3-09-509 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 05. november 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-09-509 Hald

§ 15

lg 2 toetab kasutuses oleva elamu võõrandamist, kuid sealjuures ei pea isiku eeldatav tahe olema suunatud uue eluaseme soetamisele. Remonttööde teostamist enne eluaseme müüki, et tõsta selle turuväärtust, ei saa vaadelda ettevõtlusena ainuüksi seetõttu, et selle eesmärgiks oli võimaliku saadava tulu tõstmine. Maksuotsuses tehtud lõppjäreldus on üllatuslik ja ei tugine maksuhalduri poolt esile toodud tõenditele. Maksuhalduri seisukoht kaebaja peamise elukoha määramise osas ei ole järjepidev ja on vastuoluline. On selgusetu millistel asjaoludel on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja elukoht kinnisasja võõrandamisel oli Vormsi vald, kuna sellele ei viita mitte ükski tõend. Kaebaja on maksumenetluses selgitanud, millistel põhjustel on tuludeklaratsioonis kaebaja oma elukohana märkinud Vormsi valla, tegemist oli formaalse tähendusega ning seotud püügiõiguse saamisega. Elamist T 31-1 asuvas korteris on maksuhaldur tuvastanud majaelanike küsitlemisega, kuid ükski majaelanik ei välistanud kaebaja elamist mujal korterites. Majas alustati 2004 II pooles kapitaalremondiga ning majaelanikud pidid korterid vabastama. Seega ei omanud majaelanikud täpset ülevaadet selle kohta, milliseid ruume kaebaja kasutas. Maksuhaldur on rikkunud uurimiskohustust. Ei ole uuritud seda, millises ulatuses on tõendatud kaebaja elamine T 31 asuvas elamus. Kaebaja nimetas maksuhaldurile isikud, kes võiksid anda teavet tema elamise kohta T 31. Kuid maksuhaldur neid ei küsitlenud. Võõrandatud kinnisasja oluliseks osaks oli elamu. Maksuhaldur ei kontrollinud, kas elamu ümberehitamisel muutus ühepereelamu korterelamuks. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et sundüürnike kasutuses oli maja II korrus, I korrus ja aiamaja olid vabad. Enne korteriomandite võõrandamist vabastati kõik korterid sundüürnike poolt. Remondi ajal kasutas kaebaja elamiseks neid ruume, kus remonti ei tehtud. Oluline pole ka see, et peale renoveerimist jagati elamu korteriomanditeks ja need võõrandati. Uurimata on jäänud remontööde tegemine ja selle ulatus. Kaebaja ei kogunud elamus tehtud parenduste kohta kuludokumente, kuna eeldas, et elamu võõrandamisel kohaldub tervikuna tulumaksuvabastus. Tehtud reaalsete kulutuste välistamine põhjusel, et puuduvad kuludokumendid, ei ole põhjendatud. Maksuhalduri kohustuseks on välja selgitada 2 3-09-509 maksustamiseks vajalikud asjaolud. Maksuhaldur ei ole kulutusi kindlaks teinud ka hindamise teel. Kaebaja hinnangul ei saa füüsilise isiku maksustamisel anda maksuotsust MKS § 96 alusel. Tõendite puudumisel tuleb füüsilise isiku maksukohustus määrata kindlaks hindamise teel. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Seadusandja ei ole näinud ette, et tulumaksuvabastus laieneks isikutele, kellele kuuluvas elamus elavad sundüürnikud ega isikutele, kes ei saa neid ruume sundüürnike tõttu kasutada elukohana.

§15

lg 5 p 1 kohaldamiseks peab isik võõrandatud eluruumis elama ning seda oma peamise eluruumina kasutama. Seadusandja on kasutanud väljendit „alaline ja peamine elukoht“. Isiku poolt remondist vabade ruumide kasutamist ei saa pidada isiku peamiseks ja alaliseks elukohaks. Põhjendamatu on tugineda erisustele kortermaja ja ORAS alusel tagastatud kortermaja vahel. Oluline on asjaolu, kas isik kasutas müüdaval kinnisasjal olevat eluruumi oma elukohana. Pärandina tagastatud vara omanikuks saanud isikule ei laine vara võõrandamisel tulumaksuvabastus. Elamu rekonstrueerimise põhieesmärgiks oli korterelamu rekonstrueerimine. Ainus korter, milles elamise kohta pidas maksuhaldur tõendeid piisavaks oli korter

