Maakohus on ebaõigesti hinnanud lepingu p 8.
Leppetrahvi summa liigne suurus on VÕS § 162 (erinorm) järgi leppetrahvi summa vähendamise, mitte aga leppetrahvi kokkuleppe tühisuse tuvastamise aluseks TsÜS § 86 (üldnorm) järgi. Maakohus on TsÜS § 86 kohaldanud viisil, mis ei ole kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga tehingu tühiseks tunnistamise kohta heade kommetega vastuolu tõttu. Olulise asjaoluna tuleb lähtuda lepingu sõlmimisel kehtinud TsÜS-i redaktsioonist. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud TsÜS § 97 alusel (kuni 30.04.2009 kehtinud redaktsioonis) TsÜS § 98 sätestatud korras ning TsÜS § 99 sätestatud tähtaegasid järgides väidetavalt raskete asjaolude ärakasutamise mõjul sõlmitud tehingu tühistamiseks avaldust. Väidetav liiakasu võtmine ning raskete asjaolude ärakasutamine ei ole TsÜS § 86 kohaldamise aluseks. Kostja ei ole ise aga TsÜS §-le 97 tuginenud. Kohus ei saa iseseisvalt ilma poole taotluseta tühistada tehingut TsÜS § 97 järgi või tuvastada tehingu tühisust samas sättes loetletud asjaolude väidetaval esinemisel. Kuna maakohus on ebaõigesti tunnistanud lepingu p-d 8.1 ja 10.5 heade kommetega vastuolus olevaks, tuleb need punktid lugeda kehtivaks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hagis märgitud leppetrahvid. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 6. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude konkurentsikeelu hoidumise kohustamise nõudes ja konkurentsikeelu rikkumisele eelnenud olukorra ennistamise nõudes. Hageja vaidlustas otsuse leppetrahvi ja viivise nõude rahuldamata jäetud osas. Harju Maakohtu 23.11.2009 otsus on vaidlustamata osas jõustunud (
11 Vastavalt
lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 23.11.2009 otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ning kooskõlas
Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ning teinud neile tuginedes ebaõige järelduse. Esitatud tõendite põhjal ei olnud kohtul alust järeldada, et kostja ei ole lepingut rikkunud ega pea sellest tulenevalt tasuma hagejale leppetrahvi. Aktsiaselts Rekal Eesti esitas Margo Väli vastu Rekal Direkt OÜ osanikevahelisest lepingust tuleneva leppetrahvi tasumise nõude, milline tuleneb poolte ja T.Kivimäe vahel 11.05.2005 sõlmitud osanikevahelise lepingu p 8.1 rikkumisest kostja poolt. Leping sätestas tingimused ühiseks tegutsemiseks ühisettevõtte Rekal Direkt OÜ asutamisel ja juhtimisel. Lepingu p 4.1.1 kohaselt oli ühingu põhitegevusala „Rekal“ kaubamärgi alla Rekal grupi keemilis-tehniliste toodete ning pabertoodete turustamine ja müük ja sellega seotud tegevus. Lepingu p 8.1 kohaselt kohustusid osanikud kostja M.Väli ja T.Kivimäe ilma hageja kirjaliku nõusolekuta hoiduma konkurentsist ühinguga ja mitte tegutsema nii üksinda kui ka koos muu füüsilise isikuga või füüsilise või juriidilise isiku kaudu või otseselt või kaudselt füüsilise ega juriidilise isiku eest järgmistel tegevusaladel Eestis, Lätis või Leedus: keemilis- tehniliste toodete tootmine või müük, nimetatud toodete turundus või kasutamisele suunatud koolitus. Lepingu p-s 10.5 leppisid pooled ja T.Kivimäe kokku sanktsioonid konkurentsikeelu rikkumise juhuks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingu p 8.1, milline sätestas konkurentsikeelu, on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja kohustus 11.05.2005 sõlmitud lepinguga hageja ees mitte konkureerima OÜ-ga Rekal Direkt, kelle faktiliseks tegevuseks oli paberitoodete