TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2276 Otsuse kuupäev 23.02.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi M.K. kaebus Tartu Vangla vastu 1075 krooni ja 02 sendi väärtuses kahju hüvitamise nõue seonduvalt vangla kaupluses ostudelt hinnalisa võtmisega. Asja läbivaatamise kuupäev 03.02.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta M.K. kaebus haldusasjas 3-10-2276 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 25.03.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus M.K. on esitanud Tartu Halduskohtule rahalise nõude Tartu Vangla vastu summas kr. 1075.02, mille on Tartu Vangla ajavahemikul 01.01.2008 kuni 23.07.2009 juurde arvutanud õigusvastaselt hinnalisana kaebaja poolt ostetud kaupadele vangla kaupluses. M.K. on esitanud vanglale kahju nõude, milles taotleb nimetatud summa väljamõistmist koos 6%lise intressiga aastas. Oma nõudes on kaebaja tuginenud Riigivastutuse seaduse § 22-24 ja õiguskantsleri 20.03.2007 seisukohtadele kirjas nr. 7-1/060511/
- Kaebaja on seisukohal, et juurdehindlus vangla kaupluses on vastuolus Põhiseaduse §
- Tartu Vangla on jätnud 10.08.2010 otsustusega nr. 3-30/141 kaebaja kahjuhüvitise taotluse rahuldamata. Kaebuses tugineb kaebaja Riigivastutuse seaduse § 22- lg 1 ja § 23 p. 1 ja õiguskantsleri selgitustele ning taotleb hinnalisa väljamõistmist , mida vangla kauplus on ajavahemiku eest 01.01.2008 kuni 23.07.2009 kaebaja ostudelt ebaseaduslikult juurde võtnud, millele lisandub intress 6% aastas. Kaebaja on märkinud, et hinnalisa võtmine on vastuolus Põhiseaduse §
- Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vagla peab järgima Põhiseadust ning mitte leidma vabandusi, et seda mitte maksta. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et M.K. kaebus on põhjendamatu. Vastustaja ei ole kaebajale süüliselt ega õigusvastase käitumise läbi varalist kahju tekitanud ning vastustaja ei nõustu õiguskantsleri seisukohtadega, mille kohaselt oli kaupade juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus Põhiseaduse §
- Kuni 01.06.2008.a kehtinud Vangistusseaduse ( VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 –23.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga: „Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja informatsiooni hankimist ja muud sellist. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg
- Kaebuse esitaja ja vangla kaupluse vahel on sõlmitud müügileping selliselt, et esmalt on vangla kauplus andnud teada kaebajale, millist kaupa ja millise hinna eest on võimalik kaebajal osta ning seejärel avaldas kaebaja soovi kauba ostmiseks. Samas ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga, et tegeleda müügiprotsessiga tasuta. Vastustaja viitab kahju hüvitamise üldpõhimõttele, et kahjunõude rahuldamine ei viiks kaebajat alusetu rikastumiseni ning viitab ka Euroopa Komitee soovitusele Rec
(2006)2 liikmesriikide Euroopa vanglareeglistikule “, mille p. 5 ja 6 kohaselt peab vanglaelu olema viidud võimalikult lähedale ühiskonnaelule, mis lihtsustaks hiljem kinnipeetava taaslõimumist vabasse ühiskonda. Seega peavad ka kaupade hinnad olema sarnasel hinnatasemel. Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja seda alljärgnevatel asjaoludel: M.K. on märkinud oma kaebuses, et kohus mõistaks välja kaebaja kasuks kahjusumma, mida kaebaja on tasunud hinnalisana sisseostude tegemisel vangla kaupluses ajavahemikus 01.01.2008 kuni 23.07.2009, mis kaebaja seisukohalt on seadusevastaselt kaupadele juurde arvestatud. Kahju nõude suuruseks on kaebaja märkinud 1075 krooni ja 02 senti. Kaebaja on märkinud, et vangla on ebaõiglaselt kaebajalt juurdehindlust rakendanud seonduvalt kaupade ostmisega vangla kauplusest ning ei ole järginud Põhiseaduse § 113 nõuet. Kaebaja on esitanud vanglale kahju hüvitamise nõude hinnalisa hüvitamiseks, kuid vangla on jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata otsustusega 10.08.2010 nr. 3-30/
- Kaebuse esitaja tugineb õiguskantsleri poolt 20.03.2007 saadetud märgukirjale nr 71/060511/
- Märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et isik võib nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas ning vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus Põhiseaduse §
- Kohus asub seisukohale, et M.K. kaebus vangla vastu kahju nõudes kr. 1075.02 ulatuses tuleb jätta rahuldamata. Kuni 01.06.2008.a kehtinud Vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 jõustunud ja kuni 23.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vanglas lubatud. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega kuni 23.07.2009 ei kuulunud vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine. Kohus asub seisukohale, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne ning tuleb teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutas vangla ise või eraõiguslik isik lepingu alusel. Seega kuni 23.07.2009 ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes avalik-õiguslik kohustus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine ning sisseostude tegemist kontrollida. Vanglal tuli jälgida põhimõtet, et kinnipeetav saaks osta kaupa, mis on vanglas lubatud. Kaebaja on viidanud õiguskantsleri seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine on vastuolus Põhiseaduse §
- Käesoleva kaebuse raames vaadeldud perioodil 01.01.2008 kuni 23.07.2009 ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas vangla poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena nagu eelnevalt märgitud saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomist ja selle kontrolli. Vangla on märkinud õigesti, et kaupluses, sealjuures ka vanglas asuvas kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) on tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei peaks olema ega tohiks olla erineval tasemel. Vastustaja on viidanud „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa Vanglareeglistiku kohta“, mille p. 5 ja 6 sätestab, et vanglaelu peab olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ning isikutelt, kellelt on võetud vabadus, tuleb korraldada kinnipidamist selliselt, mis lihtsustaks nende taaslõimumist vabasse ühiskonda. Antud asjas kohus ei nõustu õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohtu seisukohalt ei ole hinnalisand käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille peab kehtestama üksnes seadusega. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda ka RvastS § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning lähtudes RvastS § 23 p-st 1 intressi tasumist. RvastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud , võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna kohus on jõudnud eelnevalt seisukohale, et vangla kaupluses kaupadele juurdehindluse määramine ei toimunud avalik-õiguslikus suhtes ega olnud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, siis ei ole kaebuse esitaja õigusi avaliku võimu kandja poolt avalik- õiguslikus suhtes ka rikutud ning kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus. Juhindudes HKMS § 25 lg 1 ja 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtunik Mare Priks