) § 35 lg-te 43, 44, 5, 6, 7, § 37 p 2, § 40 lg 3, § 46 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel taksoveoloa nr BT0003757 ja selle alusel välja antud sõidukikaardid alates 05.05.2010 kehtetuks ning keeldus FIE Toomas Nõulikule sõidukikaartide väljastamisest. Käskkirja põhjenduste kohaselt selgus sõidukikaardi taotleja andmete kontrollimisel karistusregistrist, et teda on 3-10-1228 karistatud jõustunud otsusega 2010. a liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. T. Nõuliku sõidukikaarte kasutavaid taksojuhte on 2009. a karistatud 7 korda
Seega ei vasta FIE T. Nõulik vedude eest vastutava isiku heale mainele ning tema tegevuses esinevad tõsised puudused sõitjateveo korraldamises, töökorralduses ja liiklusohutuses. Tegevusloa andjal tuleb tagada taksoteenuse kasutajate kaitse mitteusaldusväärsete taksoteenuse osutajate eest. Seetõttu tuleb avalikku huvi liiklusohutuse ja
sätetest kinnipidavate taksoteenuse osutajate vastu pidada kaalukamaks T. Nõuliku erahuvist osutada taksoteenust. LS ja taksoteenuse valdkonda reguleerivate õigusaktide rikkumine on potentsiaalseks ohuks taksoteenust kasutavatele klientidele, kuna takso puhul on tegemist suurema ohu allikaga. 2. T. Nõulik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti 29.04.2010 käskkirja nr 1.-1/10/88 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. 1) Haldusakt rikub kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega (taksoteenuse osutamisega), on motiveerimata ja kaalutlusvigadega, selle andmisel on rikutud menetluskorda ja eiratud proportsionaalsuse põhimõtet. Käskkirjast ei selgu, kellele see on adresseeritud, selles pole mainitud, kellele taksoveoluba on väljastatud, millised konkreetsed sõidukikaardid on kehtetuks tunnistatud ning kellele need on väljastatud, seega on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 2 järgi tühise haldusaktiga. 2) Kaebaja sai vastustajalt kutse ilmuda 08.04.2010 transpordiametisse seletuse andmiseks seoses haldusmenetluse läbiviimisega, kuid kutses ei selgitatud, et menetlus on algatatud selleks, et kaaluda kaebajale väljastatud taksoveoloa ja sõidukikaartide tühistamist. Seda ei selgitatud ka kohtumisel transpordiametis. Kaebaja oli esitanud transpordiametile kokku 13 avaldust täiendavate sõidukikaartide saamiseks ning eeldas, et käimas on nimetatud taotluste alusel algatatud haldusmenetlus. Seega võeti kaebajalt õigus esitada enda kaitseks vastuväiteid ja põhjendusi. Samuti rikuti ärakuulamisõigust (HMS § 40) ja selgitamiskohustust (HMS § 36). 3) Vastustaja pole teostanud kaalutlusõigust. Piisav pole käskkirjas toodud seisukoht, et avalik huvi liiklusohutuse ja
sätetest kinnipidavate taksoteenuste osutajate vastu tuleb pidada kaalukamaks kaebaja erahuvist. Haldusaktist ei selgu, millistel kaalutlustel otsustas vastustaja taksoveoloa ja sõidukikaartide kehtetuks tunnistamise, mitte mõne muu
Vastustaja pole põhjendanud leebemate vahendite ebapiisavust. 4) Käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks välja selgitanud kaebajale kaasnevad võimalikud tagajärjed ning kaalunud neid teiste isikute huvidega. Kaebaja on sunnitud lõpetama töölepingud 54 töötajaga ning seda tõenäoliselt koondamise tõttu, mis toob kaasa suured rahalised väljaminekud koondamishüvitiste näol, mille kandmiseks puuduvad kaebajal rahalised vahendid. See tähendab kaebaja makseraskustesse sattumist või pankrotistumist. Lisaks toob see kaasa nende isikute töötuks jäämise. Kaebaja on tööülesannete täitmiseks sõlminud kaks kuni 2010. a oktoobri lõpuni kehtivat liisinglepingut, mille alusel on kohustatud igakuiselt tasuma 14 800 krooni liisingumakseid ning maksmata on veel ca 89 000 krooni. Samuti toob haldusakt kaasa töö ja sissetuleku kaotuse, mis raskendab pere, sh 4 alaealise lapse toimetulekut. 