ja keemilis-tehniliste toodete müük, muuhulgas edasimüügilepingu lisas märgitud tooted (I kd, lk 68-80). Ringkonnakohus leiab, et konkurentsikeelu kokkulepe oli õiguspärane, sest kostja konkureerimine hageja ja kostja loodud ühisettevõttega kahjustab hageja huve. Pooled võivad hageja õigusi kaitsvate kohustuste täitmise tagada leppetrahviga. Selline kokkulepe on VÕS § 5 kohaselt lubatud. Kostja sai vastutasuks konkurentsikeelu eest osaluse äriühingus, mis sai hagejaga samasse kontserni kuulumisest tulenevate soodsate hankehindade kaudu täiendavat tulu. Seega sai kostja konkurentsikeelu vastu rahalist väärtust omava õigushüve. Konkurentsikeeld ei piiranud ebamõistlikult kostja isikuvabadusi. Hageja nõue põhineb lepingurikkumisel, mille sisuks oli kostja kui juhatuse liikme poolt tema juhitava ettevõttega konkureerimine ettevõtte ning selle osanike õigusi rikkudes. Kostjal oli keelatud ÄS § 185 alusel konkureerida OÜ-ga Rekal Direkt ning sisuliselt oli osanikevahelise lepinguga antud hagejale üksnes õiguskaitsevahend kostjapoolse rikkumise puhuks, kuid sellega ei piiratud täiendavalt kostja isikuvabadusi. Lepingutingimused, sh leppetrahvi maksmise kohustus oli poolte vahel läbi räägitud. Hageja on tõendanud, et hageja esindajate väljatöötatud lepingusse tehti kostja ettepanekutel konkurentsikeelu tähtaja lühendamise ja leppetrahvi vähendamise kohta muudatused (I kd, t.lk 176-191). Kuna kostja on olnud alates 2002 äriühingute juhatuse liige (I kd, t.lk 192-193), pikaajaliselt tegutsenud kaubanduses ja ta osales lepingu läbirääkimistel, siis seega ei kasutanud hageja ära kostja kogenematust lepingu sõlmimisel. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli kuni 24.10.2005 Osaühingu Parrot (uus ärinimi PO 2 OÜ) juhatuse liige ja kuni 12.10.2005 ainuosanik. Kostja on alates 21.11.2006 Osaühingu Sacco ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja väitel asutas kostja nimetatud osaühingu sihilikult ajal, mil tema suhtes kehtis lepingust tulenev konkurentsikeeld. Kostja müüs OÜ Sacco kaudu ka neid kaupu või analoogseid kaupu, mida edasimüügilepingust tulenevalt ostis ja müüs edasi OÜ Rekal Eesti. Kostja rikkus konkurentsikeeldu edasimüügilepingu lisas 1 märgitud toodete müümisega. Lepingus 12 kokkulepitud konkurentsikeeld laienes ka paberitoodetele, milliseid kostja teiste seas müüs ka Lucca Restoran OÜ-le ja Hevaner Invest OÜ-le. OÜ Rekal Direkt müüs oma majandustegevuses ka paberitooteid, millised olid analoogsed, konkureerivad ja asendatavad nende kaupadega, mida kostja müüs OÜ Sacco kaudu OÜ-dele Lucca Restoran ja Hevaner Invest. Paberitoodete müük oli OÜ Rekal Direkt majandustegevuseks, millega oli kostjal lepingu p-de 4.1 ja 8.1 alusel keelatud tegeleda. Hageja on tõendanud, et kostja müüs OÜ Rekal Direkt poolt müüdud kaupadega konkureerivaid paberitooteid samadele isikutele, kellele OÜ Rekal Direkt oli neid tooteid varem müünud. OÜ Parrot müüs enne 24.10.2005 vähemalt kahel korral puhastuskemikaale ja pabertooteid Hevaner Invest OÜ-le (I.kd, t.lk 31) ja OÜ Sacco korduvalt alates 2006.a lõpust Lucca Restoran OÜ-le ja Hevaner Invest OÜ-le (I.kd, t.lk 32-40). Seega on tõendamist leidnud, et kostja müüs OÜ Sacco kaudu kaupu kolmandatele isikutele, kes oleks võinud samu kaupasid osta OÜ-lt Rekal Direkt ja kostja tegevus on käsitletav konkureerimisena OÜ-ga Rekal Direkt. Samuti on tõendatud, et kostja müüs Lucca Restoran OÜ-le 8.03.2007 arvega 70313 ja 22.05.2007 arvega 70364 (I kd, lk 32-34) ning Hevaner Invest OÜ-le 26.04.2007 arvega nr 70282, 3.05.2007 arvega 70292, 15.05.2007 arvega nr 70340 (I kd, lk 37) 7.06.2007 arvega 70412, 14.06.2007 arvega nr 70427 paberitooteid ning keemilis-tehnilisi tooteid. 