Obsah (4)

§ 403§ 230§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mare Kõlvart Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2010.a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-15836 Tsiviilasi ES’i hagi T

§ 403lg.1 poolte nõusolekul lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses.

Kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ,leidis ,et hagi tervikuna tuleb jätta rahuldamata. 03.01.2005 a. sõlmitud töölepingu (I kd tlk 72-75) alusel töötas hageja kostja juures müügijuhi ametikohal alates 01.02.2005 a. Tööandja 09.03.2009 käskkirjaga nr.01/03-09 (I kd ,tlk 30-31) määrati hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine 09.03.2009 a. TLS (kehtis kuni 01.07.09) § 86 p.6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuse rikkumisega. Käskkirja kohaselt oli hageja 20.01.09;28.01.09 ja 09.02.09 esitanud ettevõtte raamatupidajale kütusetšekid NEAS kaardiautomaadist kütusekaardiga (mis oli antud hageja valdusse) nr XXX tangitud kütuse eest kompensatsiooni saamiseks. Sel viisil on hageja saanud kostjalt kütusekompensatsioonina 2774.65 krooni. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud kütusekaardiga kütuse tankimise eest tasub OÜ T Hansa Liising AS-le tema poolt esitatud arvete alusel. Arvest nr 8533455221 nähtuvalt oli hageja jaanuaris 2009 tankinud kokku 2487.22 krooni eest kütust, millest 1639.55 krooni oli talle kostja kassast sularahas välja makstud. Kostja tööandjana leidis, et hageja ,tekitades teadlikult kahju kostja varale ,on süüliselt rikkunud oma töökohustusi ja kuna hageja oli varem distsiplinaarkorras karistatud ,määras talle distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise TLS § 86 p.6 alusel. 5 Hageja leiab, et distsiplinaarkaristus on talle määratud ebaõiglaselt, ei ole tuvastatud tema süü, ei nähtu, kuidas süüksarvatud tegu häiris kostja tööd, karistuse määramise menetlus viidi läbi tema puhkuse ajal, karistus ei ole vastavuses väidetava rikkumise raskusega. TLS § 103 lg.1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 p.6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Seega võib üldjuhul töölepingu lõpetada ülalviidatud alusel töötajaga ,kes on juba varem distsiplinaarkorras karistatud ja kellele määratud karistus ei ole kustunud ning kelle süütegu on sellise iseloomuga ,mis tingib temaga töölepingu lõpetamise vajaduse. Kostja väitel tema poolt hagejale pakutud nn autopakett hõlmas alates 01.01.09 kostja poolt sõidukile tehtavate kulutuste maksimummäära summas 20 000 krooni (s.h liisingumaksed, kütuselimiit 5000 krooni ja kindlustusmakseid), mida ületavad kulutused kohustus hageja tasuma oma rahast. Tuvastatud on asjaolud, et hageja esitas perioodil 20.01.2009-09.02.09 kostjale hüvitamiseks NEAS kütusetšekke kokku 2774.65 krooni eest, vaatamata sellele, et hageja kasutusse antud kütusekaardiga väljastatud kütuse eest tasus kostja. Kohus leiab, et hageja poolt alusetult sularaha saamise õigustamiseks kostja raamatupidaja süüdistamine on asjakohatu. Hageja ei vaidle vastu kostja selgitusele, et kasutuselevõetud kütusekaart anti hageja valdusse hageja enda nõudmisel ja ettepanekul ,eesmärgiga lihtsustada asjaajamist kütusekulude kompenseerimisel. Seega on kohus seisukohal, et hageja, olles ise huvitatud kütusekulude kompenseerimise lihtsustamisest kütusekaardi kasutuselevõtmisega ,oli teadlik sellest, et kütusekaardiga kütuse tankimisel tasub kütuse eest kostja. Hageja ei ole tõendanud, et ta lisaks kütusekaardiga makstule ,tankis ja maksis kütuse eest oma rahast. Kohus nõustub kostja seisukohaga ,et hagejal, mõistliku