KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 04.november 2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-8419 Tsi

§ 151lg 1 järgi aegunud.

1. E. Aderi ja kostja vahel 16.03.2004 sõlmitud lepinguga luges kohus tõendatuks, et selle p 2.4 järgi pidi kostja täitma lepingu kolme kuu jooksul ja selle p 2.5 järgi pidi kostja tagastama ettemaksu 300 000 krooni hiljemalt seitsme päeva jooksul, kui ostumüügi lepingut ei sõlmita p-s 2.4 määratud tähtaja jooksul. Seega muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt kolme kuu ja 7 päeva pärast peale lepingu sõlmimist ehk 23.06.
2. Seoses sellega, et 25.08.2004 sõlmisid E. Ader ja kostja lisa 16.03.2004 lepingule, milles kostja võttis kohustuse tasuda 300 000 krooni hiljemalt 27.08.2004, muutus nimetatud nõue sissenõutavaks 27.08.
3. Tehingust tulenev kolmeaastane tähtaeg möödus 27.08.
4. Seega on ka see nõue TsÜS § 136 lg 2, § 146 lg 1, §

§ 151lg 1 järgi aegunud.

1. Allkirjadega luges kohus tõendatuks, et kostja on andnud 22.03.2004, 23.03.2004 ja 01.04.2004 allkirjad hagejalt raha saamise kohta kogusummas 250 000 krooni Hageja käsitlus, et kostjal oli kohustus tasuda nimetatud summad ja mõistlik tähtaeg tasumiseks oli üks aasta raha saamisest, on tõendamata ja vastuolus hageja poolt esitatud kohtuotsusega, millest nähtub, et hagejat süüdistatakse kostjalt raha nõudmises juba ajavahemikul 25.08.2004 kuni 21.09.
2. Kui eeldada, et allkirjadest tulenev nõue on kehtiv ja maksetähtajas pooled kokku ei leppinud, kuid hageja asus võlga sisse nõudma ja kostja aktsepteeris võla olemasolu, nagu hageja seda väidab, tuleb lähtuda eeldusest, et tähtpäeva võis määrata võlausaldaja ehk hageja (VÕS § 82 lg 2). Kuivõrd hageja hakkas võlga sisse nõudma 25.08.2004, muutus nõue sellel 4 kuupäeval sissenõutavaks ja aegus TsÜS § 136 lg 4, § 146 lg 1, §

§ 151lg 1 järgi 25.08.2007.

