmised: 1) käesolevas haldusasjas rakendusasutuse tegevusetuse lõpetamiseks ja meetme lõpuleviimiseks esitatud kohustamiskaebuse näol ei ole tegemist kaebusega samas asjas (haldusasi 3-08-2468) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 5 tähenduses, mille all tuleb mõista asja samade poolte vahel samas nõudes samal alusel. Kohus viitas Riigikohtu 06.03.2001 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-2-01 ja selgitas, et kohustamistaotlus tegevusetuse lõpetamiseks on lubatav, kui haldusorganil on kohustus sooritada tegu aktiivses vormis, kuid seda tehtud ei ole. Kuigi varasemas kohtumenetluses on leitud, et kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et riik toetused igal juhul täies mahus välja maksaks, võib Sotsiaalministeeriumi poolt konkreetsete toimingute tegemata jätmine meetme raames toetuse jagamise korraldamisel rikkuda meetme raames toetuse saamiseks taotluse esitanud kaebuse esitaja õigusi. Kaebaja on toonud välja subjektiivse õiguse selgele ja ühesele otsustusele mõistliku aja jooksul, kui selleks puuduvad objektiivsed takistused, mida kaebuse esitajale teadaolevalt ei esine; õigusselgusele meetme rakendamisel ja meetme lõpuleviimise aja ning otsustuste suhtes; õiguse osaleda selges ja läbipaistvas haldusmenetluses toetuste jagamiseks. Kohus viitas Riigikohtu 16.12.2008 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-56-08 ja leidis, et kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb lähtuda kaebuse esitamise aja seisust; 2)

§ 13

lõikest 7 ja § 14 lõikest 2 ei tulene rakendusasutuse kohustust investeeringute kava, mis esitatakse kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele, koostamist selliselt, et investeeringute kavaga oleks hõlmatud meetme eelarve kogumahus. Käsitletava sätte sõnastusest ja koosmõjust teiste

sätetega tulenevalt on § 13 lg 7 kasutatud väljendi „eelarvevahendite piires” puhul tegemist piiranguga, st sätestatakse, et eelistusnimekirja alusel investeeringute kava koostamisel peab see jääma meetme eelarvevahendite piiresse. Seda seisukohta kinnitab ka

§ 14

lg 2, mis sätestab, et kui meetme eelarves on kasutamata vahendeid, võib rakendusasutus algatada investeeringute kava muutmise projektide lisamiseks investeeringute kavasse. Seega on investeeringute kavasse võimalik lisada projekte investeeringute kava muutmiseks ning investeeringute kava ei ole lõplik; 3) STS § 12 sätestab erinevad menetluse liigid, mida toetuse andmisel kasutatakse. Tulenevalt STS § 19 lõikest 1 ja 4 ning

§-st 9 ja § 13 lõikest 7 oli Sotsiaalministeeriumil investeeringute kava koostamisel võimalus sellesse arvata projektid tulenevalt eelistusnimekirjast ja arvestades, et projektide maksumus peab jääma meetme eelarve piiresse. Läbiviidud taotlusvooru järgi eelistusnimekirjas kolmanda projekti investeeringute kavasse lülitamine võimalik ei olnud ja puudub vaidlus selles, et projekti rahastamiseks taotletav toetus ületas meetme eelarve piires võimaliku toetuse 179 920 000 krooni, mistõttu kolmanda projekti kavasse kinnitamisega oleks meetme eelarve piire ületatud; 4) põhjendatud on vastustaja seisukoht, et struktuuritoetuse eesmärk ei ole mitte ainult toetuse tingimusteta väljajagamine, vaid toetust võib jagada projektidele, mis on teostatavad ja vajalikud meetme eesmärkide täitmiseks. Sellele viitab ka määruse § 13 lõige 5. Haiglate investeeringute kava on ette nähtud haiglate infrastruktuuri parandamiseks, peamiselt haiglahoonete ehitamiseks. Toetuse osalisel eraldamisel oleks toetuse taotleja pidanud tõstma omaosaluse määra, mis arvestades projektide maksumust tähendaks ühelt poolt küsitavust, kas toetus on vajalik projekti elluviimiseks, ning teisalt on vastustaja selgitanud, et kaasneb risk projekti teostatavuses, sest ei ole välistatud, et rahaliste vahendite puudumise tõttu ei suudeta ehitamist lõpule viia, mis omakorda tähendaks ka kulutuste abikõlbmatuks muutumist; 5) rakendusasutusel puudus kohustus kogusummas eelarvevahendite väljajagamiseks ning investeeringute kavaga osa rahast summas 179 920 000 krooni investeeringuteks jagamata jäämine oli algselt põhjendatud ja suunatud lõppkokkuvõttes sellele, et saavutada meetme eelarve maksimaalne sihipärane kasutus. STS annab 7

(15)3-09-1488 rakendusasutusele võimalused struktuuritoetuste efektiivseks ja paindlikuks elluviimiseks. Rakendusasutusel oli kaalutlusõigus otsustada, millist seadusest tulenevat võimalust kasutada. Sotsiaalministeerium on pärast esimest taotlusvooru kujunenud olukorda hinnanud, võttes arvesse kõik asjas tähendust omavad asjaolud ning on teinud kaalutlusotsuse, leides, et meetme raames allesjäänud vahendite kasutuselevõtuks on kõige optimaalsem kasutada STS § 17 lõikest 1 tulenevat võimalust, tehes paremusjärjestuses kolmandal kohal oleva projekti toetuse taotlejale ettepaneku toetuse summat vähendada ja projekti tegevusi muuta meetme eelarvevahendite piires. Lisaks pidas rakendusasutus silmas ka ajafaktorit. Rakendusasutusel oli kaalutlusõigus otsustada, kas kuulutada välja täiendav taotlusvoor, kuid kuna tegemist ei ole väikesemahuliste ega ka lühiajaliste projektidega ning uue taotlusvooru läbiviimine on ressursimahukas, struktuuritoetuse jagamisel on ajalised piirid, otsustas rakendusasutus temale antud võimaluste raames kasutada STS § 17 lõikest 1 tulenevat võimalust. Rakendusasutus ei olnud tegevusetu meetme eelarve jaotamata vahendite osas ning tema tegevus on vastanud seletuskirjas märgitud tegevusplaani orienteeruvatele tähtaegadele; 6) kaebaja ei ole vaidlustanud hindamiskomisjoni 22.08.2008 otsust. Kuna kõik esitatud projektid hinnati ära samade kriteeriumide alusel, sealjuures on kaebuse esitaja kinnitanud, et eelistusnimekirja kahe esimese taotleja järjestuse osas tal pretensioone ei ole, puudus rakendusasutusel kohustus algatada investeeringute kavas mitteloetletud projektide ümberhindamine. Kuna kinnitatud oli projektide eelistusnimekiri, puudus vastustajal kohustus vähendatud toetusega toetuse taotluse esitamiseks ettepaneku tegemiseks kõigile investeeringute kavasse mittelülitatud haiglatele. Ekslik on väide SA IVKH projekti täiendava hindamise ebaselguse kohta; 7) vähendatud toetusega toetuse taotluse puhul ei ole lubatud muuta projekti eesmärke tulenevalt

§ 14

lõikest 3 (30.08.2009 jõustunud muudatus

osas).

§ 17

punktide 10 ja 11 kohaselt saab anda toetust vaid projektile, mille tegevuskava on teostatav ja mille elluviimine ilma toetuseta ei ole võimalik. Kuigi on õige kaebuse väide, et 19.08.2009 sotsiaalministri määrusega nr 75 muudeti sotsiaalministri 19.03.2008 määrust nr 15 mitte ainult § 14 osas sellele lõike 3 lisamisega, vaid ka § 9, § 14 lg 1, § 18 lg 1 ja § 22 osas, ei toonud nimetatud muudatused kaasa õigusliku olustiku muutumist, mis tinginuks hinnatud projektide uue hindamise. Sotsiaalministri

eelnõu juures olevast seletuskirjast ja vastustaja esindaja kohtuistungil esitatud selgitustest nähtuvalt on vastavalt ehitushindade muutusele vajalik korrigeerida esitatud projektide planeeritud maksumusi, mis võimaldab toetuse taotlejatel viia projektid vastavusse tegelike ehitushindadega ja vähendada taotletava toetuse suurust. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et rakendusasutus ei ole eelistusnimekirjas kolmanda taotleja osas asunud ümber hindama projektile antud punkte, vaid teostatakse vastavuskontrolli, selgitamaks, kas vähendatud eelarvega taotluses on samad eesmärgid, st tegemist on sama projektiga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 17. AS LTKH apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 18.01.2010 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning menetluskulud jätta Sotsiaalministeeriumi kanda ja mõista AS LTKH kohtukulud välja Sotsiaalministeeriumilt. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) õige on kohtu järeldus, et käesolevas asjas esitatud kaebuse näol ei ole tegemist kaebusega haldusasjas nr 3-08-2468 HKMS § 24 lg 1 p 5 tähenduses. Kohus on õigesti leidnud, et rakendusasutuse tegevusetust tuleb hinnata kaebuse esitamise aja seisuga; 2) kohus on ebaõigesti järeldanud, et rakendusasutus ei pidanud koostama investeeringute kava meetme eelarve kogumahus, sest

§ 14lg 2 viitab „kasutamata vahenditele“.

Nimetatud sätte olemasolu ja sõnastus ei tähenda, et investeeringute kava koostades ei oleks rakendusasutus pidanud kava algselt koostama kogu meetme eelarve mahus. Meetme rakendamisel on võimalik, et mõni taotlejatest ei 8

(15)3-09-1488 kasuta ära kogu toetussummat. Sellisel juhul tekiks meetme eelarvesse kasutamata vahendeid ning määrusega nr 15 ongi ette nähtud õiguslik alus nende vahendite osas investeeringute kava muutmiseks. Sellise olukorra tekkimisvõimalust on 11.12.2009 kohtuistungil rõhutanud ka Sotsiaalministeerium, märkides, et teoreetiliselt ei saa välistada SA Tartu Ülikooli Kliinikum või SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt raha täies mahus mittekasutamist ja täiendavate kasutamata vahendite tekkimist. See ei tähenda, et rakendusasutusel poleks algusest peale olnud kohustust koostada investeeringute kava meetme kogu eelarve piires, seda eriti olukorras, kus puudusid mis tahes objektiivsed põhjused vastava protsessiga viivitamiseks; 3) kohtu ja vastustaja väide, et kolmanda taotleja projekti ei olnud varem võimalik investeeringute kavasse lisada, kuna taotletud summa ületas 179 920 000 krooni ehk meetme eelarve piiri, on otsitud ja alusetu. SA IVKH projekti lisamiseks investeeringute kavasse muutis Sotsiaalministeerium 2009. aasta suvel määrusega nr 75 määrust nr 15. Rakendusasutusel puudusid mistahes takistused

muutmiseks juba oluliselt varem. Kohtu hinnang, et vastustaja varasem tegevusetus õigustab rakendusasutuse poolt tegevusetust kohustuse mittetäitmisel, on vastuolus materiaalõigusega, sh haldusmenetluse efektiivsuse ning hea halduse põhimõttega. Kolmanda taotleja projekti osalist investeeringute kavas kinnitamist ei takistanud tegelikult ka

esialgne redaktsioon, mistõttu vastustaja oleks saanud esitada kolmanda taotleja projekti investeeringute kavas kinnitamiseks ka ilma määrust nr 15 muutmata; 4) kohtuotsusest nähtub, et struktuuritoetuste andmise eesmärgiks ei ole ainult toetuse tingimusteta väljajagamine, vaid toetust võib jagada projektidele, mis on teostatavad ja vajalikud meetme eesmärkide täitmiseks. Seega on kohus alusetult nõustunud Sotsiaalministeeriumi seisukohaga, et toetuse pidi saama just SA IVKH ja mitte näiteks AS LTKH. Kõik kuus meetme raames esitatud projekti olid hindamiskomisjoni hinnangul teostatavad ja vajalikud meetme eesmärkide täitmiseks ning kõigi kuue haigla projektid vastasid meetme eesmärkidele. Hindamiskomisjoni ülesanne oli anda nendele projektidele hindamispunkte ja projektid selle alusel järjestada. Hindamiskomisjon ei ole märkinud, et üksnes eelistusnimekirjas kolm esimest projekti vastavad meetme eesmärkidele. AS LTKH on vaidlustanud hindamiskomisjoni poolt hindepunktide andmise objektiivsuse ja läbipaistvuse, mistõttu ei saa tugineda projektide hindamisel ainuüksi hindamiskomisjoni poolt koostatud eelistusnimekirjale, mida kohus on põhjendamatult teinud. Vastustaja tegevusetust ei saa põhjendada sellega, justkui oleks vaid SA-le IVKH toetuse andmine kooskõlas meetme eesmärkidega ja rakendusasutus ei pidanudki seetõttu teiste haiglatega arvestama. Kohtu vastavad järeldused ei ole kooskõlas faktiliste asjaolude ega asjas kohaldavate õigusaktidega; 5) kohustus koostada investeeringute kava meetme eelarve kogumahus tuleb ka avalikust huvist kasutada EL toetus ära võimalikult suures ulatuses ja meetme eesmärke arvestades. Asjaolu, et EL toetuse võimalikult suures ulatuses kasutamine on avalikes huvides, on menetluse kestel rõhutanud kõik menetlusosalised. Sotsiaalministeerium ei arvestanud seda oma kaalutlusotsuses. Kohtu väide, et raha ei tule eraldada mitte kõigile projektidele, vaid üksnes meetme eesmärkidega kooskõlas olevatele projektidele, eeltoodut ei mõjuta, sest kõik kuus projekti on meetme eesmärgiga kooskõlas ning SA IVKH projekti investeeringute kavasse lisamise hetkeks ei olnud avalikku huvi puudutavad asjaolud muutunud; 6) ekslik on kohtu järeldus, et vastustajal puudus kohustus projektid ümber hinnata, seda olenemata määruse nr 75 vastuvõtmisest. Sotsiaalministeeriumil oli kohustus eelistusnimekirjas 3. kuni 6. taotleja projektid hinnata ümber seetõttu, et hindamiskomisjoni poolt läbiviidud hindamine ei olnud selge, läbipaistev ja objektiivne, kui ka tulenevalt määruse nr 75 kehtestamisega seotud uutest asjaoludest. Ebatäpne on kohtu järeldus, et AS LTKH ei ole üldse vaidlustanud hindamiskomisjoni 22.08.2008 otsust. AS LTKH on läbivalt kõigis menetlusdokumentides rõhutanud, et hindamiskomisjoni protokollis kajastatud järeldused ei ole objektiivsed ning läbipaistvad ning et rikutud on menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebuse esitaja on läbivalt nõudnud projektide ümberhindamist, 9

(15)3-09-1488 ka käesolevas menetluses. Hindamiskomisjoni protokolli näol ei ole tegemist haldusorgani otsuse või toiminguga, mida saaks eraldiseisvalt kohtus vaidlustada. AS LTKH ei saanud eelistusnimekirja enne investeeringute kava projektide eelistusnimekirjas kinnitamist vaidlustada, sest enne korralduse nr 564 vastuvõtmist ei olnud eelistusnimekirjas kolmandale kuni kuuendale kohale jäänud haiglate osas haldusakti antud. Rakendusasutusel oli kohustus taotlused ümber hinnata, kuna varasem hindamine viidi läbi õigusvastaselt ja AS LTKH on ümberhindamist korduvalt taotlenud. Seega on alusetu ja põhjendamatu kohtu järeldus, et rakendusasutusel puudus kohustus algatada investeeringute kavas mitteloetletud projektide ümberhindamine ning teha vähendatud toetusega toetuse taotluse esitamiseks ettepanek kõikidele investeeringute kavasse mitteloetletud haiglatele, kuna kinnitatud oli eelistusnimekiri. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata selle, et AS LTKH on sisuliselt vaidlustanud ka eelistusnimekirja; 7) kohus on jätnud sisuliselt lahendamata kaebaja taotluse kohustada Sotsiaalministeeriumi algatama korralduses nr 386 mitteloetletud projektide ümberhindamise selgete, ühetaoliste ja objektiivsete hindamiskriteeriumide järgi ning lähtudes sotsiaalministri 19.08.2009 määrusest nr 75 tulenevatest uutest asjaoludest ja muutunud olustikust. Kohtu väide, et kõik esitatud projektid hinnati ära samade kriteeriumide alusel, on lakooniline ja põhjendusteta. Kohus ei ole analüüsinud AS LTKH vastupidiseid põhjalikke väiteid; 8) rakendusasutuse kohustus projektid ümber hinnata tulenes asjaolust, et määrusega nr 75 muudeti meetme tingimusi. Kohtu seisukoht, et muudatused ei toonud kaasa õigusliku olustiku muutumist, mis oleks tinginud projektide uue hindamise, ei põhine faktilistel asjaoludel ega õigusaktidel. Kui määrusega nr 75 võimaldati muuta projekti maksumust, mis oli üheks neljast peamisest projekti hindamiskriteeriumist, ei saa varasem hindamine enam kehtida. Pakkudes võimaluse projekti maksumuse osas muuta projekti vaid SA-le IVKH, rikkus vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet. Tuginedes kohtuotsuses vaid vastustaja selgitustele, kaebaja väiteid ja muutunud asjaolusid sisuliselt analüüsimata, on kohus sisuliselt kinnitanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; 9) projekti maksumuse muutumisel peaks rakendusasutus teostama täiendava hindamise, sest ühel taotlejal on lubatud muuta selliseid asjaolusid, mida on projektide eelistusnimekirja koostamisel hinnatud. Kohus on alusetult tuginenud vastustaja väitele, et ümberhindamist ei teostata, vaid viiakse läbi vastavuskontroll. Kohus ei selgitanud, mida selline vastavuskontroll tähendab. Arvestades määrust nr 75, meetme tingimusi ning hindamiskriteeriume, on rakendusasutus teostanud sisuliselt SA IVKH projekti ümberhindamise, nimetades seda vastavuskontrolliks. Teised haiglad ei saanud esitada muudetud projekte ja vastavaid muudatusi ei hinnatud, mistõttu Sotsiaalministeerium on rikkunud võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja objektiivsuse põhimõtet; 10) kohus on mitmes küsimuses lähtunud ilma igasuguse sisulise analüüsita vastustaja väidetest ja seisukohtadest, kontrollimata, kas need väited on põhjendatud ja seadusega kooskõlas ning analüüsimata AS LTKH poolt esitatud seisukohti. Kohus on põhjendamatult lähtunud eeldusest, et kui Sotsiaalministeerium on midagi kaebuse esitajale või kohtule selgitanud, siis sellest piisab, et teha järeldus, et rakendusasutus on õigesti käitunud. Samuti on kohus lakooniliselt viidanud määruse nr 75 eelnõu seletuskirjale, kuigi AS LTKH on menetluse jooksul ja varasemalt korduvalt viidanud, et rakendusasutuse põhjendused ei ole õigusaktide ja tegelike asjaoludega kooskõlas. Kohus ei ole analüüsinud AS LTKH väiteid selle kohta, et Sotsiaalministeeriumi vastused on lakoonilised ning alusetud; 11) rakendusasutus ei ole määrust nr 15 muutes ja seejärel vaid SA-le IVKH projekti muutmise ettepanekut tehes võtnud arvesse kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus ei ole vastavaid argumente sisuliselt kaalunud. Lakoonilist väidet kohtuotsuses, et Sotsiaalministeeriumi kinnitusel ei hinnatud ka SA IVKH projekti ümber, ei saa tõlgendada kui vaidlusküsimuse analüüsimist ja poolte väidete sisulist kaalumist; 12) kohus järeldas, et rakendusasutus ei ole olnud tegevusetu. Nimetatud järeldusele ei eelne arutluskäiku sellest, kas ja mida Sotsiaalministeerium tegi. Kohus on lähtunud ministeeriumi selgitusest, analüüsimata, kas need on ka põhjendatud. Kohus ei ole 10
(15)3-09-1488 analüüsinud AS LTKH väiteid, et ministeeriumil oli võimalik ja meetme eesmärke arvestades ka efektiivne teha otsustus

