TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-10-3367 Määruse kuupäev 04.03.2011 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Vjatšeslav Banahh´i kaebus Viru Vangla tegevusetuse (arstiabi mittevõim

§ 24lg 1 p 1); 2.

Määruse ärakiri ja selle tõlge vene keelde saata kaebuse esitajale. Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest (

§ 471lg 3).

Edasikaebamise kord Asjaolud

1. Vjatšeslav Banahh esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et temal on tekkinud probleeme tervisega, mistõttu on ta korduvalt pöördunud Viru Vangla poole arstiabi saamiseks. 02.12.
2. a ei osutatud kaebuse esitajale meditsiinilist abi, kuid tänu kontakt-isikule sai ta siiski 16.12.
3. a arsti vastuvõtule. V. Banahh kaebas arstile valusid mao piirkonnas, mis omakorda tekitavad raskusi hingamisel. Perearst väidetavalt ei vaadanudki kaebuse esitajat üle, et selgitada välja, millega on tegemist, vaid selle asemel kirjutas välja tabletid „RANISAN“. Kaebaja tähelepanu juhtimisele, et need tabletid ei aita väitis arst, et V. Banahhil on võimalik saada seda, mida on. Kaebuse esitaja leiab, et arst ei reageerinud vastavalt Vangla sisekorraeeskirjale § 9 lg 2 , mis sätestab, et kui kinnipeetav vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglateenistuses võimalus, saadetakse arsti saatekirja alusel kinnipeetav valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde teise vanglasse või tervishoiuasutussse. Perearsti sõnade kohaselt uuringuid hakatakse teostama alles aastal
4. Kaebaja väitel eeltooduga rikkus Viru Vangla tema õigusi meditsiiniabile, millega seab ohtu kaebaja tervise. Tartu Halduskohtule 21.01.
5. a laekunud kaebuse täienduses märgib V. Banahh, et Viru Vangla meditsiiniosakond ei suutnud täita Viru Vangla meditsiiniosakonna põhimääruse § 5 lg 1 ja lg 4 ning VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 2 sätestatut, millega rikutakse tema õigusi meditsiiniabile. Kaebaja arvates Viru Vangla meditsiiniosakond hoiab kaebaja tervise arvelt raha kokku. V. Banahh taotleb kaebuses Viru Vangla tegevuse - meditsiiniabi mitteandmisega seonduvalt - õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebuses sisaldus ka taotlus riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel.
6. Tartu Halduskohus 04.01.
7. a määrusega võttis V. Banahhi kaebuse menetlusse, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning küsis vastustaja Viru Vangla seisukohta V. Banahhi kaebuse osas.
8. 25.01.
9. a saabus Tartu Halduskohtule Viru Vangla seisukoht kaebusele, milles vastustaja leiab, et kuna tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasust ei ole halduskohtumenetluses võimalik kontrollida, siis tuleks haldusasja nr 3-10-3367 menetlus

§ 24lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Vastustaja selgitab, et kaebajale on Viru Vanglas meditsiinilist abi osutatud. Kaebaja on korduvalt viibinud nii meditsiiniõdede kui arsti vastuvõtul ning saanud ravimeid. Kaebaja ei ole aga rahul olnud temale raviks väljastatud tablettidega. 08.12.

1. a keeldus kaebaja talle väljastatud ravimitest ning nõudis süsti. Kui kaebajale selgitati, et tabletid on sama toimega mis süst, hakkas kaebaja sõimlema ja väitis, et talle ei osutata meditsiinilist abi. 16.12.
2. a viibis kaebaja arsti vastuvõtul ning arst määras diagnoosiks gastriit ja duodeniit ja määras ultraheli uuringu kõhuõõnest. 16.12.
3. a meditsiiniõe vastuvõtul viibides kaebaja keeldus süstist. 22.12.
4. a teostati ultraheli uuring kõhuõõnest, mis oli nähtavas osas patoloogilise leiuta. Seega on kaebaja pidevalt saanud meditsiinilist abi, kuid kaebaja ei ole rahul temale määratud raviga. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei saa nõuda vanglalt konkreetse ravi määramist, vaid ravi vajaduse ja iseloomu üle otsustab arst, so meditsiinilist kvalifikatsiooni omav vastava ala spetsialist. Kaebaja ei ole pädev otsustama ravi määramise vajaduse ega ravi kvaliteedi üle. Tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe ja reguleeritud võlaõigusseaduse §des 758-773, mistõttu ei allu selle raames toimuv halduskohtulikule kontrollile. Vastustaja on kohtule esitanud ka koopia V. Banahhi tervisekaardist. Kohtu seisukoht
5. Kohus märgib, et vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). VangS § 53 lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. Riigikohus on leidnud, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (
6. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei 2 kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalikõiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10 ning 21.12.
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p-d 9). Eelnevast tuleneb seega, et halduskohus ei saa kontrollida, kas V. Banahhile Viru Vangla arsti poolt osutatud tervishoiuteenus, mis hõlmab ka teenuse osutamisest keeldumist, vastas nõutud kvaliteedile. Samuti ei ole kinnipeetaval kehtivate õigusaktide kohaselt subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (seda seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu halduskolleegium 21.12.
9. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p-s 8). Käesoleval juhul puudub vaidlus, et vangla ei ole taganud kaebuse esitajale meditsiiniteenuse kasutamist, kuna kaebajale on tagatud vangla arsti vastuvõtule saamine. Kaebusest nähtuvalt ei ole V. Banahh aga rahul Viru Vangla arstide tegevusetusega tema ravimisel ning sellega, et teda ei saadetud eriarsti juurde. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et V. Banahhi kaebusega seonduvad asjaolud tekkisid tervishoiuteenuse osutamise käigus, mille õiguspärasust ei saa halduskohus kontrollida. Samuti ei ole halduskohtu pädevuses tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud uuringutele saatmise vajaduse kindlakstegemine. Kaebuse esitaja vaidlustab tervishoiutöötaja tegevust tervishoiuteenuse osutamisel, mitte aga vangla tegevust meditsiiniteenuse korraldamisel. Kuivõrd kaebuse esitaja ja meditsiinitöötaja vaheline tervishoiuteenuse osutamise lepinguline suhe on eraõiguslik, siis saab V. Banahh oma õiguste kaitseks pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras maakohtusse.

§ 24

lg 1 p 1 kohaselt halduskohus lõpetab menetluse, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tulenevalt eelnevast lõpetab kohus käesoleva haldusasja nr 3-10-3367 menetluse

§ 24lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

5.

§ 84

lg 4 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse menetluse lõpetamisel, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kuna V. Banahh on Tartu Halduskohtu 04.01.2011. a määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei ole kaebajal õigust riigilõivu tagasisaamiseks eelnimetatud sätte alusel. Maare Aloe kohtunik 3