) § 222 lg 1 alusel Muhu valla, Mõisaküla küla 7,37 ha suuruse Väinamere hoiualal asuva „Suurekraavi” maaüksuse erastamise menetlus järgmistel asjaoludel: • võib vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamisel katastriüksuse koosseisu kuuluda muu sihtotstarbega maad vaid maakorralduse nõuetest lähtuvalt väga väikeses ulatuses kuid Suurekraavi maaüksus moodustub 1,01 ha metsa- ja 6,36 ha ulatuses muust maast; • ei kuulu Maareformi seaduse (
) § 20 lõike 12 alusel erastamisele ja kasutusvaldusse andmisele Looduskaitseseaduses sätestatud hoiualade maa. Kaebuse kohaselt (tl 5-11) kinnitati avaldaja Muhu Vallavolikogu 17.08.2000.a. otsusega nr 39 maaüksuse nr 20 osas vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirjas olijaks. Järgnevalt maatükk mõõdistati ning 27.11.2001 registreeriti maakatastris Suurekraavi katastriüksusena (katastritunnus 47801:003:0051). 2003-nda aasta sügiseks, kui paljud vallavolikogu otsusega nr 39 nimekirjadesse kantud isikud olid oma maatükid juba erastanud, sh need kes taotlesid maid Suurekraavi maaüksuse vahetus läheduses, kaebaja jaoks soodus otsus endiselt puudus. Järelepärimised maavalitsusele algatatud menetluse venimise põhjustest ei andnud selget vastust; 23.07.2004.a. teatas Riigi Maa-amet avaldajale, et Suurekraavi maaüksus ei vasta vaba põllumajandusmaa nõuetele ja on erastamiseks sobimatu. Seejärel leidis õiguskantsler oma 24.11.2004 kirjas kõnealuses erastamismenetluses põhiküsimuseks olevat selle, kas Suurekraavi maaüksus on erastatav vaba põllumajandusmaana, arvestades Muhu Vallavalitsuse selgitusi selle kasutatavusest lambakarjamaana. Järgnevalt Saare Maavalitsus kaebaja järelpärimistele enam ei vastanud andes alles 02.09.2008.a. välja korralduse, mis on käesoleva vaidluse esemeks. õiguse üldprintsiipide rikkumised ja menetluse mõistlik aeg Ü. K leiab, et vaidlustatud otsusega on rikutud tema õiguspärast ootust maatüki erastamisele ja õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Riigikohtu otsuse 3-3-1-46-06 p-s 18 on leitud, et volikogu poolt kinnitatud erastajate nimekirja kantud isikutel võib tekkida õiguspärane ootus, et ta on leotud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata. Otsuse 3-3-1-81-05 p-s 8 asub Riigikohus seisukohale, et on isikul (omandireformi raames) subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Olukorras, kus maavanem tegi korralduse erastamismenetluse lõpetamiseks rohkem kui kaheksa aastat pärast erastamisnimekirja kinnitamist on kaebaja seda õigust niisamuti kui õigust heale haldusele ilmselgelt rikutud. Otsuse p-s 14 Riigikohus konstateeris: „Ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.” Kaebajal tekkis õiguspärane ootus Suurekraavi maaüksuse erastamisele järgmistel asjaoludel: - väljendas Muhu Vallavalitsus õiguskantslerile selge seisukoha, et on Suurekraavi maaüksust juba kasutatud lambakasvatuse eesmärgil ning on see jätkuvalt karjamaana ekspluateeritav; - saatis õiguskantsler 24.11.2004 Maa-ametile selge seisukoha mille kohaselt ei tohiks seda käsitleda muu maana, millel puudub tulutootlikkus kui seal saab jätkuvalt lambaid karjatada; - kestis erastamismenetlus maavalitsuses jätkuvalt ja uskus Ü. K, et saab maaüksuse lõpuks endale. Korraldusest ei nähtu kaalukat põhjust otsustada uuesti maa sihtotstarbe küsimus ja seda vastuolus kohaliku omavalitsuse poolt otsustatuga. Rikutud on Põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Selle printsiibi kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühtemoodi – kõiki isikuid käsitletakse ühetaoliselt ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Teistele kaebaja samaväärsetele isikutele
lg 2 tähenduses erastati juba 2003 aastal Suurekraavi maaüksusega sihtotstarbelt identsed ja selle vahetus läheduses asuvad maaüksused. menetlusvead Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 1 kohaselt on see seadus suunatud isiku õiguste kaitse tagamisele ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava haldusmenetluse korra loomise teel. HMS § 40 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Maavanem ei andnud kaebajale võimalust arvamuse andmiseks ja vastuväidete esitamiseks. Riigikohtu lahendi 3-3-1-25-08 kohaselt on selline rikkumine oluline menetlusnõuete rikkumine. vorminõuete rikkumine 2 HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusakt olema kirjalikult põhjendatud, seejuures tuleb põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Korralduses esitatakse väide, et vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamisel võib katastriüksuse koosseisu kuuluda muu sihtotstarbega maad vaid maakorralduse nõuetest lähtuvalt väga väikeses ulatuses. Sellest tehakse järeldus, et seega ei kuulu Suurekraavi maaüksus erastamisele vaba põllumajandus- ja metsamaana. Korraldusest aga ei nähtu, millisel õigusaktil põhineb maavanema väide, et põllumajandusmaa erastamisel võib katastriüksuse koosseisu kuuluda muu sihtotstarbega maad vaid maakorralduse nõuetest lähtuvalt väga väikeses ulatuses. Korraldusest ei tulene, kui suur on nn „muu sihtotstarbega maa väga väikeses ulatuses”. Korraldusest ei nähtu õiguslikku ja faktilist alust põhistust, miks kõnealune maaüksus ei ole käsitletav põllumajandusmaana
Seega on korraldus ülalnimetatud osas faktiliselt ja õiguslikult põhistamata. Samuti puudub õiguslik põhistus väitele, et Suurekraavi maaüksus asub Väinamere hoiualal. sisulised vead I.