muutmise ja kolmanda taotleja investeeringute kavas kinnitamise kohta ka varem, kuid alusetutele väidetele viidates ministeerium seda lihtsalt ei teinud.

  1. Sotsiaalministeerium palub jätta AS LTKH apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda, esitades apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited: 1) vaidlus ei käi selle üle, kas vastustaja oleks pidanud augustis-septembris
  2. aastal kogu toetuse ära jagama. Vaidlus ei käi ka selle üle, kas vastustaja oleks pidanud esitama Vabariigi Valitsusele eelistus- või projektide nimekirja. Vaidlus ei ka Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse nr 564 üle. Vaidlust ei saa olla ka selle üle, mis õigusakt on hindamiskomisjoni otsus. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud ka sotsiaalministri 19.03.2008

§ 13

lõiget 3 ega määruse lisa 2; 2) väär on kaebaja väide, et kõik kuus taotlust olid hindamiskomisjoni hinnangul teostatavad ja vajalikud. Kaebuse esitaja ei saa seda teada, sest tulenevalt STS §-st 25 esitati taotlejale informatsioon vaid tema enda taotluse kohta, aga mitte teiste taotluste kohta. Kaebaja on siinkohal alusetult võtnud endale hindamiskomisjoni rolli ja pädevuse, mis tuleneb STS § 16 lõikest 1 ja

§-st

  1. Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, et projektide hindamisel ei saa tugineda ainult hindamiskomisjoni poolt koostatud eelistusnimekirjale. Kaebaja on jätnud märkimata, kes ning millistel õiguslikel ja sisulistel alustel oleks taotlusi pidanud veel hindama; 3) isegi kui rakendusasutus oleks Vabariigi Valitsusele esitanud projektid kogu meetme eelarvevahendite piires, oleks eelistusnimekirjas kolmandal kohal olnud SA IVKH; 4) ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud nelja haigla osas nende taotlused uuesti ümber hindama tulenevalt määrusesse nr 15 lisatud § 14 lõikest
  2. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kuigi määrusesse nr 15 lisati täiendav säte (§ 14 lg 3), oli vastav võimalus STS § 17 lõike 1 näol olemas, mida saab kasutada vaid juhul, kui meetme tingimustes on niimoodi sätestatud. Vastustaja ei hinnanud ümber SA IVKH taotlust, vaid teostas vastavuskontrolli, kas SA IVKH
  3. aasta novembris esitatud vähendatud toetussummaga taotlus vastab muus osas
  4. aasta juunis esitatud taotlusele. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldusega nr 564 lisati SA IVKH eelistusnimekirja tulenevalt

§ 14lõigetest 2 ja 3.