5.06.2007 esitas hageja kostjale rikkumise lõpetamise ning leppetrahvi tasumise nõude (I kd, t.lk 41-43) korduv nõue esitati 24.07.2007 (I kd, t.lk 44-45). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et konkurentsikeeld oli kostja isiku– ja kaubandusvabadust põhjendamatult piirav. Põhjendatud on kostja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-129-02 p-le 9, mille kohaselt tuleb lepingu heade kommete vastasus kindlaks teha koguhinnangu andmise teel. Ekslik on kostja vastuväide, mille kohaselt oli keelatud konkureerimine vaid Rekal kaubamärgi all müüdavate paberi- ja keemiatoodetega. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli keelatud tegeleda nende tegevusaladega, millega tegeles OÜ Rekal Direkt. OÜ Rekal Direkt tegeles paberitoodete ja keemilis-tehniliste toodete müügiga, sh müüs OÜ Rekal Direkt edasimüügilepingus märgitud tooteid. Lepingus kokkulepitud konkurentsikeeld laienes ka paberitoodetele, sest paberitoodete müük oli OÜ Rekal Direkt majandustegevuseks ja kostjal oli keelatud lepingu p-de 4.1 ja 8.1 alusel sama majandustegevusega tegeleda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et lepingus kokkulepitud konkurentsikeeld oli mõistlikult piiratud territooriumi osas, sest nõue põhineb konkurentsikeelu rikkumisel, mis kostja pani toime Tallinnas või Harjumaal. Seega ei ole vaidluses asjakohased kostja vastuväited võimaliku konkurentskeelu kehtimise osas Leedus jm. Kostja väited kahju suuruse kohta ei ole asjakohased, sest hageja ei pea tõendama kahju suurust, kuna leppetrahvi eesmärgiks on hageja vabastamine kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamisest. Osanikevaheline leping oli tähtajatu. Edasimüügilepingu tähtaja lõppemine ei mõjuta osanikevahelise lepingu kehtivust. Samas olid pooled leppinud, et osanikevahelise lepingu p 8.2 alusel oleks konkurentsikeeld kehtinud 6 kuu jooksul lepingu lõppemisest. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue leppetrahvi saamiseks tuleb rahuldada ja kostjalt välja mõista ühekordne leppetrahv 156 466 krooni, konkurentsikeelu rikkumise jätkamise eest 140 819 krooni 40 senti, ning hagiavalduse esitamise ajaks 10.09.2007 sissenõutavaks muutunud viivis 18 854 krooni 15 senti ja alates 10.09.2007 0,1% tasumata leppetrahvi summalt 297 285 krooni 40 senti kuni leppetrahvi summa täieliku tasumiseni. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, ei ole alust leppetrahvi summat vähendada. Hageja on juba nõuet seda esitades vähendanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja jaoks ei ole väljamõistmisele kuuluv leppetrahv ülemäära koormav. Menetluskulude jaotus Vastavalt
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud 13 menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuulub muutmisele ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus.
lg 1 kohaselt jätab ringkonnakohus maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, kuna hageja neljast nõudest kaks kuuluvad rahuldamisele ja kaks nõuet jättis maakohus rahuldamata ning nende osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad
Kohus selgitab, et
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Margo Klaar Reet Allikvere 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.