← Eesti

3-09-509/30

Obsah (4)§ 15§ 37§ 38§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 15 lg 1 kohaselt ja

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus laieneb vaid korterile nr 1.

XXXXXX XX elamu

  1. a projekti kohaselt oli hoone kahekorruseline ning vastavalt teise korruse plaanile oli seal kuus tuba, kolm kööki ja kolm eraldi sissekäiku, millest järeldub, et hoone ei olnud ühepereelamu. Võrreldes
  2. a ja
  3. a koostatud plaane köökide arv hoones ei vähenenud, seega hoonet ei kasutatud ühepereelamuna, nagu väidab S. R.. Kuna S. R. ei esitanud vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulusid, puudub võimalus nende kasust mahaarvamiseks. Maksu- ja Tolliamet rahuldas 06.02.2009 otsusega nr 6-1/59-3 S. R.i vaide osaliselt, tunnistas LMTK 28.11.2008 maksuotsuse nr 12-5/538 kehtetuks osas, millega määrati tasumisele täiendav tulumaks
  4. a eest, ja tegi ettepaneku selles osas asi uuesti otsustada.
  5. S. R. taotles halduskohtule esitatud kaebuses LMTK 28.11.2008 maksuotsuse nr 12-5/538 tühistamist
  6. a tulude maksustamise osas järgmistel põhjendustel: Maksuotsus ei ole põhjendanud, tuvastatud pole maksuobjekti, rikutud on uurimispõhimõtet, hinnatud tõendeid valikuliselt, ühekülgselt ja ebaobjektiivselt. Kaebaja elas alates
  7. a XXXXXX XXXXXX XX. Omandi kasutamisel esinesid kitsendused tulenevalt ORAS § 121 lg-test 1 ja 3, mistõttu kaebaja kaotas valduse teostamise võimaluse oma elamus olevatele eluruumidele. See pole samastatav loobumisega mingis ulatuses tema omandis oleva eluruumi kasutamisest.

§ 15

lg-st 5 nähtuvalt on seadusandja maksuvabastusel arvestanud omandireformist tingitud erisusi. Ka eluruumi kasutamise küsimuse puhul tuleb arvestada ORAS-st tulenevaid piiranguid, vastasel juhul tekiks isikute ebavõrdse kohtlemine. Maksuhaldur kasutas XXXXXX XX kinnisasja kasutamise hindamisel kaebaja alalise või peamise elukohana kitsendavat tõlgendamist ja välistas ebaõigesti

§ 15lg 5 p 1 maksuvabastuse rakendamise kõikide korteriomandite võõrandamisele.

Eesti riik on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel kaitsnud sundüürnike. Kui elamu omanikule ei laine maksuvabastus põhjusel, et ta pole eluasemena kasutanud elamu kõiki tube, tekitatakse topelt ülekohus - isik ei saa omandit kasutada ja eluaseme võõrandamisel satub ta 2

(13)3-09-509 maksustamisel halvemasse olukorda. Kui elamu läinuks kaebaja omandisse ilma sündüürniketa, poleks tekkinud küsimust, millistes tubades ta elas, ja maksuvabastus kohalduks kõikide korteriomandite võõrandamisel.

§ 15

lg 2 toetab kasutuses oleva elamu võõrandamist, kuid sealjuures ei pea isiku eeldatav tahe olema suunatud uue eluaseme soetamisele. Remonttööde teostamist enne eluaseme müüki, et tõsta selle turuväärtust, ei saa vaadelda ettevõtlusena ainuüksi seetõttu, et selle eesmärgiks oli võimaliku saadava tulu tõstmine. Maksuotsuse lõppjäreldus on üllatuslik ega tugine esile toodud tõenditele. Maksuhalduri seisukoht kaebaja peamise elukoha määramise osas on vastuoluline. On selgusetu, millistel asjaoludel leiti, et kaebaja elukoht kinnisasja võõrandamisel oli XXXXXX XXXX, kuna sellele ei viita ükski tõend. Kaebaja selgitas maksumenetluses, miks ta märkis tuludeklaratsioonis oma elukohana XXXXX valla, tegemist oli formaalse tähendusega ja seotud püügiõiguse saamisega. Maksuhaldur tuvastas kaebaja elamise XXXXXX XX-X korteris majaelanike küsitlemisega, kuid ükski neist ei välistanud kaebaja elamist mujal korterites. Majas alustati 2004.a teisel poolel kapitaalremonti ja majaelanikud pidid korterid vabastama, mistõttu nad ei omanud täpset ülevaadet, milliseid ruume kaebaja kasutas. Maksuhaldur ei uurinud seda, millises ulatuses on tõendatud kaebaja elamine XXXXXX XX asuvas elamus. Kaebaja nimetas maksuhaldurile isikud, kes võiksid anda teavet tema elamise kohta XXXXXX XX, kuid maksuhaldur neid ei küsitlenud. Võõrandatud kinnisasja oluliseks osaks oli elamu. Maksuhaldur ei kontrollinud, kas ühepereelamu muutus ümberehitamisel korterelamuks. Kaebaja selgitas, et sundüürnike kasutuses oli maja II korrus, I korrus ja aiamaja olid vabad. Sundüürnikud vabastasid korterid enne korteriomandite võõrandamist. Remondi ajal kasutas kaebaja elamiseks neid ruume, kus remonti ei tehtud. Oluline pole ka see, et peale renoveerimist jagati elamu korteriomanditeks ja need võõrandati. Maksuhaldur ei uurinud teostatud remonditöid ega nende ulatust. Kaebaja ei kogunud elamus tehtud parenduste kohta kuludokumente eeldades, et elamu võõrandamisel kohaldub tervikuna tulumaksuvabastus. Põhjendatud ei ole reaalsete kulutuste välistamine kuludokumentide puudumise tõttu. Maksuhaldur peab välja selgitama maksustamiseks vajalikud asjaolud. Maksuhaldur ei ole kulutusi kindlaks teinud ka hindamise teel. Füüsilise isiku maksustamisel ei saa maksuotsust anda MKS § 93 alusel. Tõendite puudumisel tuleb füüsilise isiku maksukohustus määrata kindlaks hindamise teel. 3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et