  1. SA IVKH palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kolmas isik nõustub kohtuotsuses toodud põhjendustega, kuid täiendavalt märgib järgmist: 1) väitega, et kaebaja ei ole vaidlustanud hindamiskomisjoni 22.08.2008 otsust, pidas kohus ilmselgelt silmas seda, et hindamiskomisjoni 22.08.2008 otsus ei ole käesoleva vaidluse objekt ning sellega seonduvat ei ole asjakohane käsitleda. Kaebaja vaidlustas Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korraldusega ka eelnimetatud hindamiskomisjoni otsuse (haldusasi nr 3-08-2468), kuid selles asjas on menetlus lõpetatud. Kaebaja arvab ekslikult, et eelnimetatud korraldust ja määrust saab korduvalt ja jätkuvalt vaidlustada ning jätkab seda ka käesolevas vaidluses. Lisaks sellele, et käesolevas asjas kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude kohta on olemas juba jõustunud kohtumäärus, menetletakse samasugust nõuet nii käesolevas kohtuasjas kui ka asjas nr 3-10-
  2. See tähendab, et kaebaja on esitanud sama kohustamisnõude juba kolmandat korda; 2) kaebaja väidab, et kohus on jätnud kaebaja seisukohad ja väited analüüsimata ning lähtunud ainult vastustaja väidetest ja seisukohtadest, kontrollimata, kas vastavad väited on põhjendatud ja seaduslikud. Kaebaja väited ei anna alust väita, et kohus oleks rikkunud menetlusõigust. Teatavasti ei saa kohus lähtuda ainult kaebaja seisukohtadest. Kohtuotsuse motiivide sobimatus kaebaja positsiooniga ei saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele; 11

(15)3-09-1488 3) vastustaja selgitamisekohustuse täitmist tõendab selgelt kaebaja ja vastustaja vahel peetud kirjavahetus. Iseenesest kaebaja alusetu väide, et Sotsiaalministeeriumi vastused on lakoonilised ja alusetud, näitab, et haldusorgan ei ole vastustajat ignoreerinud, vaid on kaebajale selgitusi jaganud. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et kohus oleks pidanud hakkama põhjalikult analüüsima vastustaja kirjade lakoonilisust ja selles toodud põhjendusi; 4) kohus on otsuses asunud seisukohale, et vastustajal puudus kohustus investeeringute kavas mitteloetletud projektide ümberhindamiseks, ning on seda seisukohta ka põhjendanud. Jääb arusaamatuks, miks pidi kohus eeltoodud järeldusele tulles hakkama veel projektide hindepunktide aluseks olnud asjaolusid sisuliselt kaaluma; 5) isegi kui kaebaja väited menetlusnormide rikkumise kohta oleksid põhjendatud, ei saaks olla tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega TsMS § 669 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise; 6) kolmanda isiku hinnangul väljendab kaebaja vastustaja väidetava tegevusetuse osas vaid oma subjektiivset ja põhjendamatut arvamust, et menetlus oleks saanud kulgeda kiiremas tempos. Kaebaja on ise väitnud, et vastustaja on küll asunud meetme lõpuleviimiseks teatud toiminguid tegema, kuid on taotluste ümberhindamise osas jätkuvalt tegevusetu. Seega ei ole vastustaja olnud tegevusetu ka kaebaja enda hinnangul. Vastustaja ei ole menetlust läbi viies ainult kaebaja huve silmas pidanud ning ei ole rikkunud HMS § 5 lõikest 4 tulenevat kohustust menetlustoimingute viivituseta läbiviimiseks; 7) kaebaja esitas vastustajale uuendatud toetuse taotluse, olles ise samal ajal palunud käesolevas asjas kohtul kohaldada esialgset õiguskaitset, et peatada teise taotleja taotluse menetluse läbiviimiseks vajalikud toimingud. Nimetatud asjaolu tekitab põhjendatud küsimuse, milline on tema tegelik motiiv menetluses osalemiseks ning kas kaebaja ei kasuta oma menetlusõigusi pahauskselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korraldusega nr 564 on investeeringute kava muudetud ja meetme eelarve piires toetuste jagamine otsustatud. Sellises olukorras ei ole kohustamisnõude rahuldamine meetme lõpuleviimiseks enam võimalik ilma Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 korralduse tühistamiseta. Võimalik ei ole nimetatud kohustamisnõude raames ka vastustaja kohustamine erinevate menetlustoimingute läbiviimiseks, mida apellant kohtult taotleb, sest selliste menetlustoimingute tegemine eeldab, et menetlus pole veel lõppenud. Siiski ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevas asjas menetluse peatamist seni, kuni pole jõustunud kohtuotsust asjas nr 3-10-145, kus Vabariigi Valitsuse korraldust vaidlustatakse. Selle põhjuseks on asjaolu, et ka juhul, kui Vabariigi Valitsus ei oleks investeeringute kava SA IVKH projektiga täiendanud, tuleks jätta kaebus rahuldamata.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei anna investeeringute kava koostamine ja Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamine alust ka kohtumenetluse lõpetamiseks HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, sest Sotsiaalministeerium on küll menetluse lõpule viinud, kuid selleks tegemata kaebuses taotletud toiminguid.
  3. Halduskohus märkis õigesti, et kaebajal on käesolevas asjas kaebeõigus. Põhiseaduse kaitstavad isiku õigus menetlusele ja korraldusele ning õigus heale haldusele nõuavad, et avalik võim lahendab isiku esitatud taotlused. PS § 46 näeb ette isiku õiguse saada riigiasutustele esitatud avaldustele vastuse. Kohane vastus nõuetekohase toetuse taotluse lahendamisel saab olla kas taotluse rahuldamine või selle rahuldamata jätmine. Kaebuse esitamise ajaks ei olnud kaebaja taotlust lahendatud ning investeeringute kava ei olnud kinnitatud meetme eelarve vahendite kogu ulatuses. 12
(15)3-09-1488 23. Kohustamisnõude rahuldamine eeldab, et Sotsiaalministeeriumi tegevusetus (viivitus toetuste jagamise menetluse läbiviimisel) oli õigusvastane. Et kaebaja taotles kohustamisnõudes vastustaja kohustamist mitte üksnes menetluse lõpuleviimiseks, vaid ka selleks konkreetsete menetlustoimingute tegemist, eeldab kohustamisnõude rahuldamine, et vastustajal oli kohustus menetlus just sellisel viisil läbi viia. Seejuures eeldab konkreetsete menetlustoimingute – vähendatud toetussummadega taotluste esitamiseks uue tähtaja andmine, selliste taotluste uus hindamine ja investeeringute kava täiendamiseks Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitamine – tegemiseks kohustamise nõude rahuldamine, et 1) meede tuli eelarve jagamata vahendite piires täielikult välja jagada ning 2) algne projektide hindamine oli ebaõige või oli

