KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2010. a.

) § 143 kohaselt on kostjatel kohustus taluda Vetla Jõujaama kinnistust tulenevaid mõjusid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg. 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse tahteavaldust andma. Antud vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et kostjad ei ole vastu mitte hüdroelektrijaama töötamisele, vaid vee paisutamisele. Hagejale väljastatud vee erikasutusloa lõppemise ajal oli vesi paisutatud kõrgusel 61, 5 meetrit ja seda ei ole langetatud vastava vee erikasutusloa puudumise tõttu. Riigikohtu praktika

§ 143tõlgendamisel (3-2-1-141-04) on aegunud.

Asjaõigus peab edasi arenema ja arvestama tööstuse ning keskkonnakaitse arenguga. Kostjad ei saa nõuda naabrite avalike käitiste sulgemist.

-i muudeti 2004. a., õiguslik olukord on seega muutunud ja hageja saab tugineda

§-le

1. Hagi on võimalik rahuldada hea usu põhimõtete rikkumise tõttu. Kostjad kuritarvitavad oma õigusi, kuna samades oludes 5 aastat hiljem hakkavad nad varasemast erinevalt käituma ja tekitavad hagejale olulist varalist kahju. Hageja ei saa kasutada oma kinnistut sihipäraselt. Kostjate väited selle kohta, et nad ei saa oma kinnistut kasutada, on paljasõnalised. Kostjate kinnistust on ligikaudu 2 ha üle ujutatud. Kostjate ettepanek kompromissi sõlmimiseks ei ole vastuvõetav. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad ei ole vastu hüdroelektrijaama tööle, kui vesi paisutamise tulemusena ei välju sängist ja kevadel suurvee ajal toimub vaid lammi ajutine üleujutamine. Selleks tuleks hüdrosõlm ümber ehitada tööks madalama veetaseme juures, mis on tehniliselt lihtsasti teostatav. Kostjate talu juurde kuuluv jõeäärne mets on paisutuse tulemusena hävinud ja kostjad ei saa oma kodutalus enam rahulikult puhata. Hageja on kostjate maade hävitamise tulemusena aastate jooksul teeninud elektri müügist suuri kasumeid, millest vabalt piisab jõujaama töö ümberehitamiseks. Kostjlta Eevi Mikiverilt võeti allkiri paisutamist lubavale dokumendile pettuse teel, sest arendaja kinnitas, et isegi maksimaalsel paisutuskõrgusel vesi ei välju jõesängist ja kostjate maid üle ei ujuta. Vee erikasutusloa taotlemisel
2. septembril
3. a. esitas hageja Harjumaa Keskkonnateenistusele eksitavaid andmeid, märkides, et paisutuse normaalkõrgusel 61, 5 m ja maksimaalkõrgusel 61, 65 m jääb paisjärv väljakujunenud Jägala jõe sängi. Tegelikult on vesi pidevalt voolanud üle jõe kallaste ja tekitanud kostjatele olulist kahju. Hagejal tuleb nüüd veetaseme alandamiseks taotleda seda võimaldavat vee erikasutusluba, mille saamiseks ei ole mingeid takistusi. Hageja taotleb vaid maksimaalse kasumi teenimist ega tee juttugi jõujaama ümberehitamisest, mis väldiks maade uputamist. Vaidlust saab lahendada kompromissiga, mille kohaselt hageja alandab paisjärves veetaseme paisutuse-eelsele tasemele ja ehitab jõujaama ümber tööks madalamal veetasemel. Kostjatele kuuluv kinnistu on teistega võrreldes madalam ning asub jõekääru sees. Kinnistu on aastaringselt üle ujutatud. Vee all on umbes 2 - 3 hektarit maad, lisaks sellele on liigniisked alad. Liigniisket maad kasutada ei saa. Kaevuvett ei saa kasutada joogiveena, sest vesi on seisev ja sisaldab helbeid. Vesirotid on tulnud. Silla koht on vee all. Talu ujumise kohta kasutada ei saa. Selliseks on olukord muutunud
4. aastast ega ole paranenud. Esimene nõusolek anti kostjate poolt enne, kui vett paisutama hakati. Kostjatele öeldi, et veetase jääb samaks ja nad uskusid seda. Kostja Eevi Mikiver on vastanud kõigile hageja kirjadele. Hageja tegi ettepaneku kompenseerida rahaliselt ehk maksta 2000 krooni kuus, kuid sellega kostjad nõus ei ole. Kostjad tahtsid minna tallu püsielanikeks ja kasvatasid seal vilja kuni