lg 1 (kuni 01.01.2003 kehtinud redaktsiooni) kohaselt selgitab vallavalitsus välja seaduse § 22 2. lõikes nimetatud vaba põllumajandusmaa pindala ning arvestades maa efektiivse kasutamise, planeeringu ja maakorralduse nõuded, piiritleb plaanil erastamisele kuuluvad või kasutusvaldusesse antavad maatükid. Iga piiritletud maatükk registreeritakse ja tähistatakse plaanil numbriga. Koostatud plaani ja maatükkide registreerimise lehe üks eksemplar jääb omavalitsusse avalikuks tutvumiseks ja teine esitatakse maavanemale. Teade plaani avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes. Seega otsustab erastamisel kuuluva vaba põllumajandusmaa ja vastavate maatükkide piiritlemise (väljaselgitamise) üle kohalik omavalitsus. Maavalitsusel ja Maa-ametil puudub pädevus otsustada erastamisele kuuluva maa, samuti selle sihtotstarbe üle. Selline otsustusõigus on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Muhu Vallavalitsus on väljendanud oma seisukoha, et Suurekraavi maaüksuse puhul on tegemist põllumajandusmaaga, mistõttu korralduses väljendatud seisukoha, et kõnealuse maaüksuse osas ei ole tegemist erastamisele kuuluva vaba põllumajandusmaaga, on õigusvastane. Täiendavas seletuses (tl 45) osundab kaebaja, et vaidluse põhiküsimuseks on, kas maaüksus „Suurekraavi“ vastas Muhu Vallavolikogu otsuse tegemise ajal vaba põllumajandusmaana käsitletavale maale esitatud tingimustele või mitte. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks territoriaalse planeerimise korraldamine, millega on seotud ka sihtotstarbe määramine. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määratakse maa sihtotstarve volikogu otsuse alusel ning seejuures on maa sihtostarve määramine reguleeritud kui küsimus, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (3-3-1-78-05). Muhu Vallavolikogu 17.08.2000.a. otsusega nr 39 on sisuliselt määratletud vaidlusaluse objekti sihtotstarve lammaste karjamaana. Seisukohale Suurekraavi maaüksuse sobilikkusest põllumajandusmaaks jäi vallavalitsus kindlaks ka pärast maavanema vaidlusalust korraldust (23.10.2008 kiri nr 5.1-1.5/1109). II. Nähtuvalt õiguskantsleri esitatud seisukohast viitega vallavalitsuse selgitustele on maaüksus faktiliselt kasutatav karjamaana ning seda on sellisena ka ekspluateeritud mistõttu on maatükk põllumajandusmaana käsitletav. Katastrisse kantud katastriüksus pole vormistatud vastavalt tegelikele oludele. 3 III.
lõike 12 kohaselt ei kuulu erastamisele ja kasutusvaldusse andmisele Looduskaitseseaduses sätestatud hoiualade maa. Kaebaja märgib, et kuni 10.05.2004.a. kehtinud Kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt hoiuala kaitstavaks loodusobjektiks ei olnud. Alles alates 10.05.2004.a. kehtima hakanud Looduskaitseseaduse § 4 lg 1 p 2 näeb kaitstava loodusobjektina ette muuhulgas hoiuala. Vabariigi Valitsuse 27.07.2006.a määrusega nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ 1. lõike punkti 69 kohaselt on kaitse alla võetud Väinamere hoiuala. Nimetatud määrus jõustus 14.08.2006.a. Vaba põllumajandusmaa erastajate nimekiri kehtestati Muhu Vallavolikogu poolt 17.08.2000.a. Oma 05.04.2006.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-06 kinnitab Riigikohus, et isiku õigust menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel on rõhutanud senine kohtupraktika ja seetõttu ka vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine tuleb lõpule viia erastajate nimekirja ajal kehtinud õiguse alusel. Arvestades eeltoodud asjaolusid, on korralduses esitatud järeldus, mille kohaselt Suurekraavi maaüksuse erastamine ei ole võimalik selle asumise tõttu Väinamere hoiuala, õigusvastane. Riigikohtu 14.10.2003 otsuse 3-3-1-63-03 kohaselt ei ole maareformi eesmärk põhjendamatute takistuste tegemine põllumajandusega tegeleda soovijatele. Kaevatava korraldusega on maavanem seda teinud ja rikkunud kaebaja õigusi.
kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks. Saare maavanem kaebusega ei nõustu (tl 39-41, lisad tl 68-94). Suurekraavi maaüksus ei vastanud juba vaba põllumajandusmaa väljaselgitamise ajal põllumajandusmaale esitatud nõuetele. Muhu Vallavalitsuse poolt 08.05.2001.a. koostatud maaüksuse hindamise aktist nähtub, et 7,37 ha hulka kuulus 1,01 ha metsamaad ja 6,36 ha muud maad. Seega leidis vallavalitsus, et maaüksuse koosseisu ei kuulu loodusliku rohumaa kõlvikuid ning seetõttu maal puudub tulutootlikus. Antud järeldus tuleneb sellest, et kehtinud Vabariigi Valitsuse 08.03.1995.a. määrusega nr 101 kinnitatud „Kõlvikute kaardi ning maa kvaliteedi ja hindamise kaardi koostamise korra“ (edaspidi: KKKkord) p 10 alap 111, olles sätestanud tingimused looduslikule rohumaale, määras, et looduslikud rohumaad on karjatamiseks ja niitmiseks sobivad kuni 30 protsendi ulatuses (niidetavatel puisniitudel kuni 50 protsendi ulatuses) puude või kuni 50 protsendi ulatuses põõsastaimedega kaetud looduslike rohutaimede kasvualad. Määruse 101 alap 113 annab aga muu maana määratletava maa mõiste. Selle kohaselt on muu maa selline maa, mida ei kasutata haritava maana, loodusliku rohumaana, metsamaana ega õuemaana [välistav loetelu]. vt definitsiooni lk 60. Seega ei olnud muu maa käsitletav põllumajandusliku maana. 4 Maa korralise hindamise metoodika § 28 kohaselt loodusliku rohumaa ja muu maa hindamisel leitakse väärtus turuinformatsiooni alusel, arvestades haritava maaga võrreldes madalamat tulutootlikkuse võimet (iseloomulik looduslikule rohumaale) või selle otsest puudumist (iseloomulik muule maale). Kontrolli käigus selgus, et põllumajandusliku tootmise seisukohalt maaüksus kasutatav ei ole. Maa on liigniiske, taimestik (kõrkjas, tarnalised, jõhvikas) ei ole põllumajandusloomadele sobiv. Niita maaüksust ei ole võimalik, samuti ei sobi maaüksus liigniiskusest tingituna karjatamiseks. Juurdepääs maaüksusele on valdaval osal aastast raskendatud. Seega on kaevatav haldusakt oma sisult õiguspärane sest maad, mis ei vasta vaba põllumajandusmaa kriteeriumitele ei saa põllumajandusmaana erastada
Nii
lg 2 kui vaba põllumajandusmaa erastamise korra § 3 lg 2 kohaselt võib maakorralduse nõuetest tulenevalt kuuluda maatüki koosseisu lisaks põllumajandusmaale ka metsamaa ning sihtotstarbeta maad, kuid kumbki viidatud sätetest ei näe ette, et vaba põllumajandusmaana erastatava maatüki koosseisu ei kuuluks üldse põllumajandusliku otstarbega maad (s.o. maatüki koosseisus ei ole põllumaad või looduslikku rohumaad). menetlus- ja vorminõuete rikkumisest HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Põhjendatud ei ole kaebus osas, mis puudutab kaebaja seisukoha ärakuulamata jätmist enne vaidlustatud haldusakti andmist. 18.08.2008 toimus Ü.K kohtumine maavanemaga kusjuures avaldaja edastas vastustajale osaliselt kirjavahetuse keskkonnaministri ja õiguskantsleriga. Samas ei ole kaebuses esitatud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis oleks andnud haldusorganile põhjuse kaalutleda teistsuguse otsuse tegemist. Suurekraavi maaüksus ei vastanud põllumajandusmaale seatud tingimustele ei
Seega on vaidlustatud korralduse andmise aluseks
lg 2 ja erastamise korra § 3 lg 2 ning
Kuigi osaliselt on jäetud lisamata viited Maareformi seadusele ja erastamise korrale ei ole selline vormistusviga mõjutanud asja otsustamist haldusorgani poolt. 5 õiguspärasest ootusest ja menetluse mõistlikust ajast Vabade põllumajandus- ja metsamaade väljaselgitamise ja erastamise menetlus algas 1999. aastal; eeltoimingud vastavalt erastamise korrale teostas kohalik omavalitsus. Nähtuvalt Muhu Vallavolikogu 17.08.2000.a. otsusest nr 39 oli erastatavate maade nimekirja vallas kantud üle 100 maaüksuse, maakonnas tervikuna üle 5000 maa. Vabade põllumajandus- ja metsamaade väljamõõtmist ja katastriüksuse moodustamist korraldas Maa-amet. Alles nende tööde käigus selgus maa tegelik koosseis. Suures osas jõutigi erastamise otsusteni alles 2004 – 2005 aastal. Maaüksused, mis ei vastanud vabale põllumajandus- ja metsamaade seatud tingimustele, eraldas Maa-amet erastatavate maade hulgast eesmärgiga arvata need riigimaade reserv hulka, informeerides kavatsusest kohalikku omavalitsust. Maavanemal ei olnud sisuliselt võimalik teha nende maaüksuste osas mingeid otsuseid. Ka käis kogu kaebaja kirjavahetus Suurekraavi maaüksuse asjas mitte maavanema vaid Maa-ameti ja õiguskantsleriga; alles 18.08.2008 pöördus Ü.K antud probleemiga maavanema poole, soovides lahendust Suurekraavi maaüksuse erastamise küsimuses mille tulemusena antigi vaidlustatud haldusakt. Kaebusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et avaldaja oli teadlik asjaolust, et Suurekraavi maaüksus ei vasta vabale põllumajandusmaale seatud tingimustele maa