kohaselt uus hindamine võimalik ja ka vajalik, tulenevalt taotluste esitajate võrdse kohtlemise nõudest.

  1. Ringkonnakohtu arvates pole täidetud kaebuse rahuldamise kumbki kahest eeldusest. Menetluse läbiviimise viivitus ei olnud õigusvastane ning Sotsiaalministeerium ei pidanud taotlusi täiendavalt toetuste maksmiseks ümber hindama.
  2. Investeeringute kava kinnitati kahe haigla osas 04.09.2008, kaebus esitati 08.07.
  3. Üksnes asjaolust, et juba pärast Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 korralduse andmist oli võimalik jätkata ülejäänud taotluste läbivaatamist, ei saa teha järeldust, et Sotsiaalministeeriumil oli selleks ka kohustus. Toetuste maksmine ei toimu automaatselt või koheselt investeeringute kava kinnitamise järel. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas oma

§ 15lg 4 kohase lõpliku taotluse 29.07.2009, mis rahuldati 13.08.2009.

On ilmne, et vähendatud summas toetuse taotluste täiendav küsimine tooks kaasa kulutusi ja ebamugavusi taotluste esitajatele ning sõltumata sellest, kas investeeringute kava täiendamine pidanuks aset leidma vaid kolmanda isiku taotluse alusel või tulnuks selleks anda võimalus ka kõigile teistele, sh kaebajale, poleks olukorras, kus puudub selgus, kui palju raha on veel võimalik maksimaalselt jaotada, koheselt uute taotluste esitamiseks tähtaja andmine taotlejate ja ka taotlusi läbivaatavate haldusorganite jaoks kõige efektiivsem ja nende õigusi kõige vähem koormav. Viivitus, mis kaasneb kahe juba investeeringute kavasse märgitud projekti elluviimiseks taotluste rahuldamisega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul sedavõrd suur, et tuua kaasa reaalse ohu, et ülejäänud meetme vahendite kasutamine ei ole enam võimalik või viivitus ülejäänud taotluste lahendamisel kahjustaks nende haiglate õigusi kiirele haldusmenetlusele ja sellega kaasnevalt edasiste investeerimisotsuste tegemist ülemääraselt. Asjaolu, et meetme raames jagatavate rahaliste vahendite suurus ei pruugi selguda enne toetuste kasutamise tähtaja lõppemist, kuna

§ 14

lg 1 näeb ette veel aluseid toetuse andmata jätmiseks, ringkonnakohtu seda seisukohta ei mõjuta. Esiteks on tõenäosus, et hiljem selgub, et meetme eelarve vahendeid jääb üle suuremal hulgal, väiksem, teiseks tuleb menetluse läbiviimisel leida optimaalne viis, et tagada toetuste jaotamine ja seejuures nii toetuse saajatele erinevas suuruses toetuste taotluste esitamise nõudega ja haldusorganitele nende läbivaatamisega ülemäärase koormuse paneku vältimine. 26.

§ 13

lõikes 7 nimetatud tähtaeg ei ole juhul, kui toetuste taotlusi tuleb muuta enne nende investeeringute kavasse lisamist, aga kohaldatav. Määrus nr 15 ei sätestanud ka enne selle muutmist määrusega nr 75 kohustust anda uus taotluste esitamise võimalus, veelgi vähem selliste taotluste esitamise tähtaega ning määruse § 13 lõikes 7 nimetatud tähtaega hakatakse lugema alates taotluste esitamise tähtpäevast. Seega ei näinud määrus ette ka rangeid tähtaegu edasiseks investeeringute kava täiendamiseks. 13

(15)3-09-1488 27. Sõltumata sellest, kas meede tuli kogu

§-s 8 nimetatud summa ulatuses lõpule viia, ei olnud Sotsiaalministeerium kohustatud taotlusi just kaebaja soovitud viisil läbi vaatama. 28.

