3-10-894/12

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-894 Otsuse kuupäev 09.03.2011 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V I kaebus Ida Prefektuurilt kahju hüvitamise nõudes summas 639,12 € (10 000 krooni). Menetlusvorm Kohtuistung 20.10.2010 Menetlusosalised Kirjalik menetlus Kaebaja V I Vastustaja Ida Politseiprefektuur Resolutsioon Edasikaebamise kord Rahuldada V I kaebus osaliselt ja mõista kaebuse esitaja kasuks Ida Prefektuurilt välja mittevaralise kahju hüvitis hüvitis 64,87 € . Mõista Ida Prefektuurilt V I kasuks välja menetluskulud 3.20 € Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so arvates 09.03.2011.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 22.01.2009 kell 00.33 aadressil Tallinna 13A, peeti Narva Kasiino Grand Prix turvatöötaja poolt kinni ja anti politseiametnikele üle V I. 22.01.2009 kell 02.00 toimetati isik Ida Politseiprefektuuri ( nüüd Ida Prefektuur) Narva Politseiosakonda kainenemisele. Tartu Halduskohtu 22.04.2009 otsusega tunnistati Ida Prefektuuri 22.01.2009 toiming, mis seisnes kaebaja kainenemisele toimetamises, õigusvastaseks. Kohtuotsus jõustus 10.10.2009 Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2009 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-

1. Antud haldusasjas kahju hüvitamise nõuet kaebaja ei esitanud. 10.02.2010 esitas V I Ida Prefektuurile riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 alusel taotluse seoses süüliselt vabaduse võtmise ja väärikuse alandamisega isiku õigusvastaselt kainenemisele toimetamisega ja selle tagajärjel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks nõude suurust nimetamata. Ida Prefektuur leidis, et taotlus on põhjendamatu ja jättis selle rahuldamata. 07.04.2010 esitas kaebaja V I Tartu Halduskohtule kaebuse moraalse kahju hüvitamiseks summas 10 000 krooni, kuna vastustaja võttis temalt vabaduse ebaseaduslikult ja alandas tema inimväärikust. V I on seisukohal, et vastustaja 22.01.2009.a. võttis temalt seadusvastaselt vabaduse ja alandas kaebaja inimväärikust. Arestikambris valitsevad tingimused olid äärmiselt inimväärikust alandavad. Kambris, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli kivimaterjalist põrand, kivimaterjalist pink, puudus valgustus ja küte. Kambris puudus WC ja ventilatsioon, mille tulemusena valitsesid kambris ebasanitaarsed tingimused. Kainenemisele paigutamise protsessis allutati kaebaja läbiotsimise protseduurile, mis solvas kaebaja au ja väärikust. Kaebaja leiab, et väljamõistetava hüvitise summa 10 000 EEK/639,12 € on põhjendatud ja asjakohane. Vastustaja Ida Prefektuur vaidleb kaebusele vastu olles seisukohal, et V I kaebus on põhjendamatu ning puudub alus selle rahuldamiseks. Kaebuses heidetakse vastustajale ette, et kainenemisele paigutamisel on isiku suhtes õigusvastaselt käitutud nii seetõttu, et teda sinna toimetati, kui seetõttu, et ta pidi taluma kainenemisele paigutamise toiminguid. Prefektuur leiab, et kui kainenemisele toimetamine oli seadusevastane, siis iga protseduur eraldivõetuna toimus seadusega kooskõlas. Isiku kainenemisele toimetamisel on tema kinnipidamine osa kainenemisele toimetamise protsessist tervikuna. Tema kainenemisele toimetamise käigus toimub isiku toimetamine politseiasutusse, tema ning tema asjade läbivaatus, asjade hoiulevõtmine ning isiku paigutamine kinnipidamisruumi, kus teda regulaarselt jälgitakse. Ida Prefektuuril puuduvad andmed selle kohta, et arestikambris viibiv isik oleks edastanud teda kontrollinud politseiametnikule mingeid pretensioone või teatanud abivajadusest. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et isikule keelduti abi andmast või keelduti teda vabastamast politseiseaduse § 156 lõikes 2 kirjeldatud asjaoludel. Protokollis on märgitud kainestuskambris viibimise ajavahemik 02.00-07.
2. Kinnipidamiselt vabastamisel ei esitanud kaebaja pretensioone tema kinnipidamise tingimuste ega politseiametnike õigusvastase käitumise suhtes. Kinnipidamistingimuste suhtes ei ole kaebaja esitanud pretensioone ka hiljem ei väärteomenetluse ega halduskohtumenetluse käigus. VÕS § 134 lõike 2 kohaselt tuleb vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seaduse § 139 lõige 1 märgib, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Ida Prefektuur leiab, et kahju tekkis osaliselt isiku enda käitumise tagajärjel, s.o isikust tulenevatel asjaoludel. Isik oli alkoholijoobes ja konfliktne, tema käitumise tõttu tuli kutsuda kohale politseipatrull. Isiku õiguskuuleka käitumise korral ei oleks saabunud tagajärge, mil politseitöötajad pidasid õigustatuks isiku kainenemisele toimetada. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Juhul kui kohus leiab, et kahju hüvitamine rahas on põhjendatud, siis tuleb vastustaja hinnangul kahjusumma suuruse väljaselgitamisel lähtuda AVVKHS põhimõttest, mille § 5 lõike 1 kohaselt käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud korras makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kohtuistungil 20.10.2010 andis halduskohus menetlusosalistele kohtuväliseks asja lahendamiseks (kompromissi sõlmimiseks) aega kuni 03-04.01.2011.a. Menetlusosalised kompromissi ei sõlminud. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse esitaja taotleb tema kainenemisele toimetamisel Ida Prefektuuri ametnike poolt 22.01.2009 ajavahemikul 02.00-07.20 õigusvastaste haldusmenetlustoimingutega tekitatud moraalse kahju hüvitamist summas 639,12 € (10 000 krooni). 2 Avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju, sh mittevaralise (moraalse) kahju, hüvitamist reguleerivaks üldseaduseks on RVastS. Samas reguleerib kriminaalmenetluse käigus vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist AVVKHS. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele RVastS. Tartu Halduskohtu jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-531 tunnistati Ida Prefektuuri 22.01.2009 toiming, mis seisnes kaebaja kainenemisele toimetamises, õigusvastaseks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. EIK on kohtulahendis Kharin vs. Venemaa, kohtuotsus 03.02.2011.a., avaldus nr 37345/03, selgitanud viidetega kohtulahenditele, et kuigi alkoholijoobes isik ei ole alkohoolik, on sellise isiku kinnipidamine siiski lubatav artikli 5 lg 1 „e“ alusel kahe tingimuse korral. Esiteks, isiku käitumine on ohtlik temale endale või avalikule julgeolekule ning teiseks, isiku kinnipidamine on n.ö viimane meede pärast seda, kui ametivõimud on kaalunud kõiki teisi, vähemintensiivseid meetmeid. Seetõttu ei ole piisav, kui isiku kinnipidamiseks alkoholijoobe tõttu on siseriiklik seaduslik alus, selline meede peab olema asjaolusid silmas pidades hädavajalik. Samas tuleneb eelnevast, et lubatav ei ole isiku kinnipidamine üksnes põhjusel, et ta on alkoholijoobes. Käesoleval juhul on tegemist vabadusõiguse rikkumisega, sest kaebuse esitaja toimetati 22.01.2009 kainenemisele õigusvastaselt ning see on käsitatav vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. EIÕK art 5.5 sätestab, et igaühel, kes on osutunud artikli 5 sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvriks, on täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile. Kahju suuruse hindamisel lähtub kaebaja temale tekitatud kannatustest ning EIK praktikast Eesti Vabariigiga seonduvates asjades. EIK praktikas on tunnustatud lepinguosalise riigi õigust seada EIÕK art-s 5.5 sätestatud hüvitise maksmine sõltuvusse rikkumisega tekitatud kahju tõendamisest isiku poolt. Samas aga on EIK praktikas peetud art 5.5 rikkumiseks olukorda, kus siseriiklik kohus keeldus art 5 nõudeid rikkuva kinnipidamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldamast, eeldades, et iga mittevaraline kahju omab väliseid avaldumisvorme, ning võtmata mittevaralise kahju esinemist tõendavate asjaoludena arvesse õiguste rikkumise fakti ja kannatanu kinnitusi psüühilistest kannatustest. EIK selgitas, et ei pea põhjendatuks lähenemist, mis välistaks mittevaralise kahju rahalise hüvitise suurel arvul juhtudel, mil kinnipidamine kestab lühikest aega ega too kaasa kinnipeetu füüsilise või psüühilise seisundi objektiivselt tajutavat kahjustumist (vt EIK 02.09.2010 otsus Danev vs Bulgaaria, nr 9411/05, p-d 32-34). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Ida Prefektuuri kainestuskambris Narvas, ajavahemikul 02.00-07.20 (5 h 20 minutit), seega kinnipidamine kestis lühikest aega ning kambri tingimused olid ebasanitaarsed (vt. õiguskantsler). VÕS § 134 lg 2 (kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Samas on Riigikohus järjepidevalt (vt 09.04.2008 otsus nr 3-2-1-19-08, p 13, 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13) asunud seisukohale, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik; mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (selliseks asjaoluks on ka vabaduse võtmine). Lahendades kaebust kriminaalmenetluses 3 vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest, leidis Riigikohus (vt 12.03.1998 otsus nr 3-2-1-32-98), et (alusetult) vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist. Seetõttu ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et kahju tekkis osaliselt isiku enda käitumise tagajärjel, s.o isikust tulenevatel asjaoludel, kuna ta oli joobes. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahas hüvitamise eeltingimuseks kahju tekitamine süüliselt. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-185-08, p 13). Riigikohus on rõhutanud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nr 3-2-1-19-08, p 13, 12.03.1998 otsus nr 3-2-1-32-98 ja 25.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24). Seadusandja on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega (AVVKHS) siiski reguleerinud vabaduses viibivatelt isikutelt vabaduse alusetu võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist sõltumata vabaduse võtmise aluseks olnud otsuse või määruse õiguspärasusest ja selle teinud ametiisiku süüst. Sellest võib järeldada, et seadusandja on leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega tekib isikul igal juhul hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Käesolevas asjas piirdub taotletav hüvitis mittevaralise kahjuga, kaebaja hinnangul 639,12 €. Riigikohus on leidnud, et (alusetult) vabaduse võtmisega kaasnesid isikule paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist (vt 12.03.1998 otsus nr 3-2-1-32-98). Käesoleval juhul on politsei toiming, kaebaja arestikambrisse kainenemisele paigutamine, tunnistatud Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 22.04.2009.a otsusega haldusasjas nr 3-09-531 õigusvastaseks. Samuti kirjeldab kaebaja, et arestikambrisse kainenemisele paigutamise ja sellega kaasneva läbiotsimisega, tekitati talle hingelisi kannatusi ning seadusekuuleka kodanikuna ei ole ta kunagi varem vahi alla sattunud ja see oli talle suur šokk. Samuti ei olnud kaebaja arestikambris teadlik varem väljasaamise võimalusest ega vajadusest koheselt esitada pretensioone arestikambris valitsevate nõuete kohta. Moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline ja tavaliselt seadusega reguleeritud. Seetõttu ei saa alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise suurust seada sõltuvusse üksnes kahju hindaja soovist. Neid juhiseid arvestades peab kohus määrama mõistliku ja õiglase hüvitise. Kuigi AVVKHS pole antud asjas kohaldatav, on see seadus üheks orientiiriks küsimuses, millist hüvitist peetakse Eestis vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul õiglaseks. AVVKHS 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt makstakse isikule hüvitist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära baasil arvutatud päevamäära seitsmekordses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vabaduse võtmist vähem kui 24-ks tunniks loetakse üheks ööpäevaks. Nimetatud hüvitise maksmisega loetakse AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause kohaselt isikule hüvitatuks nii alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju kui ka selle tõttu saamata jäänud tulu. Ühelt poolt tuleb arvestada seda, et vabaduse õigusvastase võtmise puhul ei kõnele hüvitise suuruse piiramise kasuks kaalutlused, millest lähtudes on AVVKHS-s piiratud riigi vastutus ühtse määraga – vabaduse võtmise õiguspärasel kohaldamisel peaksid selle võimalikud tagajärjed olema riigile ettenähtavad ja nõutav pole isikule kogu tegelikult tekitatud kahju hüvitamine. Teisalt tuleb arvestada seda, et antud juhul toimus vabaduse võtmine süü kergeimas vormis. Seetõttu on kokkuvõttes põhjendatud hüvitise määramine lähedases suuruses AVVKHSs moraalse kahju hüvitamiseks mõeldule. Mõistlikuks ja õiglaseks peab kohus niisiis mittevaralise kahju hüvitist AVVKHS § 5 lg-te 1, 2 ja 3 alusel arvutatavast hüvitisest ühe ööpäeva eest. 4 Vabaduse võtmise ajal kehtinud kuupalga alammäär oli Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 254 § 1 kohaselt 4350 krooni ning selle alusel arvestatav päevamäär (4350 / 30 =) 145 krooni. Hüvitis 1 ööpäeva eest seitsme päevamäära suuruses summas oleks 1015 krooni ehk 64,87 €. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist, mis seisnevad kaebuselt tasutud riigilõivus 500 krooni ehk 32 €. Menetluskulu taotlused kuuluvad rahuldamisele kaebuse rahuldatud osale (10 protsenti) vastavas ulatuses 3.20 €. Ülle Polluks /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik 5