koosseisu osas. Maa-amet maareformi läbiviijana ja pädeva ametiasutusena informeeris juba 2004.a. kaebajat sellest, et soovitud 7,37 ha suurune maatükk on erastamiseks sobimatu ja selgitas ka selle põhjuseid. Seetõttu ei saa kaebaja tugineda õiguslikule ootusele, et maatükk talle erastatakse. võrdse kohtlemise printsiibist Suurekraavi maaüksuse läheduses on erastatud kaks maatükki: vaba metsamaana 6 ha suurune Nurmenuku maaüksus, mille kõlvikulisse koosseisu kuulub 3,72 ha metsamaad ja vaba põllumajandusmaana Kuldtähe maaüksus, mille kooseisus on 0,16 ha looduslikku rohumaad, kusjuures oli maatükil siiski mingisugune tulutootlikus ja selle kasutamine põllumajanduslikul otstarbel võimalik. Seega vastustaja ei nõustu, et neil juhtudel oleks erastatud põllumajanduslikuks maaks sobimatut maad. Kohtuistungil (tl 104) juhtis vastustaja tähelepanu kohaliku omavalitsuse ebajärjekindlusele Suurekraavi maaüksuse kõlvikulise koosseisu käsitlemisel, märkides, et alles pärast seda, kui on juba põllumaa puudumisest erastamistaotlusega maatükil teavitatud, ilmutatakse tõend, et 27 protsenti ikka on sellist või teistsugust maad. Arvamuse andmiseks kaasatud Maa-amet kaebust õigeks ega põhjendatuks ei pea, andes järgmise seletuse (tl 55-65). On e-äriregistrist nähtuvalt Ü. K füüsilisest isikust ettevõtja, kes sellena kantud Pärnu Maakohtu registriosakonna poolt 20.10.1999 äriregistrisse ärinime Ü. K talu all, tegevusaladega aiandus ja taimekasvatus. Pärast Ü.K pöördumist õiguskantsleri poole soovitas kantsler 24.11.2004 kirjas nr 7-4/1509 Maa-ametile (kaebuse lisa 5) võtta tarvitusele meetmeid Suurekraavi maaüksuse erastamismenetluse lõpuleviimiseks kooskõlas seaduse nõuetega või erastamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks, lähtudes asjaolust, kas erastatav maa on kasutatava põllumajandusliku tootmise otstarbel või mitte, kaaludes vajadusel ümberhindamist. 6 Maa-ameti poolt 28.12.2004 õiguskantslerile saadetud vastuses 6-4/12944 „Muhu vallas Suurekraavi maaüksuse erastamine (maavanema vastuse lisa nr 1) on muuhulgas märgitud, et (ref): Suurekraavi maaüksuse puhul on tegemist maaga, mis keskkonnaregistripidaja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus andmetel jääb Natura 2000 raames moodustatavale Väinamere linnu – ja loodushoiualale. Maaüksusel kehtib keskkonnaministri 22.04.2004 määrusega nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel“ sätestatud kaitsekord, millega rakendatud ajutised piirangud kehtivad kuni määruses loetletud alade kaitse alla võtmiseni, st kuni nimetatud maaüksuste suhtes hakkab kehtima LKSi alusel kehtestatud kaitsekord. Seega ei ole Suurekraavi maaüksuse puhul kohane rääkida selle vabalt kasutatavusest põllumajandusliku tootmise otstarbel. Suurekraavi maaüksuse koosseisus ei ole maad, mis oleks määratletud põllumajandusmaana, mille esinemine maaüksuse koosseisus oli oluliseks tingimuseks maa vaba põllumajandus maana erastamisel. Oluline on, et tegemist on vahetult mere ääres asuva maaga, mis looduslikult olemuselt ei saa olla vaba põllumajandusmaa erastamise objektiks, sest domineerivaks on muu maa (sihtotstarbeta maa), millel ei ole sisuliselt võimalik efektiivselt korraldada põllumajanduslikku tootmist. Seadusandja mõtte järgi oli aga vaba põllumajandusmaa erastamise põhieesmärgiks võimaldada erastada põllumajandusmaad põllumajandusliku tootmisega tegelejatele põllumajandusliku tootmise otstarbel. Suurekraavi maaüksus ei vasta
i § 22 lõikes 2 ning Vabariigi Valitsuse 04.04.2000.a. määrusega nr 115 kehtestatud „Maareformi seaduse paragrahvides 231 ja 232 sätestatud põllumajandus- ja metsamaa erastamise korra” (edaspidi: erastamise kord) § 3 lõikes 2 sätestatud vaba põllumajandusmaa määratlusele. Seega ei oleks Muhu Vallavalitsus tohtinud alustada Suurekraavi maaüksuse suhtes vaba põllumajandusmaa erastamise toiminguid ega seda maaüksust maavanemale vaba maana esitada. Menetluse ajal on selgunud, et Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana on oma 14.01.2002 kirjas nr 6-2/7079 avaldanud soovi jätta nimetatud maaüksus riigi omandisse
lõike 1 punkti 8 alusel, seoses vajadusega kasutada maaüksust riigi maareservina vahetusmaaks. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et Suurekraavi maaüksuse kasutamine vahetusmaaks, aga samuti selle eraomandisse minek põllumajandusliku tootmise otstarbel on välistatud maaüksuse kuulumise tõttu Natura 2000 projekti raames moodustatava linnu- ja loodushoiuala piiresse. Samas Muhu Vallavalitsus on 23.10.2008 väljastanud Ü. Kle oma seisukoha nr 5.1-1.5/1109 „Mõisaküla Suurekraavi maaüksus“, milles leitakse, et Suurekraavi maaüksus on sobilik põllumajanduslikuks tegevuseks ja on suures osas kasutatav rannakarjamaana. Selle seisukoha kohta selgitab Maa-amet järgmist (tl 58).
