Obsah (6)

§ 14§ 64§ 56§ 10§ 60§ 62

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-2921 Otsuse kuupäev 3. mai 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Rosneft Partners OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõu

§ 14lõikele 2, millele vastati Lõuna maksu- ja tollikeskuse 08.07.2009.

a kirjaga nr 12.23/5477-4-2

1. Rosneft Partners OÜ ei esitanud 08.07.
2. a kohtumise käigus maksuhaldurile 30.06.
3. a korralduses nr 12.2-3/5477-4 nõutud dokumente ning ei vastanud kirjalikult samas korralduses toodud küsimustele.
4. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 13.08.
5. a korraldusega nr 12.23/5477-8 kohustati Rosneft Partners OÜ-d andma teavet ja esitama dokumendid maksustamisperioodi
6. a aprill kohta.
7. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 03.09.2009.a maksuotsusega nr 12.23/5477-10 määrati OÜ-le Rosneft Partners maksustamisperioodi 2009.a aprill eest käibemaksu summas 1 800 000 krooni tingimuslikult tingimuse kehtivusajaga 35 päeva arvates maksuotsuse kättesaamisest. 8.Rosneft Partners OÜ esitas 14.09.
8. a Maksu- ja Tolliametile vaide Lõuna maksu- ja tollikeskuse 13.08.
9. a korralduse nr 12.2-3/5477-8 kehtetuks tunnistamiseks.
10. Maksu-ja Tolliameti 04.11.
11. a vaideotsusega nr 6-1/433-4 jäeti Rosneft Partners OÜ vaie rahuldamata.
12. Rosneft Partners OÜ esitas 04.12.
13. a Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 13.08.
14. a korraldus nr 12.2-3/5477-8 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
15. Kaebaja leiab, et vaidluses on üheks keskseks küsimuseks kaasaitamiskohustuse kehtivus olukorras, kus maksumenetlusele allutatud isik soovib panna maksma oma põhiõiguse vaikida. Seda põhjusel, et vaidlustatud korraldusega kaebajale pandud kohustus dokumentide esitamiseks ja küsimustele vastamiseks tugineb maksukorralduse seaduse (

) §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustusele. Juhul, kui kaasaaitamiskohustus kaebaja suhtes ei kehti, siis langeb kaebaja arvates ära ka vaidlustatud korralduse õiguslik alus ning see tuleb tühistada. Rosneft Partners OÜ ja osaühingu juhatuse liige Raivo Paala on tunnistatud kahtlustatavaks kriminaalasjas nr

1. Kaebaja arvates maksukohustuslase, kelle 2 suhtes toimub kriminaalmenetlus, kohustamine informatsiooni andmiseks maksumenetluses on selle isiku põhiõiguste riive. Riigikohtu 22.10.
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-57-07 on leitud, et kaasaaitamiskohustuse täitmise kaudu saadud informatsioon on saadud sunniviisiliselt (kohtuotsuse p 16). Iseenesest ei ole isiku allutamine riiklikule sunnile isiku põhiõiguste riive, kuid see muutub riiveks koheselt pärast seda, kui isiku suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning tema suhtes kasutatakse jätkuvalt riiklikku sundi. Selline järeldus tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtulahendist asjas Shannon vs. Ühendkuningriik (EIKi 04.10.
3. a otsus), milles kohus on leidnud, et osalemine intervjuul maksuametnikuga (Eesti õigusruumi mõistes osalemine menetlustoimingul maksuhalduri initsiatiivil, mille eesmärgiks on maksukohustuslaselt informatsiooni saamine) siis, kui isiku vastu on algatatud süüteomenetlus, riivab isiku põhiõigusi konventsiooni art 6 lg 1 tähenduses. Sellises olukorras on isik õigustatud menetleja (maksuametniku) kutsel üldse mitte ilmuma või temagi suhtlema, st kaasaaitamiskohustus isiku suhtes on välistatud. Kaebaja rõhutab, et EIKi praktika kohaselt ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) rikkumise - st kaebaja põhiõiguste rikkumise – tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte (vt EIKi kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, EIK kohtuasi nr 34620/97, ECHR 2000-XII, p-d 43-46) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (vt EIKi kohtuasi Funke vs. Prantsusmaa, EIKi 25.02.
4. a otsus, Series 256-A,p-d 39-40). Kohtuasja Shannon vs. Ühendkuningriik p-des 38-41 toimub EIKi praktika edasiarendus võrreldes kohtuasjaga Saunders vs. Ühendkuningriik (EIKi 17.12.
5. a kohtuotsus). Kui Saunders´i kohtulahendis asus EIK seisukohale, et ainuüksi finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 riive (vt kohtuotsuse p 100, kus EIK siiski riivet ei tuvastanud), siis Shannon´i kohtulahendis on EIK expressis verbis asunud seisukohale, et selline küsimus mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega. Käesolev asi on kaebaja arvates kattuv EIKi kohtuasja Shannon vs. Ühendkuningriik asjaoludega kaasaaitamiskohustuse kehtivuse aspektist. Kaebaja leiab, et halduskohtul tuleks juhinduda kohtuasjast Shannon vs Ühendkuningriik, sest paralleelselt toimuv kriminaalmenetlus on seotud maksuküsimusega. Kohtulahendi p-i 40 kohaselt ei ole oluline see, kas isiku suhtes paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte. Igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive. Määrav on kaebaja arvates aga see, et nimetatud kohtulahendi p-s 39 märgitakse võimalust informatsiooni koondamiseks kriminaalmenetluslikus tähenduses maksukohustuslase vastu siis, kui ta annab informatsiooni maksuhaldurile. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe kriminaalasja alustamiseks kaebaja juhatuse liikmete vastu. Seetõttu ei ole mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Kaebaja arvates on Shannon'i kohtulahendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt sunniviisiliselt informatsiooni maksumenetluses. Kuid isegi kui lähtuda Serves'i kohtuasja põhimõtetest, on ikkagi isiku sundimine vastama küsimustele, mis tema arvates võivad olla süüstava iseloomuga, tema põhiõiguste riive. Pannes maksma oma põhiõiguse, ei saa isik samal ajal rikkuda teist õiguslikku kohustust, millel ei ole põhiõiguslikku kaitset. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei põhiseadus ega konventsioon. Oluline teave, millele vastustaja viitab, ongi kaebaja 3 arvates käesolevas asjas selline teave, mis võib olla kaebaja või selle juhatuse liikmete suhtes süüstava iseloomuga. Kaebaja arvates eksisteerib vastuolu ühelt poolt Eesti õigusnormide ja Riigikohtu käsitluse ning teiselt poolt EIKi õiguskäsitluse vahel enese mittesüüstamise privileegi rakendusalast maksumenetluses.

§ 64

lg 1 p-st 6 tuleneb otseselt enese mittesüüstamise privileegi piiratud iseloom maksumenetluses. Teiste sõnadega, isik, kes soovib tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6 saab seda teha ainult nendes küsimustes, millele vastamine võiks tema arvates kaasa tuua tema või tema lähedaste süüditunnistamise. Teistele küsimustele vastamise kohustusest aga

64 lg 1 ei vabasta isikut isegi siis, kui tema suhtes toimub nt paralleelne kriminaalmenetlus. Seega pea isik alati ilmuma menetleja kutsel ning alles menetlustoimingu käigus saab ta otsustada, millistele küsimustele vastata ja millistele mitte vastata. Riigikohus on 20.03.

1. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-02 asunud seisukohale, et ütluste andmisest keeldumisel tuleb igal üksikjuhul kaaluda küsimusele vastamisest keeldumise põhjendatust (kohtuotsuse p 13). Seega tuleb Riigikohtu käsitluses isikul maksuametniku kutsel ilmuda ja maksuametnikuga suheldes saab ta otsustada, millisele küsimusele vastata ja millisele mitte. EIKi käsitluses sõltub isiku kohustus maksuhalduriga suhtlemiseks sellest, kas tema suhtes toimub paralleelne kriminaalmenetlus (või on selle toimumine eeldatav) või mitte. EIK leiab, et olukorras, kus isiku suhtes toimub süüteomenetlus, kaasaaitamiskohustust ei eksisteeri. Tõusetub küsimus, kas asja lahendamisel tuleb kohaldada Eesti õigusnormi ja Riigikohtu käsitlust või EIKi õiguskäsitlust. EIKi seisukoht on ajaliselt uuem. Kaebaja palub halduskohtul käesoleva asja lahendamisel juhinduda EIKi praktikast ja konventsiooni sätetest. Riigikohtu Üldkogu on 06.01.
2. a otsuses asjas nr 3-1-3-13-03 p-s 13 kinnitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on [...] Eesti õiguskorra lahutamatu osa ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on Põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Asja lahendamine kooskõlas EIKi lahenditega, st EIKi praktika otsekohaldatavus tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.12.
3. a määrusest asjas nr 3-4-1-12-08 p-st
4. Kaebaja leiab, et EIKi lahendid on prioriteetsed nii Eesti seaduste kui ka Riigikohtu lahendite ees. Selline seisukoht tuleneb esiteks põhiseaduse §-st
5. Teiseks tuleneb selline seisukoht kriminaalmenetluse seadustiku §-s 2 esitatud kriminaalmenetluse allikate loetelust (haldusmenetluse seadus ega ka halduskohtumenetluse seadustik ei sisalda õiguse allikate loetelu). Selles loetelus on pärast põhiseadust nimetatud välislepingutest tulenevaid kohustusi ja seda enne Eesti õigusnorme ja Riigikohtu lahendeid. Konventsiooni näol on tegemist välislepinguga ning kuivõrd EIKil on ainupädevus konventsiooni tõlgendamisel, siis tuleb vastuolu korral ühelt poolt EIKi õiguskäsitlus ning teiselt poolt Riigikohtu lahendite ja siseriiklike õigusnormide vahel panna maksma EIKi seisukohad. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Impar Ltd. vs. Leedu (05.01.
6. a kohtuotsus, avaldus nr 13102/04) p-des 21-24 selgitanud, et maksuasjad on konventsiooni kaitsealas siis, kui maksukohustuslasele on määratud või võidakse määrata olulises suuruses kõrvalnõue. Muuhulgas viitab EIK osundatud punktides ka kohtulahendile Jussila vs. Soome, mille kohaselt asetab maksuasjas kõrvalnõude esitamine koheselt kaasa ka selle maksuasja asetumise konventsiooni kaitsealasse. Maksukorralduse seaduse
7. peatükk näeb kohustuslikus korras ette intressinõude (kõrvalnõude esitamise) ning seetõttu on maksumenetlus konventsiooni kaitsealas. Eesti kohtutel tuleb kaebaja arvates siiski juhinduda EIKi õiguskäsitlusest konventsiooni kaitseala määratlemisel. Hiljuti EIKi initsiatiivil korraldatud Interlakeni Konverentsi 19.02.
8. a deklaratsiooni p-s B 4 „c“ kutsutakse lepinguosalisi riike kohaldama EIKi kohtupraktikat ning juhinduma 4 konventsiooni sätetest. Ka Riigikohus on tänaseks oma õiguskäsitlust muutnud. Nii on Riigikohus 22.10.
