Obsah (6)

§ 85§ 4§ 11§ 156§ 93§ 96

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1547 Haldusasi A.B. kaebus Tallinna ja

) § 96 lõikele 1 helistada omal kulul, § 99 lõikele 2 omada isikukontot ja osta kioskist kaupu, § 93 lõikele 3 omada juurdepääsu raamatukogule ja omada kambris elektrilist olmetehnikat ning §-le 94 jalutada igapäevaselt värskes õhus 1 tunni jooksul.

1. Kaebaja märgib, et hingelised kannatused, mis olid tingitud võimaluste puudumisest suhelda oma sugulastega ja tema vabaduste ülemäärasest piiramisest, kujutasid endast seaduse rikkumist. Kaebaja leiab, et vangistusseaduse sätete mõtte tähenduses tuleb vahistatut, kes on kinni peetud rohkem kui kolmeks kuuks, pidada vangla eelvangistusosakonnas. Seega rikuti kaebaja õigusi kolmel korral: esiteks Tallinna Vangla administratsiooni poolt vanglasse saatmise asemel Jõhvi arestimajja saates. Teiseks Jõhvi arestimaja poolt sellega, et kaebajat ei viidud kohe pärast saabumist vanglasse üle ning kolmandaks ei viinud Jõhvi arestimaja kaebajat vanglasse üle ka kolme kuu jooksul peale saabumist.
2. Kaebaja lisab, et Jõhvi arestimajas viibides hoiti kaebajat 140-st päevast 90-l päeval teda üksinda kambris, seejuures puudus kaebajal võimalus lugeda raamatuid või ajalehti. Kaebaja selgitab, et ta ei rikkunud kordagi kinnipidamise režiimi, mistõttu jäi arusaamatuks tema üksikkambris hoidmine. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja märgib esiteks, et vastavalt

§ 85

lõikele 1 toimub aresti ja kuni kolmekuulise vangistuse kandmine otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse politseiprefektuuri arestimajas. Asja materjalide kohaselt ei kandnud kaebuse esitaja aresti ega kuni kolmekuulist vangistust, vaid ta oli vahistatu. Vahistatu on

§ 4

kohaselt nimetatud seaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Seadus näeb ette võimaluse pidada vahistatud isikut kinni nii kinnise vangla eelvangistusosakonnas kui arestimajas ning

§ 11

lõike 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Seetõttu on alusetu kaebuse väide, et kaebajat ei oleks tohtinud arestimajas kinni pidada rohkem kui kolm kuud, ning et ta tulnuks paigutada Tallinna vanglasse. A.B. arestimajas kinnipidamine on seega seadusega kooskõlas ning vastustaja leiab, et isikule ei ole isikule tema vanglasse paigutamata jätmisega õigusvastaselt kahju tekitatud. 7.

§ 156

lõike 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas nimetatud seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Eelvangistuse täideviimine on sätestatud seaduse

1. peatükis. Põhja Politseiprefektuuri 14.10.2009 selgituste kohaselt tutvustatakse kõigile kinnipeetutele vastuvõtmisel nende õigusi ja kohustusi, sealhulgas võimalust helistada omal kulul olemas olevate Elioni taksofonide kaudu. Kõigile kinnipeetutele tagatakse politsei poolt ühe valitud lähedase teavitamise võimalus menetleja kaudu, samuti võimalus saata arestimajast Põhja Politseiprefektuuri kulul (ümbrik, paber, saatekulud) üks kiri lähedastele, et võimaldada kinnipeetule paki teel hügieenivahendite ja telefonikaardi saamine. Kuni viiekiloseid pakke võetakse arestimajja viiel päeval nädalas, kuid arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette kaupade ostmist ega isikuarve omamist. Kinnipeetul on õigus üks kord nädalas saada pakki. 07.10.2008 võeti L. B. käest arestimajja kinnipeetu A.B.le pakk maiustuste, hügieenivahendite ja muuga. Telefoni kasutamiseks peavad kinnipeetud omama telefonikaarti, neid hoitakse kambrikaartide mappides arestimaja korrapidaja juures ja esitama helistamiseks avalduse arestimaja korrapidajale. Helistamise avaldusi fikseeritakse vastavas tööraamatus. A.B. arestimajast helistamiseks avaldust ei ole esitanud, samuti ei 2 olnud telefonikaarti tema esemete loetelus, seega ei soovinud kaebaja seda arestimajja. Põhja Politseiprefektuur selgitas, et arestimajas ei ole spetsiaalset raamatukogu, kuid on ligi 1000 venekeelsest raamatust koosnevad riiulid menetlusruumis, mida töötajad on kodudest toonud kinnipeetute kasutamiseks. Põhja Politseiprefektuur leidis, et nende raamatute hulgast, mida kõigile kinnipeetutele toimkond alati võimaldab, saanuks kaebaja piisavalt lisateadmisi või ajaviidet jõudeajaks arestimajas. Arestimaja sisekorraeeskirja § 48 loetleb kinnipeetule pakis lubatud esemed aga nende hulgas täielikult puudub elektrilise olmetehnika saatmise lubatavus. Arestimajja toimetamisel A.B. käest hoiule võetud esemete seas samuti ei ole olmetehnikat, seega on väär kaebaja väide kahju tekitamisest temale arestikambris elektrilise olmetehnika mittevõimaldamisest tulenevalt.
2. Põhja Politseiprefektuur lisas, et arestimajas on ca 100 kinnipeetut ja jalutamiseks vaid üks jalutushoov ning väga piiratud töötajaskond. Õiguskantsleri hinnangul on arestimajades, kus jalutushoovi kasutamine ei ole võimalik administratiivsetel põhjustel (eeskätt järelevalvet teostavate ametnike puudumise tõttu), võimalik probleemi leevendada arestimajasisese selge regulatsiooni loomisega, millega tagataks värskes õhus viibimine kinni peetavatele isikutele, lähtudes selgetest objektiivsetest kriteeriumitest. Põhja Politseiprefektuuri arestimajas on julgeolekuriske hinnatud arestimaja ametnike poolt ning jalutamine on võimaldatud neile kinni peetavatele isikutele, kelle põgenemisoht on väikesem (arestialused), muud kinnipeetud saavad jalutada harvem, kui on võimalik abijõudude kaasamine väljaspoolt arestimaja. Vastustaja on seisukohal, et eeltoodust nähtuvalt olid isikule Põhja Politseiprefektuuri arestimajas ühel või teisel viisil tagatud kõik eelvangistuse tingimused.
3. Analoogselt Tallinna arestimajaga, on kõik võimalused, mille puudumist vastustajale ette heidetakse, tagatud ka Ida Prefektuuri Jõhvi arestimajas. Ida Politseiprefektuuri selgituste kohaselt viiakse Jõhvi arestimajas läbi igapäevaseid jalutuskäike värskes õhus. Jalutuskäikude läbiviimine sõltub konvoiteenistuse töökoormusest. Esineb päevi, mil konvoiteenistus on terve päeva jooksul hõivatud kohtuistungitega, sellisel juhul ei ole antud päevadel võimalik jalutuskäike värskes õhus läbi viia. Vastustaja märgib, et Jõhvi arestimajas viibimise ajal ei olnud isikul küll võimalik suhelda oma lähedastega telefoni teel, kuid talle ei olnud keelatud kirjavahetus ega paki saamise võimalus. Seega on alusetu kaebaja väide, et tal puudus võimalus lähedastega suhelda. Igas arestikambris asub raadio. Raamatukogu küll puudub, kuid analoogselt Tallinna arestimajaga, on võimalik laenutada raamatuid, milliseid on antud arestimajale eraisikute poolt. Samuti on olemas võimalus lugeda ajalehti ja ajakirju. Kuigi arestimajal puudub oma kiosk, on kinnipeetaval õigus saada pakke. Sellega on vastustaja hinnangul isikule tagatud esemete olemasolu, mida arestimaja ise ei paku. Vastustaja viitab, et seda tõendab kaudselt ka asja materjalidele lisatud õiguskantsleri ettepanekud, milles ei ole kaebaja poolt loetletud puudusi esile toodud.
4. Vastustaja märgib, et võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 134 lõike 2 kohaselt tuleb vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. VÕS § 139 lõige 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vahi alla võtmine ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest käitumisest. Vastustaja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et ta ei ole vastutav kaebuse esitaja väidetavate hingeliste kannatuste ega mugavuste puudumise eest. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on järgmised.
6. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas kaebajal oli arestimajas viibides piiratud või võimatu helistada omal kulul, omada isikukontot ja osta kauplusest kaupu, omada juurdepääsu raamatukogule, omada kambris elektrilist olmetehnikat ja jalutada igapäevaselt värskes õhus 1 tunni jooksul. Sellest tulenevalt on poolte vahel vaidlus, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane, tekitades kaebuse esitajale kahju. Kohus märgib esiteks, et

§ 4

kohaselt kannab vahistatu eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Seega on seadusandja näinud ette võimaluse halduskoormuse jaotamiseks ning isiku paigutamiseks vastavalt asjaoludele ja vajadusele. Seda kinnitab ka

§ 11

lõige 1, mille kohaselt arvestatakse kinnipeetava paigutamisel vanglasse reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Seega on võimalik vahistatu paigutada nii vanglasse kui ka arestimajja. Kohus leiab, et kaebaja väide, mille kohaselt tuleb rohkem kui kolmeks kuus vahistatud isik viia üle vangla eelvangistusosakonda, on alusetu. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on ilmselt ekslikult tuginenud

§ 85

lõikele 1, mis sätestas kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsioonis, et aresti ja kuni kolmekuulise vangistuse kandmine toimub otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse politseiprefektuuri arestimajas. Kaebaja vastavasisuline väide ei oma seetõttu toimingute õiguspärasuse hindamisel tähtsust. 13.

§ 156

lõike 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

1. peatükis on sätestatud eelvangistuse täideviimine.
2. peatükk sisaldab järgmisi asjas tähtsust omavaid sätteid, millele kaebaja on ka viidanud: esiteks sätestab

§ 93

lõige 2, et vahistatule avatakse vanglasisene isikuarve, millele kantakse vahistatule laekuvad summad. Vangla sisekorraeeskiri (edaspidi VSkE) § 74 sätestab täpsustavalt sisseostude tegemise ja ostude eest tasumise korra, mis on VSkE § 1 lõike 2 alusel kohaldatav ka vahistatutele.

§ 93

lõike 3 esimese lause kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Lisaks on vastavalt

§ 93

lõike 3 kolmandale lausele vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul kambris lubatud isiklik raadio või televiisor.

§ 93

lõige 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Vastavalt

§ 96

lõikele 6 on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Eeltoodule sarnaselt sätestab arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi ASkE) § 31, et kinnipeetul on õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida (punkt 4), kasutada omal kulul telefoni, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused (punkt 8), raamatukogu olemasolu korral lugeda sealolevat kirjandust (punkt 9) ning tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit (punkt 15). ASkE § 47 kohaselt on kinnipeetul on õigus üks kord nädalas saada käsi- või postipakki kogukaaluga kuni viis kilogrammi. Isikukonto avamist ja ostude tegemist võimalust ASkE ette ei näe.

1. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja väiteid vangla ja arestimajade erinevuste kohta ning võimaluste puudumise kohta. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik Tallinna arestimajas viibides helistada. Vastustaja on selgitanud, et vastavat õigust tutvustatakse kinni peetud isikutele, seejuures tagatakse isikutele ka õigus ühe lähedase teavitamise võimalus menetleja kaudu. Vastustaja lisas, et telefoni kasutamiseks peavad kinnipeetud omama telefonikaarti, neid hoitakse kambrikaartide mappides arestimaja korrapidaja juures ja helistamiseks tuleb esitada avaldus arestimaja korrapidajale. Helistamise avaldusi fikseeritakse vastavas tööraamatus. Kaebaja kohta ei ole fikseeritud avaldust helistamiseks, samuti ei olnud telefonikaarti 4 tema esemete loetelus. Vangistusseadus ja ASkE ei ole selles osas erinevad, vaid sätestavad ühtselt, et isikul on võimalik helistada omal kulul, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Jõhvi arestimaja osas vastustaja küll möönis, et isikutel puudus võimalus helistamiseks, samas oli võimalik lähedastega suhelda kirja teel ning saada pakke. Kohus märgib, et kuigi helistamise võimaluse puudumine võib raskendada kiiret suhtlust, tuleb sätete sõnastuses rõhutada eraldiseisvalt tehniliste tingimuste olemasolu. Vastavate tehniliste tingimuste puudumine ei muuda arestimaja tegevust õiguspäratuks, seega on sellest aspektist nii Tallinna kui ka Jõhvi arestimaja tegevus õiguspärane ning kaebajal ei saanud kahju tekkida. Kohus lisab seejuures, et usutav ei ole kaebuse esitaja väide, et talle tekitas hingelise trauma lähedastega suhtlemise võimaluse puudumine. Isiku õigused on kinnipidamisasutuses piiratumad, kui vabaduses viibides. Ka kaebaja pidi vahi alla võtmisel selliste piirangutega arvestama. Kinnipeetutel on õigus kokkusaamistele ning kirjade saatmisele, seega on neil õigus suhelda lähedastega.
2. Raamatukogu osas on vanglas kinni peetavale isikule kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud, sarnaselt sätestab ASkE, et raamatukogu olemasolu korral on kinnipeetul õigus lugeda seal olevat kirjandust. Kohus on seisukohal, et selles osas puudub erinevus vangla ja arestimaja vahel. Kohus möönab, et vanglas on suure tõenäosusega kirjanduse valik laiem, kuid see ei muuda arestimajas väiksema valiku olemasolu õigusvastaseks. Ka avalikes raamatukogudes on valik erinev ning kõik raamatud ei ole kogu aeg saadaval. Vastustaja poolt arestimajades raamatute valiku omamine ja täiendamine on õiguspärane ning seda saab pidada vägagi positiivseks ning tervitatavaks. Eeltoodust tulenevalt on alusetud kaebuse esitaja väited raamatukogu puudumise õigusvastasusest ja sellega tekitatud kahju kohta.
3. Kaebaja selgituste kohaselt ei saanud ta arestimaja kambris omada elektrilist olmetehnikat. Kohus selgitab, et nii arestimajades kui ka vanglas on julgeoleku tõttu oluliselt piiratud kambris elektrilise olmetehnika omamine. Kuid ka elektrilise olmetehnika osas on ühtselt sätestatud, et kambris on võimalik asutuse juhi loal omada isiklikku raadiot või televiisorit, arestimaja sisekorraeeskirjas on täiendavalt lisatud, et see on võimalik tehniliste võimaluste olemasolul. Vastustaja selgituste kohaselt ei võtnud kaebaja Tallinna arestimajja kaasa olmetehnikat, samuti ei saadetud seda talle pakiga, seega ei saanud talle selle puudumisest ka kahju tekkida. Jõhvi arestimajas on igas kambris olemas raadio, seega isikliku raadio vajadus puudus. Kohus leiab, et arestimajade tegevus on olnud õiguspärane, kuna viidatud sätetest tulenevalt on igal juhul isikul kohustus taotleda isikliku olmetehnika kasutamiseks asutuse juhi luba, kuid asja materjalide põhjal järeldab kohus, et kaebaja ei ole vastavat luba taotlenud. Kaebaja ei ole ka välja toonud, et ta oleks seda konkreetsel juhul soovinud ning sellest oleks keeldutud. Kaebaja väited kahju tekkimise kohta olmetehnika puudumisest tulenevalt on seega paljasõnalised ja alusetud.
4. Neljandana märgib kohus arestimajas isikukonto omamise ja kauplusest kaupade ostmise osas, et see on ette nähtud üksnes vanglas. Arestimaja sisekorraeeskiri vastavat võimalust ette ei näe. Samas leidis vastustaja, et kinnipeetutele on tagatud vähemalt kord nädalas paki saamine, millega on võimalik isikutel saada kõik vajaminevad ja soovitavad esemed. Kohus leiab, et sellise vahe tegemine iseeneses ei ole õigustatud. Samas tuleb arvestada, et arestimajades puuduvad vanglale sarnased julgeolekumeetmed ning kinnipeetutele kaupluse külastamise võimaluse andmine tekitab suuri julgeolekuriske ning suurendaks märkimisväärselt töökoormust. Kohus on seisukohal, et kuigi vanglas viibivad vahistatud on seega eelistatud olukorras, ei saa seda pidada käesoleval juhul kaebaja põhiõigusi ja inimväärikust rikkuvaks. Kohus märgib, et tähtsust omab ka asjaolu, et kaebaja pangakontodest üks on arestitud ning teisel puudub raha, mistõttu tõenäoliselt ei oleks kaebajal olnud võimalik sisseoste raha puudumisel teha. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et kinni peetavatele isikutele on arestimajas või vanglas tagatud eluoluks vajalik, sh söök, riided jne. Kaupluses sisseostude sooritamine suurendaks küll heaolu, kuid sellise võimaluse puudumine ei saa kohtu hinnangul tekitada kaebuse esitajale moraalset kahju. 5
5. Viimasena käsitleb kohus kaebaja selgitusi, et tal puudus arestimajades võimalus jalutada igapäevaselt värskes õhus 1 tunni jooksul. Tallinna arestimajas hinnatakse julgeolekuriske ning kõikidel kinnipeetutel ei ole võimalik igapäevaselt jalutada. Jõhvi arestimajas viiakse küll läbi igapäevaseid jalutuskäike, kuid see sõltub ametnike töökoormusest ning teatud päevadel ei ole töökoormuse tõttu jalutuskäike läbi viia. Seega on vastustaja möönnud, et igapäevaseid jalutuskäike ei suudeta tagada. Kohus on seisukohal, et jalutuskäikude igapäevane läbiviimine on oluline kinnipeetute tervise seisukohast tulenevalt. Ka vastustaja poolt esitatud õiguskantsleri soovituste kohaselt tuleb arestimajadel püüelda täies mahus jalutusvõimaluse tagamiseni. Kuigi ASkE näeb täiendava tingimusena ette isiku sooviavalduse esitamise, ei ole vastustaja käesoelvas asja väitnud ega esitanud tõendeid, et kaebaja ei soovinud vastavat võimalust kasutada. Kohus leiab, et vastava võimaluse osaline puudumine tuleb lugeda õigusvastaseks. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglas ja arestimajas kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla ja politseiprefektuuri kohustus. Olulised puudused kinnipeetute õiguste tagamisel võib olla piisav, et hinnata arestimajas viibimine inimväärikust alandavaks. Haldusorganil on kohustus tagada ettenähtud tingimused ning töökoormuse tõttu jalutuskäikude läbiviimise võimatus ei vabasta haldusorganit süüst.
6. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju ei ole otseselt mõõdetav ning selle eest makstav rahaline hüvitis ühiskonnas kokkuleppeline. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt taotletud 5000 krooni ei saa pidada põhjendatud hüvitiseks. Arvestada tuleb, et kaebajale oli siiski osaliselt tagatud värskes õhus viibimine, kuigi vastustaja ei osanud määratleda konkreetset päevade arvu. Kohtu hinnangul võis kaebajale olla loodud võimalus jalutamiseks 50%-l ajast, tõenäoliselt isegi rohkem. Selle arvutuse kohaselt puudus kaebajal jalutamise võimalus 85 päeval. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitamise kõrvaldamise mõju kaebajale ning haldusorganile, peab kohus põhjendatuks mõista A.B. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1000 krooni.
7. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole vastustajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 6