inimesena ,ei saanud tekkida eeldust ,et tööandja poolt tasutud kütuse eest peaks tööandja hagejale täiendavalt peale maksma ,kuigi hageja ise kütuse eest kulutusi ei ole kandnud. Asjaolusid hinnates leiab kohus vastupidiselt hageja arvamusele ,et hageja taolist käitumist ei saa tõlgendada inimliku eksimusena. Kohtu hinnangul ei ole hageja käitunud hea usu põhimõtetest lähtuvalt. Kohus leiab, et hageja käitumine oli pahatahtlik, sest teades ,et kostja tasub hageja poolt kütusekaardiga tangitud kütuse eest ja et hageja ei ole oma raha eest kütust ostnud, esitas ta korduvalt teadlikult kütusetšekid kostjale temalt sularaha saamiseks. Tõendatud on asjaolu, et hageja oma tegevusega põhjustas tööandjale kahju 2774.65 krooni ulatuses, mis on käesoleva ajani kostjale hüvitamata. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et hageja poolt tekitatud kahju ei saanud häirida „mitmekümne miljonilise aastakäibega suurettevõtte igapäevast tööd“. Kohtu hinnangul ei õigusta ettevõtte käibe suurus temale ebaseaduslikult kahju tekitamist. Kohus on seisukohal, et igasugune süütegu häirib mingil määral alati tööd. Tööandja võinuks hagejaga töölepingu lõpetada ka töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Tööleping hagejaga lõpetati töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. Töölepingu p.8.3 tulenes lepingupoolte kohustus järgida TLS § 48-50 nõudeid. TLS § 48 lg.p.3 sätestab, et pooled peavad hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Sellest tulenevalt ,kostjale korduvalt teadlikult ebaõigete dokumentide esitamine hüvitise saamiseks ja kahju tekitamine kostjale ,on ilmselgelt käsitletav töötajapoolse töökohustuste 6 rikkumisena ja distsiplinaarsüüteona Töötajate Distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 2 p.1 mõttes. Töökohustuste varasema rikkumise eest omab hageja ka kehtivat, käskkirjaga nr.01/01-09 27.01.2009 määratud, distsiplinaarkaristust (tlk103) seoses tööandja vara säilimise ohustamisega. TDS § 7 lg.3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata ,kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Hageja süütegu on tõendatud kütusetšekkide, kassa väljamineku orderite ja sõidupäeviku dokumentidega. Hageja väide temaga töölepingu lõpetamisest puhkuse ajal tõendamist ei leidnud. Poolte kinnitusel oli hageja puhkusel 11.02-08.03.09.Hageja kinnitab distsiplinaarkaristuse käskkirja saamist ja töölepingu lõpetamist 9.03.09 ,mil ta enam puhkusel ei olnud. Tuvastatud asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt leiab kohus, et kostjale määratud distsiplinaarkaristus töölepingu lõpetamise näol on kooskõlas süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja hageja eelneva käitumisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et töölepingu lõpetamise ajal ei olnud kostja teadlik tema kasutusvalduses olevale sõiduautole Porsche Cayenne ,mida kasutas tööülesannete täitmiseks hageja ,omavolilisest väidetavast mootori vahetuse teostamisest hageja poolt. Eelneva alusel leiab kohus, et hageja nõue töölepingu TLS § 86 p.6 alusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ,tuleb jätta rahuldamata. Hageja on esitanud ka nõude temal aastapreemiana tööandja 2008 a. majandusaasta kasumist 5% ulatuses saamatajäänud 73 648.40 krooni saamiseks. Pooltevahelise töölepingu p 4.2 sätestas tööandja õiguse vastavalt oma äranägemisele ja sõltuvalt töötaja töötulemustest maksta töötajale lisatasu.Tööandja poolt aastapreemiana makstava lisatasu maksmise kohustus töölepingust ei tulene.Hageja ei ole muu sellekohase kokkuleppe olemasolu tõendanud.