9. a otsuses asjas nr 3-1-1-57-07 toonud Eesti õigusruumi EIKi lahendi Saunders vs. Suurbritannia põhimõtted enese mittesüüstamise privileegi küsimuses. Nimetatud kohtulahendis võttis EIKi enamus küll seisukoha, et isiku sundimine informatsiooni andmiseks maksumenetluses ei ole iseeneses konventsiooni riive. Kohtuotsusele oli lisatud mitme kohtuniku eriarvamus, kelle hinnangul oli selline sund vastuolus konventsiooni põhimõtetega (vt kohtunike Morenilla, De Meyeri ja Walshi eriarvamus EIKi kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik). Kohtunike eriarvamused on sageli indikatsiooniks EIKi õiguskäsitluse suundumustest. Kui maksumenetlus ja sellele järgnev halduskohtumenetlus on konventsiooni kaitsealas, siis laienevad sellele menetlusele kõik konventsioonis sätestatud põhiõigused, sh õigus vaikida ning mitte anda ütlusi enda vastu. Järelikult on maksumenetlus põhiseaduse §-i 22 kaitsealas. Käesolevas asjas ei ole küll alustatud paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses. Samas on osaühingu juhatuse liikmete suhtes alustatud kriminaalmenetlust teiste asjaolude suhtes, mis on seotud osaühingu tegevuse maksustamisega. EIK ei ole teinud kohtulahendit analoogiliste tehioludega asjas. Küll on aga EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Euroopa Inimõiguste Kohus on hiljutises kohtulahendis käsitlenud küsimust sellest, kas ja millisel määral peab menetlusosaline vastutama oma õigusliku valiku tagajärgede eest. Nii oli kohtuasjas Maksimov vs. Venemaa küsimuse all see, kas avaldaja, kes taotles kahjunõude hüvitamist teda rünnanud politseinikult kriminaalmenetluse käigus, minetas võimaluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu. EIK leidis osundatud kohtuotsuse p-s 69, et „ ... avaldaja oli teinud õigusliku valiku nõude esitamisel hr N.-i vastu ning peab seetõttu ka vastutama õiguslike tagajärgede eest ..." EIKi hinnangul seisnes vastutus selles, et isikult oli õiguspäraselt võetud võimalus alternatiivse kahjunõuete esitamiseks riigi vastu. Kaebaja palub seda põhimõtet kohaldada ka käesoleva asja lahendamisel. Vastustaja tegi õigusliku valiku kriminaalasja algatamisel osaühingu vastu maksuasjas. Seetõttu tuleb vastustajal ka eeldada, et kaebaja oma järgnevas suhtlemises maksuhalduriga võib kasutada oma põhiseaduslikku ja konventsioonist tulenevat õigust vaikida. Oma õigusliku valikuga minetas vastustaja õiguspärase ootuse sundida kaebajat edaspidi täitma kaasaaitamiskohustust. Eelnevast tulenevalt ja toetudes EIKi kohtupraktikale leiab kaebaja, et vaidlustatud korraldus kohustab teda täitma kaasaaitamiskohustust olukorras, kus tema suhtes kaasaaitamiskohustus ei kehti. Ilma korraldust tühistamata jätkub olukord, kus vastustaja võib soovi seda korraldust maksma panna ning seetõttu on kaebuse esitaja pidevas põhiõiguste riive olukorras. Kaebaja möönab, et korralduse tühistamise aluseks on selle imperatiivne iseloom. Juhul, kui vastustaja ei oleks kohustanud kaebuse esitajat informatsiooni esitama ja küsimustele vastama ning jätnud informatsiooni esitamise ja vastamise kaebuse esitaja otsustada, siis ei oleks tegemist kaebaja põhiõiguste riivega. Vastustaja seisukohad
10. Vastustaja peab kaebust alusetuks ja põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et 13.08.
11. a korraldus nr 12.2-3/5477-8 on seaduslik, põhjendatud 5 ega riku kaebuse esitaja õigusi ning selles esitatud seisukohad on piisavalt motiveeritud. Vastustaja arvates on vaidlustatud korraldus formaalselt ja materiaalselt õiguspärane ning palub jätta Rosneft Partners OÜ kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja märgib, et Rosneft Partners OÜ on maksukohustuslasena võtnud endale maksukorralduse seadusest ja muudest maksuseadustest tulenevaid kohustusi. Üheks nendest on maksumenetluses maksukohustuslasel ja kolmandal isikul lasuv kaasaaitamiskohustus. Sellest tulenevalt peab isik andma maksumenetluses selgitusi ning esitama tõendeid. Riigikohus on seisukohal, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema kontrollitav. Sellest tulenevalt peab isik maksuhalduri poolt määratud ajal vastama küsimustele, millele vastamine isikut ei süüstaks. Samuti peab isik esitama teda mittesüüstavad dokumendid.

§ 64

lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. See tähendab, et isik ei või tugineda

§ 64

lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele enne küsimuse kuulamist ning keelduda igasuguse teabe andmisest. Keeldudes teabe andmisest võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Maksuasjades on menetlusosaline kohustatud koguma tõendeid ka koormavate haldusaktidega lõppevate haldusmenetluste puhul. Maksukohustuslane ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel, järelikult peab maksukohustuslane koguma ja esitama tõendid ka siis, kui ta teab, et nende tõendite alusel fikseeritakse rahaline kohustus riigi ees. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Samuti on asutud 08.02.

1. a otsuses Murray vs. Ühendkuningriik (41/1994/488/570) seisukohale, et süüdistatava vaikimise (ütluste andmisest keeldumise) tõlgendamine tema kahjuks ei ole käsitatav konventsiooni art 6 rikkumisena. Tartu Ringkonnakohus leiab oma 26.05.
2. a otsuses haldusasjas nr 3-08-1090, et süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu 17.02.
3. a otsus haldusasjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (

§ 56, § 60 lg 1).

Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on maksukohustuslane kaasaaitamiskohustust rikkunud. EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (08.04.2004. a otsus asjas Weh vs Austria, p 46). Põhjendatud ei ole maksukohustuslase seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest

§ 64

lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Tartu Ringkonnakohus leiab oma 26.05.2009. a otsuses haldusasjas nr 308-1090, et

§ 64

lg 1 p-le 6 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. EIK on oma 08.04.2004. a otsuses asjas nr 38544/97 p-s 45 võtnud seisukoha, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest 6 järelduste tegemine (samas p 46). Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (samas p 56). Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele (nt kuludokumendid jne) ning seega ei välista see käesoleval juhul ka kaasaaitamiskohustust. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja põhistanud ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Pelgalt avaldus, et äriühingu juhatuse liikme vastu on algatatud kriminaalmenetlus, ei täida

§ 64

lg 1 p 6 eesmärki, kuna ei ole teada, et nimetatud kriminaalmenetlus oleks hõlmatud ka selle perioodiga, mille kohta maksuhaldur 13.08.2009. a korralduse on andnud. Kui nimetatud kriminaalmenetlus ei hõlma seda perioodi, siis ei ole ilmselgelt maksukohustuslasel alust teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, kuna pole alust põhistada ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Liiatigi on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajal poleks sellist kaitseabinõu võimalikus hilisemas või käimasolevas kriminaalmenetluses tarvis, kuna juba

§-s 161 sätestatu tagab isikutele karistusest osalise või täieliku vabastamise, kui ta täidab oma kaasaaitamiskohustust andmete esitamise näol. Vastustaja märgib, et tulenevalt kriminaal-ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest (KrMS § 61, VTMS § 2) ei oleks ühelgi kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile korralduse nr 12.2-3/5477-8 alusel esitataval tõendil hilisemas võimalikus või käimas olevas (ei tuvastuslikust ega tõlgenduslikust aspektist) süüteomenetluses siiski ette kindlaksmääratud jõudu. Ühtlasi leiab vastustaja, et kaebuse esitaja poolt kaebuses toodud seisukohad, mida ta põhjendab läbi

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatu vastuoluga

§-s 56 sätestatuga, on lähtuvalt kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-07) põhjendamatud, kuna prokuratuur ei saa maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Käesolevas olukorras on maksukohustuslane teabe andmisest ning dokumentide esitamisest keeldumisega tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudub võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldaks selgitada välja maksukohustusega seotud asjaolud. Kui maksuhaldur ei saa välja selgitada õiget maksukohustust, siis tähendaks see olukorda, kus maksukohustuslane saab kontrollimatult maksukohustust vältida, mis ei oleks aga kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõtte ning maksu olemusega ning ühtlasi oleks selline olukord vastuolus

§ 10lg-s 2 sätestatud maksuhalduri põhiülesannetega.