§ 15

lg 5 p 1 kohaldamiseks peab isik võõrandatud eluruumis elama ja seda oma peamise eluruumina kasutama. Remondist vabade ruumide kasutamist ei saa pidada isiku peamiseks ja alaliseks elukohaks. Pärandina tagastatud vara omanikuks saanud isikule ei laine vara võõrandamisel tulumaksuvabastus. Elamu rekonstrueerimise põhieesmärgiks oli korterelamu rekonstrueerimine. Isikul saab olla mitu elukohta, kuid tuvastati, et kaebaja peamiste eluliste huvide keskus on XXXXXX saarel. Kaebaja ei saanud kogu elamut kasutada, sest korterites elasid üürilepingu alusel teised isikud või korterid olid väljaehitamata. Kaebaja on nendes ruumides viibinud seoses remondi tegemisega, mida ei saa hinnata alalise ja peamise elukoha kasutamisena. Maksuvabastuse kohaldamisel pole oluline, miks ei saanud isik talle kuuluvaid eluruume kasutada. Kui isik ei saanud eluruume kasutada, siis ei saanud tegemist olla isiku tegeliku elukohaga. Kaebaja kinnitas maksumenetluses, et tema põhielukohaks on XXXXXX. Kaebaja elukohaks loeti XXXXXX ja ka XXXXXX XX-X, seetõttu laienes tulumaksusoodustus XXXXXX XX-X korteri võõrandamisele. 3

(13)3-09-509 Kasu vara võõrandamisest on selle vara soetamise ja müügihinna vahe. Maksustatavast kasust saab maha arvata vara võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalsed kulud. Maksuhaldur ei väitnud, et korteris tehtud remontöödel oli iseseisev õiguslik tähendus. Ebaselgeks jäi, millisel määral ja ulatuses kaebaja majas remonti tegi. Kuigi maksumenetluses paluti remonditegemise asjaolusid selgitada, kaebaja seda ei teinud. Remondiga seotud asjaolude väljaselgitamise eesmärgil tehti maksuotsus muutva tingimusega, kuid kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid. Kuna maksumenetluses selgus, et kulutusi remondiks ei kandnud üksnes kaebaja, vaid ka teine kaasomanik ja korterid ostnud isikud, ei olnud maksuhalduril võimalik ilma täiendavate tõenditeta remondiks tehtud kulutusi arvesse võtta. Kaebaja ei täitnud selles osas kaasaaitamiskohustust, leides, et tulumaksusoodustus laieneb kogu kinnistule. See, et isik tegi sisseoste ehitusmaterjalide kauplustest, ei võimalda järeldada, et kogu summa eest osteti ehitusmaterjale ja neid kasutati just XXXXXX XX asuvas elamus. Kuna kaebaja ei osutanud kaasabi vajalike tõendite saamisel, pole tuvastatav, kes ja millal kulutusi tegi. Maksuhalduri käsutuses on ka I. R. esitatud dokumendid kulutuste XXXXXX XX kohta. Arvestades kaebaja sissetulekuid ei ole usutav, et ta sai teha osades korterites enne võõrandamist kalli- hinnalisi remonttöid enda vahendite arvel. Arvelduskontodelt nähtuvalt tegi I. R. korduvalt kaebajale ülekandeid suurtes summades, mille arvelt sai kaebaja teha sisseoste ehitusmaterjalide kauplustest. Asjas esitatud fotodelt nähtuvalt tehti suuremahulised tööd tehti ajal, mil kinnistu kaasomanik oli I. R., kes väidetavalt finantseeris hoone taastamist, samuti finantseeris ehitust M. T.. I. R. poolt tehtud kulutused on arvesse võetud tema 2004. a tulumaksuarvestuses. Pangakonto väljavõtete hindamiseks tulnuks täpsustada, kuhu ja kuidas ehituskaupa kasutati, sest kaebajale ja tema perekonnale kuulus sel ajal ka muud kinnisvara. Hindamist oleks saanud kasutada juhul, kui oleks teada teostatud remonditööde maht ja pärast remondi kohta esitatud tõendite hindamist oleks selgunud, et osa kulutusi on küll tehtud, kuid tõendid pole säilinud või neid polegi võimalik dokumentaalselt tõendada. Kontrollakt väljastati kaebajale 20.06.2008. Kaebajal oli võimalus esitada tõendeid eriarvamuse ajaks ja ka pärast seda, kuid ta ei esitanud neid. Kaebaja taotles isikutelt seletuste võtmist, kuid ei esitanud nende isikute kontaktandmeid. Maksuhaldur lähtus otstarbekuse põhimõttest ja nõustus aktsepteerima kaebaja esitatud isikute kirjalikke seletusi, kuna tal puudus alus kahelda nende usaldusväärsuses. 4. Tallinna Halduskohtu 05.11.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: Maksustamise üldpõhimõtted on sätestatud MKS-s ja tulumaksu määramise erisused

-s, kaebuse viited ORAS sätetele pole asjakohased. Tulumaksuga ei maksustata omandireformi käigus tagastatud vara (

§ 15

lg 4).

§ 15

lg 5 p 2 alusel ei kuulu tulumaksuga maksustamisele kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum ning kinnisasi on läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Kuna kaebaja sai kinnistu omanikuks pärimise ja kinkimise teel, ei kuulu

§ 15

lg 4 ja lg 5 p 2 kohaldamisele.

§ 15

lg 5 p 1 alusel ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-te 1 ja 2 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, isiku elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas.

§ 15

lg 1 p 1 alusel laieneb maksuvabastus üksnes alalisele elukohale ka juhul, kus isikul on mitmeid kortereid ja elamuid. Maksuhaldur luges kaebaja elukohaks XXXXXX XX-X. Kaebaja seletus 2004. a suvest XXXXXX XX elama asumise kohta on kooskõlas maksuhalduri poolt tuvastatuga. Maksuotsuse kohaselt olid hoones asuvad eluruumid kaebaja omanikuks saamise ajal suures ulatuses koormatud 4

(13)3-09-509 üürilepingutega, mis kaebaja hinnangul oli talle seadusest tulenev takistus elamu kasutamiseks. Kaebaja seletuse kohaselt ei pidanud ta omanikuna võimalikuks sundüürnike väljatõstmist ja nii kestis selline olukord hoone tervikuna võõrandamiseni, mistõttu kaebajal polnud võimalik XXXXXX XX üürilepingute alusel kasutatavaid eluruume oma elukohana kasutada. Asjaolu, et kaebaja pidi väidetavalt remondi tõttu kasutama elamus asuvate erinevate korterite eluruume, ei tõenda, et kõik need eluruumid olid seetõttu kaebaja poolt alaliselt kasutatavad. Pigem viitab sellele, et kaebajal polnud võimalik viibida oma alalises elukohas (krt-s 1) seal tehtava remondi tõttu. XXXXXX XX elamu
  1. a projekt ei ole piisav tõendamaks kaebaja väidet, et tegemist oli ühepereelamuks ehitatud hoonega, mistõttu ei saa välistada kaebaja poolt kogu elamu kasutamist eluruumina. Projekti järgi oli maja teisel korrusel 3 kööki ja 3 iseseisvat sissepääsu ning esimesel korrusel 4 erinevatesse korteritesse viivat sissepääsu. Puudub mõistlik selgitus, miks oli ühel perel neid nii palju vaja. Elamu võis enne selle õigusvastast võõrandamist kuuluda küll ühele isikule (perele), kuid see ei tähenda, et tegemist oli ühepereelamuga. Kaebaja väited, et korterite tekkimiseks peale elamu õigusvastast võõrandamist ei olnud õiguslikku alust, ei lükka ümber maksuotsuses tuvastatud asjaolusid, et elamus olid korterid, mida kasutasid üürnikud üürilepingu alusel ega muuda olematuks enne elamu renoveerimist
  2. a elamus asuvate korterite kohta koostatud ja registritesse kantud andmeid. Kaebaja sai kogu XXXXXX XX elamu omanikuks 28.02.
  3. Ümberehitusprojekt elamu korteri- omanditeks jagamise kohta koostati 28.02.2005 ja 10.05.2005 sõlmitud kokkuleppe alusel jagati elamu korteriomanditeks. Kaebaja müüs mõttelise osa kinnistust 12.04.2005, korteri- omandid 10.05.2005 ja 12.08.
  4. Kogutud tõendite kohaselt otsustati elamu ümber ehitada korterelamuks, mitte ühepereelamuks. Korteriomandite loomine ja nende realiseerimine toimus lühikese aja jooksul peale kaebaja elamu omanikuks saamist. Eeltoodud tehingute sisu, eesmärk ja tehingute sõlmimiste vaheline ajavahemik ei kinnita kaebaja väidet, et elamu kasutamise/remontimise eesmärk oli elamu kasutamine oma peamise elukohana. Tõendamist ei leidnud kaebaja tahe muuta XXXXXX XX oma alaliseks elukohaks ega tema asumine/kavatsus asuda elama XXXXXX XX asuvatesse eluruumidesse ja et see eesmärk oli reaalne. Seetõttu ei saa XXXXXX XX kinnistu võõrandamisel kohaldada

§ 15

lg 5 p 1 kogu elamu suhtes.

§ 37

lg 1 annab maksumaksjale õiguse kasust maha arvata müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

§ 38

lg 1 järgi hõlmab soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud. Kuna maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas ja kaebaja ei esitanud kontrollimisel vara võõrandamisega otseselt seotud kulude tõendamiseks dokumente ega vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutusi tõendavaid dokumente, ei ole kaebajal õigust nõuda väidetavate kulude maha arvamist kinnistu müügist saadud kasust. MKS § 94 lg-st 1 tulenevalt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Seega viiakse hindamine läbi erandlikel juhtudel, kui muul viisil maksusumma määramine pole võimalik ja kogutud andmete alusel. XXXXXX XX elamu ehitamisel kulutatud materjali ja tellitud teenuse maksumuse saaks 5