5) Käskkirjast ei nähtu, milline tähendus on antud kaebaja töötajate 7 rikkumisele, millest ükski polnud seotud liiklusohutusalaste rikkumistega (sõiduk oli porine, puudus taksoülevaatus, sõidukijuhil polnud kohapeal esitada sõidukikaarti, taksojuht esitas kontrollile kehtetu taksomeetri kohandamise tunnistuse, taksolt olid erasõitu tehes eemaldamata taksotunnused, takso plafoonil olid valed kirjed, sõiduauto oli kontrollimise ajal avariiline). Aasta jooksul 7 mitteolulise rikkumise toimumine suure hulga töötajate puhul on keskmisest madalam rikkumiste arv. Nendest 3 on toime pandud enam kui aasta enne haldusakti andmist ja ülejäänud enam kui 6 kuud enne haldusakti andmist. Kaebajale pole seoses tööülesannete täitmisega määratud ühtegi 2
järgi peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele, st et teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase 3 aasta jooksul üle 2 korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või
-s ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab § 37 nõuetele (lg 43). Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks lg-s 43 sätestatule vastab § 37 nõuetele (lg 44). Tegevusloa andjal on õigus loa kehtivusaja jooksul vajaduse korral kontrollida tegevusloa omaniku vastavust selle paragrahvi nõuetele ning loa omanik peab sellist kontrolli võimaldama (lg 6). Tegevusloa andja on kohustatud kontrollima karistusregistrist tegevusloa omaniku vastavust § 35 lg-s 43 ja §-s 37 sätestatud nõuetele tegevusloa kehtivuse ajal vähemalt kord aastas (lg 7). Kaebaja töötajate kontrollimisel 2009. a fikseeriti 7 rikkumist, mille eest karistati taksojuhte
Seega ei vastanud kaebaja vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajal
lg 43 nõudele.
2)
lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib tegevusloa andja teha loa omanikule puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või tegevusloa või selle alusel antava sõidukikaardi kindlaksmääratud ajaks peatada või tunnistada kehtetuks, kui loa omaniku tegevuses ilmnevad § 41 lg 1 p-des 1–5 nimetatud asjaolud või loa omanik ei täida ametialases tegevuses LS või
või nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõudeid.
lg 1 p 2 sätestab, et tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta § 35 nõuetele. Osundatud sätted võimaldavad tegevusloa andjale kaalutlusõigust, otsustamaks tegevusloa ja sõidukikaartide kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise põhjendatuse üle. Vaidlustatud käskkirjas on esitatud põhjused, millest tulenevalt peeti vajalikuks tunnistada kehtetuks kaebaja taksoveoluba ja selle alusel välja antud sõidukikaardid ning kaalutlusvigu haldusaktist ei nähtu. Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud. Kohaldatud meede on eesmärki silmas pidades sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Põhiseaduse § 29 lg-s 1 toodud õiguse näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mille kasutamist võib seadus piirata igal mõistlikul põhjusel tingimusel, et piirangul on legitiimne eesmärk ning see on proportsionaalne. Sellised piirangud võivad tuleneda nt vajadusest kaitsta tarbijate huve, vältides ebausaldusväärsete või kvalifitseerimata isikute tegutsemist vastaval tegevus- või kutsealal. Avariitunnustega, poriste, tehnoülevaatust läbimata, kontrollimata taksomeetriga ja sõidukikaardita sõidukitega taksoteenuse osutamine, hinnakirja ja taksoplafooni kasutuseeskirjade rikkumine kahjustab kahtlemata selle teenuse tarbijate huve ning avaldab ettevõtte usaldusväärsusele negatiivset mõju. Taksojuhtidele erinõuete seadmine on vajalik klientide turvalisuse tagamiseks, vastasel juhul satuksid ohtu taksoveoteenuse kasutajate turvalisus ja kogu vastava ühistranspordiliigi usaldusväärsus. Avalik huvi, mis seisneb vajaduses tagada taksoveoteenuse osutamine üksnes seaduse nõuetele vastavate isikute poolt, on kaalukam kaebaja huvist jätkata majandustegevust taksoveoteenuse alal. 3) Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud. Alusetu on kaebaja väide, et käskkirjast ei selgu, kellele see on adresseeritud. Haldusakti resolutsioonist nähtub, et sellega tunnistati kehtetuks taksoveoluba nr BT0003757 ja selle alusel välja antud sõidukikaardid alates 05.05.2010, keelduti sõidukikaartide väljastamisest FIE-le Toomas Nõulik ning käskkiri tuli teha teatavaks FIE-le Toomas Nõulik. Lisaks käsitletakse käskkirja tekstis pikalt ja põhjalikult kaebaja vastavust
nõuetele. Nii haldusakti resolutsioonist kui tekstist on mõistlikule isikule üheselt arusaadav selle adressaat. Käskkirjas pole küll otsesõnu märgitud, kellele taksoveoluba on väljastatud, kuid tekstist lähtudes on ilmselge, et selleks on kaebaja. Alusetu on ka kaebaja nõudmine, et haldusaktis peaks olema loetletud, millised konkreetsed sõidukikaardid on kehtetuks tunnistatud ning kellele need on väljastatud. Kuna sõidukikaardid väljastatakse konkreetse taksoveloa alusel, mille number on märgitud käskkirja resolutsiooni p-s 1, on sõidukikaardid selle järgi identifitseeritavad. Kellele need kaardid väljastatud on, ei oma tähtsust. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited sõidukikaartide alusel töötavate taksojuhtide õiguste rikkumisest, sest isik saab kaebusega halduskohtusse pöörduda ainult enda õiguste kaitseks. 4) Kaebajale anti HMS § 40 lg 1 alusel võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ning kaebaja on seda oma 14.04.2010 seletuskirjas ka teinud. Kuna kohustus teostada järelevalvet tegevusloa omaniku hea maine üle tuleneb seadusest (
nõudeid ja seega teadma, et tema vastavust hea maine nõudele kindlasti vähemalt korra aastas kontrollitakse. Samuti pidi kaebaja olema teadlik, et omades LS § 7419 lg 1 järgi üht kehtivat karistust, võivad sellele järgneda
Kaebaja kinnitas 08.04.2010 seletuses, et oli teadlik tema suhtes algatatud haldusmenetlusest. Vaidlustatud käskkiri ei võta kaebajalt võimalust töötada mõnes muus ametis või taksojuhina mõnes teises ettevõttes ning sel viisil pidada ülal oma peret. Kaebaja poolt esindajale tasutud õigusabikulud summas 12 000 krooni ei anna tunnistust kaebaja majanduslikust kitsikusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. T. Nõulik palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. 1) Kaebaja ärakuulamisõigust on rikutud, sest talle ei selgitatud haldusmenetluse algatamise alust. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on peamised põhjused. Riigikohus on rõhutanud ärakuulamise erilist olulisust ning pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks, eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (Riigikohtu 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003 otsus nr 3-3-1-70-03). Samuti on Riigikohus pidanud ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06 ja 10.12.2010 otsus nr 3-3-1-72-10). 2) Kaebaja töötajate rikkumised ei olnud suured. Avariitunnuseks pidas ametnik silmaga vaevu nähtavat paremapoolse ukse küljes olevat kerget lohku, kusjuures töötaja suundus sel hetkel remonditöökotta ning oli peatunud korraks kioski ees. Taksotunnused olid eemaldata, sest need on kleebitud sõiduki külge ning nende eemaldamine oleks kulukas ja mõttetu. Kontrollimata taksomeetriga (aegunud adapteerimistunnistus) sõit ei ole kliendi kui lõpptarbija jaoks olulise tähtsusega, kuna taksomeeter ei hakka võtma rohkem raha, kui tunnistus on aegunud. Tegemist oli inimliku eksimusega, mis võib juhtuda igaühega. Teiste rikkumiste puhul oli möödunud väga pikk aeg. Kaebaja sai neist rikkumistest teada alles haldusmenetluse algatamisel, väärteomenetleja ei ole kaebajat kui tööandjat neist rikkumistest teavitanud, samuti puudub kaebajal endal võimalus sellist teavet kusagilt hankida.
lg 43 ei sea taksoveoloa omaniku head mainet sõltuvusse tema töötajate rikkumistest. 3) Vastustaja oleks pidanud arvestama kaalutlusotsuse tegemisel kaebaja liiklusrikkumise asjaolusid, samuti kaebaja eelnevat eeskujulikku käitumist taksojuhina. Väärteokorras karistamise fakt ei tähenda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu karistatu isikuomadusi. Puudub mõistlik alus arvata, et isik, keda transpordiamet on enne usaldanud taksojuhina tegutsema, muutuks ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et teda on väärteokorras karistatud. 4) Kaebaja oli teadlik tema väärteoga kaasnevatest tagajärgedest, kuid ei nõustu talle kohaldatud rangeima meetmega. Vaidlustatud haldusakt on kaebajale äärmiselt koormav, kuna seab 5 aastaks piirangud elukutse ja töökoha valikule ning vabadusele tegeleda ettevõtlusega. Vastustaja oleks pidanud arvestama, et kaebajal puudusid enne kehtivad karistused, seega saanuks teha ka ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks. 5
lg 4 kohaselt kohaldatakse samas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
, mis käsitleb tegevusloa kehtetuks tunnistamist, ei näe kaalutlusõiguse teostamise kohta ette haldusmenetluse seaduse § 64 lg-st 3 erinevat regulatsiooni. Seega tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada muu hulgas haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel on haldusorganil lai diskretsiooniruum ning tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks ei piisa üksnes
Käskkirjas kasutatud trafaretsed väljendid avaliku huvi põhjendamiseks - taksoteenuse kasutajate kaitse mitteusaldusväärsete taksoteenuse osutajate eest – ei veena kohut, et sisulist kaalumist haldusorgani poolt üldse läbi viidi. Käesoleval juhul tulnuks tõsiselt kaaluda, kas tuvastatud rikkumiste laad, toimepanemise aeg ja asjaolud on sellised, et kaebajale taksoveo korraldamist enam usaldada ei saa. 10. Kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olid muu hulgas tema töötajate – ühissõidukijuhtide - väärteod.
lg 1 p 4, millele
lg 1 p 1 tegevusloa kehtetuks tunnistamise võimaliku alusena viitab, alusel saab tegevusloa andmisest keeldumisel arvesse võtta ühissõidukijuhi poolt toime pandud väärtegusid, mille eest määratud karistusest on möödunud vähem kui 12 kuud. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et käskkirja andmise hetkeks 29.04.2010 olid käskkirjas rikkumistena arvestatud väärtegudest viie osas möödunud enam kui 12 kuud. Seega ei võinud neid enam taksoveoloa kehtetuks tunnistamisel või sõidukikaartide väljastamisest keeldumisel arvestada, mis omakorda tähendab, et kaalutlusotsuse tegemisel on aluseks võetud asjassepuutumatud kaalutlused.
lg 1 p 2 lubab tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui loa omanik või tema juures töölepingu või muul lepingulisel alusel töötav ühissõidukijuht ei täida ametialases tegevuses teeseaduse, töö- ja puhkeaja seaduse, liiklusseaduse või käesoleva seaduse või nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõudeid, kuid ka selle sätte järgi ei saa tegevusloa kehtetuks tunnistamisel võtta arvesse aegunud väärtegusid. Lisaks eeltoodule pole selle sätte all ilmselt peetud silmas väärtegude toimepanemist, sest tegevusloa omanikuga lepingulises suhtes olevate ühissõidukijuhtide poolt toimepandud väärtegude arvestamiseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisel on eraldi regulatsioon, nagu käesoleva punkti alguses viidatud (
lg 1 p 1 teeb viite
lg 1 p-le 4 ning
lg 1 p-s 5 viidatakse üksnes
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.