1. Isikul saab olla mitu elukohta., kuid maksuhaldur tuvastas, et kaebaja peamiste eluliste huvide keskus on Vormsi saarel. Kuna tõendite kohaselt kasutas kaebaja T 31-1 korterit enne võõrandamist, siis pidas maksuhaldur vajalikuks rakendada maksuvabastust põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud ajalisi piiranguid eluruumi alalise elukohana kasutamise suhtes. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendanud, et kaebaja ei saanud kogu korterelamut kasutada seetõttu, et korterites elasid üürilepingu alusel teised isikud või olid korterid väljaehitamata. Kaebaja on nendes ruumides viibinud seoses remondi tegemisega, millist tegevust ei saa hinnata alalise ja peamise elukoha kasutamisena. Maksuvabastuse kohaldamisel ei ole oluline millisel põhjusel ei saanud isik tema omandis olevaid eluruume kasutada. Kui isik ei saanud eluruume kasutada, siis ei saanud tegemist olla isiku tegeliku elukohaga. Õige on kaebaja väide, et isiku tahe eluruumi võõrandamisel ei pea olema suunatud uue eluruumi soetamisele. Kuid antud asjaoluga tuleb siiski arvestada. Kaebaja elukoha kindlaks määramisel on lähtutud sellest, et isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta. Kaebaja on maksumenetluses antud seletuses ise kinnitanud, et tema põhielukohaks on Vormsi. Maksuotsuses on maksuhaldur märkinud, et loeb kaebaja elukohaks nii Vormsi kui ka T 31-1, seetõttu on tulumaksusoodustus laienenud T 31-1 korteri võõrandamisele. Kasu vara võõrandamisest on selle vara soetamise ja müügihinna vahe. Maksustatavast kasust saab maha arvata vara võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalsed kulud. Maksuotsuses ega vaideotsuses ei ole esitatud seisukohta, et korteris tehtud remontöödel oli iseseisev õiguslik tähendus. Ebaselgeks jääb, millisel määral ja millises ulatuses kaebaja majas remonti tegi. Kuigi maksuhaldur palus maksumenetluses remonditegemise asjaolusid selgitada, ei ole kaebaja seda teinud. Remondiga seotud asjaolude väljaselgitamise eesmärgil tehti maksuotsus muutva tingimusega, kuid vaatamata sellele ei ole kaebaja täiendavaid tõendeid esitanud. Kuna maksumenetluses selgus, et kulutusi remondiks ei kandnud üksnes kaebaja, vaid ka teine kaasomanik ning korterid ostnud isikud, ei olnud maksuhalduril võimalik ilma täiendavate tõenditeta remondiks tehtud kulutusi arvesse võtta. Kuid selles osas ei täitnud kaebaja oma kaasaaitamiskohustust ning oli seisukohal, et kogu kinnistule laieneb tulumaksusoodustus. Asjaolu, et isik tegi sisseoste ehitusmaterjalide kauplustest, ei võimalda järeldada, et kogu summa eest osteti ehitusmaterjale ning neid kasutati just T 31 asuvas elamus. Hindamise teel ei olnud võimalik maksusummat määrata, sest ilma täiendavate selgituste ja tõenditeta ei olnud võimalik tuvastada remonttööde ulatust ja mahtu. Hindamismeetodit saab rakendada siis, kui on teada teostatud remontööde maht ja puuduvad üksnes kulutusi tõendavad dokumendid. Kuid kaebaja ei osutanud kaasabi vajalike tõendite saamisel. Seega ei ole tuvastatav, kes kaasomanikest ja millal rekonstrueerimiseks kulutusi tegi. Maksuhalduri 3 3-09-509 käsutuses on ka I Ri poolt esitatud dokumendid kulutuste kohta T
2. Arvestades kaebaja sissetulekuid ei ole usutav, et ta sai teha osades korterites enne võõrandamist kallihinnalisi remonttöid enda finantsvahendite arvel. Arvelduskontodelt selgub, et I R on teinud korduval kaebajale ülekandeid suurtes summades, mille arvelt on kaebajal olnud võimalik teha sisseoste ehitusmaterjalide kauplustest. Asjas esitatud fotodelt on näha, et suuremahulised tööd tehti ajal, mil kinnistu kaasomanikuks oli ka I R, kes väidetavalt finantseeris hoone taastamist, samuti finantseeris ehitus Marge Tiik. I Ri poolt tehtud kulutused on arvesse võetud tema
3. aasta tulumaksuarvestuses. Maksuhalduri hinnangul ei olnud vaidlusalusel juhul maksu määramiseks vajalikud tõendid kogu ulatuses hävinud või kadunud ning remondikulutuste suuruse tuvastamine oleks vajanud kaasaaitamisekohustuse ulatuslikumat täitmist. Kaebaja ei andnud maksumenetluse käigus remondi kohta seletusi ega täiendavaid tõendeid. Esitatud pangakonto väljavõtete hindamiseks oleks vaja olnud täpsustada kuhu ja kuidas ehituskaupa kasutati, sest kaebajale või tema perekonnale kuulus sel ajal ka muud kinnisvara. Hindamist oleks saanud kasutada juhul, kui pärast remondi kohta esitatud tõendite hindamist oleks selgunud, et osa kulutusi on küll tehtud, kuid tõendid ei ole säilinud või neid ei olegi võimalik dokumentaalselt tõendada. Kontrollakt väljastati kaebajale 20.06.
4. Kaebajal oli võimalus esitada tõendeid nii eriarvamuse ajaks kui ka pärast seda. Kaebaja talle antud võimalusi ei kasutanud ning täiendavaid dokumente ei esitanud. Kaebaja taotles isikutelt seletuste võtmist, kuid ei esitanud antud isikute kontaktandmeid. Seetõttu teatas maksuhaldur kaebajale, et aktsepteerib ka nende isikute kirjalikke seletusi, kui kaebaja need esitab. Maksuhaldur lähtus seletuste küsimisel otstarbekuse seisukohast ning oli seisukohal, et kaebaja poolt seletuste esitamisel ei kannata oluliselt nende usaldusväärsus. Maksuhaldur peab asuma tõendeid koguma siis, kui ta kahtleb maksukohustusalase poolt esitatud tõendite usaldusväärsuses. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja vaidlustab maksuhalduri 28.11.2008 maksuotsust ja taotleb selle tühistamist vaidlustatud osas. Taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
5. Kaebaja sai vaideotsuse kätte 06.02.2009 ja esitas kaebuse 06.03.
6. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. 1 Kaebaja poolt kaebuses viidatud ORAS § 12 sätted reguleerivad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ning kompenseerimist. Omandireformi aluste seadus määrab kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjektid ja omandireformi läbiviimise korra ning on aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele. Tulenevalt ORAS ülesannetest ja eesmärkidest ning omandireformi sisust ei ole ORAS sätted mingil moel seotud maksustamisega. Maksustamise üldpõhimõtted on sätestatud maksukorralduse seaduses ning tulumaksu määramise erisused tulumaksuseaduses. Seetõttu ei kuulu ORAS sätted käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele ning kaebaja viited, seosed ning kaebuses käsitletud asjaolud seoses ORAS sätetega ei ole antud juhul asjakohased. Tulumaksuseaduse § 15 lg 4 alusel ei maksustata tulumaksuga omandireformi käigus tagastatud vara. Samuti ei kuulu käsitletud paragrahvi lg 5 p 2 alusel tulumaksuga maksustamisele kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum ning kinnisasi on läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. 4 3-09-509 Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja vaidlusaluse kinnistu osas tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks, vaid kaebaja on saanud kinnistu omanikuks pärimise ja kinkimise teel (tl 16 pöördel). Maksuvabastuste loetelu on ammendav. Seega on vaidlusalusel juhul tegemist päritud ja kingitud kinnistu võõrandamisega kaebaja poolt ning

§ 15lg 4 ja lg 5 p 2 ei kuulu antud juhul kohaldamisele.

Tulumaksuseadus § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seadus § 14 lg 1, lg 2 on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab ning isiku elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Seega võib isikul olla mitu elukohta, s.t et ta võib elada vaheldumisi kord ühes ja kord teises elukohas. Kuid

§ 15

lg 1 p 1 alusel laieneb maksuvabastus üksnes alalisele elukohale ka olukorras kus isikul on mitmeid kortereid ja elamuid. Käesoleval juhul luges maksuhaldur T 31-1 kaebaja elukohaks. Kaebaja hinnangul oli T 31 asuva elamu puhul tegemist hoonega, mis ehitati ühepereelamuks ning juba seetõttu ei saa välistada kaebaja poolt kogu elamu kasutamist eluruumina. Esitatud väite tõendamiseks esitas kaebaja

1. aasta projekti (II kd tl 73, 74). Kohtu hinnangul ei ole esitatud projekt piisav antud väite tõendamiseks, sest projekti kohaselt asus ainuüksi maja II korrusel 3 kööki ning kolm iseseisvat sissepääsu. Antud asjaolu puhul kerkib küsimus, milleks oli vaja taoliselt projekteerida ühepere elamu II korruse ruumid, sest asjas esitatud tõendite alusel puudub mõistlik selgitus, milleks oli ühel perel vaja 3 kööki ning 3 eraldi sissepääsu teisele korrusele. Oluline on ka märkida, et hoonel on esimesel korrusel neli sissepääsu, mis viivad erinevatesse korteritesse (tl 80). Elamu T 31 võis enne selle õigusvastast võõrandamist kuuluda küll ühele isikule (perele), kuid see iseenesest ei tähenda, et tegemist oli ühepere elamuga. Kaebaja väited selle kohta, et korterite tekkimiseks peale vaidlusaluse elamu õigusvastast võõrandamist ei olnud mingit õiguslikku alust ning asjaolu, et kaebajale ei ole meelepärane peale kinnistu õigusvastast võõrandamist elamus toimunud muudatused, ei lükka ümber maksuotsuses tuvastatud asjaolusid selle kohta, et elamus olid korterid, mida kasutasid seal elavad üürnikud üürilepingu alusel (tl 18) ega muuda olematuks enne elamu renoveerimist
2. aastal elamus asuvate korterite kohta koostatud ja registritesse kantud andmeid (tl 7378).

§ 15

lg 5 p 1 ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Seega pidi kaebaja

§ 15

lg 5 p 1 rakendamiseks kasutama T 31 elamus asuvaid eluruume oma alalise või peamise elukohana. Kaebaja seletuse kohaselt asus ta T 31 elama

1. aasta suvest (II kd tl 75). Antud seletus on kooskõlas maksuotsuses tuvastatuga, mille kohaselt asus kaebaja alates
2. aasta II poolest elama T 31 asuvas elamus. Selleks, et tuvastada kas T 31 asuvad eluruumid olid/said olla kaebajale alaliseks elukohaks, tuleb hinnata kas kaebaja asus/sai asuda kinnistul asuvasse hoonesse elama viisil, millest võib järeldada, et isik kasutas elamus asuvaid eluruume oma elukohana. Samuti saab hinnata kas isikul oli tahe muuta elamus asuvad eluruumid oma elukohaks. Maksuotsusega on tuvastatud, et omanikuks saamise ajal olid hoones asuvad eluruumid suures ulatuses koormatud üürilepingutega ning kaebaja hinnangul oli antud asjaolu talle seadusest 5 3-09-509 tulenev takistus elamu kasutamiseks. Kaebaja seletuse kohaselt ei pidanud kaebaja omanikuna võimalikuks sundüürnike väljatõstmist ja nii kestis see olukord kuni hoone tervikuna võõrandamiseni (tl 18). Tulenevalt eeltoodust ei olnud kaebajal võimalik T 31 üürilepingute alusel kasutatavaid eluruume kasutada oma elukohana kuna neid kasutasid üürnikud oma elukohana. Asjaolu, et kaebaja pidi väidetavalt remondi tõttu kasutama elamus asuvate erinevate korterite eluruume ei tõenda kaebaja väiteid selle kohta, et kõik need eluruumid olid seetõttu kaebaja poolt alaliselt kasutatavad ruumid. Pigem viitab antud asjaolul sellele, et kaebajal ei olnud võimalik viibida oma alalises elukohas ( korteris 1) seal tehtava remondi tõttu. T 31 kanti kaebaja ja I R´i nimele 22.05.
3. Kinnistu jagati 28.09.2004 kaheks katastriüksuseks T 31 ja T 31 A. Kinnistu T 31 A müüdi 19.11.2004 ja kinnistu T 31 mõtteline osa müüdi 16.12.2004 (tl 16 pöördel). Kaebaja sai kogu elamu omanikuks peale kinkelepingu sõlmimist 28.02.2005 ning 10.05.2005 sõlmitud kokkuleppe alusel jagati hoone korteriomanditeks. Ümberehitusprojekt elamu korteriomanditeks jagamise kohta on koostatud 28.02.2005 (tl 38,39).Kaebaja müüs 12.04.2005 mõttelise osa kinnistust T 31 ja 10.05.2005, 12.08.2005 müüs kaebaja T 31 asuvad korteriomandid (tl 17, 17 pöördel). Kogutud tõendite kohaselt otsustati elamu ümber ehitada korterelamuks, mitte ühepere elamuks. Korteriomandite loomine ning nende realiseerimine toimus lühikese ajavahemiku jooksul peale seda, kui kaebaja sai elamu omanikuks. Eelpool toodud tehingute sisu, eesmärk ja tehingute sõlmimiste vaheline ajavahemik ei kinnita kaebaja väited selle kohta, et tema poolt elamu kasutamise/remontimise eesmärgiks oli elamu kasutamine oma peamise elukohana. Tulenevalt eeltoodust ei ole tõendamist leidnud kaebaja tahe muuta T 31 oma alaliseks elukohaks. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid ei ole leidnud tõendamist kaebaja väited selle kohta, et ta asus/kavatses asuda elama T 31 asuvatesse eluruumidesse ja et see eesmärk oli ka reaalne. Seetõttu ei saa T 31 kinnistu võõrandamisel kohaldada

