3-11-187/3

3-11-187 KOHTUMÄÄRUS Pärnus

1. veebruaril 2011.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel vaadanud läbi M. K’i kaebuse materjalid, t e g i k i n d l a k s: 22.09.2010 esitas M. K Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaat A L`i tegevusele, taotledes aukohtumenetluse algatamist põhjusel, et tema lepinguline kaitsja kriminaalasjas ei täitnud oma kohustusi vandeadvokaadilt oodatava piisava professionaalsusega. Kaebuses märkis avaldaja muuhulgas, et A. L ei juhtinud tema tähelepanu kõikidele asjas tähtsust omavatele aspektidele, ei järginud tõendite (CD) uurimise ajastamisel menetlussätteid, ei valmistanud teda enne kohtuistungit piisavalt ette selleks, et tal oleks võimalik esitada tunnistajatele küsimusi, ei koostanud apellatsioon- ja kassatsioonkaebust küllaldaselt professionaalsel tasemel, aitas kaasa kaebuse esitajat süüdistavate tõendite fabritseerimisele. Eesti Advokatuuri aukohtu 23.11.2010 protokollilise otsusega nr 19-3 jäeti advokaat A. L suhtes tema tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu ning põhjusel, et kaebus oli esitatud Advokatuuriseadus (edaspidi - AdvS) § 16 lg 1 1 ja Eesti Advokatuuri kodukorras § 47 lg 1 sätestatud kuue kuulist tähteaga rikkudes, aukohtumenetlus algatamata, olles eelnevalt küsinud A. Lilt siiski sisulised seisukohad kaebuses esitatud väidete kohta, kuivõrd võis aukohus ka ilma menetlust algatamata advokaadi tegevusele hinnangu anda. 27.01.2011 laekus Tallinna Halduskohtule M. K’i kaebus nõuetega tühistada advokatuuri aukohtu 23.11.2010 protokolliline otsus nr 19-3, milles leiti, et advokaadi tegevuses minetusi ei esinenud ja teha Eesti Advokatuurile ettekirjutus, millega kohustada aukohut M. K kaebust uuesti läbi vaatama. Kaebaja leiab, et aukohtu kontroll advokaatide tegevuse üle peab olema tõhus, mis eeldab muuhulgas tõsist suhtumist isikute poolt AdvS § 16 lg 1 alusel esitatud taotlustesse. Juhul kui aga aukohtumenetluse algatamisest otsustatakse keelduda on ilmseimaks tõsise suhtumise väljenduseks sellise otsustuse asjakohane, piisav ja veenev põhjendamine. Samas möönab kaebaja, et piisav põhjendamine ei eelda loomulikult kõigi üksikasjade analüüsimist, ent põhjendus peab olema selline, et taotluse esitanud isikul oleks võimalik mõista, millistel kaalutlustel on leitud, et distsiplinaarsüüteo tunnused tema poolt advokaadile etteheidetud käitumises ei esine. Asjaolu, et aukohus jättis kaebuse lahendamisel hindamata, kas Harju maakonnas Rae vallas, Salu külas, Annukse kinnistul asuva ajaloolise Ubina asulakoha näol on ikka tegemist kultuurimälestisega või mitte, ei võimaldanud kaebaja arvates vandeadvokaat A. Li käitumise õiguspärasust hinnata. Sellise aukohtu käsitlusega, et kultuurimälestise üle on toimunud õiguslik vaidlus kohtus ning aukohus selles küsimuses enam seisukohta ei kujunda, kaebaja ei nõustu. Kaebaja sooviks on kohtu kaudu kontrollida, kas aukohtumenetluse algatamisest keeldumine oli põhjendatud ja õiguspärane. M. K selgitas, et keeldumine aukohtumenetlusest rikub eeskätt tema Põhiseaduse §-st 14 tulenevat subjektiivset õigust ausale ja tõhusale menetlusele kuigi advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ta ei nõua. Kohtu seisukoht Tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Tehtud otsuse peale võib vastavalt AdvS § 18 lg-le 1 huvitatud isik esitada halduskohtule kaebuse. Samas sätestab HKMS § 7 lg 1 tingimused halduskohtusse pöördumiseks: seda võivad teha isikud, kes leiavad, et haldusakti või toiminguga on rikutud nende õigusi või piiratud vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, mitte üksnes toimingu või haldusakti õigusvastasus. Haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. AdvS § 16 lg 1 annab isikule õiguse esitada taotlus aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta. Olukorras, kus aukohus on kaebaja taotluse aukohtumenetluse algatamiseks vastu võtnud, seda arutanud ja teinud otsuse aukohtumenetluse mittealgatamise kohta, ei saa viimatinimetatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest, mis õigussuhteid ei tekitanud ega muutnud, õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta ega tema subjektiivseid õigusi ei riku ja seda isegi juhul, kui eeldada, et kaebuses toodud asjaolud on tõendatud. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. M. K küll seletab kaebuses kohtule, et keeldumine aukohtumenetlusest rikub eeskätt tema Põhiseaduse §-st 14 tulenevat subjektiivset õigust ausale ja tõhusale menetlusele – kuid kui õigusi ei riku aukohtu protokolliline otsus kui menetluse tulemus, siis ei saa eraldi vaidlustada menetlust väitega, et õigusi rikub ainult menetlus kui selline, kusjuures kaebaja on sisuliselt nõus menetluse tulemusena vastuvõetud otsusega, väites, et advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ta ei nõua – seega on kaebus esitatud pelgalt uudishimust, saamaks teada otsuse menetluslikku kvaliteeti, jättes arvestamata, et Eesti halduskohtumenetlus ei rajane mitte halduse objektiivse kontrolli või õiguste rikkumise kontrolli doktriinil (HKMS § 7 lg 1). Sarnastele seisukohtadele kaebeõiguse puudumises advokatuuri aukohtu otsustele on Tallinna Ringkonnakohus varasemalt asunud juba oma 04.11.2009 määruses nr 3-09-1589, 08.06.2010 määruses 3-10-1037 ja Tartu Ringkonnakohus 10.02.2010 määruses nr 3-09-
2. Kõik need lahendid on käesolevaks ajaks jõustunud. Kuivõrd vaidlustatud aukohtu otsus ei saa ilmselgelt kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, eeldades, et kaebuses toodud asjaolud on tõendatud, siis kuulub kaebus HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastamisele. Taotluses aukohtumenetluse algatamiseks on M. K mitmel korral maininud lepingulisele kaitsjale makstud märkimisväärses suuruses tasusid. Kui kaebaja leiab, et vandeadvokaat A. L tekitas oma toimingutega kriminaalmenetluses talle materiaalset kahju, on tal õigus pöörduda kahjunõudega maakohtusse, mis on pädev kohus, lahendamaks eraõiguslikust kliendilepingust tekkinud vaidlusi. 2 Aukohtumenetluse läbimine ja selles tehtud otsus ei ole eelduseks kahjunõude esitamisel. Olenemata aukohtu otsusest peab kaebaja kohtus tõendama oma nõuet ja kahju hüvitamise koosseisu elementide olemasolu, muuhulgas ka advokaadi tegude õigusvastasust. Aukohtu otsus ei aitaks kaebajat seega potentsiaalse kahjunõude esitamisel. Eeltoodust tulenevalt puudub M. K’il kaebeõigus halduskohtusse pöördumiseks ning juhindudes HKMS § 11 lg 31 p 5, kohtunik m ä ä r a s:
3. Tagastada M. K’i kaebus läbivaatamatult esitajale ning lõpetada asjas menetlus. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Aivar Koppel, halduskohtunik 3