(13)3-09-509 hindamise teel määrata siis, kui millegagi oleks tõendatud materjalide kasutamine, nende kogus ja tellitud teenuste maht. Maksu- ega kohtumenetluses ei ole kaebaja ära näidanud, millised tööd, millal, millises ulatuses ja kelle poolt kinnistul asuva hoone remontimiseks teostati ning kelle poolt ja millises ulatuses soetati remondiks kasutatud materjali. Seega ei tekkinud maksuhalduril maksumenetluses võimalust kaebaja väidete kontrollimiseks vajaliku teabe kogumiseks remonditeenust osutanud isikutelt ja/või ehitusmaterjale müünud isikutelt selleks, et neilt nõuda dokumentaalseid tõendeid väidetavalt teostatud tööde ja hangitud materjali kohta. Asjaolu, et XXXXXX XX asuvas elamus on remonti tehtud, ei tõenda kaebaja väiteid remondi ulatuse ja maksumuse kohta. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et maksuhaldur oleks pidanud määrama maksusumma MKS § 94 alusel hindamise teel. MKS § 93 näeb ette maksuhalduri õiguse määrata maksusumma muutva tingimusega. Kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut, kui maksukorralduse seaduses, maksuseaduses või tolliseadustikus ei ole ette nähtud teisiti (MKS § 45). HMS § 53 lg 1 p 4 kohaselt on haldusakti kõrvaltingimus muuhulgas haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. Haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse kas seaduses või määruses sätestatud juhul, kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata või kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel (HMS § 53 lg 2). Seega on maksuhalduril õigus määrata muutev tingimus maksuotsuses ka füüsilisele isikule. MKS § 59 lg 1 kohaselt on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, s.h maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ja kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ja mil moel ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kaebajale anti võimalus edastada tema poolt oluliseks peetud kolmandate isikute seletused. Kaebaja seletusi ei esitanud, samuti ei andnud eriarvamuses loetletud isikute kontaktandmeid maksu- ega kohtumenetluses. Maksuhaldur põhjendas, miks antud juhul saab aktsepteerida nimetatud isikute kirjalikke seletusi, kui kaebaja need esitab. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. S. R. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused:

§ 15lg 5 p 1 ega Ts

ÜS § 14 lg 1 ei sätesta täiendavaid kriteeriume alalise või peamise elukoha tõendamisele. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-2-09 kohaselt omab

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse rakendamisel tähtsust, kas võõrandamise objektiks on eluruum ja kas võõrandaja kasutas seda tegeliku elukohana kuni võõrandamiseni. Kaebajal on õigus kinnistu jagamisel tekkinud korteriomandite võõrandamisel tulumaksuvabastusele tulenevalt sellest, et kuni võõrandamiseni tuli kinnisasja ja seal asuvat hoonet käsitleda ühe tervikuna ning tõendamist leidis, et kaebaja elukoht kuni kinnistu jagamisel tekkinud korteriomandite võõrandamiseni oli kõnealuses elamus, mis oli elamiskõlbulik. Maksumenetluses leidis tõendamist, et XXXXXX XX omandi saamisel ei saanud kaebaja kogu elamut oma elukohana kasutusele võtta, sest tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud varaga, mis oli koormatud üürilepingutega sundüürnike kasuks, millest tulenevalt kohaldusid elamu suhtes ORAS-st tulenevad piirangud. Veel tuvastati, et 2004. a II poolaastal vabastas valdav osa sundüürnikke oma eluasemed. Peale sundüürnike lahkumist puudusid kaebajal nii õiguslikud kui faktilised takistused oma omandit vabalt vallata ja kasutada. 6

(13)3-09-509 Kohtu järeldus, mille kohaselt ei leidnud tõendamist kaebaja väited elama asumisest XXXXXX XX eluruumidesse ja et see tema eesmärk oli reaalne, ei ole õige.

§ 15

ei näe ette, kui kaua peab isik ise olema oma eluaset maksuvabastuse rakendumiseks enne võõrandamist kasutanud ja milliste kavatsustega ta peab oma eluaset kasutama. Ainuke tingimus on eluruumi tegelik kasutamine selle omaniku poolt alalise või peamise elukohana. See on faktiküsimus ja tõendada tuleb vaid asjaolu, kas konkreetne eluase on isikule püsivalt koduks. Kohus välistas põhjendamatult maksuvabastuse laienemise kõikidele kaebaja võõrandatud korteriomanditele. Kohus lõi kunstlikult

§ 15

lg 5 p 1 tõlgendamisel piiranguid maksuvabastusele sellega, et ehkki on tuvastatud, et enam kui pool aastat enne alalise elukoha võõrandamist ei toimunud kaebajale kuulunud eluruumide kasutamist teiste isikute poolt, peab ta täiendavalt tõendama kõikide elamus asuvate eluruumide suhtes nende püsivat kasutamist enne võõrandamist. Ilmselt pole vaieldav, et kui elamu oleks kaebaja omandisse läinud ilma sundüürniketa, ei tegeldaks küsimusega, milliseid ruume püsivalt elamiseks kasutati ja maksuvabastus kohalduks kõikide korteriomandite võõrandamisele. Seetõttu ei ole kaebuse väited seoses ORAS sätetega asjakohatud. Ka eluruumi kasutamise faktiküsimuse puhul tuleb arvestada omandireformist tulenevaid piiranguid. Vastupidisel juhul tekib ebavõrdne kohtlemine isikutega, kellel seadusest tulenevaid omandi kasutamise takistusi ei esine ja kellel seetõttu on eelduslikult väiksem tõendamiskoormus eluruumide faktilise kasutamise suhtes (PS § 12). Kaebaja selgitas maksumenetluses ja kohtus, et elamut XXXXXX XX tuleb õiguslikus mõttes vaadelda ühe tervikuna, sõltumata selle kasutamisest erinevate perede poolt. Elamu sihtostarve oli määratletud elamu 1938. a projektis ja selle kohaselt oli tegemist ühepereelamuga. See, et elamu muudeti faktiliselt korterelamuks okupatsioonirežiimi ajal, ei tee elamust veel õiguslikus mõttes korterelamut. Samuti ei saa omada iseseisvat tähtsust elamu sihtotstarbe osas see, kuidas kasutati elamut omanike poolt enne natsionaliseerimist. Elamu sihtotstarve jääb eramuks, sõltumata sellest, kas omanik üürib selle ruume osaliselt välja või mitte. Kuna elamus olid vaid eluruumid, kaebajal oli enne alalise elukoha võõrandamist omandi suhtes täielik valdus taastunud ja võttes aluseks, et elamu oli kuni korteriomandite tekkimiseni õiguslikus mõttes üks tervik, on põhjendatud kohaldada

§ 15

lg 5 p 1 sätestatud maksuvabastust kõikide jagamise tulemuse tekkinud korteriomandite võõrandamisele. Kohus jättis hindamata kaebaja väited selles, et elukoha määramisel XXXXXX XX elamus (va nn krt 1 osas) on maksuotsus motiveerimata ja vastuoluline. Maksuhaldur tugines järeldustes, milliseid ruume oli kaebajal võimalik elamus kasutada, sundüürnike ütlustele, kes ei saanud anda seletusi sündmuste kohta, mis leidsid aset peale nende poolt ruumide vabastamist. Kaebaja ei väitnud, et ta oleks kasutanud mõnda eluruumi samaaegselt sundüürnikega, mistõttu ei saanud selles olla vaidlust. Vaidluse all on see, kas ja millises ulatuses kaebaja sai kasutada ja kasutas elamus asuvaid ruume enne ja peale sundüürnike lahkumist. Kaebaja väitis kohtus, et asjas puuduvad tõendid, millele tuginedes võiks järeldada, et ta kasutas XXXXXX XX majas kuni võõrandamiseni eluruumina ainult nn korterit

  1. Kaebaja tõi kaebuses välja selle, milles seisneb maksuotsuses kajastatud tõenditest tehtud järelduste vastuolulisus. Kuna XXXXXX XX elamus tuleb kaebaja omandit vaadata ühe tervikuna, ei oma tähtsust, millises elamu osas, ajal kui kaebaja seda elukohana kasutas, käis remont ja millises osas mitte. Kaebaja võõrandas
  2. a mõtteliste osadena ja peale kinnistu jagamist tekkinud korteriomanditena korterid 1, 2, 3, 6, 7, 8, 9 (8 ja 9 tekkisid pööningu ja abiruumide väljaehitamisel). Asjakohane ei ole maksuhalduri arvamus, et kuna pööningu ja abiruumide osas ei ole kaebaja väitnud, et ta on varem nendes korterites elanud, siis ei saa rakenduda ka maksuvabastus. Mõistagi ei saanud kaebaja kasutada kortereid 8 ja 9 enne nende valmimist eluruumina. 7

(13)3-09-509 Eramut tuleb vaadelda kui tervikut ja eramu erinevate osade suhtes ei ole ette nähtud erinev maksuõigusliik režiim. Vastupidisel juhul oleks tegemist olukorraga, kus maksuhaldur peaks hakkama maksumaksjate suhtes iga üksiku müügitehingu puhul välja arvestama kui suure osa elamust moodustab elamispind ja kui suure abipinnad. Kaebaja ei nõustu ka sellega, et justkui puuduvad tõendid, mis võimaldaksid määratleda tema poolt tehtud kulusid XXXXXX XX renoveerimisel. Isegi kui tulumaksuvabastus ei peaks laienema kõikidele võõrandatud korteriomanditele, ei saa maksubaas kujuneda vaid müügitulu pinnalt, mida on vähendatud ainult notaritasude võrra. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-73-04 (p 11) leiti, et maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ja maksu määramisel ei tohi olla karistavat iseloomu. Kaebaja maksukohustuse määramisel eirati neid põhimõtteid. Vaidlust pole selles, et XXXXXX XX tehti ulatuslikke parendustöid. Vaidlus on selles, kas ja millises ulatuses tegi remonditöid kaebaja. Maksuhalduri esindaja kinnitas kohtus, et maksuhaldurile on teada, kui suures ulatuses kandis kulusid I. R.. On arusaamatu, miks maksuhaldur ei võtnud seisukohta, kas remonditöid tehti rohkemal või vähemal määral võrreldes I. R. tehtud kuludega. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et ta finantseeris ehitustöid valdavas osas sularahas, kuid kuludokumente ei säilitanud, eeldades, et kõikidele korteriomanditele laieneb maksuvabastus. Maksumenetluses esitatud kaebaja pangakonto väljavõttest nähtuvad tasumised erinevates ehituskauplustes, ülekanded S. R. ja M. T. vahel, sularaha väljavõtmised 10 000 krooni kaupa ühel päeval mitmel järjestikusel korral. Maksuhaldur leidis, et need ei ole piisavad tõendamaks ehitusmaterjalide soetamist ja nende kasutamist XXXXXX XX elamus. Maksuhaldur pani ehituskaupluses tehtud ostude osas kaebajale võimatu tõendamiskoormise, samas kui kaudsed tõendite pinnalt on võimalik kulude seostamine kõnealuse elamuga. Nendeks seosteks on: remonditööde teostamise fakt, ostude sooritamise aja kokkulangevus remondi teostamise ajaga ja ostude sooritamine ehitusmaterjalide kauplusest. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-32-09, et „Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus“. Need põhimõtted on asjakohased ka siin, kus tuleb hinnata kas on eluliselt usutavad kaebaja ütlused pangakontolt nähtuvate ehituspoodidest soetatud materjalide kasutamise kohta XXXXXX XX objektil. Maksuhalduri kahtluse kohta, et ehitusmaterjale võidi kasutada teistes Tartus asuvates kaebajale kuulunud korterites, puuduvad tõendid. Maksuhalduri hüpoteetilise versiooni ümberlükkamist ei saa kaebajalt nõuda. Pangakontolt nähtuvad ülekanded ehituspoodidele summas 12 692, 20 krooni ja M. T. ehitusasjadeks summas 10 000 krooni. Lisaks on 19.10.2005 tasutud OÜ-le MRL Projekt arve nr 711 alusel renoveerimistööde eest 375 000 krooni. Ainuüksi MRL Projekt kuludega kokku on 2005. a kinnistuste võõrandamisega seotud kulud 441 343 krooni (375 000 + 66 343). Selle tulemusel kujuneb 2005. a müügituluks 1 668 657 krooni (2110 000 - 66 343 - 375 000). Maksustatav tulu 2005. a tuludeklaratsiooni järgi oleks sel juhul 1 659 457 krooni, millelt tulumaks 24% on 398 270 krooni. Kui võtta arvesse veel ka tasumised ehituskauplustele, T. T. ja väljavõetud sularaha eest tehtud kulud, siis väheneb maksustatav tulu veelgi. Maksu- ja kohtumenetluses jäeti hindamata kaebaja väited sularahas ehitusmaterjalide- ja kaupade soetamise osas ja nende kulude arvesse võtmine müügitulu leidmisel. Maksuhaldur alustas kontrolli 2007. a lõpus. On vähetõenäoline, et ükski isik suudaks kaks aastat hiljem meenutada, mis kuupäeval ja kelle käest ka mingeid materjale soetas. Samas on just need andmed sellised, mille alusel oleks võimalik mingeidki kuludokumente taastada. Õige on kohtu seisukoht, et tuludest saab maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kaebaja osundas läbivalt sellele, et maksusumma tulnuks kindlaks määrata hindamise teel. Riigikohtu lahendi 3-3-1-70-08 p-s 21 märgiti, et MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada 8
(13)3-09-509 maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Ainuüksi maksumenetluses nimetatud kuluobjektide ja pangakonto väljavõttelt nähtuvate kulutuste osas oleks maksuhaldur saanud läbi viia hindamise ja määrata maksusumma sel viisil kindlaks. Maksuhalduri ja halduskohtu väited, et hindamise teel maksusumma määramiseks pole piisavalt andmeid, on arusaamatud. Kohtu seisukoht põhineb MKS §-de 45 ja 93 ning HMS § 53 refereerimisel ega ole sisuliselt kontrollitav. Kohus ei hinnanud kaebaja väidet, et MKS §-s 93 tehtud viide revisjonile viitab sellele, et muutva tingimuse kohaldamine on võimalik vaid maksuasjades, mis on läbi viidud ettevõtjate või juriidiliste isikute suhtes, sest nendele tuleneb MKS §-st 82 maksuarvestuse pidamise kohustus. Füüsilisel isikul, kes ei ole ettevõtja, ei ole kohustust säilitada oma vara parenduseks tehtud kuludokumente ja temale ei saa laiendada ka dokumentide taastamise võimalust läbi tingimusliku maksuotsuse tegemise. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et füüsiline isik peab säilitama oma tuludeklaratsioonis kajastatud andmete kontrollimiseks dokumente. Kuna kaebaja müügitulu tuludeklaratsioonis ei deklareerinud, siis ei tulene temale ühestki õigusaktist otseselt dokumentide säilitamise kohutust. 6. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jäi oma seisukohtade juurde. Kui kogu elamut tuleb vaadelda ühe tervikliku eluruumina kui ühepereelamut, mille puhul pole oluline ega vaja ükshaaval tõendamist, et kaebaja kasutas eranditult kogu maja kõiki ruume oma alalise või peamise elukohana, siis ei saa kohus leida, et tuleb võrdsustada isikud, kes saavad oma eluruume kasutada alalise elukohana nende isikutega, kes ORAS-st tulenevate piirangute ja sundüürnike tõttu ei saa eluruume elukohana kasutada. Kui kaebaja ka tegelikult kasutas kõiki XXXXXX XX asunud eluruume, siis ei oma tähendust kogu elamu ühtse tervikuna käsitlemine ega see, et korterites elasid sundüürnikud. Enne novembrit 2004 pöördus kaebaja Tartu Linnavalitsusse taotlusega korterelamu XXXXXX XX renoveerimisprojekti kinnitamiseks. Seega oli kaebajal Tartusse elama asumise ajal kavatsus hoone mitmekorterilisus säilitada ja õige pole väide, et ta soovis hakata kasutama hoonet ühepereelamuna ja plaani elluviimist takistas renoveerimistööde ajal tekkinud rahapuudus, mistõttu tuli hoone korteriomandite kaupa võõrandada. Maksustamisel ei ole alust käsitada hoonet ühtse tervikuna ka enne korteriomanditeks jagamist. XXXXXX XX näol on tegemist elamuga, milles asus mitu eluruumi ja kaebaja elukoht on tõendatud vaid ühes eluruumis. Kaebaja möönis, et ta ei kasutanud kõiki kortereid oma elukohana (korterid 8 ja 9 ehitati välja hoone renoveerimise käigus, krt-s 3 elas sundüürnik ka pärast selle võõrandamist). Kohus ei loonud

