← Eesti

2-08-8419/15

Obsah (4)§ 158§ 146§ 136§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ele Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 26.mail 2009.a. kell

§ 158

lg 2 mõtte kohaselt on nõude aegumise katkemiseks piisav nõude osaline tunnustamine. Kostja on varasemas kriminaalasja menetluses tunnistanud seda nõuet summas 150’000 krooni, mis on ka hageja nõude suuruseks kõnealusest lepingust käesolevas asjas.

  1. aprilli 2004 laenulepingu alusel sai kostja hagejalt laenu summas 175’000 krooni. Tegemist oli pooltevahelise suulise laenulepinguga, mis on tõendatud kostja ütlustega. Kui kostja ka eitab pooltevahelist laenulepingut, siis nõuab hageja sama summa tagastamist alusetu rikastumise sätete ehk VÕS § 1027 alusel. Kostja on varasemas kriminaalasja menetluses tunnistanud seda nõuet summas 175’000 krooni, mis on ka hageja nõude suuruseks kõnealusest lepingust käesolevas asjas.
  2. märtsi 2004 lepingu alusel sai kostja ettemaksu summas 300’000.- krooni, mille kohustus tagastama hiljemalt
  3. juuniks
  4. Kostja sai 50’000 krooni lepingu sõlmimisel ja on kinnitanud ülejäänud rahasumma (250’000 krooni) saamist oma allkirjadega
  5. ja
  6. märtsi ning
  7. aprilli
  8. Raha sellisel viisil maksmine ja saamine on lisaks tõendatud kostja enda ütlustega. Kostja ei täitnud ka seda lepingut ja tal on ettemaksu tagastamise kohustus. Kostja on möönnud oma kohustuste täitmata jätmist ja raha tagastamise kohustust. Käesolevas asjas seni esitatud nõue moodustub eelmiste punktide viimaste lausete põhjal summana 150 000 +175 000 + 300 000 = 625 000 krooni, mida tervikuna on kostja varem tunnistanud. Kostja vastuväited ja põhjendused. Kostja 16.05.2008.a kohtusse laekunud vastuse kohaselt hagi ei tunnista. Tsiviilkohtule ei ole õiguslikult siduv kriminaalasjas tehtud kohtulahend, vaid see on käsitletav üksnes ühe dokumentaalse tõendina asja lahendamisel. Seega ei ole tsiviilkohtule siduvad kohtu poolt kriminaalasjas nr 1-59/05

(04231604167)tehtud järeldused kostja poolt raha saamise ja tagasimaksmise kohustuse kohta. 3 Kostja ei ole saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja alusetult rikastunud hageja arvel. Laenu saamine ei tulene ka kohtuotsusest. Kohtuotsusest nähtub, et EA pidi maksma kostjale ettemaksu 300’000.- krooni. Kostjal oli õigussuhe EA, mitte hagejaga. Laenuleping 250’000.- krooni osas sõlmiti kohtuotsusest nähtuvalt OÜ TI ja kostja vahel. Asjaolu, et kostja andis OÜ-lt TI saadud rahast summas 250’000.- krooni 75’000.- krooni hagejale, ei tulene, et kostja oleks sõlminud laenulepingu hagejaga ja saanud hagejalt laenu. Käesoleval ajal on hageja võlgnevus kostja ees 75’000.- krooni, kuna hageja ei ole kostjale tagastanud alusetult saadud 75’000.- krooni; hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks saanud hagejalt 150’000.- krooni laenulepingu alusel. Hageja ei ole esitanud kohtule kohtuotsuses käsitletud
  1. aprilli
  2. aasta lepingut ega põhjendanud, mis õiguslikul alusel peaks kostja tasuma hagejale 150’000.- krooni. Kuna hageja väidab, et kostja on saanud raha laenulepingu alusel, siis ei ole võimalik hageja väidetava nõude rahuldamine aluseta rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole väidetavaid laenulepingud üles öelnud või tõendanud, et käesolevaks ajaks oleks saabunud vastavalt väidetavale kokkuleppele laenu tagastamise tähtaeg. Hageja käsitlus sellest, et laenu tagastamise tähtpäev on üks aasta pärast raha saamist on paljasõnaline. Kui kohus asub siiski mistahes põhjusel seisukohale, et kostjal on võlgnevus hageja ees, palub kostja vähendada viivisnõuet kostja vastu mõistliku suuruseni, arvestades kostja suhtes toime pandud kuritegu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja 25.08.2008.a täienduste kohaselt
  3. aprillil
  4. aastal hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel ei ole kostja hagejalt tegelikult saanud, kuna vahetult peale nimetatud lepingu sõlmimist sõlmisid pooled lepingu, mille kohaselt hageja tunnistas, et on saanud kostjalt laenulepingu alusel 250’000.- krooni. Kostja tasaarvestab käesolevaga enda nõude hageja väidetava nõudega kattuvas osas. Seega puudub hagejal kostja poolt esitatud lepingu alusel mistahes nõue kostja vastu, vaid vastupidiselt, hageja on kohustatud tasuma kostjale 25’000.krooni. Hageja poolt esitatud dokumentidest, mille kohaselt kostja on kätte saanud 25’000.- krooni, 75.000,00 krooni ja 150.000,00 krooni, ei nähtu, millisel alusel (millise lepingu alusel) ning kelle käest on kostja saanud vaidlusaluse summa ning millal ja kellele (kui üldse) peaks kostja nimetatud summad tagastama. Samuti ei kinnita ainuüksi asjaolu, et kostja on saanud väidetavalt rahasumma, et hagejal oleks tekkinud nõudeõigus kostja vastu. EA poolt nõude loovutamine hagejale on tühine kui seadusega vastuolus olev tehing, sest on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist 01.06.2005.a. Hageja nõuab kostjalt summade tasumist hagiavalduse kohaselt
  5. märtsi
  6. aasta lepingu alusel,
  7. aprilli
  8. aasta lepingu alusel ja
  9. aprilli
  10. aasta lepingu alusel.
  11. märtsi
  12. aasta lepingu punkt 2.
  13. kohaselt kohustus vahendaja tagastama ettemaksu, kui lepingus märgitud ostu-müügi lepingut ei sõlmita hiljemalt kolme kuu jooksul so hiljemalt
  14. juuniks
  15. aastal. Kostja eitab, et hagejal on nõue kostja vastu nimetatud lepingu alusel.
  16. aprilli
  17. aasta lepingu punkti 2.
  18. kohaselt kohustus vahendaja tagastama ettemaksu, kui lepingus märgitud ostu-müügi lepingut ei sõlmita hiljemalt
  19. septembriks
  20. aastal. Kostja eitab, et hagejal on nõue kostja vastu nimetatud lepingu alusel. Hageja väidete kohaselt sai kostja hagejalt summad kätte
  21. märtsil
  22. aastal,
  23. märtsil
  24. aastal ja
  25. aprillil
  26. aastal, kusjuures nähtuvalt käesoleva tsiviilasjaga seonduvast kohtuotsusest kriminaalasjas nr 04231604167 panid hageja ja EA kostja suhtes toime omavoli ajavahemikus
  27. augustist
  28. aastal kuni
  29. septembrini
  30. aastal ehk nimetatud ajavahemikul pidi väidetav hageja nõue olema kostja vastu juba sissenõutav. 4 Kostja 07.01.2009.a kohtusse laekunud täienduste kohaselt andis kostja hagejale laenu
  31. aprillil
  32. aastal sõlmitud laenulepingu alusel kokku summas 250’000.- krooni. Hageja ei ole käesoleva ajani kostjalt sularahas saadud laenu tagastanud, mistõttu teoreetiliselt, kui kohus asub seisukohale, et hagejal on nõue kostja vastu, tasaarvestab kostja käesolevaga enda laenulepingust tuleneva nõude väidetava hageja nõudega. Kohtuotsuses on märgitud, et „varem oleks ta nõustunud selle summa tagastama, kuid peale ähvardusi leiab, et ta ei pea lepingu järgi midagi tagastama". Kostja on kriminaalmenetluses väidetavat võlgnevust eitanud. Teoreetiline kostja võlatunnistus oleks pidanud olema kirjalikus vormis - selline võlatunnistus puudub ja hageja väidetav tehing on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu. Kostja ei ole teinud ühtegi tegu, mida on nimetatud