1. Kohus leidis, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ei saa tõendada kostja poolt hagejale võlatunnistuse andmist 650 000 krooni kohta. Isegi kui võlatunnistus ei pidanud olema kirjalik (VÕS § 30 lg 3), kuna see oli antud seoses kostja majandusvõi kutsetegevusega, ei saa kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud ütlusi tõlgendada hagejale suunatud tahteavaldusena. Võlatunnistuse andmine on tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1). Kohtuotsusest sellist kostja poolt hagejale suunatud tahteavaldust ei tulene. Kostja on leidnud (otsuse lk 8), et ei pea lepingu järgi midagi tagastama, ta tunnistab küll võlga (otsuse lk 9), kuid konkreetset summat ei oska öelda. Kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud selgitust selle kohta, et tal on võlg hageja ees, ei saa nimetatud põhjustel lugeda ka nõude tunnustamiseks, kuna otsusest ei tulene konkreetselt, milliste lepingute alusel ja millises summas kostja on võlga tunnistanud. Kohtuotsusest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud erinevaid lepinguid ja otsusest ei tulene, millise lepingu alusel ja millises summas on kostja hageja nõuet tunnustanud. Seega ei ole võimalik väita, et kostja on tunnustanud just hageja poolt esitatud lepingute ja allkirjade alusel tekkinud nõudeid ja pole võimalik väita, et hageja nõude aegumine katkes seoses kostja poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158 lg 1).
2. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kostja tegutses kohustuste mittetäitmisel tahtliku eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju või muid õigusvastaseid tagajärgi. Hageja väitest, et kostja ei täitnud oma kohustusi tahtlikult, ei tulene alust TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
3. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, tuvastada, et hagi ei ole aegunud ja saata asi maakohtule lahendamiseks. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotamise osas ja jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4. Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusnorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud või mitte. Hageja vaidles kostja aegumise vastuväitele vastu sellega, et kostja avaldused kriminaalasja arutamisel on võlatunnistus, kostja on hageja nõuet tunnistanud ning kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Maakohus hindas ekslikult tõendeid ja ei põhjendanud otsust täielikus kooskõlas materiaalõigusega, millega rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 438 lg-t
5. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 162 lg
7. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega võlatunnistuse kohta. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg
8. Hageja nõuded ei ole aegunud TsÜS § 146 lg 1, § 158 lg 1 kui ka § 146 lg 4 alusel. Kohus jättis nimetatud normid põhjendamatult kohaldamata.
9. Maakohus on ekslikult hinnanud tõendeid ja sisustanud võlatunnistuse mõiste liiga kitsalt. Maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta, kas ta hindab kriminaalasja arutamisel tehtud kostja tahteavalduste vastavust konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Kohtuotsusest võib kaudselt järeldada, et kohus kontrollis üksnes võimalust, et kostja avaldused on konstitutiivne võlatunnistus. Hageja nõuab kostjalt raha maksmist lepinguliste kohustuste täitmiseks. Hageja ei väida, et kostja oleks kriminaalasjas antud ütlustega võtnud endale tingimata uue iseseisva kohustuse. Maakohus oleks pidanud kontrollima ka võimalust, et kostja tahteavaldused kriminaalmenetluses on deklaratiivne võlatunnistus. Selle variandi uurimata jätmisega rikkus kohus TsMS § 438 lg-t
10. 5
11. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Sisuliselt on maakohus vastavad asjaolud tuvastanud ja lugenud tõendatuks, et poolte vahel olid sõlmitud lepingud, millest tulenesid kostja kohustused maksta hagejale teatavad rahasummad. Seetõttu on võimalik hinnata, et kostja tahteavaldused kriminaalasja arutamisel vastavad deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Samas tuleb analüüsida võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki. Kostja on kriminaalasjas antud ütlustega üheselt möönnud oma rahalisi kohustusi hageja ees ning hageja on hagiavalduses ja teistes menetlusdokumentides näidanud, kuidas on kostja avaldused seotud konkreetsete lepingute ja kohustustega. Kriminaalasi algatati kostja avalduse alusel ja seega oli kostja kui väidetava kannatanu sooviks saavutada ütluste andmisel muu hulgas hageja suhtes süüdimõistev kohtuotsus selle eest, et hageja oleks justkui ebaseaduslike vahenditega nõudnud kostjalt võla tasumist. Võlga ennast kostja kahtluse alla ei seadnud. Seega tuleb järeldada, et kostja tunnistas nende kohustuste olemasolu, mille täitmise nõudmise eest hagejat kriminaalkorras karistati. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, nagu ei oleks kostja ütlused kriminaalasja kohtulikul arutamisel piisavalt selged ja arusaadavad, tuvastamaks võlatunnistuse ulatust. Sõltumata sellest, kas kostja avaldused osutuvad konstitutiivseks või deklaratiivseks võlatunnistuseks, tuleb kostjal võlatunnistusest kui lepingust tulenevad kohustused täita VÕS § 8 lg 2 alusel.
12. Kui hinnata kostja tahteavaldus vastavaks deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, siis tuleb uuesti hinnata hageja nõuete aegumist. Aegumise kulgemine katkeb deklaratiivse võlatunnistusega TsÜS § 158 lg 1 alusel. Kui aga hinnata kostja avaldused vastavaks konstitutiivse võlatunnistuse tunnustele, siis ei ole hageja nõue aegunud, sest võlatunnistusest kuni hagi esitamiseni ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud.
13. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega ka selles osas, nagu ei kohalduks käesolevas asjas pikem, s.o kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Seda tõendavad ka kostja ütlused kriminaalasja arutamisel. Maakohus ei hinnanud hageja väidet ja kohtuotsust sellest aspektist, vaid leidis, et kostja kohustuse tahtlik rikkumine ei ole piisav pikema aegumistähtaja kohaldamiseks. Maakohtu järeldus on vastuolus TsÜS § 146 lg 4 sõnastusega.
14. Alternatiivselt palub hageja jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda, kuna kohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 162 lg
15. Hageja on pankrotis olev füüsiline isik, kellelt kostja on saanud suurema summa raha. Kostja on jätnud raha hagejale tahtlikult tagastamata ja on pahatahtlikult kasutanud ära hageja olukorda, kus hageja ei saanud pikema aja vältel esitada kostja vastu nõuet. Sellises olukorras on ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulud hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
16. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et nõue on aegunud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 6
18. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud kohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, et hageja nõue on tervikuna aegunud. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole teinud hagejale suunatud tahteavaldust võla tasumiseks TsÜS § 67 lg 1 tähenduses. Kriminaalasjas nr 1-59/05 10.03.2005 tehtud kohtuotsuses märgitu ei ole käsitletav kostja poolt antud konstitutiivse ega ka deklaratiivse võlatunnistusena. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust ka apellatsioonkaebuse väited, mis käsitlevad nõuete aegumist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse korral.
19. Maakohus leidis õigesti ka seda, et käesolevas asjas puudub alus TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Nimetatud sätte kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud. Tahtlikkust nimetatud sätte mõttes (pettuslikkust) ei eeldata, seda peab tõendama hageja. Hageja seda teinud ei ole.
20. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Selline menetluskulude väljamõistmine ei ole hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik, nagu hageja leiab. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt määrati hagejale kostja suhtes omavoli kasutamise eest vangistus 2 aastat 8 kuud, millest koheselt kuulus ärakandmisele kuus kuud. Kuna hageja nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat, oli tal piisavalt aega nende maksmapanekuks. Seega on alusetu hageja väide, et kostja on pahatahtlikult kasutanud ära hageja olukorda, kus hageja ei saanud pikema aja vältel esitada kostja vastu nõuet.
21. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud hageja. M.Merimaa K. Paal A. Tänav