KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Reet Allikvere, Margo Klaar ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2011. a., T

§ 72lg.

4) tuleneva nõudega. Esimene arve tasuti (esimene nõue muutus sissenõutavaks)

1. juunil
2. a. ja oleks pidanud aeguma
3. juunil
4. a.. Aegumine peatus maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisega
5. detsembril
6. a. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagiavaldusest jääb arusaamatuks, millisel alusel on nõue esitatud. Kui tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega (hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud, kes remondikulusid ei kandnud, rikastusid seetõttu), siis on nõue aegunud. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 nägi ette üldise aegumistähtaja 10 aastat.
7. juulil
8. a. jõustunud TsÜS § 151 lg. 1 näeb ette alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 1 näeb ette, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
9. juulit
10. a. tekkinud aegumata nõuetele, kusjuures aegumise algusele kohaldatakse enne
11. juulit
12. a. kehtinud seadust kui aegumine on alanud enne
13. juulit
14. a. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
15. juulit
16. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates
17. juulist
18. a. Seega oleks tulnud hagi esitada kolme aasta jooksul, alates
19. juulist
20. a., s. t. hiljemalt
21. juulil
22. a. Kuna nimetatud tähtajal hagi ei esitatud, siis nõue aegus.

§ 72lg.

1 reguleerib kaasomandi tavapärast majandamist ja kasutamist. Hoone taastamine pärast tulekahju väljub tavapärase majandamise piiridest. Vastavalt

§ 72lg.

4 on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. Kuna kostja võttis pärandi vastu alles

1. oktoobril
2. a., siis ei oma tema väidetavalt
3. a. antud arvamus hoone taastamise või lammutamise kohta tähtsust. Asja taastamine ei ole asja säilitamine. Hageja poolt tehtud kulutused (kui need ikka tõepoolest tehti) olid majanduslikult mõttetud, kuna ületasid hoone tolleaegset turuväärtust. Hageja ei ole toiminud heas usus (TsÜS § 138 lg. 1) – hageja taastas hoone osaliselt hoolimata kostja vastuseisust ning ootas üle 8 aasta enne kohtusse pöördumist. Hageja saatis kostjale
4. detsembril
5. a. kirja, milles nõudis 73.937 krooni tasumist seoses hoone taastamisega. Kirjas viidatakse, et juba
6. augusti
7. a. kirjas on hageja kostjale teatanud hoone hävimisest tulekahjus. Seega teadis hageja, kes on pärijad, juba vahetult pärast tulekahju toimumist. Hageja taastas ja parendas hoonet just selles osas, mis oli tema enda valduses ja kasutuses – hageja seda asjaolu ei eita. Kostja ei pea neid kulutusi kandma. Hageja niisugune tegevus on hea usu põhimõtte vastane. Esimese astme kohtu otsus
8. oktoobri
9. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4 Kostja palus kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, kuna hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud, kes remondikulusid ei kandnud, rikastusid seetõttu. Tulekahju toimumise ajal
10. juunil
11. a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 nägi ette üldise aegumistähtaja 10 aastat.
12. juulil
13. a. jõustunud TsÜS § 151 lg. 1 näeb ette alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 1 näeb ette, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
14. juulit
15. a. tekkinud aegumata nõuetele, kusjuures aegumise algusele kohaldatakse enne
16. juulit
17. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne
18. juulit
19. a. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
20. juulit
21. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates
22. juulist
23. a. Seega oleks tulnud hagi esitada hiljemalt enne
24. juulit
25. a. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg. 2 p. 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega peatus aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel
26. detsembril
27. a., mistõttu on hageja nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 142 lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohus kohaldab aegumist, siis teeb kohus lõppotsuse ja jätab hagi rahuldamata, mis tähendab, et kohus ei pea andma enam hinnangut nõude suurusele ja arvestuslikule õigsusele ning selle kohta esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebus Kohila vald palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

§ 72lg.

4 alusel nõudis apellant vastustajalt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt vastustaja osaga. Maakohus leidis, et nõue on aegunud, kuna tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on tulenevalt TsÜS § 151 lõikest 1 kolm aastat. VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse VÕS RakS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast

1. juulit
2. a. Seega tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on nõue. Apellandil tekkis nõue
3. aastal. Ei saa asuda seisukohale, et nõudele ei kohaldata alusetu rikastumise sätteid, kuid nõue ise aegub alusetu rikastumise sätete järgi. Kohus on valesti leidnud, et tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Vastavalt VÕS § 1028 lõikele 1 peab võlgnik olema rikastunud võlausaldaja arvel; rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu (mingi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena); võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus. Soorituskonditsiooniks on alust üksnes siis, kui võlausaldaja sooritusel, mille läbi võlgnik rikastus, puudus õiguslik alus. Sooritus on õigusliku aluseta, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. VÕS-i alusetu rikastumise jaos sisaldub ammendav loetelu võimalikest alusetu rikastumise nõuetest ja §-st 1027 ei saa tuletada üldpõhimõttena täiendavaid alusetu rikastumise nõudeid. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu (

§ 72lg. 4) välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Seega aegub nõue soodustatu vastu vastavalt Ts

ÜS § 149 lausele 1 kümne aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et tegemist on pärandvara vastu suunatud nõudega, mis peatub vastavalt TsÜS § 166 lg. 1 ajani, millal pärija võtab pärandvara vastu. 5 M. R., kellele kuulus ¼ vaidlusalusest hoonest, suri

1. juulil
2. a. Apellandil puuduvad täpsed andmed, millal võtsid pärijad pärandi vastu. Ehitise omanike kohta on apellandil üksnes ehitisregistri andmed, mille on sisestanud
3. jaanuaril
4. a. notar Sirje Velsbergi konsultant Aleksei Solomin. Nende andmete järgi kuulub M. R. 1/8 XXXXXXXX X, Kohila alev, hoonest ja omandiõiguse aluseks on pärimisõiguse tunnistus
5. oktoobrist
6. a. Nimetatud ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 118 lg. 3 järgi ei saa aga pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Seega on andmed vastuolulised, kuna pärandi avanemisest vastuvõtmiseni oli möödunud üle 10 aasta. Vastustaja taotles aegumise kohaldamist, kuid ei ole tõendanud aegumise alguse ja peatumise kuupäevi (aegumine peatub pärandvara vastu suunatud nõude korral ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu). Riigikohus on otsuses 3-2-1-92-02 jõudnud seisukohale, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja tuvastatud on asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole kohus neid asjaolusid tuvastanud. Kohus on valesti rakendanud aegumist. Apellandi nõue tuleneb

§ 72lõikest 4. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on Ts

ÜS § 149 järgi 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Pärandvara puudutav nõue muutus sissenõutavaks arvates M. R. surmast

1. juulil
2. a. ja peatus TsÜS § 166 lg. 1 järgi kuni pärandvara vastuvõtmiseni, mis toimus eeldatavasti
3. oktoobril
4. a. Seega peaks nõue aeguma
5. oktoobril
6. a. Vastustaja on kohut eksitades esitanud vastuväite, et hoone taastamine ei olnud majanduslikult põhjendatud, sest taastamistööd olid kallimad kui hoone tollane turuväärtus. Kohila alevivalitsus teatas hoone taastamise kuludest vastustajale kui oletatavale pärijale
7. detsembril
8. a. saadetud kirjaga, seega oli vastustaja teadlik, et pärandvara hulka kuulub ka vara säilitamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue, kuid sellegipoolest võttis vastustaja valdavalt XXXXXXXX X hooneosast koosneva pärandvara vastu, millega näitas, et hoone väärtus ületas hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Kompromissi sõlmimisest või väärtusetu hooneosa omandist vabanemiseks asjaõigusliku lepingu sõlmimisest, kui see peaks osutuma tulevikus võimalikuks (maa kinnistatakse või seatakse hoonestusõigus), on vastustaja keeldunud, millega näitab, et hoone väärtus ületab hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Vastustaja väitel ei ole apellant tegutsenud heas usus, oodates enne kohtusse pöördumist 8 aastat. Lisaks
9. a. vastustajale kui eeldatavale pärijale saadetud kirjale on apellant proovinud saada andmeid pärandi vastuvõtmise kohta pärimisega tegelenud notarilt Sirje Velsbergilt. Notar edastas vastustaja soovi temaga ühendust võtta ka pärijatele, kuid tulutult. Hea usu vastase käitumisena võib kvalifitseerida pärijate poolt pärandi vastuvõtmist ja selle varjamist apellandi eest, kuna nad teadsid, et apellandil on kavas nende vastu nõue esitada. Vastustaja seisukoht M. R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb menetlusnormide rikkumise ning materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Et tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mille puhul ringkonnakohtule on TsMS § 656 lõikes 1 sätestatud alus otsuse tühistamiseks olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest, siis peab kolleegium võimalikuks otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 alusel. 6 TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule muuhulgas juhul, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, leides, et hageja nõuetele kohaldub TsÜS § 151 lõikest 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg, et selle algust tuleb lugeda alates
10. juulist
11. a. ning et
12. juuliks
13. a. oli hagi aegunud. Kolleegium leiab, et hagi aegumistähtaja üle otsustamise eeldusena tuli maakohtul pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida. Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis 32-1-63-08 (punkt 14). Maakohus ei ole hageja nõuet korrektselt kvalifitseerinud: märkinud otsuses, et tegemist on alusetu rikastumise nõudega, ei ole maakohus siiski tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid nõuet pidada alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, samuti osundanud seaduse sättele, mille järgi nõue tema õigusliku arusaama kohaselt tuleks kvalifitseerida. Et VÕS-i
14. peatükis on mitmeid õigusliku aluseta saadu väljaandmise nõudenorme, kusjuures neist iga koosseisulised tunnused on erinevad, siis oleks hageja nõude kvalifitseerimine eeldanud hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude ja alusetu rikastumise väljaandmise nõudenormide koosseisuliste tunnuste võrdlemist ja sel teel konkreetse nõudenormi kindlakstegemist. Maakohtu otsus ei sisalda üldse õiguslikku põhjendust selle kohta, miks on maakohus pidanud hageja esitatud nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks. Hageja tõi menetluses esile, et kostja sai vaidlusaluse hoone kaasomanikuks pärimise teel ja et kosja pärijaks olek selgus hagejale
15. oktoobri
16. a. pärimisõiguse tunnistusest. Nii kuni
17. juunini
18. a. kehtinud TsÜS-i § 120 lg. 2 p. 5 kui alates
19. juulist
20. a. kehtiva TsÜS-i § 166 lg. 1 kohaselt on aegumine peatunud kuni pärija poolt pärandvara vastuvõtmiseni, seega võis hageja poolt esiletoodud väidetel olla hagi aegumise üle otsustamisel tähtsust. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus andnud hageja väidetele mingit hinnangut ega ole ka seletanud, miks ei ole neil vaidluse lahendamiseks tähtsust. Samuti ei ole maakohus tuvastanud mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada aegumise peatumise üle. Hageja ei ole pidanud oma nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, vaid on oma nõude materiaalõigusliku alusena tuginenud