§ 158

lg 2 ning teinud tahteavaldust, mis teoreetiliselt oleks võinud aegumist katkestada. Hageja hagi on seega aegunud. Kostjal ei ole enda kohustusi tahtlikult rikkunud. Hageja on esitanud kostja vastu nõude alles hagiavaldusega. Hageja ei ole esitanud kostjale enne seda mistahes nõuet, mistõttu kostja sai eeldada, et hageja nõustub kostja poolt kriminaalmenetluses väljendatud seisukohaga, et kostjal puuduvad kohustused hageja ees. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Hageja on esile toonud, et tal on kostja vastu nõue kokku summas 625’000.- krooni poolte vahelisest lepingust, mis on sõlmitud 21.04.2004.a; kostja allkirjadest raha saamise kohta 22. ja 23.märtsil ning 01.aprillil 2004.a ja tulenevalt hagejale EA poolt hagejale loovutatud nõudest loovutaja ja kostja vahelisest 16.03.2004.a lepingust. Poolte vahel on vaidlus selles, kas nõuded on aegunud ja kas kostja on tunnistanud hageja ees raha maksmise kohustust summas 650’000.- krooni, millega aegumine on katkenud. Hageja on tuginenud asjaolule, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks üks aasta pärast kostja poolt raha saamist, kostja ei nõustu nimetatud väitega. Samas puudub poolte vahel vaidlus selles, et isegi kui väidetavad tehingud on poolte vahel toimunud, siis välja arvatud 21.04.2004.a leping, ei ole pooled kokku leppinud kohustuse täitmise tähtaegades. Poolte vahel 21.04.2004.a sõlmitud lepinguga (tl 80-81) loeb kohus tõendatuks, et selle p 2.4 alusel pidi MS täitma lepingu hiljemalt 15.09.2004.a ja p 2.5 alusel pidi MS tagastama ettemaksu 225’000.- kr hiljemalt seitsme päeva jooksul, kui ostu-müügi lepingut ei sõlmita p-s 2.4 määratud tähtaja jooksul. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja sai lepingu alusel 150’000.- + 75’000.- krooni. Seega muutus hageja nõue summas 225’000.- kr sissenõutavaks hiljemalt 22.09.2004.a. Kuivõrd hagi esitas hageja 06.03.2008.a, tehingust tulenev kolme-aastane nõude aegumistähtaeg möödus 23.09.2007.a, on nõue aegunud, kui ei esine aegumist välistavaid asjaolusid (

§ 146lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1).

16.03.2004.a EA ja MS vahel sõlmitud lepinguga (tl 68) loeb kohus tõendatuks, et selle p 2.4 alusel pidi MS täitma leping kolme kuu jooksul ja selle p 2.5 alusel pidi MS tagastama ettemaksu 300’000.- kr hiljemalt seitsme päeva jooksul, kui ostu-müügi lepingut ei sõlmita p-s 2.4 määratud tähtaja jooksul. Seega muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt kolme kuu ja 7 päeva pärast peale lepingu sõlmimist ehk 23.06.2004.a. Seoses sellega, et 25.08.2004.a sõlmisid EA ja 5 MS lisa 16.03.2004.a lepingule, milles kostja võttis kohustuse tasuda 300’000.- krooni hiljemalt 27.08.2004.a, muutus nimetatud nõue sissenõutavaks 27.08.2004.a. Kuivõrd hagi esitas hageja 06.03.2008.a, tehingust tulenev kolme-aastane nõude aegumistähtaeg möödus 27.08.2007.a, on nõue aegunud, kui ei esine aegumist välistavaid asjaolusid (

§ 136lg 2, § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1).

EA on loovutanud oma nimetatud lepingutest tuleneva nõude hagejale (tl 83). Käesolevaga ei anna kohus hinnangut loovutamistehingu kehtivusele, kuna lahendab ainult aegumise küsimuse. Allkirjadega (tl 82) loeb kohus tõendatuks, et kostja on andnud allkirjad hagejalt raha saamise kohta kokku summas 250’000.- krooni vastavalt 22.03.2004.a, 23.03.2004.a ja 01.04.2004.a. Hageja käsitlus, et kostjal oli kohustus tasuda nimetatud summad ja mõistlik tähtaeg tasumiseks oli üks aasta raha saamisest, on tõendamata ja vastuolus hageja poolt esitatud kohtuotsusega (tl 56-67), millest nähtub, et hagejat süüdistatakse kostjalt raha nõudmises juba ajavahemikul 25.08.2004.a kuni 21.09.2004.a. Kui eeldada, et allkirjadest tulenev nõue on kehtiv ja maksetähtajas pooled kokku ei leppinud, kuid hageja asus võlga sisse nõudma ja kostja aktsepteeris võla olemasolu nagu hageja seda väidab, tuleb lähtuda eeldusest, et tähtpäeva võis määrata võlausaldaja ehk hageja (VÕS § 82 lg 2). Kuivõrd hageja hakkas võlga sisse nõudma 25.08.2004.a, muutus nõue sellel kuupäeval sissenõutavaks ja aegus 25.08.2007.a (

§ 136lg 4, § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 151 lg 1).

Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ei saa tõendada kostja poolt võlatunnistuse andmist summas 650’000.- krooni hagejale. Kui isegi lähtuda asjaolust, et võlatunnistus ei pidanud olema kirjalik (VÕS § 30 lg 3), kuna see oli antud seoses kostja majandus- või kutsetegevusega, ei saa kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud ütlusi tõlgendada hagejale suunatud tahteavaldusena. Võlatunnistuse andmine on tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (

§ 67lg 1).

Kohtuotsusest sellist kostja hagejale suunatud tahteavaldust ei tulene, kostja on leidnud otsuse lk 8 kohaselt (tl 22), et ei pea lepingu järgi midagi tagastama, samuti tunnistab ta küll otsuse lk 9 alusel võlga, kuid konkreetset summat ei oska öelda. Kostja poolt kriminaalmenetluse raames antud selgitust selle kohta, et tal on võlg hageja ees, ei saa nimetatud põhjustel lugeda ka hagiavalduses toodud nõude tunnustamiseks, kuna otsusest ei tulene konkreetselt, milliste lepingute alusel ja millises summas kostja on võlga tunnistanud. Kohtuotsusest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud erinevaid lepinguid, otsusest ei tulene, millise lepingu alusel ja millises summas kostja on hageja nõuet tunnustanud. Seega ei ole võimalik väita, et kostja on tunnustanud just hageja poolt esitatud lepingute ja allkirjade alusel tekkinud nõudeid ja pole võimalik väita, et hageja nõude aegumine katkes seoses kostja poolt nõude tunnustamisega (

§ 158lg 1).

Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kostja tegutses kohustuste mittetäitmisel tahtliku eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju või muid õigusvastaseid tagajärgi. Hageja väitest, et kostja ei täitnud oma kohustusi tahtlikult, ei tulene alust

§ 146lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks.

Seega on hageja nõue kostja vastu 650’000.- krooni saamiseks aegunud, kohus kohaldab kostja taotlusel aegumist ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu summas 650’000.- kr on aegunud, ei käsitle kohus kostja tasaarvestuse taotlust ja vastavat tõendit (tl 116). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega jääb hagi 6 rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Ele Liiv kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.