Obsah (8)

§ 22§ 20§ 2§ 3§ 31§ 36§ 28§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-08-1382 Haldusasi RESOLUTSIOON D.D.W. kaebus 1

§ 22

lg 1.2 alusel erastamiseks luba taotletud Mõtuse 25 ja Mõtuse 27 kinnisasjadega piirneva maa osas maa riigi omandisse jätmise menetluse ja Mõtuse 25 a pindalaga 1500 ruutmeetrit on sihtotstarbega elamumaa jäetud maa riigi omandisse ning see on riigivara registris registreeritud ning riigivara valitsejaks on määratud Harju maavalitsus, vastavalt on tehtud ka kinnistusregistrisse vastav kanne. 5) Tallinna halduskohtule esitatud kaebus haldusasjas nr 3-08-1382 ei hõlmanud nõuet, mis võiks olla seotud kaebuse esitamisest hilisemalt välja antud haldusaktidega, st Harju Maavanema korraldus nr 2782-k 26.11.08.a. tühistamiseks. 6) Tallinna HK haldusasjades nr 3-08-2577 ja 3-08-2392 19.12.2008 registreeriti D.D.W.i kaebused, milles Harju maavanema 26.11.2008 korralduse nr 2782-k tühistamise nõuet kaebaja ei formuleerinud. Nende kohtuasjade menetlus on lõppenud. Käesolevas asjas 07.12.09 võttis kohus määrusega menetlusse kaebuse täienduse Harju Maavanema korralduse nr 2782-k 26.11.08.a. tühistamise nõudes; kaebaja nõuet ei muutnud. Kuna kohus ei lugenud kaebust tähtaegseks, siis palus kohus esitada kaebuse tähtaja ennistamise taotlus. Seega menetles kohus D.D.W.i kaebuses haldusasjas nr 3-08-1382 tähtaja küsimust. Kuivõrd kohus leidis, et kaebus oli esitatud hilinemisega, see tuli esitada 18.12.08.a., siis oleks 2 kaebaja pidanud taotlema kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebuse esitaja seda ei teinud, kuigi talle on see võimalus korduvalt antud. Kohus lõpetas menetluse selles nõudes määrusega 02.08.10.a. Kaebuse esitaja kinnitas, et ta nõuet ei muuda. Seega on menetlus märgitud nõudes lõppenud. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD 7) Kaebuse esitaja rõhutab, et tema huvid on väljendatud kokkuvõtvalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.08.a. määruses, millega tühistati 14.10.08.a. kohtumäärus ja saadeti asi uuesti Tallinna Halduskohtule. Käesoleva kaebuse eesmärk on selge- kaebaja soovib saavutada tema kinnistuga Mõtuse 27 piirneva maa erastamist MaaRS § 22 lg 1.2 alusel. Temal on selline õigus ning Mõtuse 23 ja 25 omanikel (AS Nucleus) sellist õigust ei ole; samuti ei saa jätta maad riigi omandisse ja keelduda erastamise loast. Kaebaja sooviks on vaidlustada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa andmisest keeldumine Harju Maavanema poolt ja ta taotleb maa erastamismenetluse jätkamist (kohustamist). 8) Harju Maavalitsusele on selgitatud, et teha tuleb otsus kõnealuse maaüksuse osas erastamise menetluse lõpetamise kohta. Maa erastamismenetluse jätkamiseks kohustamise taotluse lahendamine eeldab Harju Maavalitsuse 29.01.08.a. kirjas sisalduva erastamismenetlust lõpetava otsustuse ja loataotluse tagastamise õigusvastasuse tuvastamist. Loataotluse menetlemiseks kohustamiseta ei ole erastamismenetluse jätkumine ja kaebaja eesmärgi saavutamine võimalik. 9) Veel märgib ringkonnakohus, et tõenäoliselt ei ole maa riigi omandisse jätmise otsust tehtud ja kui maavanem peaks sellise otsuse kohtumenetluse kestel tegema, tuleks kaebajal oma eesmärgi saavutamiseks vaidlustada ka see otsus. Kaebaja leiab, et ta ongi selliselt oma kaebuse nõuet täiendanud. 10) Kaebaja on eesmärgi saavutamiseks pidanud vajalikuks tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.06.08.a. korraldus nr 1054-k, mille p-ga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse korraldus 20.06.01.a. nr 2703-k p 1.5. Mõtuse 25 ja 27 kinnistute DP-de algatamise kohta. Lisaks on kaebaja huvi suunatud DP läbiviimisele maaribal Mõtuse 25 ja 27, mida tahetakse kaebajat kõrvale jättes varjatult kolmandate isikute huvides läbi viia. Kaebaja soovib, et kattuva ala planeerimismenetlus toimuks tema algatamistaotluse alusel ja sellise taotluse esitamine on RVastS § -st 5 võimalik. 11) Kaebaja palub tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.06.08.a. korralduse nr 1054-k p 5, millega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 20.06.01.a. korralduse nr 2703-k p 1.5. Kaebuse esitaja sooviks on takistada DP läbiviimine AS Nucleus huvides, kuna kaebaja arvab, et DP algatamine tagab selle, et kaebajat huvitav maatükk liidetakse AS Nucleus kuuluvale maatükile ning see saab takistuseks, et kaebajale jääb maa erastamata. D.D.W. soovib, et tema saaks erastada maatüki, mille suurus on 1503 ruutmeetrit. Kaebaja nimetab, et selle maatüki erastamise õigus on üksnes temal, samas märgib vastuoluliselt, et maatükk on võimalik liita Mõtuse 25 ja 27 kinnistuga nende omanike huvides. Kaebaja möönab, et ta üritas koos Mõtuse 25 kinnistu omanikuga alates 2003 a tellida ühise DP, kuid see ei osutunud võimalikuks. Kaebaja kordab, et Tallinna linnal puudub avalik huvi maatüki vastu, kinnistute vaheline maa ei ole isesesivalt kasutatav, see maa tuleb liita Mõtuse 25 ja 27 krundiga, Tallinna Maa-amet on väljendanud oma huvi puudumist maa riigi omandisse jätmiseks kirjaga 27.12.07 nr 6.3-2/1131. Asjaolule, et vaidlusalusel maaüksusel ei saa ega ole ka otstarbeks moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on juhtinud korduvalt tähelepanu Tallinna Maaamet. Tallinna Linnavalitsuse 11. juuni 2008. a korralduse nr 1954-k punktiga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 20. juuni 2001. a korralduse nr 2703-k punkt 1.5, millega 3 algatati Mõtuse tn 25 ja 27 kinnistute detailplaneeringu koostamine. D. D. W. esindaja esitas 08.02.2007.a Mõtuse tn 27 kinnistu detailplaneeringu algatamise taotluse eesmärgiga muuta kinnistu piire ja rajada äripindadega korterelamu. 12)

§ 20

lg 1 sätestab, et erastamisele kuulub maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kaebaja leiab, et Harju Maavanema tegevus loataotluses rikub kaebaja maareformi seaduse § 22 lg-s 12 antud õigust erastada talle kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk, millest pole võimalik moodustada iseseisvat kinnistut; Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusega nr 50 kehtestatud „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ kohaselt on temal õigus maatükk erastada. Ka varem kehtis MaaRS § 22 lg 12 sõnastuses, mis lubas maatükki erastada, kuna seaduse kohaselt kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus seda maad oma krundiga liitmiseks ostueesõigusega erastada maavanema loal ja kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kaebaja leiab, et seadus annab talle õiguse nõuda maa erastamist ning kuivõrd ta on tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud, tuleneb ka nimetatud sättest tema õigus vaidlustada selle maatüki riigi omandisse jätmist. D.D.W. ei soovi, et kinnisasjaga piirnevat maatükki saaks erastada keegi teine isik, sh AS Nucleus. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusega nr 50 kehtestatud „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ (edaspidi Kord) § 5 lg 1 kohaselt on see õigus seatud sõltuvusse Harju maavanema vastavast loast. Kuna Harju maavanem ei ole kaebaja taotluse suhtes talle määrusega kehtestatud tähtaja jooksul loa andmist või sellest keeldumist kohase haldusaktiga otsustanud, on rikutud põhiseaduse §-s 14 garanteeritud õigust õiglasele menetlusele. Ilma maavanema loata pole kaebaja taotlust võimalik edasi menetleda. Korra § 5 lg 1 kohaselt võib erastamise korraldaja teha loataotluse saamisel vaid otsuse loa andmise või loa andmisest keeldumise kohta. Loataotluse edasisest menetlemisest keeldumise ja taotluse tagastamise võimalust määrus ette ei näe. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Täitevvõimu tohib teostada üksnes seaduses antud volituse olemasolul. Kõik olulised küsimused riigis peab otsustama seadusandja.

§ 22

lg 12 ei anna võimalust piirata eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa erastamist lähtudes valitsusasutuste huvist või nende esitatud taotlusest selle maa riigi omandisse jätmiseks. Kaebajale oli esitatud selgitused, et maa riigi omandisse jätmise huvi valitsusasutustel ja linnal puudub. Liitmine piirneva kinnistuga oleks mõistlik ja loogiline. Liita ei saa aga AS Nucleus kinnistuga, kuna viimane on alusetult maa omandanud ja nüüdseks veel ka pankrotis. Tallinna Maa-amet esitas 29.10.

1. a kirjaga Harju maavanemale kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise loa taotluse. Taotluses märgitakse, et D.D.W. esitas
2. septembril
3. a ja
4. detsembril
5. a avaldused maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel kinnistuga Mõtuse tn 27 piirneva maa-ala kohta ning et AS Nucleus esitas
6. aprillil
7. a avalduse samal alusel kinnistuga Mõtuse tn 25 piirneva maa-ala kohta. Taotletav maa-ala kokku on ca 1509 m2 ning see piirneb eelnimetatud kinnistutega, tänava maa-alaga (katastritunnus 78407:701:0303), tänava krundi piiride ettepanekuga ja kinnistuga Mõtuse tn
8. Kirjeldatud maa-alal algatati Tallinna Linnavalitsuse
9. oktoobri
10. a korraldusega nr 2308-k detailplaneering, mille eesmärgiks oli Mõtuse tn 25 kinnistu jagamine, Mõtuse tn 25 ja 27 kinnistutega külgneva maariba erastamiseks kruntide moodustamine ja liitmine kinnistutega ning uute üksikelamute rajamine. Taotluses leiti, et maa-ala on otstarbekas MaaRS § 22 lg 12 alusel erastada. Seega on valed vastustaja väited, et seadusest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et riigi omandis olev maa tuleb talle müüa

-s sätestatud alustel. Maad ei saa jätta riigi omandisse vaid tuleb erastada temale eelmärgitud põhjustel. Harju Maavalitsuse

1. jaanuari
2. a kirjaga tagastati Mõtuse tn 25 ja 27 kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loa taotlus Tallinna Maa-ametile. Kirjas märgiti, et Harju Maavalitsuse
3. 01.
4. a kirjaga on sama maa osas algatatud maa riigi omandisse jätmise menetlus, ning kuna riigi omandisse jäetav maa

§ 22

lg 12 alusel 4 erastamisele ei kuulu, ei ole võimalik loa taotlust edasi menetleda. Ärakiri maavalitsuse

1. jaanuari
2. a kirjast saadeti teadmiseks kaebajale ja AS-le Nucleus. Kaebaja leiab ikkagi, et sellisele järeldusele ei saanud Maavanem jõuda juba eelnevalt nimetatud põhjustel. Vale on väita, et kuna kaebuse esemeks ei ole maa riigi omandisse jätmine, millise menetluse lõpptulemuse otsust ei ole vaidlustatud, et siis ei saa käsitleda maa riigi omandisse jätmise menetluses lahendatavaid küsimusi. Kaebuse esitaja leidis, et maa riigi omandisse jätmisega rikutakse tema õigusi, ta on sellise otsuse vaidlustanud ja ta palus tühistada Harju Maavanema korralduse nr 2782-k 26.11.08.a. Kaebaja esitas tühistamise nõuded 2 haldusasjas ja ei saa aru, miks tema kaebusi ei arutatud. Ta oli selgitanud, et palus tühistada Harjumaa Vanema (Harju Maavanema) määrus (otsus), mis puudutab maalõigu jätmist Riigi omandisse, kuna on rikutud maareformi seaduse § 22 lg 1², määrus nr. 40 27.11.2005 ja määrus nr. 41 16.02.
3. Ta ei ole seda nõuet muutnud ja soovib endiselt haldusakti tühistamist. Põhjenduses märkis veel, et kinnistut ei eksisteeri, see ei ole registreeritud maaregistris (katastris). Selgituses nõudis, et maalõik (1503 m³) oleks liidetud kinnistuga aadressil Mõtuse
4. Selgitas, et kui halduskohus ei ole suuteline või ei taha sellega tegelda, palub ta kaebuse läbivaatamist ja menetlemist ringkonnakohtus. 13) HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub kaebus rahuldada. Menetluskulud tuleb jätta teiste kanda, kolmanda isiku menetluskulude nõuet kaebaja ei tunnista. VASUSTAJATE HARJU MAAVANEMA JA TALLINNA LINNAVALITSUSE TLPA ESINDAJA SEISUKOHAD 14) Harju maavanem kaebust ei tunnista, vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. 15) Vastuses 11.09.08 võtab vastaja oma seisukohad kokku järgmiselt. Maavalitsus teatas kirjaga 3.2-1.2/1 Tallinna Linnavalitsusele 25.01.08.a., et reformimata riigimaa suhtes (kaebaja viidatud maalõik 1503 m³) on algatatud maa riigi omandisse jätmise taotluse alusel menetlus vajadusest arvata see riigi maareservi.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Riigi omandisse jäetav maa erastamisele ei kuulu, antud juhul ei olnud maavalitsusel võimalik edasi menetleda kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loataotlust ja see tagastati ning esitati ka vastav põhistus. Loataotluse menetlus lõppes 29.01.08 kirjaga nr 3.2-1.9/100 Tallinna Maa-ametile. Eraldi otsust, mille märkis ära Maa-ameti 25.04.08.a. kiri 6.2-3062, siiski ei ole vaja vormistada, seda selgitab hilisem kohtupraktika ja Maa-ameti seisukohad. Vastuskirjas nr 3.2-1.9/100 oli üheselt selgitatud, et ilmnes, et Maavalitsus oli algatanud maatüki osas maa riigi omandisse jätmise menetluse.

§ 20

lg 1 kohaselt ei kuulu riigi omandisse jäetav maa erastamisele, seega maavanem ei saa edasi menetleda erastamiseks esitatud loataotlust ja tagastas selle. Tegemist oli Vabariigi Valitsuse määruse nr 50 § 3 lg 3 nimetatud erastamist välistava asjaoluga, selle tõttu tuli lõpetada loa andmise menetlus. Määruse § 5 lg 2 puhul nähtub, et maavanem võtab vastu keelduva otsuse, kui ta tuvastab, et tegemist ei ole määruse § 1 lg 2 nimetatud maaga. Muudel juhtudel keelduvat otsust ei tehta, vaid välistavate asjaolude korral lõppeb menetlus, millest teavitatakse kohalikku omavalitsust. Maa-amet muutis oma seisukohta selliseks haldusasjas nr 3-07-2557, milles ta loeb loataotluse tagastamise kirja erastamise menetluse lõppemiseks, kuna Maa-amet väljendas soovi võtta maaüksus riigi omandisse. Seda seisukohta toetas ka Tallinna HK otsus haldusasjas nr 3-07-2557. Maavanem lähtus neist seisukohtadest. 5 16) Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 § 5 lg 1 tulenevalt on enne loa andmise otsustamist erastamise korraldaja kohustatud kontrollima, kas kinnisasja liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest. Tähtsust ei oma, kas maavanema sellekohane otsustus vormistati kirja või haldusakti vormis. Käesoleval juhul otsustati maa jätta riigi omandisse. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine kaevatava haldusakti või toiminguga. Vaidlustatud haldusakti või toiminguga ei muudeta, tekitata ega lõpetata mingeid kaebajaga seotud õigussuhteid. Isik saab kohtusse pöörduda juhul, kui kaebusega saab kaitsta või taastada tema rikutud subjektiivseid õigusi. Antud juhul ei ole kaebaja õigusi rikutud. Kaebajal puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et riik peab tema omandis oleva maa kaebajale erastama /müüma just

alusel. Maavanem peab vajalikuks märkida ja rõhutada, et HKMS § 7 lõikes 1 on sätestatud, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Osundatud säte ei anna õigust esitada kaebust avalikes huvides. Kuivõrd

i § 20 lõikest 1 tuleneb otseselt, et maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi (maa jätmist riigi omandisse või maa munitsipaalomandisse andmist) erahuvile (erastamisele) ja erandi sellest sätestab vaid

i § 20 lõike 1 teine lause, kuivõrd ei

§ 20

lõikest 1 ega ka § 22 lõikest 1² tulene kaebaja eelisõigus maa omandamiseks ja kuivõrd puudub ka maa erastamise korraldaja –maavanema- luba maa erastamiseks, siis, maavanem on seisukohal, et kaebajal puudub maa erastamise õigus

alusel ja maavanema loa andmisest keeldumine ja loataotluse tagastamine kohalikule omavalitsusele ei saa rikkuda kaebaja subjektiivset õigust maad nn juurde erastada, sest nimetatud õigust pole tal tekkinud. Tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990.a. otsusest „Maareformist“ on

§ 2

sätestatud maareformi põhieesmärgiks jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis oleva maa seniste maakasutussuhete ümberkorraldamine

§ 3

sätestatud maareformi sisu kaudu, mille kohaselt maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta eraõigusliku isiku, aval-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida pole juba jäetud

alusel riigi omandisse, on vastavalt ülalviidatud 20.12.1990 otsusele ja

§ 31

lg-le 2 jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil

§ 36

lõikest 1 tulenevalt eelisõigus otsustada selle maa ümbervormistamine kas

§ 31

lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või siis muul seaduses sätestatud alusel. Kuna riik on vaidlusaluse maatüki omanik, siis tema õigused võivad olla kitsendatud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele vaid see maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Vaid juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 alusel või munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eelisõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§ 22

.1 sätestatud ulatuses.

§ 22

lg 1.2 annab võimaluse taotleda niinimetatud maa juurdeerastamist teatud tingimustel.

§ 6

lg 2 sätestab maa mittetagastamise alused ja

§ 22lg 2 sätestab maa erastamisviiside järjekorra.

Eeltoodust nähtub, et

§ 3

lg 1 loetletud maareformi sisuks olevad maa omandamise vormid on seatud tähtsuse järgi järjekorda ning maa erastamine

§ 22

lg 1.2 alusel teatavate tingimuste olemasolul on selles reas nimetatud viimasena. Järelikult on maa riigi omandisse jätmine kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Avaliku huvi erahuvile eelistamine tuleneb ka

§ 20

lg-st 1 ning erandi sellest sätestab vaid

§ 20

lg 1 teine lause.Maa riigi omandisse jätmise osas ei sätesta ükski õigusakt tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. Riik reserveerib teatud maa kasutamise võimaluse tulevikuks, sealjuures on riigi maareserv vajalik ka riigieelarveseaduses 6 Keskkonnaministeeriumile pandud olulise ülesande täitmiseks, milleks on riigimaade müügi korraldamine, millest finantseeritakse kaitsealuste maade omandamist riigi poolt.

sätestab alused, millised maad jäetakse riigi omandisse ning millised maad tagastatakse, erastatakse ja antakse munitsipaalomandisse. Seega tuleneb maa riigi omandisse jätmise õigus ja kohustus seadusest. Antud juhul on tegemist

§ 31

lg 2 nimetatud maaga, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse ja mis ei ole veel jäetud riigi omandisse

§ 31lg 1 alusel.

Maa riigi omandisse jätmise korra p 9 ap 2 on sätestatud maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks saavad olla üksnes teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Muud maakasutuse vormid ja taotlused ning menetluses olevad või juba kehtestatud planeeringud maa riigi omandisse jätmisel takistuseks ei ole. Maa riigi omandisse jätmise kord sätestab isikute ringi, kes maa riigi omandisse jätmise menetluses on menetlusosalisteks ning käesoleval juhul sai menetlusosaliseks olla linnavalitsus, kes nimetatud korrast tulenevalt pidi määrama maa sihtotstarbe ja andma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta ning esitama õiendid teiste isikute taotluste kohta, kes soovivad riigi omandisse jäetavat maad omandada tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras, samuti andmed taotletaval maal asuvate ehitiste kohta. Vastustaja on seisukohal, et nii maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kui ka selle menetlemine toimus õiguspäraselt. Kaebuse esitaja, kes ei ole kõnealuse maatüki suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks, mis annaks ehitiste olemasolul võimaluse käsitleda teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, puudub puutumus selle maaüksuse riigi omandisse jätmise menetlusega ning kaebuse esitaja õigusi maa riigi omandisse jätmise menetlus rikkuda ei saa.

§ 22

lg 1.2 sätestatud nn juurdeerastamise puhul ei ole tegemist

§ 22

.1 sätestatud maa ostueesõigusega erastamisega.

§ 22

.1 ja maa riigi omandisse jätmise korrast tuleneb , et kui isik leiab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist

§ 22lg 1.2 nimetatud maaga, siis on tal õigus üksnes taotleda selle maa erastamist.

Harju maavanema 29. jaanuaril 2009 kirjas nr 3.2-1.9/100 “Loataotluse tagastamine” puhul on tegemist haldusorgani vormivaba otsusega, millest nähtub selgelt haldusorgani seisukoht ja milles on esitatud viitelisena ka õiguslik alus, miks taotletud maa ei kuulu

i § 22 lõike 1² ning Korra alusel erastamisele. Kohalikule omavalitsusele esitatud avaldus on selliselt käsitletav kinnisasja liitmiseks sobiva maa piiride menetlust algatava taotlusena. Maa juurdeerastamise eeldus saab tekkida aga juhul, kui maavanem annab vastava loa. Käesoleval juhul ei ole maavanem sellist luba andnud ja on loataotluse tagastanud. Seega ei saa ka isik enne maavanema loa andmist väita ega loota, et juurdeerastamiseks taotletud maa kuuluks erastamisele ja et maavanema loa saamisel liidetakse nimetatud maa üksnes tema kinnistuga. Maavanema loa saamine on eelduseks, mis annab kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele õiguse ja võimaluse esitada kohalikule omavalitsusele vastav avaldus, millele järgneb maa jagamine kõigi taotlejate kokkuleppel ja kaebajal ei oleks siis ka alust nõuda, et nn juurdeerastamise õigus kehtiks ainult temale. Maavanem on kohustatud loa andmise menetluse käigus välja selgitama riigi võimaliku huvi nimetatud maatüki riigi omandisse jätmiseks, kui seda ei ole teinud varem kohalik omavalitsus. Maavanemal puudub võimalus

§ 22

lg 1.2 nimetatud loa andmiseks ja seega menetluse algatamise avalduse esitamine ei anna füüsilistele isikutele õigust selle maa omandamiseks. Selline õigus tekib maavanema erastamise otsuse alusel, kui maavanem saaks sellise loa anda. Eeltoodust tulenevalt ei saa erastamismenetluse algatamata jätmine ega selle katkestamine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi teda huvitava maatüki omandamiseks, sest sellist õigust ei olnud tal tekkinud. Vaidlusaluse maatüki puhul on tegemist piisavalt suure ja kompaktse iseseisvalt kasutatava maatükiga. Maareformi eesmärk ei ole anda ega tagada mistahes isikutele võimalusi 7 kinnisvaraarendusega tegelemiseks. Maavanem on loa andmisest keeldumise ja loataotluse tagastamisega järginud õigusaktide sätteid ja mõtet ja tema tegevus on õiguspärane. Tallinna Maa-amet esitas 29.10.

1. a kirjaga Harju maavanemale kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise loa taotluse. Taotluses märgitakse, et D.D.W. esitas
2. septembril
3. a ja
4. detsembril
5. a avaldused maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel kinnistuga Mõtuse tn 27 piirneva maa-ala kohta ning et AS Nucleus esitas
6. aprillil
7. a avalduse samal alusel kinnistuga Mõtuse tn 25 piirneva maa-ala kohta. Taotletav maa-ala kokku on ca 1509 m2 ning see piirneb eelnimetatud kinnistutega, tänava maa-alaga (katastritunnus 78407:701:0303), tänava krundi piiride ettepanekuga ja kinnistuga Mõtuse tn
8. Harju Maavalitsuse
9. jaanuari
10. a kirjaga tagastati Mõtuse tn 25 ja 27 kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loa taotlus Tallinna Maa-ametile. Kirjas märgiti, et Harju Maavalitsuse 25.01.
11. a kirjaga on sama maa osas algatatud maa riigi omandisse jätmise menetlus, ning kuna riigi omandisse jäetav maa MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamisele ei kuulu, ei ole võimalik loa taotlust edasi menetleda. Ärakiri maavalitsuse
12. jaanuari
13. a kirjast saadeti teadmiseks kaebajale ja AS-le Nucleus.

§ 20lg 1 kohaselt kuulub erastamisele vaid maa, mida ei jäeta riigi omandisse.

Maa on jäetud Harju maavanema korraldusega nr 2782-k 26.11.08.a. riigi omandisse ning kaebuse esitaja ei taotlenud korralduse tühistamist. Tallinna Halduskohtus teistes haldusasjades jättis kaebaja kohtumääruse juhised täitmata ning menetlus selles asjas on lõppenud. Käesolevas asjas esitas kaebaja täiendava kaebuse nõude hilinemisega ja ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust, siis kohus seda nõuet ei enam menetleda ei saanud ja kuna menetlus on lõppenud, siis korraldus nr 2782-k on jõusolev haldusakt. Seega ei tulene seadusest kaebajale õigust nõuda, et riigi omandis olev maa tuleb talle müüa

-s sätestatud alustel. Samuti ei ole maa riigi omandisse jätmine vastuolus maareformi põhieesmärgiga ega ka PS § 3 lg-ga 1. Käesolevalt on maa erastamise küsimus lahendatud ja kaebajal tuli vaidlustada maa riigi omandisse jätmine. Kui maad ei saa erastada kaebaja soovitud viisil, siis on kaebajal õigus osaleda maa müügil enampakkumise korras ja seda saavad teha ka teised isiku, sj AS Nucleus, seega on tagatud kaebajale jätkuvalt võrdsed võimalused saada maa omanikuks. Maavanem peab vajalikuks märkida ja rõhutada, et HKMSi § 7 lõikes 1 on sätestatud, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Osundatud säte ei anna õigust esitada kaebust avalikes huvides. Seega, eelpool esitatud asjaoludele ja põhjendustele tuginedes, kuivõrd

i § 20 lõikest 1 tuleneb otseselt, et maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi (maa jätmist riigi omandisse või maa munitsipaalomandisse andmist) erahuvile (erastamisele) ja erandi sellest sätestab vaid

i § 20 lõike 1 teine lause, kuivõrd ei

i § 20 lõikest 1 ega ka § 22 lõikest 1² tulene kaebaja eelisõigus maa omandamiseks ja kuivõrd puudub ka maa erastamise korraldaja (maavanema) luba maa erastamiseks, siis, maavanem on seisukohal, et kaebajal puudub maa erastamise õigus

i alusel ja maavanema loa andmisest keeldumine ja loataotluse tagastamine kohalikule omavalitsusele ei saa rikkuda kaebaja subjektiivset õigust maad nn juurde erastada, sest nimetatud õigust pole tal tekkinud. 01.12.10 vastas Harju maavanema esindaja, et vastustaja jääb ka oma varasemates vastustes toodud seisukohtade juurde. Lisaks varasematele seisukohtadele ja tõenditele märkis, et välja on antud juba ka Harju maavanema 28.10.2010 korraldus nr 1791-k „Riigivara müük“. Nimetatud korraldusega müüb Eesti Vabariik Harju maavanema kaudu avalikul enampakkumisel elamumaa aadressiga Mõtuse 25a, Kristiine linnaosa, Tallinna linn (registreeritud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosas nr 24465501, riigivara registri registrinumber 01037836, katastritunnus 78407:701:0493) alghinnaga 635 000 krooni (40 583,90 EUR) ning määrab müügi ettevalmistajaks ja korraldajaks Prisma Kinnisvarade AS. Nimetatud enampakkumisteade on avaldatud Avalikes Teadaannetes 30.11.2010 (lisa 2). Kuna D.D.W.i sooviks on läbi erinevate 8 kohtumenetluste olnud soov saada Mõtuse 25a kinnistu omanikuks, siis nüüd on Kaebajal võimalus osaleda enampakkumisel ning saavutada soovitud eesmärk. D.D.W.`i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad kaebaja kanda. 17)Vastustaja TLPA seisukohad. Tallinna Linnavalitsuse

1. juuni
2. a korralduse nr 1954-k punktiga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse
3. juuni
4. a korralduse nr 2703-k punkt 1.5, millega algatati Mõtuse tn 25 ja 27 kinnistute detailplaneeringu koostamine (korraldus nr 1954-k, toimiku I kd lk 207-208). Kaebaja on esitanud uue detailplaneeringu algatamise taotluse nr DP 028570 12.02.
5. Mõtuse tn 27 osas. Nimetatud taotlust ei ole senini menetlusse võetud kuna endiselt on kaebajal esitamata algatamise taotluse juurde kuuluv nõuetekohane lahendusskeem. Nimetatust on kaebajat TLPA poolt korduvalt ja korduvalt teavitatud (kirjad 14.02.07 nr 722 ja 17.09.07 nr 1272-3). Detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise leping oli eelmises punktis mainitud detailplaneeringu algatamise puhul sõlmitud kaebajaga ning temale oli enne algatamise kehtetuks tunnistamist mitmel korral tehtud ettepanek tulla lepingut tühistama ning tooma nõuetekohane lahendusskeem, et oleks võimalik 12.02.2007 taotlust edasi menetleda. Reageering kaebaja poolt puudub senini ning tulenevalt sellest ka taotlust käesoleval hetkel ei menetleta. AS Nucleus (protsessis kolmas isik) on esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse nr DP030040 16.07.2007 Mõtuse tn 23 ja 25 kinnistute kohta. Detailplaneering on algatatud Tallinna Linnavalitsuse 11.11.2009 korraldusega nr 1862-k ja koostajaks on K-Projekt. Detailplaneering on aktiivses menetluses ja ei hõlma kaebaja kinnistut. Käesolevas menetlusstaadiumis on TLPA oma kirjaga 13.05.2010 nr 870 edastanud detailplaneeringu kooskõlastamiseks Harju Maavalitsusele, kui detailplaneeringuga hõlmatud ühe maatüki Mõtuse tn 25a valitsejale. Maatükk kuulub riigile. Harju Maavalitsus on oma 02.08.2010 kirjaga nr 2355 vastanud, et on pöördunud Mõtuse tn 25a osas Siseministeeriumi poole kavatsusega kinnistu võõrandada ja seega ei ole enne Siseministeeriumilt seisukoha saamist võimalik detailplaneeringut kooskõlastada. Harju Maavalitsus on lubanud TLPA-d koheselt informeerida, kui ministeeriumi seisukoht on saabunud. Viimatinimetatud detailplaneeringu menetluses osaleb kaebaja väga aktiivselt kõikvõimalike protestide ja kaebuste saatmisega, mis on sisult täpselt ühesugused ja mille suhtes ei ole TLPA-l võimalik midagi ette võtta kuna protestides esitatavad nõuded ei ole detailplaneeringu menetluses täidetavad. Viimati kohtu poolt edastatud kaebaja poolt esitatud dokumentide põhjal võib järeldada, et kaebajal on halduskohtus menetluses kaks 2010 aastal alustatud kohtuasja nr 3-10-395 ja 3-10-245, mille sisust ei ole vastustaja hetkel teadlik ja mis võivad käsitleda nimetatud detailplaneeringut. Halduskohtu poolt hetkel TLPA-le mingeid nõudmisi seoses nende haldusasjadega ei ole laekunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja eksitab kohut pahatahtlikult oma kirjade ning järjekindlalt juba otsustatud asjade osas samade nõudmiste esitamisega. Vastustaja arvates tuleks lähtuda väga konkreetselt nendest nõuetest, mis on veel üles jäänud ning asjaoludest, et Mõtuse tn 25a on Harju maavanema 26.11.2008 korraldusega nr 2782-k jäetud maareformi seaduse § 29 ja § 31 lg 1 p 8 ning Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ punkt 5 alapunkt 7 alusel riigi omandisse (nimetatud korralduse osas ei toimu vastustajale teadaolevalt kohtumenetlust) ja selle suhtes ei toimu erastamismenetlust, vaid on soov võõrandada, milline protseduur on 9 avalik ning miski ei sega kaebajal võrdselt kolmanda isiku ja kõikide muude võimalike osta soovivate isikutega pakkumust esitada, kui asi niikaugele jõuab. Riigimaa osa olemasolu ühes või teises planeeringus ei takista kuidagi planeeringu menetlust ja kaebaja ei saa oma luhtaläinud erastamisemenetlust ära segada planeeringumenetlusega ning sellest tulenevalt planeerimismenetlust takistada. Kui kaebajal on midagi planeeringu vastu, siis saab ta siin vastuväiteid ja kaebusi esitada selles konkreetses planeerimismenetluses antud haldusaktidele ja toimingutele. Siinkohal ei ole kaebajal võimalik ka apelleerida riigivastutuse seaduse § 5 kuna detailplaneeringu menetlusega ei rikuta kaebaja õigusi mingilgi määral. Oma õigusi on kaebajal võimalik kaitsta kohases menetluses planeerimismenetluse raames, mida kaebaja ka aktiivselt kasutab. Kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtusse pöördumise õigus on üksnes nendel isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. HKMS § 7 lg 1 annab õiguse pöörduda kaebusega halduskohtusse isikule, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-15-01 selgitanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kaebaja ei ole oma kaebuses välja toonud ühtegi õigust, mis temal on ja mida väidetavalt rikutakse. Kaebaja seletuse kohaselt seisneb tema põhjendatud huvi Korralduse tühistamiseks tema õiguste rikkumises. Milliseid temale kuuluvaid õigusi ja vabadusi aga korraldus rikub, seda kaebaja väljendanud ei ole. HKMS § 10 sätestab nõuded halduskohtule esitatavale kaebusele. HKMS § 10 lg 2 p 4 on küll kaebusele kui dokumendile nõudeid kehtestav säte, kuid ta on otseselt seotud kohtusse pöördumise õigust reguleeriva HKMS §-ga 7 ning omab kaebusele nõuete esitamisel selle seose tõttu sisulist, mitte ainult vormilist tähendust. Tulenevalt HKMS § 10 lg 2 p 4 peab menetlusosaline ise selgitama, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab. 11.06.2008 korralduse nr 1054-k andmise on tinginud kaebaja enda tegevusetus ja haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest tulenevalt on haldusorganil kohustus oma haldusakte üle vaadates ja nende hulgast kehtivuse kaotanud või õigusevastaseid avastades otsustada nende kehtetuks tunnistamise vajadus. Haldusorgan tegutseb siinkohal oma kaalutlusõigust kasutades. Kaebuse esitajal ei ole põhjendatud huvi käesolevas asjas. Riigikohus on oma otsuses nr 3-31-59-02 selgitanud, et kaebuse esitajal ei ole põhjendatud huvi, kui haldusakt või toiming ei riku ega ole kunagi rikkunud tema õigusi. Tühistamine peab võimaldama kaitsta kaebaja õigusi. Kaebajalt ei ole Korralduse andmisega ära võetud ühtegi temale kuuluvat õigust – tal on endiselt võimalik esitada nõuetekohane taotlus detailplaneeringu algatamiseks ning haldusorgan asub seda ka menetlema. Õigusena ei saa aga käsitleda nõuet määramata aegadeks ootama jääda, millal ja kas üldse kaebaja suvatseb detailplaneeringu menetlust jätkata. Maad, mida ei ole võimalik iseseisvalt kasutada, üldjuhul riigi omandisse ei jäeta. AS Nucleus ei saa kaebaja kahtlustatud viisil erastada seda maatükki ja ta ka ei soovi seda teha, vastavalt on ta seda kinnitanud ning nähtub, et ta ei ole vaidlustanud ka haldusakti, millega maa jäeti riigi omandisse.

§ 22

lg 1.2 on kehtestatud nendeks juhtudeks, mil maareformi läbiviimisel tekkis nö erastamispraaak ja looduses tekkisid maaribad, mis tuleks likvideerida ja millele tuleb leida kasutus. Kohtule esitatud andmetel on riigi omandisse jäetud maatükk, mis on sirgete ja selgete piirjoonte ja suuruse tõttu kasutatav, seda saab jätta riigi omandisse. 10 Maavalitsus algatas Tallinna Linnavalitsuse poolt

§ 22

lg 1.2 alusel erastamiseks luba taotletud Mõtuse 25 ja Mõtuse 27 kinnisasjadega piirneva maa osas maa riigi omandisse jätmise menetluse ja Mõtuse 25 a pindalaga 1500 ruutmeetrit on sihtotstarbega elamumaa jäetud maa riigi omandisse ning see on riigivara registris registreeritud ning riigivara valitsejaks on määratud Harju maavalitsus, vastavalt on tehtud ka kinnistusregistrisse vastav kanne. Maatükk läbis maareformi ja see maa ei kuulu erastamisele. Kuna tegemist on riigivaraga, siis selle võõrandamine on võimalik Riigivaraseaduse (RVS) alusel ja korras. Ka sellise vara puhul on võimalik DP menetlus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi rikutud ning vabadusi piiratud ei ole. Korraldus on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele. Kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et planeeringud viiakse läbi tema dikteerimisel ja ajagraafiku kohaselt. Kinnistu Mõtuse tn 25 ainuomanik ja kinnistu Mõtuse tn 23 kaasomanik AS Nucleus esitas

1. juulil
2. a detailplaneeringu algatamise taotluse maa-ala suhtes, mis muuhulgas hõlmab kinnistuid Mõtuse tn 23 ja
3. Detailplaneeringuga sooviti muuta nimetatud kinnistute piire ja planeerida kuni 5-korruselised äripindadega korterelamud (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
4. juuni
5. a vastus D. D. W.le, toimiku I kd lk 77-78; sama ameti
6. mai
7. a vastus, toimiku I kd lk 86-87). Tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määruse nr 35 „ Tallinna linna ehitusmääruse kinnitamine“ § 14 lg 20 juhul, kui kahe aasta jooksul detailplaneeringu algatamise korralduse vastuvõtmisest arvates ei ole detailplaneeringut ametile menetlemiseks esitatud, tuleb taotlejal soovi korral detailplaneeringu algatamist uuesti taotleda. Vastustaja esindaja ei nõustu ka Mõtuse 25 ja Mõtuse 27 vahelise riigile kuuluva maariba detailplaneeringu läbiviimisest hoidumisega. Korralduse andmise on tinginud kaebaja enda tegevusetus ja haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest tulenevalt on haldusorganil kohustus oma haldusakte üle vaadates ja nende hulgast kehtivuse kaotanud või õigusevastaseid avastades otsustada nende kehtetuks tunnistamise vajadus. Haldusorgan tegutseb siinkohal oma kaalutlusõigust kasutades. Hoidumiseks ei ole mitte ühtegi õiguslikku alust. D.D.W.`i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad kaebaja kanda. 18) AS NUCLEUS SEISUKOHAD D.D.W.`i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad kaebaja kanda. 30.04.09 ja 22.06.09 vastustes märgib 3.isik, et ta ei ole täpselt kursis kaebaja algatatud DP taotlustega ja ta ka ei tea, kas maa on jäetud riigi omandisse või miks ei ole jäetud. Temale nähtub, et Mõtuse 25 a maatükk võib olla munitsipaalomand. 16.07.07.a oli AS Nucleus taotlenud DP algatamist, kuid mingil juhul ei vasta tõele kaebaja väide, et taotlusega soovitakse Mõtuse 25 a maatüki erastamist ja ühendamist taotleja kinnistuga. Oma viimases vastuses parandab 3.isik seni esitatud seisukohtades tehtud vea. Nimelt oli ta märkinud, et Mõtuse 25 a on tema teada munitsipaalomandis, kuid nii see ei ole. AS Nucleus on kinnistute Mõtuse 25 ja 23 omanik ja ta on saanud oma kinnistute erastamisõiguse realiseerida nagu seda sai teha ka kaebaja. Kuna Mõtuse 25 a on jäetud riigi omandisse, käesoleval ajal ka kinnistatud ja kantud kinnistusregistris iseseisva kinnistuna, siis ei saa seda maad kaebaja soovitud viisil enam erastada. Võrdselt kaebajaga ei saa seda erastada nn juurdeerastamisena ka AS Nucleus, kuigi soovis seda samamoodi nagu kaebaja. Tõele ei 11 vasta, et 3.isik saaks mingeid eeliseid, kui tema DP taotlust menetletakse. Mingil juhul ei saa läbi DP liita kinnistuga Mõtuse 25 a ja kolmanda isiku kinnistut. Enam ei saa esitada maa erastamise taotlusi, kuna maa on kinnistatud. Korraldusega nr 2782-k jäeti maa riigi omandisse, see haldusakt on vaidlustamata ja otsus on kehtiv. Palub hüvitada menetluskuludena kantud õigusabitasu summas 6432 krooni ja esitab tasumist tõendavad dokumendid ja spetsifikatsioonid. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 19) Kohus, uurinud menetlusosaliste seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 20) D.D.W. soovib tema kinnistuga Mõtuse 27 piirneva maa erastamist MaaRS § 22 lg 1.2 alusel. Esmalt märkis kaebaja, et Harju maavanem on kohustatud tema kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks vajaliku loa andmises tegema otsuse, täpsustamisel leidis kaebaja, et Harju maavanem on kohustatud maa erastama üksnes temale ning maad ei saa ühelgi tingimusel erastada AS-le Nucleus või muule isikule. Kaebuse esitaja leidis, et Harju maavanema tegevus rikub kaebaja maareformi seaduse § 22 lg-s 12 antud õigust erastada talle kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk, millest pole võimalik moodustada iseseisvat kinnistut. Seega on kaebuses esitatud kohustamisnõue, mille eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus. 21) Kaebuse esitaja leidis, et Harju maavanema tegevus rikub kaebaja maareformi seaduse § 22 lg-s 12 antud õigust erastada talle kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusega nr 50 kehtestatud „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ (edaspidi Kord) § 5 lg 1 kohaselt on see õigus seatud sõltuvusse Harju maavanema vastavast loast. Harju maavanem ei ole kaebaja taotluse suhtes loa andmist või sellest keeldumist teinud. Ilma maavanema loata pole kaebaja taotlust võimalik edasi menetleda ja maad erastada. Vastustaja jäi kokkuvõttes seisukohale, et kaebaja, kellele käesoleval ajal kuulub Mõtuse tn 27 kinnistu, ei ole kõrvalasuva, riigi omandisse jäetud maaüksuse ja ka tema poolt nn juurdeerastamiseks taotletava maaüksuse suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks, mis ehitiste olemasolu korral annaks võimaluse käsitleda teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna. Kuivõrd kaebaja ei ole vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosaliseks, siis ei saa maa riigi omandisse jätmine ning maa riigi omandisse jätmise menetlus rikkuda tema kui menetlusvälise isiku subjektiivseid õigusi. Vastustaja leiab, et isikul on põhimõtteliselt õigus taotleda MaaRS § 22 lg 12 alusel tema kinnistuga piirneva maatüki erastamist, kuid see ei tähenda, et maa talle erastatakse; antud juhul ei ole tegemist maatükiga, mis kuulub nn juurdeerastamisele kaebaja ja kolmanda isiku kinnistuga, kuna see maatükk jäeti riigi omandisse. Viidatud sätte alusel maa erastamise eelduseks on maavanema loa olemasolu. Pärast maavanema loa andmist on kõigil piirnevate kinnisasjade omanikel õigus esitada kohalikule omavalitsusele maa erastamise avaldus. AS Nucleus ei oma kaebaja ees mingeid erinevaid õigusi ja tema suhtes samamoodi seadust kohaldades ei saa kolmanda isiku samasisulist taotlust rahuldada. 12 22) Harju maavanema 26.11.2008 korraldusega nr 2782-k on jäetud riigi omandisse Mõtuse tn 25a maaüksus pindalaga 1503 m2, mille sihtotstarve on elamumaa, seega nähtub, et maa on riigi omandis. Maavanem saatis Kaebajale 17.12.2008 kirja nr 9-12/4664, milles informeeris, et Harju maavanema 26.11.2008 korraldusega nr 2782-k „Maa riigi omandisse jätmine (Tallinna linn, Mõtuse tn 25a)“ otsustati jätta riigi omandisse Tallinna linnas Mõtuse tn 25a maaüksus, pindalaga 1503 m2 ja sihtotstarbega elamumaa. Kuigi kaebaja leiab, et ta on korralduse nr 2782-k vaidlustanud ja palub selle tühistamist, selgitab kohus veelkord, et kaebaja ei tõendanud ja kohtule ei ole ka teada, et üheski kohtuasjas toimuks menetlust selle haldusakti suhtes. Käesolevas vaidluses andis kohus võimaluse täpsustada kaebust ning kaebaja esitas lõpuks sellele haldusaktile tühistamisnõude, kuid ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust, mistõttu kohus eelnevalt juba märkis, et kohtumäärusega 02.08.10 lahendas selle küsimuse. Kuna menetlust selles korralduses ei toimu, siis ei saa kohus enam arvestada kaebaja vastuväidetega selle sisu osas. Seega on korraldus nr 2782-k vaidlustamata haldusakt ning sellega on maa jäetud riigi omandisse. 23) Vaatamata vastustajate ja AS Nucleus erinevatel aegadel antud selgitustele ja mõningaste ebaselgustele vastamisel on lõppastmes kohtul võimalik järeldada, et menetlusosalised, va kaebaja, on jõudnud õigesti järeldusele, et