§ 72

lõikele 4, milles nähakse ette kaasomaniku õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja nõuda teistelt kaasomanikelt kulutuste hüvitamist vastavalt normis sätestatule. Oma nõuet põhjendades on hageja esile toonud, et hagisumma on kostjale kui poolte kaasomandis oleva hoone kaasomanikule langev osa kulutustest, mille hageja on teinud hoone tulekahjus hävinud katuse ja teise korruse ehituskonstruktsioonide taastamiseks, mida hageja peab hoone säilimiseks hädavajalikeks. Maakohtu otsus ei sisalda mingit põhjendust selle kohta, miks ei ole kohus nõustunud hageja väitega, et hagi on esitatud

§ 72lg.

4 alusel kaasomanikult asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks, seda enam, et kohus on otsust põhjendades ka ise tõdenud, et hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud ei ole remondikulusid kandnud, 7 konkreetseid faktilisi asjaolusid siiski tuvastamata. Kolleegium leiab, et hageja kirjeldatud asjaoludel võib olla tegemist

§ 72lg.

4 kohase nõudega.

§ 72lg. 4 alusel esitatud nõue on seadusest tulenev nõue ja niisuguse nõude aegumisele kohaldub kooskõlas VÕS Raks

S § 9 lõikega 1 kehtiva TsÜS-i § 149 lg. 1, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Taolise nõude aegumise üle otsustamise eeldusena tuleb seega tuvastada esitatud nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas märkinud tsiviilasja hinna, ilma et oleks hinna määramist otsuses põhjendanud. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Maakohus lähtus eelduslikult hageja poolt menetluse kestel vähendatud hagisummast, ei ole seda aga kuidagi põhjendanud. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsus aegumise kohaldamise kohta ei ole õige, samas ei sisalda otsus faktilisi asjaolusid, mille alusel aegumise kohaldamise üle saaks otsustada. Et maakohus kohaldas asjas aegumist, siis ei tuvastanud ta aga faktilisi asjaolusid, mille tuvastamine on vajalik asja sisuliseks lahendamiseks eeldusel, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja uue sisulise otsusega lahendada, sest asja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kogumist valdava osa tuvastamine esmakordselt apellatsioonimenetluses rikuks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Ka oleks taoline lahend pooltele üllatuslik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul korrektselt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja tuvastada eespooltoodut arvestades faktiliste asjaolude kogum, mis võimaldaks otsustada nõude aegumise üle. Kui hagi ei ole aegunud, tuleb asi lahendada, arvestades kõiki kohtu ette toodud asjaolusid. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada olenevalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik