KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1234 Haldusasi K.K. ja Ü.K. kaebused

§ 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT JA SELLE ALUSEKS OLNUD ASJAOLUD

1. Harju maavanema
2. märtsi 2009 korraldusega nr 662-k anti munitsipaalomandisse 16 171 m2 suurune maa asukohaga Tallinna linn Kesklinna linnaosa Joa tänav // Kadri tee// Kuristiku tänav // Oru tänav. Korralduse kohaselt on munitsipaalomandisse antava maa sihtotstarbeks transpordimaa ning kasutusotstarbeks tänavarajatiste teenindusmaa. Eelnimetatud korraldusega 1 munitsipaalomandisse antud maa ulatub ka õigusvastaselt võõrandatud maale (endine kinnistu nr 3581 üldpinnaga 5880 m2), mille suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud K.K. ja Ü.K.. Nimetatud isikutele on endise kinnistu nr 3581 maast tagastatud Tallinna Linnavalitsuse
3. oktoobri 2002 korraldusega nr 2515-k 1024 m2 elamumaad ning Tallinna Linnavalitsuse
4. septembri 2006 korraldusega nr 1827-k 796 m2 sihtotstarbeta maad. Tallinna Linnavalitsuse
5. mai 2009 korraldusega nr 755-k jäeti tagastamata endise kinnistu nr 3581 maa 252 m2 ulatuses, kusjuures maa tagastamata jätmise alusena on viidatud ka Harju maavanema
6. märtsi 2009 korraldusele nr 662-k. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
7. K.K. ja Ü.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Harju maavanema
8. märtsi 2009 korralduse nr 662-k tühistamist. Kaebuse esitajad selgitavad, et korraldusega munitsipaalomandisse antud maa-ala, mis asub endisel kinnistul nr 3581, on Oru tänavalt algav kvartalisisene juurdepääsutee Oru tn 15, 17 ja 17a kinnistuteni. Kaebuse esitajad viitavad aga sellele, et
9. aastal on Tallinna Kommunaalamet teatanud Tallinna Maa-ametile, et kõnealune juurdepääsutee ei ole ehitatud linna eelarvelistest vahenditest ega ole Tallinna Kommunaalameti bilansiline vara. Kaebuse esitajate hinnangul on maavanema
10. märtsi 2009 korraldus nr 662-k õigusvastane, kuna vaidlusaluse juurdepääsutee näol on tegemist maareformi seaduse (MRS) § 6 lõikes 31 nimetatud teega, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ja mis pole seega rajatis MRS tähenduses. Kaebuse esitajad rõhutavad, et liiatigi ei ole vaidlusalune juurdepääsutee Tallinna linna omandis, kuna juurdepässutee ei kuulu Oru tänava teerajatiste hulka. Ka märgivad kaebuse esitajad, et Tallinna Linnavolikogu
11. märtsi 1994 otsusest, kus on fikseeritud munitsipaalomandisse taotletava Tallinna teede ja tänavate aluse maa-ala pindala, ei nähtu, et munitsipaalomandisse oleks vaja taotleda vaidlusalust juurdepääsuteed. Eelnevaga on Tallinna Linnavalitsus maa munitsipaalomandisse taotlemisel ületanud linnavolikogu poolt antud volitusi ning rikkunud Vabariigi Valitsuse
12. juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lõiget
13. Maavanem on aga jätnud kontrollimata, kas maa munitsipaalomandisse andmise alused tegelikult esinevad või mitte.
14. Kohtule
15. septembril 2009 esitatud täiendavaas seisukohas leiavad kaebuse esitajad, et maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ei saa asjakohaseks pidada viiteid maakorraldusseadusele ja asjaõiguse printsiipidele. Kaebuse esitajate hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnistaks, et juurdepääsutee on Tallinna linna omandis või et Tallinna linn oleks selle rajanud. Seejuures viitavad kaebuse esitajad Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-94-06 punktile
17. Veel toovad kaebuse esitajad välja, e vaidlusaluse juurdepääsutee Oru tn 17 kinnistuga külgneval 36 m2 suurusega osal ei saanud kuni aastani 2002 olla teed, kuna see alal kuulus Oru tn 17 krundi hulka ning see eraldati sellest endise kinnistu 3581 maa osalisel tagastamisel seoses uue maaüksuse Oru tn 17a moodustamisega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
18. Harju maavanem peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Maavanem selgitab, et Tallinna Maa-amet esitas
19. jaanuaril 2009 taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, kinnitades, et kõik taotletaval maaüksusel asuvad ehitised kuuluvad Tallinna linnale ning on Tallinna Kommunaalameti valitsemisel ja bilansis. Vastustaja väitel kinnitab seda ka
20. detsembri 2004 väljavõte teeregistrist. Samuti viitab maavanem Tallinna Linnavaraameti
21. juuni 2009 kirjale, milles selgitatakse, et Tallinna Kommunaalameti
22. mai 2003 kirjas toodud seisukoht Oru tänava kinnistute 15, 17 ja 17A juurdepääsutee kuuluvuse osas on ebatäpne. 2 KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
23. Tallinna Linn peab kaebust samuti põhjendamatuks ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt selgitab kolmas isik, et Tallinna Linnavalitsuse
24. mai 2008 korraldusega nr 928-k määrati Joa tänaval, Kadri teel, Kuristiku tänaval ja Oru tänaval Tallinna linna omandis olevate tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajalik munitsipaalomandisse taotletav maa ja selle sihtotstarve, kusjuures kõnealuse korralduse on K.K. ja Ü.K. halduskohtus vaidlustanud, ent jõustunud kohtuotsust asjas seni ei ole.
25. Samuti viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-06-626, kus leiti, et endisel kinnistul nr 3581 asuvat juurdepääsuriba kinnistutele Oru tn 15, 17 ja 17a ei ole võimalik eraldi üksusena tagastada, kuna lähtuvalt maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 peab olema iga kinnistu juurde tagatud juurdepääsutee. Kolmas isik leiab, et vaidlusaluse juurdepääsutee kaebuse esitajatele tagastamise võimalikkuse osas on eelnimetatud kohtulahendis juba seisukoht võetud. Ka viitab kolmas isik maakorraldusseaduse § 5 lõikele 2, mille kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel lähtuda ka kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamisest. Samuti märgib vastustaja, et Tallinna Kommunaalameti
26. detsembri 2004 kirja nr 5-12/3075 kohaselt on Joa tänava, Kadri tee, Kuristiku tänava ja Oru tänava teemaadel asuvad teerajatised Tallinna Kommunaalameti bilansis ja valitsemisel ja nende omandamise aluseks on
27. jaanuari 1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akt nr 20/005 ja Tallinna Linnavalitsuse
28. juuni 1997 korraldus nr 1834-k.
29. Kolmas isik viitab ka teeseaduse §-dele 2 ja 3 ning Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-194-06 ja 3-3-1-42-05, leides et teed kui rajatist, ei saa käsitleda rajatisena, mis võimaldab munitsipaalomandusse kuuluva tee aluse maa tagastamist eraomanikule.
30. Viimaks märgib kolmas isik, et maavanema korralduse tühistamine tooks kaasa kaebuse esitaja õiguste suurenemist ega vähendamist ning seetõttu ei saa see kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi rikkuda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
31. Hinnanud menetlusosaliste seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et K.K. ja Ü.K. kaebused on põhjendatud ja tulevad rahuldada osaliselt. Maavanema otsus vaidlusaluse sissesõidutee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmise osas on faktiliselt põhjendamata ning maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalidest ei nähtu, et maavanem oleks tegelikult kontrollinud vaidlusalusel maal asuvate teerajatiste kuuluvust.