§ 22

lg 12 sätestatud nn juurdeerastamise puhul ei ole tegemist sama seaduse §-s 221 ettenähtud maa ostueesõigusega erastamisega. Sellise maa erastamise avalduse esitamine ei anna kaebajale õigust maa omandamiseks, kui maa on jäetud riigi omandisse. Tallinna Maa-amet esitas

1. oktoobri 2007.a kirjaga (toimiku I kd lk 153) Harju maavanemale kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise loa taotluse. Taotluses märgitakse, et D.D.W. esitas
2. septembril
3. a ja
4. detsembril
5. a avaldused maa erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel kinnistuga Mõtuse tn 27 piirneva maa-ala kohta ning AS Nucleus esitas
6. aprillil
7. a avalduse samal alusel kinnistuga Mõtuse tn 25 piirneva maa-ala kohta. Taotletav maa-ala kokku on ca 1509 m2 ning see piirneb eelnimetatud kinnistutega, tänava maa-alaga (katastritunnus 78407:701:0303), tänava krundi piiride ettepanekuga ja kinnistuga Mõtuse tn
8. Kuigi kirjas märgitakse, et kirjeldatud maa-alal algatati Tallinna Linnavalitsuse
9. oktoobri
10. a korraldusega nr 2308-k detailplaneering, mille eesmärgiks oli Mõtuse tn 25 kinnistu jagamine, Mõtuse tn 25 ja 27 kinnistutega külgneva maariba erastamiseks kruntide moodustamine ja liitmine kinnistutega ning uute üksikelamute rajamine ja taotluses leiti, et maa-ala on otstarbekas

§ 22lg 12 alusel erastada, ei nõustunud maavanem asjade sellise kulgemisega.

Kohtule esitatud dokumentidest nähtub asjade edasine menetluskäik. Nimelt esitas

1. jaanuaril
2. a Harju maavanem Tallinna Linnavalitsusele arvamuse saamiseks taotluse kõnealuse maa riigi omandisse jätmiseks maareservina

§ 31lg 1 p 8 alusel (taotluse materjalid, toimiku I kd lk 54-59).

Harju Maavalitsuse

1. jaanuari
2. a kirjaga (toimiku I kd lk 160 pöördel) tagastati Mõtuse tn 25 ja 27 kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loa taotlus Tallinna Maa-ametile. Kirjas märgiti, et Harju Maavalitsuse
3. jaanuari
4. a kirjaga on sama maa osas algatatud maa riigi omandisse jätmise menetlus, ning kuna riigi omandisse jäetav maa

§ 22

lg 12 alusel erastamisele ei kuulu, ei ole võimalik loa taotlust edasi menetleda. Ärakiri maavalitsuse

1. jaanuari
2. a kirjast saadeti teadmiseks D. D. W.le ja AS-le Nucleus. Tallinna Linnavalitsuse
3. märtsi
4. a korraldusega nr 359-k (toimiku I kd lk 161 pöördel) nõustuti Mõtuse tn 25a asuva 1509 m2 suuruse maa jätmisega riigi maareservi. Tallinna Linnavalitsuse
5. aprilli
6. a korraldusega nr 660-k (toimiku I kd lk 164) 13 muudeti eelnimetatud korraldust riigi omandisse taotletava maa sihtotstarbe osas - maa sihtotstarbeks määrati transpordimaa asemel elamumaa. Kaebaja toetus ekslikult Tallinna Maa-ameti seisukohale, et seda maad saab erastada nn juurdeerastamise korras. Kuid tegemist ei ole olukorraga, kus Tallinna Maa-ameti seisukoht omab määravat tähendust küsimuses, kas sellest maatükist on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ja kas Harju Maavanem võis kokkuvõttes teha teistsuguse otsustuse, mille tulemusel jäeti maa riigi omandisse. Fakt on, et Harju Maavanema korraldusega nr 2782-k 26.11.08 jäeti maa riigi omandisse ja vastavalt teostati katastriüksuse suhtes registrikanne 03.02.09.a. maakatastris. Kaebaja väited katastrikande puudumisest või üldse sellise katastriüksuse puudumisest on valed. Elamumaa aadressiga Mõtuse 25a, Kristiine linnaosa, Tallinna linn, on registreeritud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosas nr 24465501, riigivara registri registrinumbriga 01037836, katastritunnus 78407:701:
7. Kuna käesolevaks ajaks on juba välja on antud Harju maavanema 28.10.2010 korraldus nr 1791-k „Riigivara müük“, siis sellest korraldusest nähtub, et Eesti Vabariik Harju maavanema kaudu, müüb avalikul enampakkumisel elamumaa aadressiga Mõtuse 25a ja ka seal on esitatud andmed, et müüki läks just nimelt eelmärgitud maatükk. Nimetatud enampakkumisteade on avaldatud Avalikes Teadaannetes 30.11.
8. Enampakkumisel saavad osaleda kõik huvitatud isikud. Kaebajale oli enampakkumisest varasemalt vastustaja poolt antud selgitusi ja teavet, et müügi korral saavad nii kaebaja kui ka 3.isik võrdselt osaleda ja vajadusel endale maa soetada. 24) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990.a. otsuse „Maareformist“ punktiga 1 otsustati, lähtuvalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990.a. otsusest „Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest“ ja Eesti Vabariigi omandiseaduse § 35 lõikest 1, mille kohaselt maa on Eesti Vabariigi omanduses, lugeda kogu maa, sealhulgas sundvõõrandatud maa kuni selle tagastamise, kompenseerimise ja edasise kasutamise tingimuste ja korra seadusandliku kindlaksmääramiseni jätkuvalt Eesti Vabariigi omandiks. Sama otsuse punktiga 2 nähti ette, et maa omandivormid Eesti Vabariigis määratakse kindlaks omandiseaduse ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastu võetava maaseadusega. Maareformi käigus määratakse kindlaks omanikele tagastatav maa ning Eesti Vabariigi omandusse jääv maa.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

§ 22

lg 1.2 sätestab aga võimaluse, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Selline kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.02.2007.a. määrusega nr 50 „ „Maareformi seaduse” § 22 lõikes 1.2 sätestatud maa erastamise kord“. Viidatud Korra §-st 2 tulenevalt toimub kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine maavanema loal ning kinnisasjaga sobiva maa erastamist korraldab maavanem. Kuivõrd seda korraldab maavanem ja liitmine toimub siis, kui tema annab selleks loa, siis nähtub, et Tallinna Maa-ameti eelnevalt märgitud arvamusel ei ole määravat tähendust. 25) Korra § 2 kohaselt kohalik omavalitsus teostab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel „Maareformi seaduses” ja käesolevas määruses sätestatud eeltoimingud, selgitades välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Korra § 3 kohaselt tuvastatakse, kas kinnisasjaga sobiva maa kohta on esitatud maa ostueesõigusega erastamise või õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusi ning kas nimetatud avalduste kohta on vastu võetud maa erastamise või tagastamise otsus; samuti kas 14 kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas piirneva kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest või kas kohalikul omavalitsusel on kavas taotleda maa munitsipaalomandisse.

§ 3

nähtub, et eelkõige korraldatakse maasuhted ümber, kui otsustatakse endistele omanikele maa tagastamise, riigi omandisse jääva maa kindlaksmääramine ja õiguslikul alusel maad kasutavatele isikutele maa ostueesõigusega erastamine. Kaebaja jättis maa riigi omandisse jätmise korralduse vaidlustamata ja endiselt leiab, et temale erastataks riigi omandisse jäetud maatükk ostueesõigusega erastamise korras ja ta ei soovi selle omandamist riigivarana enampakkumise kaudu. Selline kaebaja soov ei vasta seaduse nõuetele. Kuigi kaebaja on märkinud, et maa erastamine AS-le Nucleus toimus üldse valesti, kuna maa endised omanikud tegelikult soovisid maa osalist kompenseerimist ja tagastamist, selgitas kohus kaebajale, et enam ei saa vaidlustada maa ostueesõigusega erastamist selle maa osas, mis juba kuulub AS-le Nucleus, vastavalt ei saanud ka vastustajad enam selle küsimuse juurde tagasi pöörduda. Selgituseks lisab kohus, et samas on asjas kogutud tõenditest nähtuv, et kontrollimisel tuvastati, et maatükil katastritunnusega 78407:701:0303 ei paikne linnale kuuluvaid rajatisi, vastavalt teostati paikvaatlus, mis kinnitas, et teerajatisi seal siiski ei ole, kuigi algselt oli arvatud, et need seal asuvad. Tallinna Kommunaalamet teataski 25.05.07, et seal ei ole neile kuuluvat bilansilist vara, maaüksus asub endistel kinnistutel K-4964 ja K-4929, mille suhtes ei ole Tallinna Maa-ameti tõenditel esitatud restitutsiooninõudeid. Tallinna Maa-ameti 14.06.07 õiendi kohaselt pole piirneva ala suhtes taotlust maa munitsipaliseerimiseks ja seda maad ei olnud taotletud veel ka riigi omandisse. Maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida ei ole

alusel juba jäetud riigi omandisse, on jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil

§ 36

lg-st 1 tulenevalt eelisõigus otsustada selle maa ümbervormistamine kas riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või muul alusel. Õigusaktidega ei ole sätestatud tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. Isikul on õigus taotleda

§ 22

lg 12 alusel tema kinnistuga piirneva maatüki erastamist, kuid see ei tähenda, et maa talle erastatakse. Viidatud sätte alusel maa erastamise eelduseks on maavanema loa olemasolu. Pärast maavanema loa andmist on kõigil piirnevate kinnisasjade omanikel õigus esitada kohalikule omavalitsusele maa erastamise avaldus. Seega ei ole kaebajal õigus, kui ta leiab, et AS Nucleus ei saanud esitada vastavat taotlust ja tal ei ole samasuguseid õigusi, kui kaebajal. Kui maavanem oleks andnud loa sellise maatüki erastamiseks, siis oleks ta saanud määratleda isikute ringi, kellel on õigus vastav taotlus esitada. Samas ei ole sellel küsimusel, kas AS Nucleus sai esitada maa nn juurdeerastamise taotluse, kaebaja õiguste suhtes tähendust, seda enam, et kummagi taotlust ei rahuldatud. Maavanem ei andnud kinnistuga piirneva maaüksuse erastamise luba kaebajale ega ka AS-le Nucleus. Seega ei saa kohus nõustuda kaebaja väidetega, et võrreldes AS-ga Nucleus koheldi teda juba eeltoodust lähtudes ebavõrdselt. 15 26) Kui on tegemist

§ 22

lg 12 tunnustele mittevastava maatükiga, so maatükiga, mil iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamine on võimalik, puudub maatükiga piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Sel juhul ei saa selle maatüki riigi omandisse jätmine ning erastamiseks loa mitteandmine kinnisasja omaniku õigusi rikkuda ja seda sõltumatult, millal valitsusasutus selle maatüki riigi omandisse jätmise suhtes huvi ilmutab või taotlus selle maa riigi omandisse jätmiseks esitatakse. 27)

§ 22

lg 12 annab maa ostueesõigusega erastamise õiguse üksnes sellise taotleja kinnisasjaga piirneva maa suhtes, millel pole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine.

§ 22

lg 12 sätestatud nn juurdeerastamise puhul ei ole tegemist sama seadusega ettenähtud maa ostueesõigusega erastamisega. Antud kaebuse materjalist nähtub, et kaebajat huvitava maatüki suhtes ei ole tegemist olukorraga, mil maa tuleks ostueesõigusega erastada kaebajale, kuna maa otsustati jätta ja ka jäeti riigi omandisse. Seadusest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et riigi omandis olev maa tuleb talle müüa

-s sätestatud alustel, st erastada kaebaja soovitud viisil. 28) Küsimusel, kas maavanem toimis loataotluse tagastamisel õigesti, on tähendust, kui selline toiming puudutab kaebuse esitaja õigusi. Asjaolu, et kaebaja oli esitanud avalduse nimetatud maa-ala ostueesõigusega erastamiseks, ei oma iseseisva krundi moodustamise võimalikkuse ja otstarbekuse hindamisel tähtsust.

§ 22

lg 12 annab maa ostueesõigusega erastamise õiguse üksnes sellise taotleja kinnisasjaga piirneva maa suhtes, millel pole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine. Kohus juba märkis, et antud juhul pole täidetud sätte kohaldamise eeldus, st piirneval maal on võimalik ja otstarbekas moodustada eraldi katastriüksus, vastavalt on juba moodustatud katastriüksus, mis on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse ja maa on jäetud riigi omandisse. Lähtudes nendest asjaoludest saab lugeda, et Harju Maavalitsus 29. jaanuaril 2009 kirjas nr 3.2-1.9/100 on esitatud loa andmisest keeldumise põhjendused ja ekslik on väide sisulise otsuse puudumisest loataotluse kohta; vastavalt jätkus menetlus linnavalitsuses ja seda menetlustoimingut ei pea enam kordama. See ei oleks ka enam võimalik, kuna maa on juba jäetud riigi omandisse. Kaebaja oma kaebuse nõudeid ei muutnud ning ei esitanud ka põhjendatud huvi, miks ta jääb kaebuse esitamisel formuleeritud esimese palvepunkti juurde. Kohus ja vastustaja on korduvalt selgitanud, miks maa jäeti riigi omandisse ja mis on selle tagajärjed. Kaebaja endiselt nõuab maa erastamist temale. Kaebaja seisukoht maa erastamise võimalikkuses ei ole õige ka eelmärgitud põhjusest.

§ 22

lg 12 annab maa ostueesõigusega erastamise õiguse üksnes sellise taotleja kinnisasjaga piirneva maa suhtes, millel pole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine. Katastriüksus on moodustatud, seega seda vaidlustada enam ei saa. 16 Maa riigi omandisse jätmise õigus ja kohustus tuleneb

-st. Kui maa kuulub jätmisele riigi omandisse, siis tuleb selline kohustus ka täita. Korra p 7 alapunktis 4 on märgitud maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks saavad olla üksnes teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Vaidlusaluse maatüki osas algatati maa riigi omandisse jätmise menetluse, mistõttu maavanemal puudub võimalus

§ 22lg 12 nimetatud loa andmiseks.

Kuna

§-st 20 lg 1 nähtuvalt eelistatakse maareformi läbiviimisel avalikku huvi (so maa jätmist riigi omandisse või munitsipaalomandisse andmist) erahuvile (erastamisele) ja erandi sellest sätestab vaid osundatud lõike teine lause, siis ei tulene

§-dest 20 lg 1 ja 22 lg 12 kaebaja õigust maa omandamiseks. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kaebajal puudub õigus nõuda, et riik peab enda omandis oleva maa erastama talle

alusel soodushinnaga. Kaebajal on võimalik omandada temale huvipakkuv kinnistu riigivaraseaduses sätestatud riigivara võõrandamise reeglite kohaselt. Kuivõrd käesolevalt pole täidetud sätte kohaldamise eeldus – piirneval maal on võimalik ja otstarbekas moodustada eraldi katastriüksus ja kohus eelnevalt ka märkis, et maast on juba moodustatud katastriüksus, mis on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse. Sellisel juhul ei saa enam rääkida kaebajal nõudeõiguse olemasolust ja kaebus tuleks jätta rahuldamata isegi juhul, kui haldusakt või toiming võiks olla õigusvastane. 29) Kohus märgib siiski lisaks, et vastustaja tegi kindlaks, et vastavalt Riigi Maa-ameti andmetele seisuga 25.10.07

§ 20lg 1.2 ei kuulu nimetatud maaüksus kaitstavate maade hulka.

Tallinna planeeringute registri andmetel seisuga 26.10.07 oli algatatud Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 2308-k DP, kuid kontrollimise aja seisuga ei ole seda edasi menetletud ja DP ka ei kehtestatud, kuna Amet teavitas menetlusosalisi selle lõpetamisest. Harju Maavanema 26.11.08 a korraldusega nr 2782-k otsustati maa jätta riigi omandisse, teade avaldati ettenähtud korras 26.11.08 Ametlikud Teadaanded. Katastriüksus on registreeritud 06.03.09 reg. nr-ga 01034521 riigivara registris. Maa-ameti õiendi Mõtuse 25 a tulenevalt katastriüksus registreeriti maakatastris 03.02.09. Harju Maavanema korralduse nr 2782-k alusel. Seega nähtub, et

§ 22

lg 12 annab maa ostueesõigusega erastamise õiguse üksnes sellise taotleja kinnisasjaga piirneva maa suhtes, millel pole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine. Praegusel juhul on juba muutunud vaieldamatuks asjaolu, et piirneval maal on võimalik ja otstarbekas moodustada eraldi katastriüksus, see moodustatigi ja kaebaja jättis vaidlustamata Harju Maavanema korralduse nr 2782-k. 30) Käesolevalt on Harju maavanema korraldusega otsustatud jätta Mõtuse tn. 25a maatükk riigi omandisse, millest tulenevalt puudub kaebuse esitajal õigus nõuda sama maatüki liitmist tema omandisse kuuluva kinnistu juurde. Kuigi kohtud on selgitanud kaebuse esitajale, et tal tuleb vaidlustada Harju maavanema korraldust, kui maavanem otsustab jätta maa riigi omandisse ja maavanem sellise korralduse 26.11.2008 andis, siis ei ole kaebuse esitaja seda siiski teinud. Kaebaja ekslikult leiab, et ta veel käesolevalt saab seda teha või väita, et ta on selle korralduse vaidlustanud. Kohus juba märkis, et korraldus kehtib ja see on vaidlustamata. Selles osas vaidlusküsimust enam olla ei saa ja kohus ei saa arvestada kaebaja nende väidetega, milles kaebaja arutleb korralduse sisulise õigsuse üle ja veel jätkuvalt esitada nõudeid. Kohus selgitab, et ilmselt kaebaja leiab, et sellega ta saaks esile tuua põhjendatud huvi, mida kaitsta, kuid selline seisukoht on ekslik. Halduskohtumenetluses ei saa põhjendatud huvi eelmärgitud viisil sisustada. 17 31) Kohus on eeltoodu alusel kokkuvõtvalt seisukohal, et olukorras, kus maavanem on andnud 26.11.2008 korralduse Mõtuse tn. 25a maatüki riigi omandisse jätmiseks ning korraldus on kehtiv, puudub kaebuse esitajal subjektiivne õigus nõuda maavanemalt Mõtuse tn. 25a maaüksuse erastamismenetluse jätkamist, maa erastamist või vaidlusaluse maatüki liitmist Mõtuse 27 kinnistuga. Seepärast pole enam vaja hinnata ka kaebaja muid väiteid maa riigi omandisse jätmise . õigusvastasuse kohta Seda seisukohta ei muuda ka küsimused, mis on seondusid või seonduvad loataotluse läbivaatamise või läbivaatamata jätmisega, kuivõrd maa riigi omandisse jätmisel ei saa kaebaja õigusi rikkuda enam arutlus sellest, kas maavanem viis loataotluse menetluse läbi õiguspäraselt või ta eksis. Kaebuse esitaja õigusi ei mõjuta ka arutlused, kas maavanem andis välja loast keeldumise haldusaktiga või lahendas selle toiminguna. Maavanemat ei saa enam ka kohustada tegema asjas uut otsust või hoiduma otsuse tegemisest, kuna ta on küsimuse lahendanud korraldusega, millega ta jättis maa riigi omandisse Tallinna Ringkonnakohus analoogiliste küsimustega lahendis 3-07-2557 leidis, et „Korra § 5 alusel antava erastamise loa näol on olemuselt tegemist mitte eelhaldusakti vaid kooskõlastusega. Sarnaselt kooskõlastusele on luba suunatud eelkõige kohalikule omavalitsusele.“ „Erinevalt loa andmisest keeldumise otsusest ei nõua Kord maavanema poolt loa andmise teatavakstegemist maa erastamist taotlenud kinnisasja omanikule“. „Kuna maavanema poolt Korra § 5 lg 2 alusel antav luba on olemuselt kooskõlastus ning maavanem ei ole Korras sätestatud tähtaja jooksul keeldunud kooskõlastuse andmisest, ei takista Harju maavanema 23.10.2007 kirjaga loataotluse tagastamine kaebuse esitajale maa erastamise menetluse jätkamist. Seetõttu on tegemist menetlustoiminguga, mis ei määra lõplikult ära menetluse tulemust ning selle menetlustoimingu vaidlustamise õigust kaebuse esitajal ei ole.“ „Kui aga tegemist on MaaRS § 22 lg 12 tunnustele mittevastava maatükiga – st maatükiga, mille baasil iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamine on võimalik – puudub maatükiga piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Sel juhul ei saa selle maatüki riigi omandisse jätmine ning erastamiseks loa mitteandmine viidatud kinnisasja omaniku õigusi rikkuda, ükskõik, millal valitsusasutus selle maatüki riigi omandisse jätmise suhtes huvi ilmutab või taotlus selle maa riigi omandisse jätmiseks esitatakse.“ Vastustaja TLPA esindaja (J.Lindsaar) on vastamisel mh märkinud, et Tallinna Maa-ameti loataotluseks oli kiri 29.10.