§ 230

lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid ,millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja selgitusel on ta vastavalt majandusaasta tulemustele sõltuvalt ettevõtte kasuminäitajatest ,otsustanud ,kas ja kui palju oma töötajatele preemiat maksta. Hagejale on viimati aastapreemiat makstud 2006 a. tulemuste eest. Kostja 28.12.

1. a juhatuse otsuse (1 kd, tlk110-111) alusel kuulus 2008 a. müügitulemuste eest preemia maksmisele juhul, kui aasta kasum ületab 2,0 miljoni krooni. Kuna kasuminorm ei olnud täidetud, siis töötajatele aastapreemiat ei makstud. Hagejale avansina 25 000 krooni maksmist selgitab kostja ,et nimetatud summa anti hagejale laenuna tema palvel seoses hageja puhkusereisiga ning see kuulus edaspidi tasaarveldamisele hageja töötasudest või võimalikest lisatasudest . Eelneva alusel leiab kohus, et hageja nõue
2. a aastapreemia saamiseks on alusetu, põhjendamata ja tõendamata ,mistõttu tuleb jätta rahuldamata. Lisaks töölepingust tulenevatele nõuetele on hageja esitanud hagiavalduses ka Võlaõigusseaduse § 1042 ja § 1018 alusel õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõude. Hageja on nõude omandanud OÜ-lt F ja palub välja mõista hageja kasutuses olnud sõiduauto Porsche Cayenne S remonditöödega seoses OÜ F kantud kulutused summas 183 264 krooni. 7 Kostja ja Hansa Liising Eesti AS vahel 04.10.2007 a. sõlmitud liisingulepingust (I kd, tlk 88-99) nr 0178950L nähtuvalt, finantseeris Hansa Liising Eesti AS sõiduauto Porsche Cayenne S numbrimärgiga XXX omandamist kostja poolt . Kostja selgitusel liisiti sõiduauto Porsche hageja palvel, kuna ta soovis selle liisingu lõppedes omandada. Hageja kinnitab, et ta valis välja sõiduauto Porsche ja kostja volitusel sõlmis ja allkirjastas liisingulepingu. Seniks anti sõiduauto hageja kasutusse tööülesannete täitmiseks. Hageja väitel ilmnes juba jaanuaris 2008 sõiduauto mootoris rike, mille remonttööde eest tasus hageja. Seoses mootori vahetusega on hageja tasunud 170 000 krooni ja täiendavalt remonttööde eest tasunud arve nr.35 summas 11 664 krooni ja arve nr 0106 summas 1600 krooni. Hageja leiab, et kostja on kohustatud hüvitama remondikulud VÕS § 1042 alusel summas 183 264 krooni. Kostja väitel ei ole hageja teda teavitanud sõiduauto võimalikust mootoririkkest ja sellega seostatud sõiduki väidetavast kasutamiskõlbmatuks muutumisest. Hageja küsis küll autole uue mootori paigaldamise eest kulude kompenseerimiseks nõusolekut, kuid kostja keeldus sellest ja pärast seda ei ole hageja kostjat teavitanud, et kavatseb mootori vahetada ,sellega kaasnevad kulud ise või kellegi kolmanda isiku vahendusel kanda . Hagiavalduses avaldatu selle kohta ,et kostja oli teadlik mootoririkke olemasolust ja vajadusest mootor välja vahetada ning tööandja teadmisel ja heakskiidul tasus hageja remondi eest ise, on vastuolus hageja kohtuistungil avaldatuga ja teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja ei ole tõendanud väidetavate remondikulude eest tasumist tema poolt. Kohtuistungil kinnitas hageja (II kd, tlk 24), et kuna kostja ei olnud nõus hüvitama mootori vahetust, tegi ta seda ise, sest töö tegemiseks oli autot vaja. Hageja ei ole tõendanud, et tema tööülesannete täitmine oli võimatu Porsche väidetava rikke tõttu ja et ta oleks pöördunud kostja poole teise auto saamiseks. Kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja ei oleks võimaldanud hagejale teist sõidukit ,tulnuks tal vastavalt töölepingule täita oma tööülesandeid töölepingus kokkulepitud täitmise kohas Tartu linnas .Ehkki töölepingust ei tulene töötaja sõiduvahendiga kindlustamise kohustus, kuid seda kokkuleppel tehti, siis tööülesannete täitmata jätmise risk sõiduvahendi puudumise tõttu lasus kostjal. Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud arvete nr 80458,80459,35 ,0106, AS F ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu väljatrükid. Kostja kinnitusel nägi ta nimetatud tõendeid esmakordselt hagiavalduse lisana. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hagile on lisatud C OÜ (sõiduauto Porsche maaletooja) 4.09.2008 vormistatud arved nr 80458 (I osamakse) summas 100 000 krooni ja nr 80459 (II osamakse) summas 70 000 krooni, mis on edastatud maksja AS –le F (auto liisingufirmale müüja) . Arvetest nähtub ,et tegemist on sõidukimargi Porcshe asendusmootori eest esitatud arvetega. Arvetest ei nähtu, et tegemist oleks kostja kasutusvalduses oleva ja hageja kasutuses olnud sõiduautole tehtud töödega, kuna ei ole näidatud ei auto numbrimärki ega muid spetsiifilisi tunnuseid (I kd, tlk36,37). Samas aga arve 80459 (II osamakse) allkirjastanud isik on arvele märkinud „ XXX lõplik makse“. Nimetatud numbrimärk ei vasta kostja kasutusvalduses olnud Porsche numbrimärgile. Hageja on esitanud tõendina veel arvete nr 80459 ja 80458 väljatrükid, millel enam vale sõiduki numbrimärki ei ole . Kohtu hinnangul on AS-le F maksmiseks esitatud arved vastuolulised ja tõendina ebausaldusväärsed. 8 Hagiavalduse kohaselt avastati 2008 a. veebruaris mootoririke, mis muutis sõiduki edasise kasutamise võimatuks. Samas on hageja esitanud arve nr 35 (I kd, tlk 50) ,millest nähtuvalt on 28.jaanuaril
3. a teostatud vaidlusaluse Porsche mootori demontaaž. Arvel on maksjaks näidatud kostja ja kinnitus ,et „makstud sularahas“. Kostja kinnitusel ei ole ta sellist arvet kunagi saanud ega tasunud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta ,mis põhjustasid 3 kuu möödumisel hageja valikul Liisingufirma poolt AS-lt F omandatud sõiduauto kasutamise võimatuse ning kes ja kuidas rikked fikseeriti. Hageja ei ole tööandjale esitanud ühtegi mootoririkke olemasolu ja väljavahetamise vajadust kinnitavat dokumenti. Väidetavast kasutamiskõlbmatust autost ei teavitatud kostjat ega tagastatud tööandjale. Hageja ei ole ka keeldunud töökohustuste täitmisest 2008 a. jaanuarist kuni septembrini väidetavalt kasutamiskõlbmatu sõiduvahendi tõttu. Asjaolu, et hageja küsis kostjalt nõusolekut uue mootori paigaldamiskulude kompenseerimiseks ja kostja sellest keeldus, on tõendamist leidnud. Õige on kostja seisukoht, et ta ei saanud selliseks kulutuseks nõusolekut anda, kuna see oli vastuolus liisingulepinguga. Liisingulepingu p.12.1 esimese lause kohaselt liisinguvõtjal on õigus liisingueset parendada, kooskõlastades selle eelnevalt kirjalikult liisinguandjaga. Ainetu on hageja väide, et ta ei teadnud liisinguandja teavitamise vajadusest, kuna tal puudus liisingleping, kuid samas tsiteerib liisingulepingu p.8.2 ,mis sätestab, et lepingu lõppemisel tuleb liisinguese tagastada liisinglepingus ettenähtud seisundis ja hageja poolt teostatud remonttöödele tehtud kulutused olid kostjale kasulikud, sest kostja vabanes vastavate kulutuste tegemisest. Samas on hageja kostja volitusel sõlminud ja allkirjastanud liisingulepingu. Kohus leiab, et vaatamata sellele, kas hageja teadis või ei teadnud liisingulepingu tingimusi, ei olnud tal mingit õigust kostja kasutusvaldusse antud varale omavoliliselt ilma kostja teadmata ja liisinguandja loata teha kostjat kahjustavaid rahalisi kulutusi. Kohtu hinnangul on hageja tegutsenud pahatahtlikult, mõistlikkuse ja hea usu põhimõtteid eirates. Mõistlikuks ei saa pidada hageja käitumist, kui ta ilma tööandja loa ja teadmata, teadlikult lasi vahetada temale tööülesannete täitmiseks ja tööandja kasutusvalduses oleva sõiduauto mootori, kusjuures väidetava töö eest tasus kolmas isik (automüüja) ,kes siis oma väidetava nõude loovutas hagejale. Hagejal puudus kostjale kahju tekitavate põhjendamatute kulutuste tegemise korraldamisel igasugune alus eeldada, et kostja talle need hüvitab. Kostja väitel ei ole ta tellinud ega volitanud ka hagejat ühtegi remonttööd tellima ei AS-lt F ega OÜ-lt C ega saanud neilt ka mingeid arveid. Hageja vastupidist ei ole tõendanud. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et hageja ,tööandja auto kasutajana, oleks teinud mingeid kulutusi seoses auto väidetava remondiga. Kostja selgitusel ei sisaldanud ka auto hooldusraamat ühtegi märget tehnohoolduse kohta. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja on esitanud hagi OÜ-lt F nõude omandanuna .Samas ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud, millistel asjaoludel väidetav nõue kostja vastu AS –l F tekkis. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et vastuolulised on ka hageja poolt kohtumenetluse käigus esitatud A OÜ ja OÜ C kirjalikud seletused.2.12.09 OÜ C poolt esitatud seletuskirjas väidetakse ,et sõidukile tehtud tööde eest on väljastatud arved 80458 ja 80459 summas 170 000 krooni. Arve 80459 seletusse peaks olema märgitud „arve nr 2813824“,kuid hagiavaldusele lisatud sama nr-ga arvel vihje arvele 2813824 puudub. A OÜ seletuse kohaselt on Porsche väidetav rike avastatud jaanuaris 2008 ,kuigi hagiavalduse kohaselt toimus auto kasutuse võimatuks muutnud rike veebruaris 2008.OÜ C seletuskirjast nähtuvalt pöördus hageja mootori vahetamiseks nende poole mais
4. 9 Kohtu hinnangul on hageja seletused ja esitatud tõendid niivõrd vastuolulised ja vastuolus tema enda poolt esitatud tõendite ja teiste kogutud tõenditega, mistõttu tõendina ebausaldusväärsed. Eeltoodud asjaolusid arvestades ja tuginedes kogutud tõenditele, leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu kostja vastu, mistõttu nõue kostja kasutusvalduses olevale sõiduautole Porsche Cayenne S numbrimärgiga XXX(väidetavate) remonttööde eest kogusummas 183 264 krooni saamiseks on alusetu ,põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja leiab, et kostja on kohustatud sõiduauto remonttööd hüvitama ka VÕS § 1042 alusel. VÕS § 1042 lg.1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on tema kavatsused eseme suhtes. Asjas on tõendatud, et Porsche ei ole kunagi kuulunud kostjale, seega ei saa ka kostja ,kelle kasutusvalduses on auto liisingulepingu alusel, VÕS § 1042 mõttes alusetult parenduste arvel rikastuda. Isegi, kui kulutuste kandmine oleks tõendatud, ei ole hagejal alusetust rikastumisest tulenevat nõuet T OÜ vastu. Liisingulepingu p.12.2 kohaselt omandab liisinguandja (Hansa liising) kui auto omanik ,temaga kirjalikult kooskõlastamata parendused tasuta. Kostja on ka kinnitanud ,et tal puudub igasugune huvi Porsche edaspidiseks kasutamiseks ja omandamiseks Kostja kavatsused seoses Porsche kasutamisega olid seotud hagejale vastutulekuga, kes palus liisingulepingu sõlmimist kostjalt ja lubas selle hiljem üle võtta. Kostja kinnitab, et ei ole väidetavatest parendustest ka kuidagi kasu saanud, sest kostja sõidukit ei kasuta, hageja poolt kostjale tagastatud sõiduki mootor lekib . Kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks sõiduki omanik ja hagejal oleks tuvastatud nõue tema vastu, siis hageja nõude välistab VÕS § 1042 lg.2, mille kohaselt ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust, kui muu hulgas kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Nimetatud asjaolude olemasolu on asja arutamise käigus tõendamist leidnud. Kohus leiab, et hagejal ei ole kostja vastu väidetavate kulutuste hüvitamise nõuet ka tulenevalt käsundita asjaajamisest. Käsundita asjaajamise eelduseks VÕS § 1018 kohaselt on muu hulgas asjaajaja soov teha soodustatu kasuks midagi, mis vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, kusjuures VÕS § 1020 lg.1 tulenevalt peab käsundita asjaajaja soodustatule teatama asjaajamisele asumise kavatsusest ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta. Kostja ja hageja ise on kohtuistungil kinnitanud, et kostja ei olnud nõus mootori vahetusega ega hüvitama mootori vahetusega seonduvaid kulutusi. Seega ei saanud hageja eeldada, et kostja kiidab asjaajamise heaks. Vastavalt VÕS § 1024 lg.1, kui käsundita asjaajajal puudus VÕS § 1018 lg.1 p.2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. 10 Kohus leiab, et hageja nõue tema õigusliku aluseta kantud väidetavate kulutuste katteks 183 264 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole nõude olemasolu kostja vastu tõendanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tervikuna on aluseta, põhjendamata ja tõendamata, mistõttu tuleb jätta rahuldamata.

§ 162

lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega hageja.

§ 174

lg.1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Mare Kõlvart kohtunik 11