Seega ei saa seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmise nõudmine maksumenetluses olla käsitatav võimude omavolina. Maksude õige kogumine lähtudes ühetaolise maksustamise põhimõttest on ühtlasi oluline avalik huvi, kuna võimaldab riigil või kohalikul omavalitsusel täita avalik-õiguslikke ülesandeid (nt elanikkonnale osutatavad teenused nagu sotsiaalteenused, julgeolekuteenused jne). Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustajal võimalik käesolevas asjas teistsugust seisukohta võtta, vastasel korral saaks kahjustatud nii ühetaolise maksustamise põhimõte, kokkulepete keeld haldusmenetluses ning ühtlasi ei kattuks vastupidine seisukoht avalike huvidega. Kohtu põhjendused ja otsus 13. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohus on volitatud ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva või isiku vabadusi piirava õigusvastase haldusakti tühistamiseks. 7 Halduskohus on asjas kogutud tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et vaidlusalune korraldus (tl 20-21) ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, mille tõttu puudub alus korralduse tühistamiseks. Vaidlusalune korralduse andmise õiguslik alus tuleneb objektiivsest õigusest ja on sellega kooskõlas (

§ 60

lõige 1, lõike 4 punkt 3 ja

§ 62

lõige 1), kuna asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja ei ole vastustaja varasemat samasisulist nõuet täitnud.

1. Kaebuse põhistamiseks on kaebaja kohtule esitanud Rosneft Partners OÜ endise seadusliku esindaja Raivo Paala tunnistajana antud ütlused (tl 76 pöördel - 78, 119 - 120) ja Rosneft Partners OÜ esindajate poolt vastustaja ametnike teadmisel 08.07.2009.a tehtud helisalvestise, mida kaebaja seadusliku esindaja kinnitusel tehniliselt töödeldud ei ole, ja helisalvestisest kaebaja pool tehtud stenogrammi (tl 86-108, 115). Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud tõenditega ei ole tõendatud vaidlusaluse korralduse õigusvastasus ja korraldusega kaebaja õiguste rikkumine. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et käesolevas haldusasjas on keskseks küsimuseks kaasaaitamiskohustusega seonduv. Vaidlust ei saa olla selles, et vastustaja oli kohustatud käesoleva üksikjuhtumi kontrolli käigus koguma tõendeid, et tal oleks võimalik asjas tehtavat maksuotsust motiveerida. Üldteada olevaks asjaoluks on see, et maksumenetluses on tõendiks kõik asjas kogutud andmed, eelkõige aga maksukohustuslaselt saadud teave ja dokumendid. Vaidlust ei saa olla selles, et maksumenetluses eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui aga maksukohustuslane keeldub üldse tõendite esitamisest, siis ei saa see eeldus ka käesolevas vaidluses kehtida. Seetõttu on loogiline, et kui kaebaja esitas maksustamisperioodi
2. a aprill kohta käibedeklaratsiooni, siis pöördus vastustaja 09.06.2009.a korraldusega teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks kaebaja poole (

§-de 60 lõige 1 ja 62 lõige 1). Halduskohus on seisukohal, et kaebaja ei ole vastustajale maksumenetluses esitanud selliseid faktilisi asjaolusid, mis annaksid kaebajale aluse dokumentide üldse mitte esitamiseks. Kuna kaebaja ei esitanud ühtegi dokumenti, oli vastustaja igati õigustatud vaidlusaluses korralduses ka kaebajalt teabe nõudmiseks. Kehtivast objektiivsest õigusest ja kaebaja poolt osundatud EIK lahenditest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda vastustaja ametnikelt dokumentide esitamise ja teabe andmise korralduse täitmise faasis maksumenetluses EIK lahendite tõlgendamist. Kaebaja on vastustajal lasunud selgitamiskohustust seetõttu halduskohtu hinnangul tõlgendanud asjakohatult laiendavalt. Kaebajale on 18.06.2009.a (tl 83 - 84) ammendavalt ja halduskohtu hinnangul täiesti asjakohaselt selgitatud tema õigused maksumenetluse selles etapis. Vastustajal ei olnud kohustust veelkordselt enne vaidlusaluse 13.08.2009.a korralduse (tl 20-21) andmist kaebajale sama toimingu, mis kaebajal on varasemalt täitmata, raames uuesti õiguste selgitamiseks. Seega ei ole vastustaja eiranud selgitamiskohustust. Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja ametnikud on kaebaja suhtes tulenevalt 08.07.2009.a kohtumisest käitunud sõnamurdlikult. Vastustaja ametnike poolt kohtumise käigus antud kaebaja poolt salvestatud helisalvestise stenogrammis fikseeritud ütlustest (tl 107 pöördel) nähtub, et ametnikud on kaebaja poolt tõstatatud küsimuste osas lubanud konsulteerida pädevate ametnikega. Kuna kaebaja soovis selgitust EIK mitmete kohtulahendite tõlgendamise suhtes aspektist, kas kaebajal on õigus mittesüüstamise privileegi alusel keelduda teabe ja tõendite esitamisest, siis on vastustaja seisukoht arusaadav vaidlusalusest korraldusest. Halduskohtu hinnangul on vastustaja korralduses asunud sisuliselt õigele seisukohale, et kaebaja poolt 13.08.2009.a seisuga vastustajale esitatud argumendid ei andnud vastustajale õiguslikku alust loobuda vaidlusaluse korralduse andmisest, seega ei riku see korraldus kaebaja poolt toodud 8 motiividel kaebaja õigusi. 08.07.2009.a kaebaja helisalvestis ja selle stenogramm ja Raivo Paala poolt kohtuistungil antud ütlused ei tõenda vastustaja poolt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist selle menetlustoimingu raames. Halduskohus ei näe mingit alust aktsepteerida tunnistaja poolt esitatud hinnangulist arusaama kaebaja õigustest maksumenetluses. Tunnistaja ei ole halduskohtule avaldanud selliseid faktilisi asjaolusid, mis viitaks kaebaja õiguste rikkumisele maksumenetluses. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välistanud see käesoleval juhul ka kaebajal lasuvat kaasaaitamiskohustust. Taolist reservatsiooni ei tulene ka kaebaja poolt osundatud EIK lahenditest. PS § 22 lõike 2 eesmärgiks ei saa mingil juhul olla maksuotsuse tegemise alusetu edasilükkamine, mille tõttu ei saa vaidlusalune korraldus rikkuda ka kaebaja õigusi. Halduskohus nõustub selles osas täielikult vastustaja vastuväidetega kaebusele. Käesolevas maksumenetluses ei olnud kaebajal neil asjaoludel, mis ta avaldas vastustajale vaikimisprivileegi, vaid tal lasus kaasaaitamiskohustus (

§-d 56 ja 60 lõige 1). Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud ja seadnud ennast ise olukorda, mis viis vastustaja poolt tingimusliku maksuotsuse ( tl 116 - 119) tegemiseni. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega ka käesolevas kohtumenetluses põhistanud seda, et vaidlusaluses korralduses nõutud andmete esitamisel esineks oht tema õiguserikkumises süüdi tunnistamiseks. Kaebaja on ise valinud vaikimistaktika, milles ei saa ta esitada õiguslikku etteheidet vastustajale, kuna vastutaja ei ole halduskohtule esitatud tõendite pinnalt kaebaja õigusi maksumenetluses eiranud. Vastustajal lasuv uurimispõhimõte ei saa olla absoluutne, sest kui maksuotsuse tegemiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult kaebajale, siis võib nõutavate tõendite esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi kaebaja jaoks. Halduskohus leiab, et

§ 64

lõike 1 punktile 6 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud, s. t tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab eluliselt usutavalt põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Käesoleval juhul taolisi asjaolusid kaebaja vastustajale ja ka halduskohtule ei esitanud, mille tõttu ei ole vaidlusalune korraldus vastuolus nimetatud sättega. Kuna vastustaja ei ole kaebaja suhtes halduskohtule teadaolevalt kriminaalmenetlust alustanud, siis ei minetatud vastustaja õigust vaidlusaluse korralduse andmiseks, nagu leiab ekslikult kaebaja. Halduskohus on seisukohal, et vaidlusaluse korralduse andmisel ei ole vastustaja läinud vastuollu kaebaja poolt osundatud EIK lahendites väljendatud seisukohtadega. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätab halduskohus neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 alusel peaks kaebaja kandma vastustaja menetluskulud, kuna vastustaja ei ole vastavat taotlust esitanud jäävad poolt menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 9