§ 15

lg 5 p 1 kogu elamu suhtes.

§ 37

lg 1 annab maksumaksjale õiguse kasust maha arvata müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ning

§ 38

lg 1 järgi hõlmab soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud. Seega saab vara parendamisel tehtud kulutusi arvesse võtta juhul, kui kulude tegemine on dokumentaalselt tõendatud. Kuna maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas ning tulenevalt maksuotsusest ei esitanud kaebaja kontrollimisel vara võõrandamisega otseselt seotud kulude tõendamiseks dokumente ega vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutusi tõendavaid dokumente (tl 21), ei ole kaebaja õigust nõuda väidetavate kulude maha arvamist kinnistu müügist saadud kasust. MKS § 94 lg-st 1 tulenevalt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Lähtudes eeltoodust viiakse hindamine läbi erandlikel juhtudel, kui muul viisil maksusumma määramine pole võimalik. Käsitletud paragrahvi lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. 6 3-09-509 T 31 elamu ehitamisel kulutatud materjali ja tellitud teenuse maksumuse saaks hindamise teel määrata siis, kui millegagi oleks tõendatud materjalide kasutamine, nende kogus ja tellitud teenuste maht. Maksumenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja konkreetselt ära näidanud, millised tööd, millisel ajahetkel, millises ulatuses ja kelle poolt kinnistul asuva hoone remontimiseks teostati ning kelle poolt ja millises ulatuses soetati remondiks kasutatud materjali. Seega ei ole maksuhalduril maksumenetluses tekkinud võimalust kaebaja väidete kontrollimiseks vajaliku teabe kogumiseks remonditeenust osutanud isikutelt ja/või ehitusmaterjale müünud isikutelt selleks, et neilt nõuda dokumentaalseid tõendeid väidetavalt teostatud tööde ja hangitud materjali kohta. Asjaolu, et T 31 asuvas elamus on remonti tehtud, ei tõenda kaebaja väiteid remondi ulatuse ja maksumuse kohta. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur pidanud määrama maksusumma MKS § 94 alusel hindamise teel. Maksukorralduse § 93 asub seaduse kolmandas osas, mis sätestab õiguslikud alused maksuotsuse ja vastutusotsuse koostamisele. MKS § 93 näeb ette maksuhalduri õiguse määrata maksusumma muutva tingimusega. Kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. MKS § 45 sätestab, et maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui Maksukorralduse seaduses, maksuseaduses või Tolliseadustikus ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 53 lõike 1 punkti 4 kohaselt on haldusakti kõrvaltingimus muuhulgas haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. HMS § 53 lg 2 kohaselt võib haldusaktile kehtestada kõrvaltingimuse kas seaduses või määruses sätestatud juhul, kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata või kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel. Tulenevalt eeltoodust on maksuhalduril õigus määrata muutev tingimus maksuotsuses ka füüsilisele isikule. MKS § 59 lg 1 alusel on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhalduri pädevuses otsustada, milliseid tõendeid ja mil moel ta kogub. Asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebajale anti võimalus edastada tema poolt oluliseks peetud kolmandate isikute seletused. Kaebaja seletusi ei esitanud ning ei andnud eriarvamuses loetletud isikute kontaktandmeid maksumenetluses ega kohtumenetluses. Kohtu hinnangul on maksuhaldur esitanud asjas asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et antud juhul saab aktsepteerida nimetatud isikute kirjalikke seletusi, kui kaebaja need esitab. Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus selliseid menetlus- ja/või vorminõuete rikkumisi, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu ning kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 7