§ 15

lg 5 p 1 tõlgendamisel kunstlikult piiranguid maksuvabastusele, nõudes tõendeid kaebaja elamise kohta kõikides elamu eluruumides. Vastustaja ei kasutanud järelduste tegemiseks mitte ainult sundüürnike ütlusi, vaid ka XXXXXX XX eluruumid ostnud isikutelt (U. U., K. E., K. S., T. K., Ü. J. ja E. S.) saadud teavet, kaebaja enda ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid. Kuna sundüürnikud lahkusid erinevatel aegadel ja ka uued ostjad soetasid korteriomandid erinevatel aegadel, oli maksuhalduril võimalik nende ütlustest koos teiste tõenditega järeldusi teha. Samas väidab ka kaebaja ise, et ta ei saanud kasutada elamus asuvaid kõiki eluruume sundüürnike tõttu. Maksuhaldur leidis, et remonditöid on tehtud suuremal määral kui vaid I. R. tehtud kulutused, vastasel juhul poleks kaebajalt nõutud remondikulutusi tõendavate dokumentide esitamist ja määratud maksusummat muutva tingimusega. Kaebaja üldsõnaline kinnitus hoones remondikulutuste tegemise kohta ei ole piisav, et ilma täiendavate selgitusteta võiks määrata remondikulutuste suuruse kindlaks hindamise teel, kusjuures kaebaja kinnitas, et vähemalt osa 9

(13)3-09-509 dokumentaalseid tõendeid on leitavad või taastatavad. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-32-09 seisukoht eeldab maksumaksja poolt antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist. Asjas puudub kaebaja seletus, et tema pangakonto väljavõttel kajastuvad ostud on tehtud XXXXXX XX tarbeks. Seega puudusid maksuhalduril maksumaksja ütlused, mille usaldusväärsust hinnata. Vastustajal puudus alus ilma muude tõenditeta lugeda kõik kaebaja pangakontolt väljavõetud sularaha ja M. T. tehtud ülekanded XXXXXX XX remondikulutusteks. Väide, et OÜ MRL Projekt arve nr 711 puhul on tasutud XXXXXX XX elamu remonttööde eest, esitati esmakordselt apellatsioonkaebuses. Varem pole kaebaja seda pangaülekannet XXXXXX XX elamuga seostanud. Sama kehtib ka ehituskauplustes tehtud tasumiste kohta. Apellatsioon- kaebuses ei ole selgitatud, miks tuleb tasumised T. T. nimelisele isikule lugeda XXXXXX XX remondikulutusteks. Vastustaja leiab jätkuvalt, et hindamise teel maksustamine eeldab ka maksukohustuslase poolset kaasaaitamiskohustuse laiaulatuslikku täitmist. Kuna tingimusliku maksuotsuse tegemise eesmärgiks on ära hoida tarbetuid kohtumenetlusi, ei ole millegagi põhjendatav, miks muutva tingimusega maksu määramist ei võiks kasutada füüsiliste isikute puhul ja kohelda neid ettevõtjatest erinevalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ega muutmiseks alust. 8. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas halduskohus tõlgendas ja kohaldas õigesti

§ 15

lg 5 p-i 1 kaebaja poolt XXXXXX XXXXXX XX võõrandatud eluruumide suhtes (I); seejärel käsitleb kaebaja poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmist ja seda, kas vastustaja pidanuks uurimisprintsiibist lähtudes arvestama hindamise teel võõrandatud eluruumide soetamismaksumusse eluruumide parendamiseks tehtud kulutused ning kas füüsilisele isikule saab määrata maksusumma muutva tingimusega MKS § 93 alusel

(1); lõpuks lahendab menetluskulude taotlused (III). I 9. Ringkonnakohus ei pea kaebaja väiteid seoses ORAS-e sätetega asjakohasteks.

§ 15

lg 4 p 2 kohaselt on tulumaksust vabastatud õigusvastaselt võõrandatud vara vastuvõtmine. Vara hilisemal võõrandamisel maksustatakse võõrandamisest saadud kasu üldises korras, kui ei esine

§ 15

lg-s 4 või lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse aluseid.

§-s 15 sisalduvad omandireformiga seotud maksuvabastuse alused on ette nähtud vaid omandireformi õigustatud subjektile ja kehtestatud samal eesmärgil, mille saavutamiseks viiakse läbi omandireformi. ORAS § 2 kohaselt on omandireformi eesmärgiks omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Isikute ring, kellele omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks vara tagastatakse, on kindlaks määratud reformiseadustega. Omandireformi õigustatud subjektidele kehtestatud maksuvabastused pärast vara tagastamist (omandireformi lõppemist) selle vara omandanud isikutele ei laiene. Kui omandireformi käigus vara tagasi saanud isik talle antud maksusoodustust ei kasuta, vaid otsustab selle pärandada, ei saa tema pärijad

§-s 15 omandireformi õigustatud subjektidele ettenähtud maksusoodustusi kasutada. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka omandireformist tulenevate piirangute arvestamine kaebaja kui õigusvastaselt võõrandatud vara pärija poolt selle vara võõrandamisest saadud tulude 10

(13)3-09-509 maksustamisel, sealhulgas maksustamise seisukohast tähtsust omavate faktiliste asjaolude tuvastamisel. Kaebajat tuleb kohelda võrselt teiste korteriomandeid võõrandanud isikutega ja kaebajal on võõrandatud korteriomandite oma alalise või peamise elukohana tõendamisel samasugune tõendamiskoormus, kui teistel korteriomandite võõrandajatel.
  1. Arvestades eeltoodut ja kinnisasja jagamist enne võõrandmist korteriomanditeks, ei nõustu ringkonnakohus kaebaja käsitlusega, mille kohaselt tuleks kinnisasja ja seal asuvat hoonet käsitleda kuni võõrandamiseni ühe tervikuna. Korteriomand on kinnisasjaga küll sarnaseks õiguse esemeks, kuid esemed erinevad. Korteriomand on korteriomandiseaduse § 1 kohaselt omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama seaduse § 2 lg 2 kohaselt korteriomandi eseme reaalosa ei ole ehitis ja selle osad ega ehitise püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires. Ühe kinnisasja piires on reeglina mitu korteriomandit. Kui kinnisasja kui terviku võõrandamisel võõrandatakse ehitis tervikuna, siis korteriomandite võõrandamisel (nagu ka käesoleva juhul) toimub see osade kaupa. Seega on kinnisasja ja korteriomandi võõrandamise puhul tegemist erinevate võõrandamise esemetega ja kõnealuse hoone käsitlemine kuni selle kaebaja poolt võõrandamiseni ei ole põhjendatud.
  2. Halduskohus tõlgendas õigesti

§ 15

lg 5 p-i 1, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Isik määrab ise oma elukorralduse, s.h selle, millist ja kui mitut eluruumi oma alalise või peamise elukohana kasutada. Maksukohustuslasel lasub

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus.

Faktilise asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel maksumenetluses saab tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1), kusjuures määravat tähtsust ei saa omistada maksumaksja enda seletustele, sest

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse saamise ja tulumaksukohustuse vältimise eesmärgil võib isik anda oma alalise ja peamise elukoha kohta valeütlusi. Samuti ei saa

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastavuse hindamisel pidada oluliseks mitte eluruumi (elamu) õiguslikku staatust (sihtotstarvet), vaid võõrandatud eluruumide tegelikku kasutamist võõrandaja poolt oma alalise või peamise alukohana enne nende võõrandamist. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole tõendanud ei maksu- ega halduskohtumenetluses, et ta kasutas kõiki XXXXXX XXXXXX XX elamus asunud ja

  1. aastal võõrandatud eluruume oma alalise või peamise elukohana kuni nende võõrandamiseni. Halduskohus tuvastas asjas uuritud tõendeid hinnates õigesti, et
  2. aastal võõrandamise objektiks olnud korteriomandid ja mõtteline osa kinnistust (vastas krt-le nr 4) olid eluruumid ning kaebaja kasutas nendest oma alalise või peamise elukohana kuni võõrandamiseni üksnes korterile nr 1 vastavat korteriomandit, millele on maksuhaldur õigesti laiendanud

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse.

Kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2-09 väljendatud seisukohtadega andis halduskohus põhjendatud hinnangu ka kaebaja väidetele algse eesmärgi kohta ehitada kõnealuse elamu ümber (renoveerida) ühepereelamuks ja selle eesmärgi reaalsuse kohta. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisti, kui seda tegi halduskohus. Halduskohus ei ole rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua 11

(13)3-09-509 kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. II
  1. Ringkonnakohus ei tuvastanud maksuhalduri poolt kaebaja suhtes maksumenetluse läbiviimisel menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid olla maksuotsuse tühistamise aluseks.
  2. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga selles, et kaebaja ei pidanudki säilitama dokumente XXXXXX XX asuvas elamus remondi- ja parendustööde kohta põhjusel, et ta ei ole kajastanud tuludeklaratsioonides andmeid vara võõrandamise kohta. Ka elamus remondi- ja parendustööde tegemise ajal kehtis

§ 36

lg 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed; teine lause nägi ette tulude ja kuludega seotud dokumentide säilitamise kohustuse. Samal ajal kehtinud MKS § 56 lg 1 alusel oli maksukohustuslane kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; lg 2 järgi peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Vastavalt MKS §-le 58 oli maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Seega oli kaebajal seadusest tulenev dokumentide säilitamise kohustus elamus teostatud remondi- ja parendustööde osas ning kaebaja on seda kohustust rikkunud. Kaebaja ekslik arvamus tulumaksuvabastuse kohta elamu võõrandamisel ei vabastanud teda kõnealuste dokumentide säilitamise kohustusest. 14. Halduskohus ei ole eksinud

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel, leides, et vara parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutusi saab arvesse võtta juhul, kui selliste kulude tegemine on dokumentaalselt tõendatud.

§ 37

ja 38 mõttes peab dokumentaalselt tõendilt nähtuma summa, millises ulatuses on maksumaksjal õigus oma maksustatavast tulust mahaarvamisi teha. Dokumentaalsete tõenditena saab käsitleda kuludokumente, millest nähtub kulutuste sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja. Kuigi asjas ei ole vaidlust selle üle, et kõnealuses elamus on remondi- ja parendustöid tehtud, puuduvad asjas selliseid andmeid kajastavad dokumentaalsed tõendid. Asjas esitatud dokumentaalsete tõendite alusel ei ole võimalik teha kindlaks, kui suures summas on kaebaja finantseerinud elamus tehtud remondi- ja parendustöid. Maksuhaldur leidis õigesti, et pangakontode väljavõtete alusel ei ole võimalik seostada kontodel kajastatud andmeid kõnealuse elamuga ilma kaebaja asjakohaste seletusteta, mida kaebaja maksumenetluses ei pidanud vajalikuks anda, olles seisukohal, et vara võõrandamisele laieneb maksusoodustus. Ilma kaebaja selgitustega ei pidanud maksuhaldur seostama ka OÜ MRL Projekt arvet nr 711 ja selle eest tasumist kõnealuse elamuga. 15. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, maksuhaldur oleks pidanud uurimisprintsiibist lähtudes määrama maksusumma MKS § 94 alusel hindamise teel. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti ja piisavalt põhjendanud, miks käesoleval juhul ei saanud maksuhaldur asjas kogutud andmetele tuginedes määrata kaebajale maksusummat hindamise teel kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse piisaval määral täitmata jätmise tõttu. Nõustudes halduskohtu põhjendustega ei korda ringkonnakohus neid. 12

(13)3-09-509
  1. Arvestades MKS § 93 eesmärki, hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi, ei pea ringkonnakohus ebaõigeks tingimusliku maksuotsuse tegemist füüsilisele isikule. III
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad S. R. apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks ega esitanud menetluskulude nimekirja. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.