§ 13

lõike 7 kohaselt koostab rakendusasutus eelistusnimekirja alusel meetme eelarvevahendite piires investeeringute kava ja esitab selle kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele 60 tööpäeva jooksul taotluse esitamise tähtpäevast arvates. Eelistusnimekirja koostamist reguleerivad § 13 lõiked 1 kuni

  1. Neist nähtub, et hindamiskomisjoni poolt koostatud eelistusnimekiri on Sotsiaalministeeriumile investeeringute kava koostamisel ja Vabariigi Valitsusele esitamisel siduv. Määruse tekstist ei ole võimalik aru saada, et hindamiskomisjoni otsustus oleks vaid soovitusliku iseloomuga. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates sellise eelistusnimekirja puhul tegemist eelhaldusaktiga. Eelhaldusakti ei saa vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga, sest see rikub isiku õigusi iseseisvalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2002 määruse nr 3-3-1-4802 p 8). Apellandi raskused selle eelhaldusakti vaidlustamise vajaduse tuvastamisel ei ole kolleegiumi arvates sellised, et asuda seisukohale, et kaebetähtaja ennistamine objektiivselt mõjuvatel põhjustel oleks olnud käesolevas asjas kaebuse esitamise ajal veel võimalik. Seetõttu jättis halduskohus õigesti tähelepanuta kaebaja väited hindamiskomisjoni poolt koostatud eelistusnimekirja õigusvastasuse kohta. Ringkonnakohtu arvates ei väära seda seisukohta ka asjaolu, et hindamiskomisjon koosnes erinevate asutuste poolt nimetatud esindajatest. Kollegiaalne haldusorgan, mille liikmeid nimetavad erinevad riigiasutused, ei ole Eesti halduses tavapäratu.
  2. Asjaolust, et määrusega nr 75 muudeti määrust nr 15, ei saa teha järeldust, et algselt investeeringute kavas mitteloetletud projektide rahastamiseks tuli taotlused ümber hinnata. Kuigi õige on apellandi väide, et

sõnastus enne selle nimetatud viisil muutmist võimaldas samuti taotluste muutmist ja algsete projektide osalist rahastamist, ei tähendanud asjaolu, et AS-l IVKH võimaldati ainsana muuta projekti eelarvet, taotlejate lubamatut ebavõrdset kohtlemist. Kuigi hindamiskomisjoni poolt koostatud eelistusnimekirja koostamisel hinnati ka projektide rahalist jätkusuutlikkust (

§ 13

lg 3 p 4), ei saa järeldada, et vähenenud eelarve ja sellest tulenevalt ka muutuste tõttu projekti sisus ja teiste §13 lõikes 3 nimetatud asjaoludes tuleks kõik taotlused uuesti reastada. Muutunud projekti lõpuleviimine sama eesmärgi raames on võimalik ka hiljem kui esialgu kavandatud ning selle osaline rahastamine aitab kaasa projekti kiiremale realiseerimisele tervikuna. Seetõttu on juba hindamiskomisjoni poolt esialgselt projektile paremate hindepunktide andmisel leitud, et kolmandana nimetatud projekt on suuremal määral avalikes huvides kui neljandana nimetatud projekt. Seetõttu, aga ka põhjusel, et kõigi projektide muutmine ja nende uus hindamine on aeganõudvamad – keerulisem on saavutada kindlust, et projektide elluviimine lõpeb enne määrusega nr 15 seatud tähtaega – ja menetlusosalisi enam koormav, on põhjendatud taotlejate erinev kohtlemine.

  1. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vastustaja kaaltulusruum menetlustoimingute valikul ei olnud sedavõrd redutseeritud, et võimalik olnuks jätkata meetme eelarve raames toetuste maksmist vaid apellandi taotletud viisil. Eeltoodud põhjustel tuli jätta kaebus rahuldamata.
  2. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb rahuldamata HKMS § 92 lõike 1 alusel.
  3. Kolmas isik taotles apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist apellandilt. Arve nr 20101019-R tasumist tõendav dokument esitati ringkonnakohtule pärast kohtuistungit. Selles osas tuleb taotlus jätta HKMS § 93 lõike 1 nõuete rikkumise tõttu 14

(15)3-09-1488 rahuldamata, kuna kuludokumente pole esitatud õigeaegselt. Arve nr20100325-R tasumine summas 24 300 kr on tõendatud ja kulutused summas 24 300 kr mõistlikud ja põhjendatud ning taotlus tuleb selles osas HKMS § 92 lõigete 1 ja 7 alusel rahuldada. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.