32. Käesolevas asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et Harju maavanema
33. märtsi 2009 korraldusega nr 662-k Tallinna linna munitsipaalomandisse antud maa hõlmab ka Oru tänavaga kirde suunast ristuvat kitsast maariba, mis piirneb Oru tn 19, Oru tn 13, Oru tn 15, Oru tn 17, Oru tn 17a ning Kuristiku 8 kinnistutega (Edaspidi vaidlusalune maariba). Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et eelnimetatud maariba kuulus õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr K-3581 koosseisu ega ka selles, et kaebuse esitajatel on 2072/5880 suuruses mõttelises osas endise kinnistu nr K-3581 maa tagastamise nõudeõigus. Vaidlust pole ka selles, et käesolevaks ajaks on kaebuse esitajatele tagastatud kokku 1820 m2 endise kinnistu nr K-3581 maast. Vaidlus on menetlusosaliste vahel aga eelkõige selles, kas vaidlusalusel maaribal asub rajatisi maareformi seaduse mõistes ning kui asub, siis kas need kuuluvad Tallinna linnale ning kas on alust nende aluse ja teenindamiseks vajaliku maa andmiseks Tallinna linna munitsipaalomandisse. 3
34. Kohus ei nõustu esmalt kolmanda isiku seisukohaga, et vaidlusalune maavanema korraldus ei saa kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi rikkuda. Tallinna Linnavalitsuse
35. mai 2009 korraldusest nr 755-k (tl. 5) nähtuvalt on vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmine olnud üheks kaebuse esitajatele endise kinnistu nr K-3581 maa osalise (252 m2 ulatuses) mittetagastamise aluseks. Maavanema
36. märtsi 2009 korralduse tühistamise korral langeks see maa mittetagastamise alus ära. Seda, kas kaebuse esitajatele 252m2 suuruse endise kinnistu nr K3581 osa mittetagastamiseks võib olla ka muid aluseid, ei saa kohus käesoleva menetluse raames kontrollida, ent kuivõrd maa mittetagastamise ühe alusena on välja toodud just maa munitsipaalomandisse andmine, tuleb asuda seisukohale, et maavanema vastavasisuline korraldus puudutab kaebuse esitajate õigusi ning seega on kaebuse esitajatel kaebeõigus. Samas märgib kohus, et kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi saab vaidlusalune maavanema korraldus puudutada üksnes osas, milles see puudutab vaidlusalust maariba, mitte aga suuremas ulatuses. Seetõttu ei kontrolli kohus maavanema korraldusega ülejäänud maa munitsipaalomandisse andmise õiguspärasust.
37. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et vaidlusalusel juurdepääsuteel ei asu rajatisi. Poolte vahel ei ole faktivaidlust selles, et vaidlusalusel maaribal on kõvakattega tee. Selline tee on üldjuhul käsitatav ehitisena ehitusseaduse mõistes. Maareformi seaduse § 6 lg 31 kohaselt ei ole selle seaduse tähenduses rajatisteks teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Kohtu hinnangul ei saa teed selle sätte kohaselt ehitiseks lugeda juhul kui tema ainus funktsioon on tagastatava maa otstarbekohane kasutamine. Käesoleval juhul nähtub vaidlusaluse maavanema korraldusele lisatud plaanilt, et vaidlusalusel maaribal paiknev tee ei ole mõeldud üksnes tagastatava maa otstarbekohaseks kasutamiseks. Kõnealuse tee kaudu on tagatud juurdepääs ka näiteks Oru tn 15 kinnistule, mis arusaadavalt ei ole mitte tagastatav maa, vaid mis, jäädes küll endise kinnistu nr K-3581 piiridesse, on ostueesõigusega erastatud Tallinna Linnavalitsuse
38. veebruari 2004 korraldusega nr 191-k. Samuti on usutav, et vaidlusaluse maariba kaudu toimub praktikas juurdepääs Oru tn 19 kinnistule, mis ilmselt siiski oleks võimalik lahendada ka muul moel. Seega ei ole alust väita, et vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmine oleks MRS § 6 lg 31 kohaselt põhimõtteliselt välistatud.
39. Vaidlusaluses korralduses on maa munitsipaalomandisse andmise õigusliku alusena märgitud MRS § 28 lg 1 p
40. Selle sättes nähakse ette munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maa andmine munitsipaalomandisse. Niisiis on sel alusel maa munitsipaalomandisse andmise eelduseks selle maaga seotud munitsipaalomandis olevate hoonete või rajatiste olemasolu. Seda, kas konkreetsel maatükil mingisuguseid hooned või rajatised tegelikult asuvad või kas maa on nende teenindamiseks vajalik, samuti seda, kas need hooned või rajatised on kohaliku omavalitsuse omandis, peab maavanem maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel kontrollima ning koguma neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Maavanema otsus maa munitsipaalomandisse andmise kohta on haldusakt, mis peab haldusmenetluse seaduse § 56 kohaselt olema põhjendatud selliselt, et selles on välja toodud vastava otsustuse tegemise aluseks olnud faktilised ja õiguslikud põhjendused. Õiguslikest põhjendustest peab selgelt nähtuma, millistele õigusnormidele on otsustus rajatud, faktilises põhjenduses seevastu peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise, kusjuures oluline on ka faktilise ja õigusliku põhjenduse omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Käesoleval juhul leiab kohus, et Harju maavanema korraldus on faktilist põhjendamata ega veena selles, et vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmiseks esineb tegelikult MRS § 28 lg 1 punktis 1 sätestatud alus. 4
41. Kohus leidis eespool, et vaidlusalusel maaribal asuvat kattega teed tuleb käsitada rajatisena. Vaidlus on aga selles, kas kõnealune rajatis on Tallinna linna omandis. Kohus leiab, et maavanem ei ole Tallinna linna omandiõigust vaidlusalusel maaribal paiknevale teele tuvastanud. Vaidlustatud korralduses ei ole seejuures mistahes viiteid tõenditele, millele tuginedes oleks maavanem asunud seisukohale, et tegemist on linna omandis oleva rajatisega. Arusaadavalt on maavanem lähtunud aga Tallinna Maa-ameti poolt
42. jaanuaril 2009 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlusest ning maa munitsipaalomandisse andmise toimiku materjalidest. Maavanema poolt kohtule esitatud kirjalikust seisukohast nähtub, et oluliseks tõendiks rajatise omandiõiguse tuvastamisel on olnud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esitatud kinnitus, et maal asuvad rajatised on Tallinna linna omandis. Kohtu hinnangul ei ole selline paljasõnaline kinnitus aga piisav. Seejuures leiab kohus, et kuigi Vabariigi Valitsuse
43. juuni 2006 määruses nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ ei sätestata kohaliku omavalitsuse kohustust esitada maa munitsipaalomandisse taotlemisel tõendeid ehitiste omandiõiguse kohta, ei tähenda see, et maavanem võikski lähtuda üksnes taotluses esitatud kinnitusest. Kuna ehitiste omandiõigus on MRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse andmise aluseks, peab maavanem selle aluse olemasolu igal juhul kontrollima. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 7 lg 1 teise lause kohaselt on maavanemal taotluse läbivaatamise ajal õigus nõuda maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Maa munitsipaalomandisse andmine on sisuline haldusotsustus, mitte formaalne registreerimistoiming, milleks see muutuks juhul, kui maavanema pädevus piirdukski üksnes kontrolliga selle üle, kas kohaliku omavalitsuse taotlus vastab formaalselt maa munitsipaalomandisse andmise korra §-s 6 sätestatud nõuetele.
44. Vastustaja on kohtule esitanud ka koopiad A.V.i individuaalelamu juurdeehituse projektist ja Eesti Kunstifondi projektide läbivaatamise komisjoni protokollist (tl. 47). Seda, kuidas kõnealused dokumendid peaksid tõendama tee kuulumist Tallinna linnale, ei nähtu ei vaidlustatud korraldusest ega ka kohtule esitatud seisukohast, ega ka mitte Tallinna Kommunaalameti
45. juuni 2009 kirjast Tallinna Linnavaraametile (tl. 46 pöördel).
46. Taotluses on Tallinna Maa-amet esitanud ka viited
47. jaanuaril 2009 koostatud riigi vara munitsipaalomandisse üleandmise aktile nr 20/005 ja Tallinna Linnavalitsuse
48. juuni 1997 korraldusele nr 1834-k. Nimetatud dokumendid sisalduvad ka maa munitsipaalomandisse andmise toimikus, mille ärakirja on maavanem esitanud ka kohtule. Kohtu hinnangul ei nähtu aga ei kõnealusest riigivara munitsipaalomandusse üleandmise aktist (tl. 30) ega ka linnavalitusse korraldusest (tl. 31 pöördel), et konkreetselt vaidlusalusel maaribal paiknev tee oleks Tallinna linna omandis. Mistahes kaardi- ega plaanimaterjali, millest nähtuks, millised rajatised on aktiga Tallinna linna omandisse antud, maa munitsipaalomandisse andmise toimikus ei sisaldu.
49. Haldusasjas nr 3-3-1-94-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Asumaks seisukohale, et vaidlusalusel maaribal paiknev tee on Tallinna linna omandis, pidanuks maavanem enne maa munitsipaalomandisse andmist välja selgitama, kas vaidlusaluse tee on rajanud Tallinna linn või mõni tema õiguseellane või kui mitte, siis millisel alusel on Tallinna linn selle tee enda omandisse saanud. Nagu kohus eelpool märkis, et nähtu Tallinna Maa-ameti esitatud taotluses viidatud materjalidest, et need puudutaksid ka konkreetset vaidlusalust teed. Eelviidatud otsuses märkis Riigikohus samuti, et tee omaniku kohta tehtud kanne teeregistris ei ole piisav tee omandiõiguse tõendamiseks, kuivõrd teeregistri andmed on informatiivse, mitte õigustloova tähendusega. Kohus leiab, et tee kui rajatise paiknemine kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ei luba eeldada, et tegemist on kohalikule omavalitsusele kuuluva rajatisega. Eelviidatud otsuses nr 3-3-1-94-06 märkis Riigikohus samuti, et kohaliku omavalitsuse omand teele ei saa tekkida pikaajalise avaliku kasutamise tulemusena, 5 samuti on Riigikohus juba otsuses nr 3-3-1-42-05 märkinud, et tee omandamine peremehetu rajatise hõivamise kaudu ei ole võimalik. Otsuses nr 3-3-1-94-06 leidis Riigikohus samuti, et tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks MRS tähenduses. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuniks ei ole tõendatud, et mingisugune konkreetne tee kui rajatis on kohaliku omavalitsuse omandis, ei ole alust selle tee aluse või selle teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks ning sellise tee olemasolu iseenesest ei sa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist omandireformi õigustatud subjektidele.
50. Kohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et sisuliselt on kohus juba haldusasjas 3-06-626 andnud õigusliku hinnangu vaidlusaluse maariba või selle osa tagastamise võimalikkuse osas. Haldusasjas 3-06-626 vaieldi eeskätt selle üle, kas Tallinna Linnavalitsus toimis õiguspäraselt, tagastades kaebuse esitajatele taotletust vähem maad. Ringkonnakohus leidis selles asjas tehtud otsuses, et maa tagastamist ja maa tagastamata jätmist ei pea otsustama ühel ajal ning viitas asjaolule, et vaidlusalust maariba ei kavatse Tallinna Linnavalitsus kaebuse esitajatele tagastada, vaid soovib seda saada munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus ei saanuks mistahes moel eelviidatud otsuses võtta seisukohta küsimuses, kas vaidlusalune maa üldse saab kuuluda munitsipaalomandisse andmisele või kas maavanema tulevikus tehtav vastavasisuline otsus on õiguspärane või mitte. Kohus leiab, et ringkonnakohtu lahendis esitatud seisukoht on õige üksnes eeldusel, et maa antakse munitsipaalomandisse, mis polnud ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks veel otsustatud.
51. Kohtu hinnangul ei saa asjakohaseks pidada kolmanda isiku väiteid selle kohta, et vaidlusalust maariba ei ole võimalik kaebuse esitajatele tagastada maakorralduslikel põhjustel. Sellised põhjused võivad iseenesest esineda, ent need ei saa olla mistahes moel aluseks maa munitsipaalomandisse andmisel MRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Seega iseenesest on võimalik, et vaidlusaluse maariba mittetagastamiseks kaebuse esitajatele esineb ka muid aluseid. Ka MRS § 6 lõikes 1 nähakse ette tagastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine lähtudes maakorralduse nõuetest ning maa tagastamise või mittetagastamise otsustamisel tuleb kahtlemata arvestada ka sellega, et maakorralduslikult peab olema tagatud juurdepääs Oru 13, Oru 19 ja Oru 15 kinnistutele, mis vaidlusaluse maaribaga samuti piirnevad ning kus maaomand on tekkinud ostueesõigusega erastamise kaudu. Eelnev ei saa olla aga aluseks maa munitsipaalomandisse andmiseks MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ega tekita Tallinna linnale omandit vaidlusalusele maaribale rajatud teele. Samas ei ole välistatud seegi, et vaidlusaluse maariba munitsipaalomandisse andmiseks võib esineda ka mõni muu alus peale MRS § 28 lg 1 p 1, ent selliste aluste olemasolu saab kontrollima esmalt maavanem, kui vastav taotlus talle esitatakse. MENETLUSKULUD 34.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleks menetluskulud jätta vastustaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega ka menetluskulude nimekirja. Seetõttu ei ole alust vastustajalt tema kasuks menetluskulude väljamõistmiseks ning iga menetlusosalise kulud jäävad menetlusosalise enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik 6 TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.12.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.09.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-1234 osas, milles kaebused Harju maavanema 12.03.2009 korralduse nr 662-k tühistamise nõudes rahuldati. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta K.K. ja Ü.K. kaebused tervikuna rahuldamata. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Mõista Tallinna linna kasuks K.K.lt välja menetluskulu 125 (ükssada kakskümmend viis) ja Ü.K.lt 125 (ükssada kakskümmend viis) krooni. 7