← Eesti

3-09-1840/24

Obsah (7)§ 102§ 103§ 94§ 23§ 90§ 25§ 41

3-09-1840 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2010; Tallinn Haldusasja number 3-09-1840 Haldusasi M.V. kaebus Talli

) § 25 lg-le 3, kus on märgitud kinnipeetavad, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Nimetatud sättes vahistatuid nimetatud ei ole.

§ 102

sätestab täiendavad piirangud vahistatutele, mida võib kohaldada vaid prokuratuuri või kohtu määruse alusel.

§ 103

sätete järgi võib vahistatu suhtes rakendada ainult piiranguid julgeolekukaalutlustel vastavalt § 66-72 sätestatule.

§ 94

kirjeldatu, mis lubab, lühiajalist kokkusaamist ei saa tõlgendada konkreetse piiranguga pikaajaliste kokkusaamiste suhtes. Kaebaja leiab, et Tallinna Vanglal ei ole õigust piirata vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi, vaid see õigus saab olla menetlejal, prokuröril ja kohtul. Samuti viitab avaldaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec

(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta ning Riigikohtu 05.02.2009 otsusele nr 3-3-1-95-08 ning leiab, et vanglal on kohustus järgida Euroopa vanglareeglistikku. Kaebuse esitaja vajab pikaajalist kokkusaamist oma perekondlike sidemete säilitamiseks ja tugevdamiseks, et need ei katkeks, mida soosib ka

§ 23(M.V.

viibib vahi all alates 24.01.2007). Pikaajaliste kokkusaamiste mitte lubamine riivab kaebaja põhiõigusi ja vabadusi tulenevalt põhiseaduse §-st 26. Vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendatud huvi on tulevikus esitatav võimalik kahju hüvitamise nõue. Hoolimata sellest, et kaebuse esitaja on praeguseks hetkeks kinnipeetava staatuses, ei muutu varasem olukord kaebaja jaoks olematuks. 2) 02.11.2009 esitatud kaebuses taotleb avaldaja Tallinna Vangla 21.08.2009 vastuse ja 22.10.2009 vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamist. Avaldaja esitas 30.07.2009 kinnipeetavana Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamise võimaldamiseks oma abikaasaga. 21.08.2009 jättis Tallinna Vangla kirjaga nr 1-13/42471-1 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebuse esitaja esitas 15.09.2009 Tallinna Vanglale vaide, kus selgitas, et on alates 20.07.2009 kinnipeetava staatuses. Nimetatud vaide jättis Tallinna Vangla 22.10.2009 rahuldamata. Tulenevalt eelnevast leiab kaebus esitaja, et Tallinna Vangla on tema õigusi ja vabadusi piiranud. TALLINNA VANGLA (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 1) 15.04.2009 esitas kaebuse esitaja Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega, et vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi võib piirata kriminaalmenetluse läbiviija, prokurör või kohus, mitte vangla direktor. Lähtuvalt

§ 90

lg-st 1 ja §-st 94 kehtib vahistatute pikaajaliste kokkusaamise võimaldamise osas erisus võrreldes süüdimõistetutega, seega on Tallinna Vangla õiguspäraselt keeldunud kaebuse 3 esitaja taotluse rahuldamisest. Riigikohus on märkinud, et kuigi KrMS § 1431 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, ei saa sellest järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid. KrMS § 1431 ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Lisaks leiab Tallinna Vangla, et kaebaja poolt viidatud

§ 25

lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna nimetatud säte seab pikaajalise kokkusaamise piirangud kinnipeetavatele. Kaebuse esitaja väidab, et pikaajalist kokkusaamist vajas ta perekondlike sidemete säilitamiseks ning pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega rikkus Tallinna Vangla tema põhiõigusi. Tallinna Vangla on vaidlustatud keelduva otsuse tegemisel lähtunud seadusandlusest ning

§ 41

lg 2 mõttest, kuna pikaajaliste kokkusaamiste osas on seadusega sätestatud vahistatule juba piirangud. Ühtlasi juhib Tallinna Vangla tähelepanu asjaolule, et seadusega vahistatutele sätestatud pikaajalise kokkusaamise piirangut ei ole põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud. Vastuseks kaebuse esitaja seisukohale, kus ta viitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec

(2006)2 ning Riigikohtu 05.02.2009 otsusele nr 3-3-1-95-08, selgitab Tallinna Vangla, et Euroopa vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. 2) 30.07.2009 taotluse rahuldamisest keelduti, kuna taotleja suhtes ei olnud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Harju Maakohus on 27.08.2009 edastanud Tallinna Vanglale teatise, et Harju Maakohtu 13.01.2009 otsus M.V. kriminaalasjas on jõustunud 20.07.2009 Riigikohtu määrusega. Nimetatud teatis on Tallinna Vanglasse jõudnud 28.08.2009, mille alusel tehti ka vastav kanne Vangistusregistri Infosüsteemi ning edastati allkirja vastu tutvumiseks M.V.le. Tallinna Vangla rõhutab, et 21.08.2009 tehtud keelduva otsuse ajal ei olnud Harju Maakohus edastanud Tallinna Vanglale teatist, mis puudutas kaebaja süüdimõistvat kohtuotsust. M.V. vaidlustas 11.05.2009 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-07-
  1. Riigikohus 20.07.2009 lahendiga nr 7-1-1-251-09 otsustas M.V. kassatsioonkaebust mitte menetleda. Lähtuvalt Riigikohtu kantselei korrast edastati vastav määrus Harju Maakohtule, kes koostas vastavasisulise teatise ning edastas selle Tallinna Vanglale 27.08.
  2. Tallinna Vanglal ei lasu kohustust teostada järelevalvet kriminaalmenetluse erinevates staadiumites tehtavate otsuste üle, vastavasisulised teated/otsused edastatakse otsuse teinud haldusorgani poolt Tallinna Vanglale. 15.09.2009 esitas M.V. vaide, mille Tallinna Vangla jättis 22.10.2009 vaideotsusega rahuldamata. Faktiliste andmete kohaselt oli keelduva otsuse tegemisel M.V. vahistatu. Tallinna Vangla ei teadnud ega pidanudki teadma 21.08.2009 otsuse tegemisel, et 28.08.2009 jõuab Tallinna Vanglasse Harju Maakohtu teatis M.V. süüdimõistva kohtuotsuse kohta. Vaideotsuse tegemise ajal oli küll teada M.V. süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine ja isiku staatuse muutumine, kuid kuna vaide esitaja vaidlustas Tallinna Vangla poolt 21.08.2009 väljaantud haldusakti, siis tuli hinnata selle haldusakti andmisel arvestatud faktilisi ning õiguslikke asjaolusid. Keelduv otsus oli tehtud õiguspäraselt ning seega puudus alus vaide rahuldamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Olenemata sellest, et käesoleva vaidluse ja haldusasja raames liideti kaks erinevat kaebust ühte menetlusse, tuleb põhiliselt hinnata ning kontrollida kas pikaajaliste kokkusaamiste keelamine vahistatule oli antud juhul õiguspärane või mitte. Kaebuse esitajale keelduti 29.04.2009 ja 21.08.2009 pikaajaliste kokkusaamiste lubamisest abikaasaga seetõttu, et M.V. viibis vanglas vahistatuna ning vangistusseaduse kohaselt olid vahistatule nähtud ette ainult lühiajalised kohtumised. Tulenevalt sellest, et olukord muutus ja avaldaja suhtes jõustus 20.07.2009 süüdimõistev kohtuotsus, langesid seadusest tulenevad pikaajalise kohtumise takistused ära, täpsustas avaldaja esialgseid taotlusi ning läks vastavate keelduvate otsustuste õigusvastasuse tuvastamise nõude peale üle. Mis puutub nõuete muutmisesse või täpsustamisse, siis on see lähtuvalt HKMS § 19 lõigetest 78 võimalik. Vastustaja seonduvalt kaebuses esitatud taotluste muutmise-täpsustamisega vastuväiteid ei esitanud ning pidas seda ka teoreetiliselt põhjendatuks, sest kaebuse esitaja ei ole enam Tallinna Vanglas ega ka vahistatu staatuses, mis tähendab seda, et vastustaja ei saaks sellelt pinnalt esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotlusi nagunii enam tagantjärele rahuldada (kohtuistungi protokoll, tl 57). Vaideotsuse puhul võib olla tegemist selle tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudega, kuid põhimõtteline hinnang sellest ei muutu. Õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendatud huvina on avaldaja nimetanud tulevikus esitatavat võimalikku kahju hüvitamise taotlust. Kohtupraktika on kahju hüvitamise nõuet põhjendatud huvina üldjuhul arvestanud. Mõlemas vaidlustatud otsustuses on viidanud vastustaja vangistusseaduse § 25 lg-le 1 ja §-le 94 ning asunud seisukohale, et seadus ei võimalda vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi lubada. Vangistusseaduse § 25 lg-s 1 on sätestatud, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Vangistusseaduse § 94 lg-s 1 on aga sätestatud, et vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Seega nähtub seadusest, et vahistatutele ei olnud pikaajalisi kohtumisi ette nähtud ja et viidatud vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik juhendmaterjal. Tallinna Vangla vastavasisuliste seisukohtadega tuleb nõustuda. Vastustaja on viidanud ka ühele suhteliselt hiljuti tehtud ja mõnevõrra sarnast vaidlust puudutavale Riigikohtu lahendile (3-3-1-62-09), milles selgitati, et vahistatute kokkusaamiste regulatsioonis ei ole põhimõttelisi muudatusi tehtud ja et vahistatutele ei olnud (tulenevalt seadusest) pikaajalised kokkusaamised ette nähtud. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et pikaajaliste kokkusaamiste vahistatule võimaldamata jätmisel võib olla tegemist põhiõiguste ja vabaduste riivega põhiseaduse § 26 tähenduses. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt vaidlustatud 29.04.2009 otsustus oli õiguspärane ja kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata. Samasugustel alustel keelduti avaldaja taotluse rahuldamisest ka 21.08.2009, kuid sellega seoses tuleb kontrollida täiendavalt kas vastustaja pidi olema teadlik, et kaebuse esitaja suhtes oli jõustunud 20.07.2009 seisuga süüdimõistev kohtuotsus ja et tema vahistatu staatus oli sellest tulenevalt muutunud. Nimetatud otsustusega lahendati kaebuse esitaja 30.07.2009 taotlust. Tallinna Vangla on oma kirjalikes vastuväidetes kirjeldanud dokumentide liikumise korda ning selgitanud, et Harju Maakohus edastas süüdimõistvat kohtuotsust puudutava teatise vastustajale 27.08.
  3. Selles osas menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust ka ei ole. Arvestades asjaolu, et vastustaja ei olnud kaebuse esitajale pikaajalise kohtumise lubamist võimaldavast staatuse muutusest teadlik, oli vastavasisulise taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud. Haldusasja materjalist nähtub, et antud juhul ei saanud olla 5 tegemist ka sellise olukorraga, kus kaebuse esitaja oleks näiteks informeerinud vastustajat süüdimõistva otsuse jõustumisest ja vahistatu staatuse muutumisest varem. Taolises situatsioonis oleks võinud tõusetuda küsimus hea haldustava järgsest vastustaja kohustusest nimetatud informatsioon üle kontrollida ja taotluse lahendamisel arvestada, kuid sellist olukorda ei tekkinud. Kaebuse esitaja selgitas, et sai määruse umbes kuu aega pärast selle jõustumist Tallinna Vanglalt ning esitas seejärel uuesti pikaajalise kokkusaamise taotluse (kohtuistungi protokoll, tl 57). Pikaajalise kokkusaamise taotlus esitati 01.09.2009 ja selle vastustaja ka rahuldas. Haldusasja materjalist nähtub, et kokkusaamine toimus 02.10.
  4. Selles osas menetlusosaliste vahel samuti vaidlust ei ole. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et ka 21.08.2009 keeldumine oli õiguspärane. Mis puutub vaideotsuse vaidlustamisse ja selle õigusvastasuse tuvastamise või tühistamise nõudesse, siis ka selles osas tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga. Vaideotsuses antakse samuti hinnang haldusaktile lähtudes selle koostamise ajahetkest. Vastustaja, ja tegelikult ka kaebuse esitaja, vaidlustatava otsustuse andmise hetkel süüdimõistvast otsusest teadlikud ei olnud ning seega oli pikaajalise kokkusaamise loa andmata jätmine põhjendatud. Vaideotsuse koostamise ajaks 22.10.2009 oli kaebuse esitajal tema kinnipeetava staatusest tulenev pikaajalise kohtumise luba ka realiseeritud. Vaideotsuse peale esitatud kaebus jääb rahuldamata veel ka seetõttu, et lähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p-st 3 esitatakse kaebus vaideotsuse peale ainult sel juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Antud juhul ei viita kaebuse esitaja selgitused sellele, et tema õigusi oleks võidud rikkuda vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seega tuleb jätta kaebus täies mahus rahuldamata. Enno Loonurm Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.09.2010 OTSUSE : RESOLUTSIOON
  5. Rahuldada M.V. apellatsioonkaebus osaliselt.
  6. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  7. märtsi
  8. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebus taotluste osas tunnistada Tallinna Vangla
  9. aprilli
  10. a kiri nr 1-13/19357-1 ja
  11. augusti
  12. a kiri nr 1-13/42471-1 õigusvastaseks.
  13. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada Tallinna Vangla
  14. aprilli
  15. a kiri nr 113/19357-1 ja
  16. augusti
  17. a kiri nr 1-13/42471-1 õigusvastaseks.
  18. Jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangistusseaduse § 94 lõige 1 osas, milles see ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist abikaasaga.
  19. Edastada kohtuotsus ja vangistusseaduse § 94 lõike 1 tekst Riigikohtule.

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.