1. nr 5-9/4205, samas olid vastavasisulise taotluse teinud ka kaebaja ja 3.isik. Vastavalt Määruse nr 50 § 2 lg 2 teeb omavalitsus eeltoimingud ja selgitab välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Harju Maavanem esitas 25.01.08 riigi omandisse jätmise taotluse kirjaga 3.2-1.2/1, algatades selliselt maa riigi omandisse jätmise, see protsess lõppes korralduse nr 2782-k andmisega. Maa riigi omandisse jätmise algatamise taotluse esitamine ei tähenda samas seda, et maa jäetakse kindlasti riigi omandisse, kuna menetluse tulemusel võibki selguda, et maad ei saa jätta riigi omandisse. 29.01.08.a. vastuskirja 3.2-1.9/100 ajaks ei olnud otsustatud lõplikult ära maa riigi omandisse jätmine, eelmärgitud kiri on menetlustoiming, mida saab üldjuhul vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Siinkohal võib järeldada, et selline menetlustoiming antud juhul ei vaja eraldi vaidlustamist, kaebaja sai vaidlustada korraldust nr 2782-k, kuna enne lõplikku haldusakti ei oleks saanud otsustada, kas selline toiming mõjutab asja otsustamist. Vastustaja viitab HMS §-le 58 ja Riigikohtu HK lahendile 3-3-1-53-
2. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja sellise olukorra õigusliku tõlgendamisega ning nähtuvalt ka Tallinna RK seisukohtadest on tegemist menetlustoiminguga, mis kaebaja õigusi ei riku, selle tõttu pidas ringkonnakohus ka oluliseks rõhutada, et kaebajal tuleb vaidlustada maa riigi omandisse jätmise korraldus, kui see antakse. Kaebaja etteheited selles, et justkui oleks tema teinud endast kõik oleneva, et märgitud korraldust vaidlustada ja teda on nii kohtud kui ka muud asutused eksitanud, ei ole asjakohased, kuivõrd kohus ka käesolevas asjas andis kaebajale võimaluse esitada täiendav nõue, et tagada kaebajale 18 õiguslik võimalus kaitsta väidetavalt rikutud õigust. Kohus märgib lisaks, et kuigi kaebaja mitmel korral vastamisel rõhutas avaliku huvi kaitse vajadust, ei saa kaebaja esitada nn populaarkaebust seda liiki asjas ega kaitsta ka muude isikute huve ja õigusi, kuna teiste isikute õiguste kaitseks kaebuse esitamine ei ole lubatav. Halduskohtusse pöördumise õigus on üksnes nendel isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. HKMS § 7 lg 1 annab õiguse pöörduda kaebusega halduskohtusse isikule, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kaebaja muud väited ei muuda kohtu seisukohti. Kuna kaebuse esitaja õigusi ei rikuta, siis jääb kaebus selles nõudes täies ulatuses rahuldamata. 32) Kaebaja esitas nõude tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.06.08.a. korralduse nr 1054k p 5, millega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 20.06.01.a. korralduse nr 2703k p 1.
3. Veel esitas kaebaja seotult detailplaneerimise küsimustega nõude hoiduda Mõtuse tn 25 ja 27 vahelisel maaribal DP läbiviimise jätkamisest. Kuigi vastustaja esindaja on siinkohal märkinud, et kohus oleks pidanud veelkord kaebajal laskma oma kaebuse osa täpsustada, leiab kohus, et see ei oleks enam antud olukorras olnud efektiivne, kuivõrd kaebajat täiendavalt abistada ei ole võimalik. Kaebaja siiski ei jätnud täielikult kohtute küsimustele vastamata, kuna kaebaja on eesmärgi osas viidanud Tallinna Ringkonnakohtu määruses esile toodule. Seega kontrollib kohus, kas kaebaja subjektiivseid õigusi rikutakse kaebuse kontekstis ja lähtudes planeerimismenetluse normidest. Kaebaja leiab, et erastamise saavutamiseks tuleb tühistada ka Tallinna Linnavalitsuse 11.06.08.a. korraldus nr 1054-k osaliselt, kuna selle p-ga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse korraldus 20.06.01.a. nr 2703-k p 1.
4. Mõtuse 25 ja 27 kinnistute DP-de algatamise kohta. Kaebaja soovib, et kattuva ala planeerimismenetlus toimuks tema algatamistaotluse alusel ja sellise taotluse esitamine on tema meelest RVastS § -st 5 võimalik. Kinnistu Mõtuse tn 25 ainuomanik ja kinnistu Mõtuse tn 23 kaasomanik AS Nucleus esitas
5. juulil
6. a detailplaneeringu algatamise taotluse maa-ala suhtes, mis hõlmab kinnistuid Mõtuse tn 23 ja
7. Märgitud maa kaebajale ei kuulu. See taotlus hõlmab ka Mõtuse 25 a maatükki. Detailplaneeringuga soovitakse muuta Mõtuse 23 ja 25 kinnistute piire ja planeerida kuni 5korruselised äripindadega korterelamud (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
8. juuni
9. a vastus D. D. W.le, toimiku I kd lk 77-78; sama ameti
10. mai
11. a vastus, toimiku I kd lk 86-87). Kaebuse esitamisel oli detailplaneeringu menetlus taotluse staadiumis ning seda ei olnud linnavalitsuse korraldusega algatatud (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
12. septembri
13. a elektronkirjad, toimiku I kd lk 216, 218; sama ameti
14. septembri
15. a vastus Harju maavanema järelepärimisele, toimiku II kd lk 27-28). Kohus nõustub vastustaja esindaja K.Laugas seisukohaga selles, et kaebaja ei ole vaatamata kohtu küsimustele selgitanud asjakohaselt korralduse tühistamise vajadust aspektist, miks ta ei ole planeeringumenetluses esitanud TLPA poolt nõutud dokumente, kuigi ta teadis ja pidi teadma, et planeeringumenetlusega ei saa venitada piiramatult. Samas ei saa kohus jätta tähelepanuta, et kaebaja sidus planeeringut puudutava vaidluse seotuks reformimata maariba üle peetava vaidlusega, ning nüüdseks on Mõtuse 25 a riigi omandis. 19 Kohus tõlgendades kaebaja vastusi saab siiski järeldada, et ilmselt peab kaebaja esmalt oluliseks vaidlusalune maariba erastada ja kuna ta soovib selle erastamist üksnes endale, mitte nt pooles ulatuses nii, et selle saaks osaliselt erastada ka AS Nucleus, siis ta ei ole reageerinud kummagi DP taotluse esitamisel linnavalitsuse nõuetele. Kui kaebaja lähtub eelmärgitud eesmärgist, siis leiab kohus nagu vastustajagi, et see ei ole piisav põhjus, et jätta oma kohustused vastustaja ees täitmata ning ei selgita, miks kaebaja tegelikult kaotas huvi Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 20.06.01.a. nr 2703-k algatatud menetluse vastu. Sõltumata, kas kaebaja oleks saanud maatüki erastada, ei ole võimalik läbi DP menetluse erastada maad ning seeläbi saada õiguslikke eeliseid maa erastamisel. DP-ga ei võimaldata ühelegi isikule maad erastada, maa erastamine toimub läbi Maareformiseaduse, seega ei saavutaks kaebaja oma eesmärki ka siis, kui tema taotluse alusel oleks algatatud DP menetlus ja see jätkuks või kui see lisaks hõlmaks ka Mõtuse 25 a kinnistut. Samuti ei saa AS Nucleus maad juurde erastada, kui tema taotluse alusel algatatakse ja käesolevalt juba ongi algatatud DP menetlus. Kaebaja uue DP algatamise taotluse alusel on antud välja linnavalitsuse korraldus nr 2308-k., Kohus nõustub 3.isiku seisukohaga, et TLPA 17.09.07 kirjas 2-1/1272-3 on kaebajale selgitatud, missugused puudused on kaebaja uue DP taotluse osas ja et vajalik on taotlusele lisada nõutav lahendusskeem, mis vastuse koostamise ajaks oli esitamata. Selgitatakse ka, et vajalik on lõpetada 28.10.03.a. sõlmitud leping DP-201-
16. PlanS § 10 lg 1 sätestab, et igaüks võib teha DP koostamise algatamise ettepaneku. Kuna Mõtuse 25 ja 27 kinnistute DP menetlusel (korraldus nr 2308-k) olid ilmnenud vastuolud ning Tallinna linnavalitsuse 20.06.01 korraldusega nr 2703-k p 1.5 algatatud DP menetluses ei olnud materjale menetlemiseks esitatud, siis võetigi uus taotlus menetlusse, mis hõlmas ka vaidlusalust maatükki. Vastustaja vastusest (esindaja J.Lindsaar) nähtub, et linnal on huvi märgitud arenduspiirkonnas planeeringute edendamiseks ja mitte vastupidi. AS Nucleus esitas TLPA –le Mõtuse 23 ja 25 kinnistu DP eskiislahenduse, mille kohaselt on Mõtuse 25 a hõlmatud planeeringulahendusse. Et maa jäeti riigi omandisse, siis võeti ka Harju Maavanema kooskõlastus ja 25.02.09 kirjaga 2.1-13 /641 on kooskõlastatud DP täiendavad tingimused, need on ka nüüdseks täidetud. Kuivõrd planeerimise normide kohaselt võib igaüks taotleda DP menetluse algatamist ning AS Nucleus taotluse ajaks ei olnud menetlemiseks muid perspektiivseid lahendusi, mis hõlmaks ka Mõtuse 25 a kinnistut, siis linnaehituslikult pidas TLPA 3.isiku taotlust põhjendatuks. Kohus märgib siinkohal, et planeerimismenetluses on kohalikult omavalitsusel ulatuslik diskretsioon ja ta saab otsustada, mis avalikes huvides on linnale vajalik. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 20.06.01.a. nr 2703-k algatatud menetluses aga ei esitanud kaebaja vastustajale dokumente, et seda taotlust edasi menetleda. Vastupidiseid tõendeid kohtule ei esitatud. Kohtul tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et planeeringud viiakse läbi tema dikteerimisel ja ajagraafiku kohaselt. Tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määruse nr 35 „ Tallinna linna ehitusmääruse kinnitamine“ § 14 lg 20 juhul, kui kahe aasta jooksul detailplaneeringu algatamise korralduse vastuvõtmisest arvates ei ole detailplaneeringut ametile menetlemiseks esitatud, tuleb taotlejal soovi korral detailplaneeringu algatamist uuesti taotleda. Kuna kaebaja selles osas kohtule ei esitanud tõendeid, et märgitud õiguslik põhjus oleks vale, siis loeb kohus, et kaebuse esitaja õigusi maa erastamisel ei saa ega riku ehitusmääruse alusel tehtud otsus, kuna vaidlusaluse maatüki erastamise saavutamist ei mõjutanud ega saagi mõjutada planeerimismenetlus. 20 Kohus selgitab siinkohal kaebaja jaoks, et 3.isik on tõepoolest kohut eksitavalt märkinud, et Mõtuse 25 a on munitsipaalomandis, kuid see vastus on vale ja 3.isik on viimasel vastamisel ka ise märkinud, et ta eksis. Kuid märgitud 3.isiku vastusest ei sõltunud ega sõltu vastustaja tegevuse õiguspärasus. Vastustaja on ka selgitanud, et Kristiine LOV või Amet ise ei ole taotlenud ühegi DP algatamist nagu seda märgib omakorda eksitavalt kaebuse esitaja. AS Nucleus taotlus DP algatamise kohta ei hõlma kaebaja kinnistut, seega ei saa menetlus kuidagi rikkuda kaebaja õigusi tema omandi vabal valdamisel ja kasutamisel. Kaebaja õigusi ei saa kuidagi rikkuda asjaolu, et AS Nucleus ei ole soovinud enam esitada taotlus koos kaebajaga ja esitas taotluse 16.07.07 iseseisvalt ning soovib Mõtuse 23 ja 25 vahelisi piire muuta ja moodustada 3 kinnistut (Mõtuse 23, 23 a ja 25) ja taotlus ei sisalda soovi Mõtuse 25 a ühendamiseks või liitmiseks 3.isiku maaga. Vastavat soovi ei oleks seaduse alusel võimalik esitada. Seega ei ole kuidagi võimalik väita, et kaebajat soovitakse jätta DP menetlusest eemale nii, et see rikuks tema õigusi. Kaebaja saab tema algatatud DP taotlust täpsustada sõltumatult 3.isiku tegevusest ning asjaolust, kas maa Mõtuse 25 a on riigi omandis või mitte. Vastustaja nõudeid järgides saab seda edasi menetleda koostöös TLPA-ga ja 3.isik seda takistada ei saaks. Mis aga puutub kaebaja kartusesse, et 3.isik püüab tema taotluse alusel DP menetlust läbi viia varjatult, siis nähtub kohtule, et sellist püüdu ei ole 3.isiku ega vastustaja tegevuses, see ei oleks võimalik, kuna DP materjalidega on õigus igaühel tutvuda. Kui DP kehtestatakse, ka siis tuleb otsus avalikustada, see on vaidlustatav ning vaidlustuse esitamist ei saa kaebajale keegi keelata. Samas ei ole märgitud põhjusel seost kaebaja sooviga erastada Mõtuse 25a. Kui kaebaja soovib, et kattuva ala planeerimismenetlus toimuks tema algatamistaotluse alusel, siis ei takista seda maa riigi omandisse jätmine. Vastavat asjaolu on kohus läbi PlanS ja

eelnevalt selgitanud ja nagu nähtub juba ka 3.isiku taotluse menetlemisest, ei ole TLPA teinud takistust PD menetlemiseks ka siis, kui maa Mõtuse 25 a jäeti AS Nucleus esitatud taotluse menetlemise ajal riigi omandisse. Ka kaebaja uus DP võimaldab selle taotlust täiendada, selle huvi realiseerimine ei sõltu sellest, et teine isik on esitanud DP algatamise taotluse või kas Mõtuse 25 a on riigi omandis. Kaebuse esitaja eest ei ole varjatud DP taotluse esitamisest, vastavalt on kaebaja ka kohtult saanud materjalid, milles kinnitatakse, et AS Nucleus soovib DP läbiviimist. Kaebajal on need materjalid olemas ja ta oli ka varasemast teadlik AS Nucleus soovist viia läbi DP. AS Nucleus on kohtule kinnitanud, et ta esitas 16.07.07.a. TLPA-le taotluse DP. Kaebajat ja 3.isikut ei ole ka siinkohal koheldud ebavõrdselt. DP algatamise soov AS Nucleus poolt ei ole seotud maareformi läbiviimisega, kaebaja ja AS Nucleus on saanud nende kasutuses oleva maa erastada. Maatüki riigi omandisse jätmine ning erastamiseks loa mitteandmine ei saa kummagi kinnisasja omanike õigusi rikkuda planeerimismenetluses. Seega seonduvalt maa erastamise küsimusega tuleb nõustuda vastustajate ja 3.isiku seisukohaga, et maa erastamise küsimus kaebaja õiguslikku seisundit DP küsimuses ei mõjuta.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja on saanud erastada maa, mis oli temale eraldatud krundina ja maa erastamine viidi lõpule. Kaebaja kinnistuga piirneb maatükk suurusega 1503 ruutmeetrit, mida ei erastatud kaebuse esitajale ega AS Nucleus, kuna maatükk sooviti jätta riigi omandisse, kuid vaatamata sellele saab esitada DP algatamise taotlusi. 21 Kinnistute Mõtuse 23 ja 25 DP oli esitanud AS Nucleus 16.07.07. ja registreeritud planeeringute registris DP 030040 ja mille menetlemisest hoidumist kaebuse esitaja nõuab. Kohus märkis, et DP-d ei pea kehtestama selleks, et läbi viia maareform. DP-d saab vaidlustada vaid planeerimismenetluses ja seaduses märgitud viisil. Kohtule ei ole seejuures ka esitatud kaebust, mis oleks suunatud AS Nucleus poolt esitatud DP taotluse vastu. Kohaliku omavalitsuse tegevus planeerimise lähteülesande koostamiseks ja kinnitamiseks on seejuures haldusesisene tegevus, millega tuleb planeerimisel arvestada, seda võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel muuta ning täpsustada. Hinnang planeeringumenetluse käigule ja planeeringu lahendusele antakse mitte planeeringu vastuvõtmise korraldamisel, vaid kohaliku omavalitsuse otsusega planeeringu kehtestamise kohta. Detailplaneeringu menetluses saab kaebaja osaleda, kui ta soovib, siis saab ta ka esitada seisukohti krundipiiride suhtes. Kuna planeerimismenetluses on lõplikuks haldusaktiks DP kehtestamise otsus, siis nähtub, et sellist otsust ei ole tehtud. Vastustaja esindaja ei nõustu ka Mõtuse 25 ja Mõtuse 27 vahelise riigile kuuluva maariba detailplaneeringu läbiviimisest hoidumisega. Õigusena ei saa aga käsitleda nõuet määramata aegadeks ootama jääda, millal ja kas üldse kaebaja suvatseb detailplaneeringu menetlust jätkata. Korralduse andmise on tinginud kaebaja enda tegevusetus ja haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest tulenevalt on haldusorganil kohustus oma haldusakte üle vaadates ja nende hulgast kehtivuse kaotanud või õigusevastaseid avastades otsustada nende kehtetuks tunnistamise vajadus. Haldusorgan tegutseb siinkohal oma kaalutlusõigust kasutades. Hoidumiseks ei ole mitte ühtegi õiguslikku alust. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-59-02 selgitanud, et kaebuse esitajal ei ole põhjendatud huvi, kui haldusakt või toiming ei riku ega ole kunagi rikkunud isiku õigusi. RVS § 5 (Haldusaktist või toimingust hoidumise nõue) lg 1 märgib, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kohus nõustub menetlusosalistega, et kaebuse esitaja õigusi maa erastamisel ei riku ehitusmääruse alusel tehtud otsus, kuna vaidlusaluse maatüki erastamise saavutamist ei mõjutanud ega saagi mõjutada antud juhul planeerimismenetluses õiguspäraselt tehtud otsus. Kaebajal ei ole seadusega antud õigust nõuda, et planeeringumenetlused seiskuksid ning et TLPA ei arvestaks PlanS § 10 lg 1 nõuet, mis sätestab, et igaüks võib teha DP koostamise algatamise ettepaneku. Kuna vastustaja on lugenud kolmanda isiku taotluse põhjendatuks, siis tuli seda menetleda. AS Nucleus taotluse menetlemine ei too kaasa kaebaja õiguste õigusvastast piiramist ja maa erastamisel

alusel. Kaebaja ülejäänud väited samuti ei muuda kohtu seisukohti. Kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldamata. 33) Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lõike 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab menetluskulud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema kanda. Vastustajad ei ole kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud. AS Nucleus taotleb menetluskulude väljamõistmist 2 arve alusel kokku summas 6432 krooni. Kaebaja nõuet ei tunnista. 22 Kolmas isik taotleb arve 05.05.09 nr 09050501 alusel 2832 kr väljamõistmist kaebuse esitajalt; arve alusel tasuti maksekorraldusega nr 178. Töö sisuks märgitakse 30.04.09 vastuse koostamine selles haldusasjas 1,5 h ja 0,5 h kulus dokumentidega tutvumiseks. Arve 09121401 14.12.09 alusel on õigusabile kulunud 6480 kr, arve alusel tasuti maksekorraldusega 15.12.09 6480 kr, töö sisuks märgitakse 19.11.09 kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel viibimine 2,5 h. Perioodi 30.10-05.11.09 osas töö sisu ei märgita ja selles osas nähtub, et nõuet ka ei esitata, seega taotletakse 3600 kr hüvitamist. HKMS § 92 lg 7 alusel on võimalik nõuda menetluskulu väljamõistmist ka kolmandal isikul. Kohtule on esitatud nõuetekohased kuludokumendid ja tehtud kulutused on tasutud kolmanda isiku poolt. Kohus arvestades kolmanda isiku tehtud töö mahtu ja osutatud panust kaebuse asjaolude selgitamisel ning põhistamisel, leiab, et on põhjendatud HKMS § 93 lg 5 alusel menetluskulu vähendamine. Kuivõrd vastused olid algselt nappide ja ekslike andmetega ega sisaldanud keerukaid õiguslikke järeldusi kaebusega seotud asjaoludes, kohtul tuli meelde tuletada vastamise kohustusi, töö maht ei ole vastamisel olnud suur, siis arvestades eelnevat ja tehtud tööd ei ole kohtu arvates 3.isiku huvides tehtud töö maht suur ja keerukas. Arvestades ka kohtupraktikas kujunenud seisukohti ei ole õigustatud tööde väljamõistmise hind soovitud suuruses õigustatud. Kohtuistungil kaebaja esindajad viibisid ja kohtuistungi ettevalmistamine oli vajalik. Kohus siiski ei pea põhjendatuks jätta menetluskulu välja mõistmata või menetluskulu rohkem vähendada kui 3700 kroonini, kuigi kolmas isik palus hüvitada 6432 krooni. Kohus mõistab kaebajalt välja 3700 kr (kolm tuhat seitsesada krooni). Karin Kalmiste kohtunik . 23