lõige 1 sätestab üldnormina, et erastamisele kuulub maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. 22. märtsist 1999 kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud
lõige 2 sätestas, et erastamisele kuuluv vaba põllumajandusmaa erastatakse vastavalt
§-le 231. Põllumajandusmaast (Vabariigi Valitsuse 24.01.1995.a. määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtostarvete liigid ja nende määramise alused“ (tunnistatud kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi: KSMalused) tulenevalt on põllumajandusmaaks haritav maa ja looduslik rohumaa) moodustatava katastriüksuse koosseisu võib maakorralduse nõuetest tulenevalt kuuluda ka metsamaa ja sihtotstarbeta maa. 7
lõikes 1 sätestati, et vallavalitsus selgitab välja
lõikes nimetatud vaba põllumajandusmaa pindala ning, arvestades maa efektiivse kasutamise, planeeringu ja maakorralduse nõudeid, piiritleb plaanil erastamisele kuuluvad maatükid. Iga piiritletud maatükk registreeritakse plaanil numbriga. Koostatud plaani ja maatükkide registreerimise lehe üks eksemplar jääb omavalitsusse avalikuks tutvumiseks, teine esitatakse maavanemale. Seega vallavalitsusel tuli välja selgitada esmalt see, kas maa on vaba, st kas maale on teiste isikute poolt esitatud taotlusi maa tagastamiseks või ostueesõigusega erastamiseks, kas riigil on kavatsust jätte maad riigi omandisse või kas kohalikul omavalitsusel on kavas esitada taotlus maa munitsipaalomandisse saamiseks, samuti tuli vabade maade väljaselgitamise käigus saada vastused küsimustele, kas nende maade osas kehtivad teistest seadustest tulenevad piirangud või kitsendused, mis ei võimalda maad sihtotstarbeliselt ja efektiivselt ning eesmärgipäraselt kasutada, st kas maa on vaba (eeskätt looduskaitselistest) kasutuspiirangutest. Antud juhul on Muhu Vallavalitsus jätnud riigi huvid välja selgitamata. Samuti vallavalitsus pidi välja selgitama, kas maa üldse kuulub erastamisel vaba põllumajandusmaana, st kas erastamiseks väljapakutav vaba põllumajandusmaa vastab seaduses sätestatud tunnustele. Teisisõnu, vaba põllumajandusmaana sai erastamiseks välja pakkuda üksnes sellist maad, mille kõlvikulises koosseisus oli põllumajandusmaa, st kas haritav maa ja/või looduslik rohumaa ning metsamaa ja sihtotstarbeta maa (muu maa) võisid põllumajandusmaast moodustava katastriüksuse koosseisu kuuluda üldjuhul vaid erandina, st kui see oli otstarbekas maakorralduse nõuetest tulenevalt. … Suurekraavi maaüksuse koosseisus ei ole maad, mis oleks määratletud põllumajandusmaana, mille esinemine maaüksuse koosseisus oli oluliseks tingimuseks maa vaba põllumajandusmaana erastamisel. Suurekraavi maaüksuse puhul tuleb olulisena veel märkida, et tegemist on vahetult mere ääres asuva maaga, mis looduslikult olemuselt ei saa olla vaba põllumajandusmaa erastamise objektiks, sest domineerivaks on muu maa kõlvik (sihtotstarbeta maa), millel ei ole sisuliselt võimalik efektiivselt korraldada põllumajanduslikku tootmist. Seadusandja mõtte järgi oli aga vaba põllumajandusmaa erastamise põhieesmärgiks võimaldada erastada põllumajandusmaad põllumajandusliku tootmisega tegelejatele põllumajandusliku tootmise otstarbel. Maa-amet on seisukohal, et kuigi Suurekraavi maaüksuse sihtotstarbeks on kohaliku omavalitsuse poolt väidetavalt määratud maatulundusmaa, ei vasta selle kõlvikuline koosseis (6,36 ha ehk 86,3% muud maad ja 1.01 ha ehk 13,7% metsamaad)
lõikes 2 ja erastamise korra § 3 lõikes 2 sätestatud vaba põllumajandusmaa tunnustele, mille kohaselt põllumajandusmaast moodustatava katastriüksuse koosseisus võis maakorralduse nõuetest tulenevalt lisaks põllumajandusmaale kuuluda ka metsamaa ning sihtotstarbeta maa, sest Suurekraavi katastriüksuse koosseisus puudub põllumajandusmaa (haritav maa ja looduslik rohumaa) täielikult, mis välistab selle maa eesmärgipärase ja efektiivse kasutamise, milleks seaduse mõtte kohaselt oli ja on põllumajandusliku tootmise edasiarendamine ja laiendamine kohases majandustegevuses. Väideldes kaebaja seisukohaga, nagu puuduks Maa-ametil pädevus otsustada, et Suurekraavi maaüksus pole põllumajandusmaana kasutatav ning välja selgitada vabade 8 põllumajandusmaadena käsitletavad maatükid ning teha järelevalvetoiminguid, märgib Maaamet. Seadusandja on Maa-ametile maareformi läbiviimiseks seadusega andnud erivolitused, mis on sätestatud
§s 38, mille lõike 2 kohaselt on Maa-ametil õigus kontrollida riigiasutuste või kohaliku omavalituse organi tegevust maareformi läbiviimisel, nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta, teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses, anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel ning juhul, kui kohalik omavalitsus ei täida tähtaegselt seadusel põhinevaid ettekirjutusi, anda kooskõlastatult maavanemaga
iga kohaliku omavalitsuse pädevusse antud toiming teostamise õigus üle maavalitsusele. Maa-amet võib, vastavalt
i § 38 lõikele 3,
§s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist. Seega, mistahes juhtumitel, kui ilmneb või on alust arvata, et maareformi käigus läbiviidud toimingud või vastuvõetud üksikaktid ei vasta seadusele või alamalseisvatele õigusaktidele, võib ja peab Maa-amet teatavaks saanud asjaoludele reageerima, informeerides sellest asjassepuutuvaid isikuid või edastades materjalid teisele pädevale ametiisikule (näiteks maavanemale), kelle pädevuses on järelevalve teostamine või algatades ise seaduses sätestatud alustel järelevalvemenetluse. Antud juhul ei ole aga Maa-amet kasutanudki temale
lõikega 3 antud õigust korraldada erastatava maa väljaselgitamist, vaid korraldas vähempakkumise Muhu Vallavalitsuse poolt väidetavalt vabade maadena väljaselgitatud maadest katastriüksuse moodustamise tööde teostamiseks, mille võitis AS K, kes teostaski maadest katastriüksuste moodustamise tööd kohaliku omavalitsuse poolt koostatud vaba maa plaani(de) alusel. Kohaliku omavalitsuse pädevuse määrata maale sihtotstarve ei ole Maa-amet ega ka Saare maavanem sekkunud. Kohalik omavalitsus on ise määranud Suurekraavi katastriüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa (õiguslik alus Maa-ametile teadmata). Maa-amet selgitab, et KSMaluste p-s 5 on sätestatud, et maatulundusmaa (011, M) on põllumajandussaatuste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. KSMaluste p 6 kohaselt on maatulundusmaa (011, M) jaotuse puhul tegemist maatulundusmaa sihtostarve jagunemisel mitte sihtostarvete alaliikideks, vaid kõlvikuteks. Teisisõnu, maatulundusmaa puhul eristatakse mitte sihtotstarvete alaliike, vaid kõlvikuid ehk maatükkide osasid nende loodusliku oleku järgi. Maatulundusmaa jaguneb põllumajandusmaa (haritav maa ja looduslik rohumaa), metsamaa, muu maa ja õuemaa [viis katastrikõlvikut]. Eelpool märkis Maa-amet, et
lõige 1 sätestab üldnormina, et erastamisele kuulub maa, mida Maareformi seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse (tl 63).
lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikud maa erastamise õigustatud subjektideks Maareformi seadusest tulenevate kitsendustega. 13.06.2000 vastu võetud ja 16.07.2000 jõustunud teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega kehtestati
lõige 12, mis on selgelt erinormiks
lõike 1 suhtes, mille kohaselt ei kuulu erastamisele kaitstavate loodusobjektide seaduses sätestatud kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa. 21.04.2004 vastu võetud ja 10.05.2004 jõustunud Looduskaitseseadusega (LKS) täiendati
lõiget 12, millega välistati ka hoiualade maa erastamine ning 26.10.2005 vastu 9 võetud ja 27.11.2005 jõustunud Maareformi muutmise seadusega täiendati
lõiget 12 veel ja välistati ka Natura 2000 võrgustiku maa või muu ajutise kaitse alla võetud maa erastamine. Hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiualal on metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist. Hoiualal kavandatava tegevuse mõju elupaikade ja liikide seisundile hinnatakse keskkonnamõju hindamise käigus või LKSi §-s 33 sätestatud korras. LKSi § 10 lõike 1 alusel ning lähtudes LKSi § 11 lõikes 1 sätestatust kehtestas Vabariigi Valitsus 27.07.2006 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“, mille § 1 lõike 1 p 69 kohaselt on Saare maakonnas kaitse alla võetud ka Väinamere hoiuala, mille kaitse-eesmärk on nõukogude direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide ning II lisas märgitud liikide elupaikade kaitse, samuti nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ I lisas nimetatud linnuliikide ja I lisas nimetamata rändlinnuliikide elupaikade kaitse. Seega eespool osundatud Muhu Vallavalitsuse seisukoha hindamine, et Suurekraavi maaüksus on sobilik põllumajanduslikuks tegevuseks ja on suures osas kasutatav rannakarjamaana, on Keskkonnaameti pädevuses, kes peab kindlaks tegema, kas selline tegevus avaldab elupaikadele, kasvukohtadele ja kaitstavatele liikidele soodsat või ebasoodast mõju. Maa-amet on ka seisukohal, et kuivõrd
lõike 12 kui erinormi kohaselt ei kuulu hoiualade maa erastamisele ja seda isegi mitte erandina (vaba põllumajandusmaana), kuivõrd LKS eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ja LKSi §-s 32 sätestatu välistab sisuliselt hoiuala maa kasutamise põllumajandusliku tootmise eesmärgil, siis looduse kaitsmine kui ülekaalukas avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles kaitsealuse maa vaba põllumajandusmaana põllumajandusliku tootmise eesmärgil erastamise kui erahuvi. Maa-amet ei nõustu Ü. K seisukohaga, et temal tekkis vaba põllumajandusmaa erastamise õigus sellest hetkest, kui ta kinnitati vallavolikogu 17.08.2000 otsusega nr 39 vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirja.
lõike 4 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest, kuid
lõikes 1 sätestatu kohaselt korraldab erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes eeltoiminguid. Seega otsustab erastamise maavanem ja kuni erastamisotsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et nad on vaba põllumajandusmaa erastajad. Isiku nimekirja kinnitamine ei ole lõplik haldusakt ja selle alusel ei toimu veel vahetult maa erastamist ning erastamise õigustatud subjektil ei saa olla õiguspärast ootust, et maa ostu-müügileping kohaliku omavalitsuse lubatud ulatuses temaga erastamise korraldaja poolt ka tõepoolest sõlmitakse. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud talle soodsaid otsustusi. Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Isik ei saa loota ega tugineda usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rakendamisele, kui kohalik omavalitus on otsustanud sellise maa erastamise, mida seadusest tulenevalt ei saa erastada või mille erastamine on seadusega keelatud. Täiendavates seisukohtades pärast esimest kohtuistungit (tl 110-111) leidis Maa-ameti esindaja tunnistajate ülekuulamisega seonduvalt, et „vaidluses ei oma tähtsust, millised 10 taimed vaidlusalusel maatükil kasvavad ja kas need on loomadele söödavad ning kas maaüksust on kasutatud karjamaana, vaid see, kas õigusaktidega on nimetatud maa kasutamine põllumajanduslikuks otstarbeks lubatav (maa sihtotstarve ja kõlvikuline koosseis ning erastamise lubatavus) või mitte (erastamise keeld). Täiendavas seisukohas pärast Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare maahoolduse spetsialisti Tiina Orava arvamuse saamist (tl 127-129) märgib Maa-amet, et kui erastamist lubav materiaalõigusnorm muutub menetluse kestel erastamist keelavaks materiaalõigusnormiks ning kui menetlus tuleb läbi viia senise menetluskorra alusel, tuleb erastamismenetluses lähtuda seadustes sätestatud üldisest mõttest ja eesmärgist, milleks käesoleval juhul on LKSis ja
lõikes 12 sätestatud mõte ja eesmärk kaitsta hoiualasid ja välistada hoiualade maa erastamine. Kohtu seisukoht Muhu Vallavolikogu 17.08.2000.a. otsuse nr 39 p-ga 2 kinnitati Ü. K maaüksuse nr 20 osas vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirjas olijaks. Järgnevalt maatükk mõõdistati ning 27.11.2001 registreeriti maakatastris Suurekraavi katastriüksusena (katastritunnus 47801:003:0051), sihtotstarbega maatulundusmaa (100%), pindalaga on 7,37 ha ning kõlvikulise koosseisuga 1,01 ha metsamaad ja 6,36 ha muud maad (tl 67; 77). Maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi
MS) §-ga 13 sätestati, et vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viiakse lõpule senikehtinud alustel ja korras, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on erastajate nimekirja kinnitanud enne selle seaduse jõustumist. Kuna asjas käsitletavad erastamistoimingud on algatatud
§-des 231 ja 232 sätestatud alustel, saabki toimingute õiguspärasuse järgneval analüüsil tugineda ainult erastamistoimingute tegemise ajal kehtinud Maareformi seadusest tulenenud õigusaktidele, mitte nende käesoleval ajal kehtivatele redaktsioonidele (tl 70). Sellest reeglist ei tulene siiski, et välistatud oleks teiste maa erastamist mõjutavate seaduste või seadusmuudatuste rakendamine siis, kui nende kehtivus algas pärast kaebaja vaba põllumaa erastajate nimekirjas olijaks kinnitamist.
lg 2 esmaste erastamistoimingute tegemise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt: „Vaba põllumajandusmaa erastamiseks või sellele maale kasutusvalduse seadmiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega või äriregistrisse kantud eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(
Asjaolust, et maaüksusel on soovitav mõõdukas lammmaste karjatamine pärandkoosluse hoiu eesmärgil, milline tegevus vastavalt mullateadlase ekspertarvamusele 75% territooriumist üksnes lühikesele suveperioodil on teostatav, pole võimalik järeldada taolise karjatamise kui põllumajandusliku tootmise tulukust, mida arvutatakse saadud ärikasumi suhtena investeeritud kapitali. Seetõttu tuleb pidada põhjendatuks arvamust, et Suurekraavi maaüksuse baasil ei ole võimalik kasumlikku põllumajanduslikku tootmist välja arendada ja juba alates maa hindamise aktist selle maatüki kohta välja toodud jaotust metsa- ja muuks maaks on õige. Muu maa on vastavalt kehtinud Vabariigi Valitsuse 08.03.1995.a. määrusega nr 101 kinnitatud „Kõlvikute kaardi ning maa kvaliteedi ja hindamise kaardi koostamise korra“ alap 113 selline maa, mida ei kasutata haritava maana, loodusliku rohumaana, metsamaana ega õuemaana Seega ei ole muu maa käsitletav põllumajandusliku maana ja Maa-amet on õigesti märkinud, et „ei oleks Muhu Vallavalitsus tohtinud alustada Suurekraavi maaüksuse suhtes vaba põllumajandusmaa erastamise toiminguid ega seda maaüksust maavanemale vaba maana esitada.“ Maa-ameti ja selle peadirektori pädevus selliste seisukohtade andmisek on sätestatud muuhulgas ka Maareformi seaduses ja Maakatastriseaduses ning keskkonnaministri 28.02.2007 määruses nr 18 „Maa-ameti põhimäärus“, mille § 1 lõike 2 kohaselt esindab Maaamet ülesannete täitmisel riiki ning mille § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt on Maa-ameti tegevusvaldkondadeks ka maareformi suunamine, koordineerimine ja kontrollimine. Käsitledes küsimust kaebajal õiguspärasest ootuse tekkimise võimalikkusest maatüki erastamisele peab märkima, et Muhu Vallavolikogu 17.08.2000.a. eelotsuse nr 39 p-ga 2, millega Ü. K kinnitati maaüksuse nr 20 osas vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirjas olijaks, ei määratud vältimatult kindlaks lõpliku haldusakti sisu, kuna maa erastamise otsustab lõppastmes maavanem, kes on kohustatud kontrollima talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust, mistõttu, kuni maavanem ei ole erastamise menetlust lõpule viinud, ei saanud isik olla kindel, et menetlus temale soodsa tulemusega lõpeb. Antud juhul tuleb täiendavalt osundada, et toimikus olevast kirjavahetusest nähtuvalt oli avaldaja teadlik asjaolust, et Suurekraavi maaüksus ei vasta vabale põllumajandusmaale seatud tingimustele maa koosseisu osas. Maa-amet maareformi läbiviijana ja pädeva ametiasutusena informeeris Ü. K juba
lg 12, millega üldjuhul välistati hoiualade maa erastamine ning 26.10.2005 vastu võetud ja 27.11.2005 jõustunud seadus, millega välistati ka Natura 2000 võrgustiku maa või muu ajutise kaitse alla võetud maa erastamine. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et üldise põhimõtte kohaselt tuleb juhul, kui materiaalõigus on menetluse kestel muutunud, taotlus soodustava haldusakti andmiseks läbi vaadata taotluse esitaja jaoks soodsama seaduseregulatsiooni alusel. Samas ei ole koormavatele sätetele tagasiulatuva mõju andmine välistatud, kui see on vajalik avalikes või teise isiku huvides ega kahjusta taotleja õiguspärast ootust ülemäära (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-31-32-01 ja -3-3-1-14-01). Antud juhul eksisteerib avalik huvi kaitsta hoiualasid nende erastamist vältides ning samal ajal, nagu eespool juba välja selgitatud, puudub kaebajal õiguspärane ootus, et Suurekraavi maaüksuse erastamismenetlus talle soodsa lõpptulemusega võimalik oleks. Neil asjaoludel saab sedastada, et Väinamere hoiualal asuv Suurekraavi maaüksus ei kuulu tulenevalt
HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Iseenesest on õige, et Saare maavanem enne vaidlustatud akti andmist kaebuse esitajat ära ei kuulanud kuid kohtu arvates ärakuulamata jätmine ei saanud antud juhul mõjutada asja otsustamist kuivõrd Ü. K on saanud esitada oma arvamuse ja vastuväited kohtumenetluses, 14 see ei ole põhjustanud vastustaja arvamuse muutumist ning seetõttu ei saa vaidlustatud haldusakti HMS § 58 järgi üksnes toodud menetlusnõude rikkumise põhjal tühistada. Mis puutub vorminõuete rikkumisse haldusakti koostamisel, siis ei sisalda see tõepoolest kõiki selle andmise õiguslikke ja faktilisi aluseid kuid samas ei ole tuvastatud vormivead niivõrd olulised, et tooksid kaasa haldusakti tühistamise. Kaebajal on olnud võimalus haldusakti vaidlustamiseks veendumaks selle sisulises õiguspärasuses. Menetlus- ja vorminõuete rikkumine haldusorgani poolt ei ole kaasa toonud asja ebaõiget otsustamist. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel puudub alus ka Saare maavanema kohustamiseks jätkata Suurekraavi maaüksuse erastamismenetlust (vaatama uuesti läbi kaebaja avaldust vaba põllumajandusmaa erastamiseks). HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu, aga ka põhjusel, et osaliselt on esitamata kulude kandmist tõendavad dokumendid jäävad kohtukulud kaebaja tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta Ü. K kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud tema enda kanda. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 15 16 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.