3-10-2168/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2168 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Vjatšeslav Kirsimäe kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Vjatšeslav Kirsimäe Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 01.aprill
2. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
3. 09.06.2010 esitas Vjatšeslav Kirsimäe Tartu Vanglale taotluse, milles soovis, et talle hüvitataks perioodil 2003-2010 Tartu Vanglas sooritatud sisseostude juurdehindlus koos aastaintressiga 6%. Oma nõudes tugines V. Kirsimäe riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lgle 1, § 23 p-le 1 ja põhjendas oma nõuet õiguskantsleri 20.03.2007 ettepanekuga nr 71/060511/0701815 ning asjaoluga, et tema hinnangul oli vangla kaupluses kehtestatud juurdehindlus vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga
4. 15.07.2010 otsusega nr 3-30/137 jättis Tartu Vangla V. Kirsimäe kahjuhüvitise nõude rahuldamata. V. Kirsimäe sai nimetatud otsuse kätte 20.juulil
6. 23.08.2010 halduskohtusse esitatud kaebuses taotleb V. Kirsimäe haldusakti nr 3-30/137 tühistamist ning Tartu Vangla kaupluses müüdavate kaupade juurdehindlusega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikus 2003 kuni tänaseni.
7. Tartu Halduskohtu 27.10.2010 määrusega võttis kohus V. Kirsimäe kaebuse Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes menetlusse. 1 Kaebuse põhjendused
8. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla on rikkunud PS §-s 113 sätestatut, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestatakse seadusega. Sellest hoolimata on Tartu Vangla kauplus teinud juurdehindluse, mille keskmiseks suuruseks on 17,99% - st 1/5 kauba lõpphinnast. Kaebaja märgib, et kuna vanglas on informatsiooni hankimine raskendatud, sai ta Õiguskantsleri 03.2007 nr 71/060511/0701815 ettepanekust rikkumise kõrvaldamiseks teada 2010.a aprillis. Juurdehindlus on olnud kestev, st et praeguse ajani toimub keskmiselt 17,99% suurune kaupade juurdehindlus. Seetõttu leiab kaebaja, et tegemist on pideva kahju tekitamisega, mis oma olemuselt on erijuhtum ning mille puhul ei saa rääkida 3 aastasest aegumistähtajast.
9. Kaebaja arvates on arusaamatu Tartu Vangla poolt antud põhjendus, mille kohaselt ükski õigusakt ei anna tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna eest. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla kauplus ei ole võrreldav vabaduses viibivate inimeste võimalustega valida erinevaid kaupluseid ning pakkujaid. Kaebajal ei ole võimalust valida kust ning mida ta ostab, sest kaupluses pakutav sortiment on eelnevalt paika pandud. Kuigi kaebaja saab aru, et tegemist on siiski karistusasutusega, mis ei saa pakkuda suurt kaubavalikut ning erinevaid kaupluseid, on kaebaja arvates siiski eriti oluline teha kauba valik ning hinnakujundus mõistlikult.
10. Kaebaja leiab, et vangla puhul on tegu riigieelarvelise avalik-õigusliku organiga, kelle ülesanne ei ole kasumit teenida. Kõik vangla majanduskulud on arvestatud eelarvesse, kaasaarvatud kaupluse personali töö tasustamine ja muud kulutused. Lisakulud, mis tekivad kauba transpordi ning käitlemisega, on kaheldavad ning vangla poe käive on suhteliselt suur, arvestades kinnipeetavate arvu ning poe külastatavust. Kaebaja leiab, et sellest lähtudes ei ole võimalik, et poe ülalpidamine oleks vanglale niivõrd koormav, et tuleb määrata kuni 20% juurdehindlus. Alates 23.07.2009 on juurdehindluse protsendi ülempiir määratud ka vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 teise lausega. Kaebaja leiab, et siinkohal vajab eraldi kaalumist VangS § 48 lg 1 lause 2 legitiimsus. Vastustaja vastuväited
11. Tartu Vangla palub jätta V. Kirsimäe kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Vastustaja leiab, et tulenevalt RVastS § 17 lõikest 3 on V. Kirsimäe nõuded, mis puudutavad ajavahemikku enne
12. juunit 2007, aegunud ega kuulu läbivaatamisele.
13. Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 – 24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla 2 avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga: Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega.
14. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg
15. Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
16. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et vangla kaupluse poolt kinnipeetavatele kaupade müümise näol oli tegemist avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna kaebuse esitaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti või toimingu õigeaegse vaidlustamisega.
17. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
18. V.Kirsimäe kaebuses on esitatud taotlus tühistada Tartu Vangla otsus, millega jäeti rahuldamata tema kahju hüvitamise taotlus ning rahuldada tema taotlus Tartu Vangla kaupluses müüdavate kaupade juurdehindlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju suurust kaebaja määranud ei ole. Tartu Vanglale 09.06.2010 esitatud kahju hüvitamise taotluses on V.Kirsimäe taotlenud perioodil 2003-2010 sooritatud sisseostudelt juurdehindlusena võetud raha tagastamist ja sellele lisandunud juurdehindluse 6% väljamõistmist (tlk.13). Sellest saab järeldada, et kaebaja eesmärgiks on, et kohus kohustaks Tartu Vanglat välja arvutama ja talle tagastama perioodil 2003 kuni 2010 ebaseaduslikult saadud raha ning sellele lisandunud intressi 6% väljamõistmist. 3 Kaebaja ise ei ole kohtule esitatud kaebuses oma kaebuse nõuet kvalifitseerinud, pigem on ta käsitlenud kaebust kahju hüvitamise kaebusena. Samas on kaebaja aga kaebuses tuginenud õiguskantsleri 20.
19. 2007 märgukirjale, mis on saadetud Justiitsministeeriumile seoses rikkumisega Pärnu Vangla kaupluses rakendatud juurdehindlusega. Nimetatud märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt RvastS § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas . Õiguskantsler selgitas, et alusetult rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks vanglale. Kuna V.Kirsimäe vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ja kohtule esitatud kaebus on esitatud õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest lähtudes, käsitleb kohus kaebuse nõuet mitte kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RvastS §-d 22-
21. Kaebaja väitel on Tartu Vangla tekitanud talle kahju perioodil 2003 kuni käesoleva hetkeni, ehk seega kuni vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamiseni, kuna kohus saab VangS § 11 lg 8 järgi kahju hüvitamise taotlus käsitleda ulatuses, milles on läbitud kohtueelne kohustuslik kord. Vastustaja on kohtule saadetud vastuses olnud seisukohal, et RvastS § 17 lg-st 3 tulenevalt on kaebaja nõuded, mis puudutavad ajavahemikku enne 9.juunit 2007, aegunud ega kuulu läbivaatamisele. RvastS § 24 lg 2 kohaselt tuleb avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul esitada taotlus raha saanud haldusorganile kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates. Seega hakkab alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul raha tagastamise taotluse esitamise tähtaeg kulgema päevast, millal õigustatud isik oma nõudeõigusest sai või pidi teada saama. Kaebusest nähtuvalt sai kaebaja raha tagasinõudmise õigusest teada Õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjast, millega oli tal võimalik tutvuda alles 2010 aastal. Seega on taotlus raha tagastamiseks ja intressi maksmiseks kogu kaebuses märgitud perioodi eest esitatud vanglale ja kohtule tähtaegselt.
22. Kohus on seisukohal, et V.Kirsimäe kaebus avalik-õiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata. Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb oma sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 muutus VangS § 48 lg 1 redaktsioon, ning sätestati, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Samast ajast kehtestati vangistusseaduses kaupade juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostetud kauba hinnast kuni 20 % kõrgem.
23. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 48 lg 1 ei määratlenud isikut, kes võib kinnipeetavatele kaupu müüa. Seda ei olnud reguleeritud ka mõnes teises vangistusseaduse sättes. Nähtuvalt õiguskantsleri 2007 märgukirjast, oli vanglates kaks erinevat lahendust 4 kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamiseks, kas eraõigusliku isiku kaudu või osutas teenust vangla ise. Tartu Vanglas müüs kaupu kinnipeetavatele vangla ise. Vangla kehtestas seejuures erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis keskmiselt oli vangla kinnitusel 17,99%. Seega oli vaidlusalusel perioodil vangistusseadusega pandud vanglale ülesanne tagada kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine kas vangla vahendusel või hiljem vangla kontrolli all, mis on avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga vahet teha vanglas kinnipeetavatele siseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise ehk müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks luua võimalus ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. VangS § 48 lg 1 sõnastuses osta kaupu „vangla vahendusel“ või „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupu. Tulenevalt VangS §-st 48 tuli ka kinnipeetavatel arvestada, et neil ei ole võimalik kaupu vahetult vangla kauplusest osta, vaid kaupade ostmine toimub vangla vahendusel ja vangla kontrollimisel.
24. Nagu kohus eelpool märkis, ei olnud vaidlusalusel perioodil kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine, samuti kindlustamine, et kinnipeetavatel oleks võimalik osta ainult vanglas lubatud asju. Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisest ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava nimetatud seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust.
25. Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec