KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2011, Tallinn Haldusasja numbe

) § 311 nõuete rikkumise eest

§ 63lg 1 p 4 alusel kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Samas otsustati, et distsiplinaarkaristust ei pöörata

§ 65lg 2 järgi täitmisele ja määrati katseajaks 6 kuud.

Käskkirjas on selgitatud, et Marko Kade pani toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et

1. detsembril
2. a kell 13.05 kasutas ta Internetti ja suhtles Windows Messengeri kaudu avavanglaosakonna II korruse kabineti 202 ukse kõrval olevas arvutis. Interneti kasutamine avastati julgeolekuosakonna juhataja ja julgeolekuosakonna peaspetsialistide poolt kontrollkäigu ajal. Lähtudes eeltoodust rikkus kinnipeetav

§ 311

, mille kohaselt on kinnipeetaval 3-10-574 keelatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktidele, andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Kinnipeetav ei omanud distsipliinirikkumise hetkel ühtegi distsiplinaarkaristust. Võttes arvesse juhtumi asjaolusid ning rikkumise iseloomu, tuleb kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada.

§ 311

keelab kinnipeetaval Interneti kasutamise, vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvumise kohta on kinnipeetav andnud allkirja. Vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutis on võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktidele, andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Antud rikkumise puhul on tegemist kinnipeetava tahtliku ja sihipärase tegevusega, kuna Windows Messengeri kasutamine oleks võinud kaasa tuua vangla julgeoleku ohustamise. Noomituse määramine või ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole antud asjaolusid arvestades eesmärgipärased ega otstarbekad karistused, kuna on liiga leebed. Karistuse määramisel on arvestatud kinnipeetava isikut ja tema eelnevat käitumist vanglas ning võttes arvesse asjaolu, et antud rikkumine ei toonud kaasa raskeid tagajärgi, siis ei ole otstarbekas kohaldada karmimat karistuse määra kui katseajaga karistuse määramine. Katseajaga karistuse määramine motiveerib kinnipeetavat edaspidi käituma õiguskuulekalt. Lähtudes kinnipeetava poolt toimepandud rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse käigus selgunud asjaoludest on määratav katseajaga karistus proportsionaalne toimepandud süüteoga. 2. Marko Kade vaie selle käskkirja peale jäeti Murru Vangla direktori 22. veebruari 2010. a vaideotsusega nr 5-3/10-1 rahuldamata. 3. Marko Kade esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 8. jaanuari 2010. a käskkirja nr 16-dm tühistamist. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja oli veendunud, et nimetatud arvuti kasutamine oli lubatud. Kuna kinnipeetavatel pole võimalik vangla osakonda arvutit ega Internetti paigaldada, siis kasutas kaebaja arvutit ja Internetti nagu kõik teised kinnipeetavad; 2) kaebaja viibib vanglas alates 20. novembrist 2003 ja on selle aja jooksul kogu aeg seadusi järginud. Karistus määrati tänu ekslikule seadusele (

§ 311

), mida kaebaja kindlasti poleks rikkunud, kui selle sõnastus oleks olnud teistsugune. 4. Murru Vangla palus jätta Marko Kade kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kaebusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda, mida kaebaja vastustajale ette heidab ning miks lähtuvalt sellest temale määratud karistust õigusvastaseks peab. Kaebaja tunnistas, et kasutas Internetti ning külastas veebilehti, mis ei ole vangistuses viibivale kinnipeetavale lubatud; 2) asjaolu, et arvuti võimaldas selliste veebilehtede vaatamist, ei õigusta kaebaja rikkumist. Võimalus seadust rikkuda ei anna selleks õigustust; 3) kaebaja on teadlik vangistusalastest õigusaktidest ning sellest, et kinnipeetav on kohustatud neid järgima. Väide, et kaebaja ei teadnud, et Internet on kinnipeetavale keelatud, on ennast õigustav ja paljasõnaline; 4) kaebaja väide, et kinnipeetavatel ei ole võimalust ise Internetti paigaldada, ei vasta tõele. Vanglateenistus kontrollis kaebaja poolse rikkumise tuvastamisel arvutit ning selgus, et tegemist ei olnud kinnipeetavatele kasutamiseks kohandatud arvutiga, vaid raamatukogu arvutiga; 5) vaidlusalusesse arvutisse on sisse murtud ning läbi selle saadud administraatori õigused. Kuna sündmus toimus avavanglaosakonnas, kus on minimaalne järelevalve, ei olnud vanglateenistusel võimalik tuvastada isikuid, kes kirjeldatud teoga võiksid seotud olla; 6) arvestades kaebaja isikut, tema eelnevat käitumist vanglas ning toime pandud distsipliinirikkumist, oli kaebaja distsiplinaarkorras karistamine vajalik ja põhjendatud. 2

§ 63

lõikes 1 antud distsiplinaarkaristuste loetelu järgi kujutab endast ilmselgelt rangeimat karistust; 2) vastustaja on ekslikul seisukohal, nagu kujutaks karistuse täitmisele pööramise edasilükkamine

§ 65lõike 2 alusel iseseisvat karistusliiki.

Sarnaselt edasilükkamisele ei kujuta ka isiku karistusest tingimisi vabastamine karistusseadustiku (KarS) § 73 ja § 74 alusel iseseisvat karistusliiki (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04). Distsiplinaarkaristuse kohaldaja peab lahendama karistamise ja karistuse või selle osa täitmisele pööramise küsimused iseseisvalt, teineteisest lahus. Seega peab ka distsiplinaarkaristuse määramise kohta vormistatud dokumendis karistusliigi ja -määra valiku põhjendus olema karistuse või selle osa täitmisele pööramise põhjendusest selgelt eristatav. Käesoleval juhul see nii ei ole; 3) kuna käskkiri kuulub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 1 alusel tühistamisele, puudub vajadus käsitleda muid menetlusosaliste väiteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
4. oktoobri 2010 otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ekslik on kohtu seisukoht, et

§ 63lg 1 loetelu nimetab distsiplinaarkaristuste raskusastmed.

Igale kinnipeetavale avaldab määratud distsiplinaarkaristus erinevat mõju, mistõttu kaalutakse iga kord karistuse määramisel lisaks rikkumisele ja muudele tuvastatud asjaoludele, kas ja kuidas võib määratav karistus menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldada; 2) distsiplinaarkaristusel ei ole ettemääratud raskusastet. Ei ole põhjendatud siduda distsiplinaarkaristuse raskust õigusaktis esitamise järjekorraga. Isegi kui see nii oleks, peaks raskeimaks karistuseks pidama seaduses sätestatud maksimumi kohaldamist, mitte aga kartserikaristust üldiselt; 3) kinnipeetavad peavad karistuse kandmise ajal tihti kambrit või tuba jagama suure hulga kinnipeetavatega, mistõttu on suur puudus privaatsusest ning paljudel juhtudel kinnipeetavad lausa soovivad kartserisse paigutamist, kuna kartseris viibitakse üldjuhul üksinda. Kaebaja ei ole viidanud asjaolule, et määratud karistus oleks ebamõistlikult raske või et karistuse määramise asjaolud oleksid talle ebaselged; 4) käskkirja kaalutlustest ei nähtu, et kinnipeetavale määratud karistus oleks toime pandud rikkumisega võrreldes ebaproportsionaalselt raske; 5) halduskohus on hinnanud vaid haldusaktis olevat ebaõnnestunud sõnastusega lauset, jättes kogumis hindamata haldusakti andmise tinginud asjaolud ning haldusakti lahutamatud lisad. Käskkirja aluseks ja põhjenduseks on distsiplinaarmenetluse käigus tehtud karistuse ettepanek ning selle põhjendused; 6) katseaja kohaldamise kaalumine on igati põhjendatud ja asjakohane, kuna katseaja kohaldamine on üldiselt väga mõjus, et hoida ära uusi rikkumisi. 7. Marko Kade ei nõustu Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebusega järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja kasutas 2009. aastal kahe kuu jooksul korduvalt arvutit, mille vastustaja oli andnud kinnipeetavate kasutusse. Nimetatud arvutist sisenes kaebaja ka Internetti. 17. detsembril 2009. a otsustas vastustaja aga ootamatult, et tegemist on rikkumisega; 2) kaebaja ei ole arvutisse ise sisse murdnud ja kasutas seda nii nagu talle selle kasutamist võimaldati; 3

§ 63

lõikes 1 toetab seda –, ei nähtu käskkirjast, et kartserisse paigutamist peetaks leebemaks teistest võimalikest karistustest. Kaheks päevaks kartserisse paigutamist ei saa pidada toime pandud süüteo raskust arvestades ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks. 11. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kartserisse paigutamise korral karistataks kaebajat sama teo eest mitu korda. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks paigutatud avavanglast vangla rangema režiimiga osakonda ja töökohast ilma jäetud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud süüteo toimepanemise tõttu. Kaebaja väited, et nende puhul on tegemist kaebajale kohaldatud karistustega, ei ole tõendatud. Kinnipeetava paigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse ei käsitleta karistusena

§ 21lg 1 ega § 63 lg 1 tähenduses.

Vangistusseadus ei käsitle ka kinnipeetava jäämist tööta distsiplinaarkaristusena. 12.

§ 311

sätestab, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile.

1. Sellest sättest tuleneb kinnipeetava keeld Internetti muul viisil kui sättes nimetatud veebilehtede vaatamisega kasutada (vt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsuse nr 3-3-1-5-09 p 17). Olukorras, kus kaebajale oli tema õigusi tutvustatud – see asjaolu on tuvastatud –, ei ole võimalik asuda seisukohale, et distsiplinaarsüütegu pole toime pandud. Vangla ametnike võimalik kohustuste rikkumine Interneti kasutamise üle kontrolli teostamisel ei ole asjaolu, mis välistaks distsiplinaarkaristuse määramise kinnipeetavale, kes Internetti lubamatul viisil kasutab. 4