TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1655 Otsuse kuupäev 04.märts 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Jevgeni Melnikovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju 20 000 krooni hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 10.02.2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Jevgeni Melnikov Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Jätta kaebus rahuldamata. Resolutsioon Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 7.aprill
- a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
- Jevgeni Melnikov esitas 20.04.2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 20 000 krooni. Taotluse kohaselt tekitati kahju talle sellega, et ajavahemikul 2003-2009 müüs vangla kauplus talle kaupa 17,99%-lise hinnalisaga, mis oli õigusvastane ja vastuolus PS §-ga
- Tartu Vangla 13.07.2010 otsusega nr 3-30/90 jäeti J.Melnikovi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused
- Jevgeno Melnikov palub Tartu Vanglalt välja mõista kahjuhüvitis 20 000 krooni ebaseaduslik hinnalisa 15 000 krooni ja l6% intressi aastas. 1 Kaebaja leiab, et Tartu Vangla kaupluses oli ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus kaupade vahendamise eest. J. Melnikov on seisukohal, et sisseostude tegemise vahendamise eest võetav juurdehindlus on vastuolus PS § 113 sätestatuga. Kaebaja märgib, et tema kahjunõude asjaolud, menetluse käik, asjakohased sätted on välja toodud Õiguskantsleri 23.03.2007.a. kirjas nr 7-1/060511/0701815 Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks. Oma nõudes tugineb J.Melnikov riigivastutuse seaduse ( RVastS) §-dele 22 ja 23 ja.“ Kaebuse kohaselt on J. Melnikov ajavahemikul 2003-2009 kulutanud Tartu Vangla kaupluses üle 80 000 krooni, millest on maha arvestatud tubakatoodete, telefoni kaartide, kirjamarkide hinnad. Kaebaja märgib, et hinnalisa 20% 80000 kroonist moodustub 15 000 krooni, millele lisandub 6% intress, ehk kokku umbes 20 000 krooni. Kaebaja märgib, et tahab tagasi seda, mida vangla on temalt ebaseaduslikult võtnud. Vastustaja vastuväited
- Vastustaja on seisukohal, J.Melnikovi kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7- 1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.
- Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saadi või pidi teada saama, st antud juhul hakkab tähtaeg kulgema kauplusest ostu sooritamise hetkest. Seega on J.Melnikovi nõuded, mis puudutavad ajavahemikku enne 20.04.2007, aegunud ega kuulu läbivaatamisele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga. Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega. Võlaõigusseaduse ( VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
- Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega 2 agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei oleks. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema: seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele. Sama eesmärk nähtub ka „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punktidest 5 ja 6, mille kohaselt peab vanglalelu olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ja kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks kinnipeetavate taaslõimumist vabasse ühiskonda. Punkti 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks „hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat“. Seega leiab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, et kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat peaksid olema sarnasel hinnatasemel.
- Isegi juhul, kui kohus leiab, et vangla kaupluse poolt kinnipeetavatele kaupade müümise näol oli tegemist avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna kaebuse esitaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole.
- Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
- J.Melnikovi kaebuses on esitatud taotlus välja mõista kaebaja kasuks Tartu Vanglalt perioodil 2003 kuni 2009 kaupadele ebaseaduslikult lisatud juurdehindlusest tingitud kahju 20 000 krooni ning sellelt summalt arvutatud 6% intressi aastas. 3 Kaebuse esitaja on seejuures tuginenud RvastS § 22 lg-le 1 ja § 23 p-le 1, põhiseaduse §-le 113, samuti õiguskantsleri 2007 märgukirjale nr 7-1/060511/
- Märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt RvastS § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas . Õiguskantsler selgitas, et alusetult rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks vanglale. Kuna V.Melnikovi vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ja kohtule esitatud kaebus on esitatud õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest, käsitleb kohus kaebuse nõuet mitte kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RvastS §-d 22-
- Kaebaja väitel on Tartu Vangla tekitanud talle kahju perioodil 2003 kuni 2009 . Vastustaja on kohtule saadetud vastuses olnud seisukohal, et RvastS § 17 lg-st 3 tulenevalt on kaebaja nõuded, mis puudutavad ajavahemikku enne 20.04 2007, aegunud ega kuulu läbivaatamisele. RvastS § 24 lg 2 kohaselt tuleb avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul esitada taotlus raha saanud haldusorganile kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates. Seega hakkab alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul raha tagastamise taotluse esitamise tähtaeg kulgema päevast, millal õigustatud isik oma nõudeõigusest sai või pidi teada saama. Kaebusest nähtuvalt sai kaebaja raha tagasinõudmise õigusest teada õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjast, millega oli tal võimalik tutvuda alles 2010 aastal. Seega on taotlus raha tagastamiseks ja intressi maksmiseks kogu kaebuses märgitud perioodi eest esitatud vanglale ja kohtule tähtaegselt.
- Kohus on seisukohal, et J.Melnikovi kaebus avalik-õiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata. Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb oma sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 muutus VangS § 48 lg 1 redaktsioon, ning sätestati, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Samast ajast kehtestati vangistusseaduses kaupade juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostetud kauba hinnast kuni 20 % kõrgem.
- Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 48 lg 1 ei määratlenud isikut, kes võib kinnipeetavatele kaupu müüa. Seda ei olnud reguleeritud ka mõnes teises vangistusseaduse sättes. Nähtuvalt õiguskantsleri 2007 märgukirjast, oli vanglates kaks erinevat lahendust kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamiseks, kas eraõigusliku isiku kaudu või osutas teenust vangla ise. Tartu Vanglas müüs kaupu kinnipeetavatele vangla ise. Vangla 4 kehtestas seejuures erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis keskmiselt oli vangla kinnitusel 17,99%. Seega oli vaidlusalusel perioodil vangistusseadusega pandud vanglale ülesanne tagada kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine kas vangla vahendusel või hiljem vangla kontrolli all, mis on avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga vahet teha vanglas kinnipeetavatele siseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise ehk müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Vaidlusalusel perioodil ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks luua võimalus ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. VangS § 48 lg 1 sõnastuses osta kaupu „vangla vahendusel“ või „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupu. Tulenevalt VangS §st 48 tuli ka kinnipeetavatel arvestada, et neil ei ole võimalik kaupu vahetult vangla kauplusest osta, vaid kaupade ostmine toimub vangla vahendusel ja vangla kontrollimisel.
- Seega ei olnud vaidlusalusel perioodil kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine, samuti kindlustamine, et kinnipeetavatel oleks võimalik osta ainult vanglas lubatud asju. Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisest ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava nimetatud seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust.
- Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“, mille punkti 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel kaupu hankida, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Seega on Euroopa vanglareeglistikus märgitud, et vanglas müüdavad kaupade hinnad võivad olla kõrgemad kui väljaspool vanglat müüdavatel kaupadel, kuid see ei tohi olla ebanormaalselt erinev. Antud juhul seda soovituslikku ettekirjutust rikutud ei olnud. 5
- Kaebuse esitaja tugineb kaebuses seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses on vastuolus põhiseaduse §-ga
- Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol ei olnud tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Hinnalisand ei ole käsitletav ka maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena.
- Kuna kohus on jõudnud eelnevalt seisukohale, et vangla kaupluses kaupade juurdehindluse määramine ei toimunud avalik-õiguslikus suhtes ega olnud tegemist avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega, siis ei ole kaebaja õigusi avaliku võimu poolt avalikõiguslikus suhtes ka rikutud, mistõttu jääb Jevgeni Melnikovi kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja on kohtumääruse alusel tasunud riigilõivu 1000 krooni. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja menetluskulud, sealhulgas sõidukulud, HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Eda Muts Kohtunik 6