Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevus summas 10 000 krooni, viivis summas 10 000 krooni ja õigusabi-ja kohtukulud, mis on seotud hagi läbivaatamisega. KOSTJA VASTUS HAGILE Kostja poolt kohtule 15.02.2010.a saadetud vastuse kohaselt kostja hagi õigeks ei võta, ega soovi vastuhagi esitada. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja vaidleb hagile vastu järgmiste põhjendustega. Hageja asus vääralt seisukohale, et kostja sai hagejalt raha summas 10 000 krooni laenulepingu raames, tegelikult andis hageja raha kostjale üle töövõtulepingu alusel. Töövõtulepingu objektiks oli kostja poolt hageja korteri remont. Kuna korterite remont ei ole kostja põhitöö ja sissetulekute peamine allikas, sõlmiti töövõtuleping suuliselt. Ülalmainitud töövõtulepingu järgi maksis hageja
) § 635 lg 3). Juhul kui töövõtja ei täida kohustusi isiklikult, ei tähenda see seda, et isik kes teeb tellitud tööd, oleks lepingu pooleks. Kostja võib sellisel juhul olla alltöövõtjaks.
lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Kohus leiab, et töövõtulepingu olulisteks tingimusteks on tasu suuruse ja maksmise korra (näit. ositi) kindlaksmääramine ja ka töö tegemise tähtaeg. Tasu tuleb maksta töövõtjale ja tasunõue muutub
Kostja on kohtule esitanud väidetavalt 21.01.2010.a A G poolt allkirjastatud dokumendi koopia (tl. 31), milles viimane tunnistab, et tegi hageja korteris koos kostjaga alates 20.10.2008.a25.05.2009.a remonttöid suuliselt sõlmitud töövõtulepingu alusel ning 2009.a veebruaris kostjale üle antud raha oli ettemaks korteri remondi eest. Samas väidab kostja, et A G võlakirja koostamise juures ei viibinud ja teab sellest ainult tema sõnade järgi. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. TsMS § 273 lg 1 kohaselt kirjalik dokument esitatakse algdokumendina või ärakirjana. Dokumendi tõestamata koopia ei ole dokumentaalne tõend. Kohus hinnanud kostja poolt esitatud dokumendi koopiat (tl. 31) leiab, et see on tõendina ebausaldusväärne ning kohus seda ei arvesta, kuna kostja väitel teadis A G võlakirja koostamisest ainult tema sõnade järgi ning selle koostamise juures ei viibinud ja dokument on koostatud peaaegu aasta hiljem peale võlakirja koostamist. Kohus leiab, et esitatud dokumendi koopia näol ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 tähenduses, vaid kolmanda isiku antud kirjalike ütlustega. Tunnistaja ütlustena saab kohus aga arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kohus võib küll määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimusele teatud tingimustel (TsMS § 253 lg 1), kuid antud juhul kohus seda teinud ei ole, sest hageja pole taotlenud A G tunnistajana menetluses osalemist ning sellisel kujul menetlustoimingu tegemise eeldused polnud ka täidetud. Tõendiks võivad olla ka poole taotlusel vastaspoole või kolmanda isiku vande all antud seletused, juhul kui pool, ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu (TsMS § 267 lg 1). 4
lg 1 tähenduses.
järgi saab üleandja nõuda üleantu tagasi soorituse saajalt.
lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks
52. ptk sätete alusel, kohustatud tagastama saadud raha ning antud juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka
lg 3 p 2 järgi, on hagejal õigus nõuda viivist (
Sellisel juhul oleks kostja kohustatud hagejale tagastama saadud 10 000 krooni ning alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks maksma saadud summalt viivist kuni 10 000 krooni täieliku tagastamiseni hagejale. Järgnevalt analüüsib kohus kostja poolt allkirjastatud dokumendi (vene k. расписка) tähendust, sh. veelkord kostja väiteid ettemaksu kohta. 5
lg 2 järgi peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus on kirjalikus vormis. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms.
§-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus (RKTKo) asjas nr 3-2-1-15-09).
§-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samas ei reguleeri
Peale
§-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama hageja (võlausaldaja). Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus leiab, et
§-s 30 tähenduses konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu pole tõendatud. Arvestades hageja huve (andis kostjale laenu) ja kostja selgitusi (tegemist pole laenuga), ei saa eeldada poolte ühist tahet siduda end just abstraktse kohustusega, st. et poolte eesmärgiks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Hageja selle kohta tõendeid esitanud ei ole.
lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis
lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel
lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kohus leiab et poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks määrata. Hageja väitel on ta kostjale andnud laenu ja kostja on tuginenud menetluse kestel väitele, et tegemist oli 6
lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut
lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda (RKTKo asjas nr 3-2-1-44-09). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada
Eeltoodud põhjendustel ei saa kohus arvestada lepingupooltevahelist praktikat (
lepingu tõlgendamisel tavasid ja Võlatunnistuse sisust ja ulatusest järeldub, et tegemist on konkreetse kohustuse olemasolu tunnistamisega. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille kostja on hagejale andnud. Sellise võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid on üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones
Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik tõendama võla puudumist mitte võlausaldaja võla olemasolu. Kohus leiab, et võlatunnistusega ja kostja seletustega on tõendatud kostja võlgnevus hagejale. Kostja ei eita, et sai hagejalt 10 000 krooni. Kostja on võlakirja vabatahtlikult kirjutanud, või allkirjastanud ning võlakirjast nähtub kostja poolt hagejalt raha laenamine ja saamine.
lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja andnuks ilma kostja tahteavalduseta viimasele 10 000 krooni. Samuti ei saa sarnases olukorras olev mõistlik inimene eeldada, et saades ettemaksu töövõtulepingu alusel, tuleb ettemaks teatud tähtajaks tagastada ja tagastamisega viivitamisel tasuda ka viivist. Kui kostja on omakäeliselt kirjutanud võlakirja ja (või) selle allkirjastanud ja see on tema emakeeles, siis võib eeldada et iga mõistlik inimene on võlakirja sisust ka teadlik. Võlatunnistuse andnud isik ei saa vabaneda võlakirjas märgitud kohustusest väitega, et tema arvates oli raha üle antud teisel eesmärgil ning ta ei soovinud luua sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab et kostja on saanud hagejalt laenu ja seda deklaratiivse võlatunnistusega ka kinnitanud ning kostja pole tõendanud võla puudumist. Siit järeldub, et kostja on kohustatud hagejale tagastama 10 000 krooni ja tasuma nimetatud summalt viivist 0,01 % päevas, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest, st. alates ajast mil õigustatud isikul (hagejal) oli õigus nõuda kohustatud isikult (kostja) summa tagastamist. Laenu tagastamise tähtajaks oli 7
kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
§-de 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on algselt nõudnud viivist summas 15 000 krooni, kuid kohtuistungil vähendanud kõrvalnõude suurust ja nõuab kostjalt 150 krooni viivist, kuna tekkis arvutusviga. Kohus on hagimenetluses seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ja TsMS § 442 lg 5 ja TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus 10 000 krooni ja viivis 150 krooni hageja kasuks. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna otsus tehti kostja kahjuks, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1. Tamara Šabarova Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.