5. aastani. Kinnistu suurus on 19 hektarit. Enne paisutamist sai jõelammil teha heina. Esimese astme kohtu otsus 5
6. aprilli
7. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja alustas vee paisutamist Jägala jõel alates vee erikasutusloa väljastamisest
8. detsembril
9. a. ning hagejal oli lubatud tõsta veetaset kuni 61, 65 meetrini abs. Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektist nähtub, et vee paisutamisel kuni 61, 50 meetrini kujuneb rekonstrueeritava hüdrosõlme taha ca 15-hektarilise veepeeglina paisjärv ning jõe kaldaosad ujutatakse alaliselt üle, mistõttu sealt tuleb eemaldada puud ja võsa. Hüdrotehnikainseneri Rein Kitsingu poolt septembris
10. a. koostatud Vetla hüdroelektrijaama ökoloogilis-majanduslikust hinnangust nähtub, et jõe veetaseme tõusuga tõuseb ka pinnasevee tase jõega külgnevatel aladel. Kiige talu kohal on jõge paisutatud 1 – 1, 5 m võrra. Jõelamm on üle ujutatud ning liigniiske on aiaga külgnev põllulapp, mida on varem kasutatud kartulimaana. Kevadel keltsaga või tugeva saju korral koguneb sellise maa peale pinnavesi. Ära on lõigatud otsetee jõekaldalt üle madala lammi sügava jõesängini. Keskkonnainspektsiooni
11. veebruari
12. a. menetluse lõpetamise määrusest nähtub, et
13. jaanuaril
14. a. oli veetase Jägala jões Veski kinnistul 61, 48 meetrit abs. Keskkonnaameti
15. novembri
16. a. korraldusest 1-15/19416 nähtub, et hageja poolt soovitud paisutuskõrguse korral (normaalne 61, 30 m abs, maksimaalne 61, 50 m abs) jääb kostjatele kuuluv Kiige kinnistu paisutuse mõjuala keskele. Seega on hageja poolt vee paisutamise tulemusena kostjatele kuuluv Kiige kinnistu osaliselt üle ujutatud ning osaliselt on maad liigniisked. Hageja seaduslik esindaja võttis kohtuistungil omaks, et ligikaudu 2 hektarit kostjate maast on jõe paisutamise tulemusena üle ujutatud. Kostjad on hagile vastu vaieldes samuti väitnud, et neile kuuluv kinnistu on osaliselt üle ujutatud, osaliselt liigniiske ja sellest tulenevalt ei saa nad oma maad kasutada sellisel viisil nagu varem. Hageja on sõlminud kokkulepped mitmete vee paisutamisest mõjutatud kinnistute omanikega. Kostjad ei andnud hagejale vee paisutamiseks nõusolekut pärast vee erikasutusloa HR0694 kehtivuse lõppemist
17. detsembril
18. a. Hagejal ei õnnestunud kostjatega vee paisutamiseks kokkulepet sõlmida. Hageja tegevuse tulemusena toimus Jägala jões vee paisutamine ja veetaseme tõstmine, mis on materiaalselt ja otseselt mõjutanud kostjate kinnistu olukorda. Kostjad ei ole kohustatud taluma oma kinnistul hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi, mis tulenevad vee paisutamisest. Hageja ei ole esile toonud vastupidist tõendavaid asjaolusid, millest tulenevalt saaks tuvastada kostjate kohustuse anda hagejale nõusolek vee erikasutusloa väljastamiseks hagejale Jägala jõe tõkestamiseks ja vee paisutamiseks. Vee paisutamise ja veetaseme tõstmise puhul ei ole

§ 143

kohaldatav.

§ 143

esimese lõike järgi ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuse tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud.

§ 143lg.

1 eesmärgiks on reguleerida esmajoones teisel kinnisasjal inimtegevusest tekkinud mittemateriaalsete mõjutuste allumiskohustust oma kinnisasjal ja selliste mõjutuste suunamist naaberkinnisasjale. Lõikes 1 toodud loetelu ei ole ammendav, kuid voolavale veele kui materiaalsele mõjutusele ei saa anda

§ 143lg.

1 reguleerimisobjektiks olevate mõjutustega samaväärset tähendust. Kuni

1. juulini
2. a. reguleerisid vee voolamist või imbumist naaberkinnisasjale

§-d 163 ja

1. Nimetatud sätete kehtetuks tunnistamisel alates
2. juulist
3. a. ei hakanud vee voolamisele kui materiaalsele mõjutusele automaatselt kohalduma

§ 143. 1.

juulil 2003. a. jõustunud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatu seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§-de 162 - 165 kehtetuks tunnistamine tulenes asjaolust, et nendes sätetes reguleeritud küsimusi on hiljem põhjalikult käsitletud muudes seadustes. Eelnõu kohaselt ei kuulunud nimetatud sätted olemuslikult asjaõiguse reguleerimisalasse ning 1993. aastal lisati need asjaõigusse vaid seetõttu, et vastav regulatsioon muudes õigusaktides puudus. 6 Voolava vee paisutamisega ning sellest tulenevate mõjutustega seotud õiguslikke küsimusi reguleerib veeseadus (VeeS), mille § 1 lg. 2 kohaselt reguleerib see vee kasutamist ja kaitset, samuti maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid. Kooskõlas VeeS § 8 lõikega 1 peab vee erikasutuseks kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Vee erikasutusluba peab isikul muuhulgas olemas olema siis, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine (VeeS § 8 lg. 2 p. 5). Kooskõlas VeeS § 17 lõikega 4 peab vee paisutamist kavandav isik saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. VeeS § 21 p. 2 kohaselt on veekasutaja kohustatud hoiduma teiste maaomanike õiguste rikkumisest ja § 34 sätestab, et maaomanik ei tohi muuhulgas põhjustada üleujutust. Viidatud sätetest tuleneb, et vee erikasutusluba sooviv isik on kohustatud võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisel küsima selle maa omanikult nõusolekut. Kostjad hagejale nõusolekut andnud ei ole. Kostjate kinnistu materiaalsel mõjutamisel (kinnistu osalisel üleujutamisel ning maa niiskusrežiimi mõjutamisel) on tegemist kostjate omandiõiguse rikkumisega. Omand on

§ 68lg.

1 järgi isiku täielik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumisest hoidumist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Kinnistu materiaalsel mõjutamisel vähenevad kinnistu omanike võimalused oma kinnisasja vallata ja kasutada. Kohus ei pea põhjendatuks hageja arusaama, nagu ei oleks kostjate omandiõiguse riive märkimisväärne, kuna kostjad ei tegelenud oma kinnistul majandustegevusega ning ega ela sellel alaliselt. Kostjatel on endil õigus määratleda, millise tegevusega nad soovivad oma kinnistul tegelda ning kuivõrd kinnistu on osaliselt üle ujutatud, on kostjate õigused üle ujutatud maa kasutamisel paratamatult piiratud. Seega on kostjad õigustatud mitte nõustuma oma omandiõiguse rikkumisega ning hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks loa andmisega. Hageja ei saa eeldada, et tema omandiõiguse teostamine on olulisem kostjate õigusest oma omandit vabalt kasutada ja vallata.

§ 68lg.

2 sätestab, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud seaduse või teiste omanike õigustega. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Riigikohtu poolt

§-le 143 antud tõlgendus on aegunud.

§ 143redaktsioon on püsinud muutumatus sõnastuses alates 1.

juulist 2003. a. kuni käesoleva ajani. Väljaandes „Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne“

§-le 143 toodud kommentaare on hageja tsiteerinud valikuliselt. Riigikohtu hilisema praktika kohaselt on

§ 143laienemine vee paisutamisest tulenevatele mõjutustele välistatud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hagejale kuuluvast hüdroelektrijaamast tulenevaid mõjutusi kostjate kinnistule, mis seisneksid veetaseme tõusus vee paisutamise tagajärjel. Samuti tuleb rahuldamata jätta hageja nõue asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa andmiseks hageja kinnistul vee tõkestamiseks ja paisutamiseks kohtuotsusega ja ka nõue tuvastada poolte kinnistute vahel naabrusõigussuhete olemasolu tuleb jätta rahuldamata. Hagiavaldusest ei nähtu, milline on hageja arvates antud tuvastusliku nõude rahuldamisel selle iseseisev õiguslik tähendus hageja jaoks. Hageja ja kostjate kinnistud ei kujuta endast naaberkinnistuid ning

§ 143

alusel ei ole kostjad kohustatud taluma materiaalselt mõjutusi oma kinnistule, mis tulenevad vee paisutamisest hageja poolt. Hageja nõuete rahuldamine ei ole võimalik ka tulenevalt väidetavast hea usu põhimõtte rikkumisest. TsÜS § 138 lg. 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, lg. 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kostjate keeldumine anda hagejale nõusolek vee erikasutusloa saamiseks on olnud seaduslik ja kooskõlas VeeS-ga. Keeldumise eesmärgiks on lõpetada kostjatele kuuluva kinnistu materiaalne mõjutamine hageja poolt. Hea usu põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist pelgalt 7 seetõttu, et kostjad andsid

1. a., enne hageja poolt vee paisutamist, hagejale nõusoleku vee erikasutusloa saamiseks. Vee erikasutusluba väljastati hagejale pärast kostjate poolt nõusoleku andmist ning seega nähtusid kostjatele reaalselt vee püsivast paisutamisest tulenevad tagajärjed alles pärast vee erikasutusloa väljastamist. Järelikult ei andnud kostjad
2. a. oma nõusolekut samades oludes, milles nad olid pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppemist. Lisaks nähtub Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse
3. detsembri
4. a. korraldusest nr. 60, et juba
5. a. soovis kostja Eevi Mikiver muuta oma
6. aprillil
7. a. antud kooskõlastust. Kostjate poolt esitatud tõenditest nähtub, et Eevi Mikiver on vastanud hageja pöördumistele ning esitanud ka omapoolseid ettepanekuid pooltevahelise kokkuleppe sõlmimiseks, kuid kokkulepet sõlmitud ei ole. Kostja on teavitanud hagejat korduvalt, miks ta ei soovi nõusolekut anda ning seega ei ole kostja tegevus ühelgi viisil käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub määrata hagihinnaks 25.000 krooni ning tagastada esimese astme kohtus enamtasutud riigilõiv. Maakohus ei ole otsuse tegemisel sõna „lamm“ tähendusele ega jõelammi kui üleujutatava ala loomupärasele olemusele tähelepanu pööranud. Lamm, mille üleujutamist kostjad maakohtu hinnangul taluma ei pea, on tegelikkuses üleujutatav lame orupõhi. Seega, kui jõelamm on üle ujutatud, siis on see ühes oma loomulikus olekus. Maakohus jättis apellandi nõude rahuldamata põhjendusega, et hageja ja kostjate kinnistud ei ole naaberkinnistud. Kuigi pooltele kuuluvad kinnistud ei oma ühist piiri, asuvad need teineteisest kõigest 800 m kaugusel. Maakohtu tõlgenduse kohaselt saaks

-st tulenevad naabrusõigused kehtida üksnes väikeste kinnistute vahel, kuna naabrusõigus kehtib kõigest 800 m raadiuses kinnistu piirist. Tegelikkuses seadus selliseid distantsilisi piiranguid ei sea. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagiavaldusest ei nähtu tuvastusliku nõude rahuldamisel selle iseseisev õiguslik tähendus hageja jaoks. Hageja on selgitanud, et kinnistuid läbiva Jägala jõe tõttu avaldub naabruse mõju ühise veekogu kaudu ning naabruse kaudu. Naabrusõigussuhte tuvastamise õiguslik tähendus avaldub seega naabrusõigussuhetele kohalduvate

sätete kaudu, mis seab vastastikuse teineteise huvidega arvestamise kohustuse. Maakohus leidis, et pärast

§-de 162 - 165 kehtetuks tunnistamist reguleerib vee paisutamisest tulenevaid mõjutusi üksnes VeeS.

§-d 162 - 165 ei reguleerinud ka kehtivuse ajal vaidlusalust olukorda. Naabruses asuvate kinnistute vahelisi kohustusi, sealhulgas talumiskohustust, reguleeris enne ja reguleerib ka nüüd

§ 143. Seda muudeti ning alates 1.

juulist

1. a. sätestab lg. 2, et kui sama paragrahvi
2. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid mõjutuste kõrvaldamist ei saa mõjutajalt majanduslikult eeldada, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult mõistlikku hüvitist. Seega on varasema

§ 143

lõikes 2 sisaldunud kahjude kõrvaldamise suuruse hindamine asendatud selle majanduslike kriteeriumide hindamisega. See tähendab otseselt, et tuleb võrrelda mõjutava ja mõjutatud kinnisasja majandamise viise – kas kinnistu kasutamine annab elatist, kas see on vältimatult seotud mõjutatava kinnisasjaga, millisel kinnisasjal oli majandustegevus varem, kas mõjutataval kinnisasjal üldse toimub majandustegevus. Väljatoodud ja muude samalaadsete kriteeriumide kaudu mõlema kinnistu hindamisel on võimalik tuvastada, kas mõjutuste kõrvaldamist saab majanduslikult eeldada või mitte. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti seaduses üheselt mõistetavalt ja selgelt sätestatud materiaalõigusnormi. Mõlemad

redaktsioonid ütlevad üheselt, et isegi juhul, kui mõjutused kahjustaksid kinnisasja kasutamist oluliselt, kohustub mõjutatava kinnisasja omanik seda ikkagi taluma ning tal on üksnes mõistliku hüvitise nõudeõigus. 8 Kostjad ei ole esitanud usaldusväärseid selgitusi, et neil üldse mingid kahjulikud tagajärjed eksisteeriksid. Kostjad ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et paisutamisest tingitud mõjutused niiskusrežiimile ulatuksid kinnistu majandatavale alale või et neil üldse mingi majandustegevus eksisteeriks. Kostjate näol on tegemist Lasnamäel ja Mustamäel elavate inimestega, kes Anija vallas Vetla külas ei ela ja Kiige kinnistul majandustegevuse ega muude tegevustega ei tegele, külastades kinnistut vaid suviti. Kiige kinnistu 19, 14 hektarist katastrisse kantud maast ongi 1, 2 ha veealune maa (Jägala jõe alune maa). Sellest ka mõjud nende kinnistu niiskusrežiimile, kuid tegemist on loodusliku mõjutusega. Hagejast tingitud mõju on üksnes osaline. Paratamatult aga annab asjaolu, et Jägala jõgi Kiige kinnistut läbib, kostjatele võimaluse hageja kiusamiseks ja temaga manipuleerimiseks. Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit neile kahju tekkimise kohta ega selle kohta, et vee püsiva paisutamisega kaasneksid neile mingid tagajärjed. Lisaks on hageja kestvalt pakkunud kostjatele kõikvõimalikke hüvitisi, mis võivad seisneda nii perioodilistes hüvitistes, ühekordses hüvitises, Kiige kinnistule uute maastikuarhitektuuriliste lahenduste pakkumises, kinnistule uute ehitiste rajamises. Kostjad on kokku leppimast keeldunud, tuues ettekäändeks muutlikke ja asjakohatuid põhjendusi, mis on ka vastuolulised. Tsiviilasja lahendamisel ei ole maakohus nõuet kostjate tahteavalduse TsÜS § 68 lg. 5 alusel kohtuotsusega asendamiseks üldse käsitlenud. Maakohus võttis seisukoha, et

§ 143

alusel hagi rahuldada ei saa, kuid ei ole kaalunud, kas hagi rahuldamiseks võib olla mu õiguslik alus. Kuigi

§ 68lg.

2 sätestab üheselt, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega, järeldub vaidlustatavast otsusest, et sellised kitsendused koormavad vaid hageja kinnistut ning otsuses ei analüüsita, kas ka kostjate õigused võivad olla kitsendatud. PS §-st 32 tuleneb üheselt, et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning on piiratud teiste isikute õigustega, maakohus on aga käsitlenud seda kui absoluutset õigust. Maakohtu poolt

§-le 143 antud tõlgendus ei ole kooskõlas ka põhiseadusega (PS). PS § 31 esimese lause osa, mille kohaselt Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega, sätestab ettevõtlusvabaduse. See vabadus laieneb PS § 9 lg. 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Riigikohus on leidnud (lahend 3-4-1-3-02), et ettevõtlusvabaduse piiramiseks peab põhjus johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Maakohus ei ole kaalunud, millised on kostjate kaitstavad huvid, milline on nende huvide kaitse vajadus (kas peaks keelama mõjutamise või on huvid kaitstud hüvitise maksmise kohustuse panemisega). Maakohus ei ole võrrelnud, kumb kumma õigusi ja vabadusi tegelikult rohkem piirab, kas hageja kostjate või kostjad hageja. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjate poolt formaalne talumisest keeldumine viitega

§ 68lõikele 1 on kaalukam kui hageja mistahes õigused ja huvid.

Maakohus on rikkunud tõendite hindamise kohustust. Otsusest ei nähtu, et kostjatel talumiskohustuse tuvastamiseks oleks kohus Harjumaa Keskkonnateenistuse korralduses nr. 60 toodud asjaolusid arvestanud ja sellest järeldusi teinud. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostjad said kinnistu omanikuks alles

1. juunil
2. a. Neid kahte tõendit koosmõjus hinnates nähtub üheselt, et kostjad omandasidki kinnistu, mille olemust ja niiskusrežiimi mõjutab eeskätt seda läbiv Jägala jõgi, 800 meetrit eemal asuva kinnistu oluliseks osaks olev ajalooline pais ning hagejale kuuluv hüdroelektrijaam. Seega mõjutused kinnistu niiskusrežiimile eksisteerisid enne kostjatel kinnistu suhtes omandiõiguste tekkimist ning tegelikkuses on nad uute omanikena ise asunud kitsendama naaberkinnistu kasutamise võimalusi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei pea kinnistu omandaja taluma kinnistu looduslikke ja ajaloolisi eripärasid (analoogiliselt: mererand, mets, suurfarmi ja teede lähedus, raudtee, varemed, elektriliinid, gaasitrass, lähedal asuv kaevandus jne). Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et kostjate kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutab Jägala jõgi ning ajalooliselt on Jägala jõgi olnud hageja maaüksuse kohalt ka ülespaisutatud (300 aastat). Otsusest ei nähtu, miks kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, 9 et keskkonnateenistuse korraldus lükkab ümber kostjate paljasõnalised väited looduskeskkonnale kahjuliku mõju tekkimise kohta. Pärast kostjatele maareformi käigus maade tagastamist ning hageja poolt oma kinnistul Vetla tammi renoveerimist on kostjad asunud hagejale oma kinnistu kasutamise kohta seadma selliseid tingimusi, mis muudab kostjatele kuuluva maa niiskusrežiimi selliseks, milline see ei ole ajalooliselt varem olnud. Seega soovivad kostjad, et hageja lõpetaks oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise põhjusel, et kostjad soovivad oma maa ajaloolist niiskusrežiimi muuta. Seega tahavad kostjad ise hagejale kuuluvat tammi käsutada. Kostjad ei ole kordagi nõudnud, et veetase viidaks hageja poolt paisutamisele eelnenud veetasemele. Selle asemel nõutakse veetaseme viimist esimese EV aegsele tasemele, ennesõjaaegsele tasemele ja tasemele „nagu see oli omal ajal kompleksi ehitaja Hugo Pärnamäe ajal“. Kostjad eiravad nende nõudmiste juures fakti, et nimetatud aegadel paisutati veetaset sama tasemini kui hageja. Kostjad ei nimeta kordagi ühtegi oma kinnistu kõrgusmärki, milleni nende meelest võiks maksimaalselt veetase küündida. Et kostjad
3. a. kooskõlastasid hüdrosõlme rekonstrueerimise ja andsid nõusoleku Jägala jões vee paisutamiseks, siis on neil kohustus taluda ka sellise paisutamisega kaasnevaid mõjutusi ning anda vajadusel nõusolekuid vee erikasutusloa saamiseks. Tänu sellele kooskõlastusele tegi hageja oma kinnistule heas usus Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimiseks 3 miljoni kroonise rahalise investeeringu ning kulutas ajaliselt aasta. Maakohus on üksnes Keskkonnateenistuse korraldusega nr. 60 tutvumisel viidanud, et kostja Eevi Mikiver on soovinud muuta
4. aprilli
5. a. kooskõlastust, kuid jätnud andmata hinnangu sellele, kas E. Mikiver seda muutis või mitte. Keskkonnateenistuse
6. detsembri
7. a. korraldust kostja igatahes ei vaidlustanud, millest saab järeldada, et E. Mikiver oma kooskõlastust siiski ei muutnud. Sellest tuleneb ka kostjatel talumiskohustus – taluda oma tahteavalduse tulemusel Vetla tammi sihtotstarbelist kasutamist. Maakohus ei ole analüüsinud, kas see kooskõlastus on kehtiv või mitte. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu kostjate seisukohtade muutlikkusele. Evi Mikiver andis oma sõnul kooskõlastuse põhjusel, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli väikene hüdroelektrijaam ja seal oli viljaveski. Kostja oli uskunud, et veetase jääb samaks. Maakohus ei ole hinnanud, kas kostja võis esimese Eesti Vabariigi aegset veetaset valesti mäletada. Praeguse hüdroelektrijaama töösurveks on 2, 9 meetrit. Hüdrotehnikainsener Rein Kitsingu eksperthinnangu punktist 2 nähtuvalt eelviimane, kapitaalne paisu- ja veskihoonete kompleks rajati 1930-dndatel aastatel. Kasutati vertikaalse võlliga turbiine töörõhuga vähemalt 3, 0 m. Veski töötas 1970-ndate aastateni. Rein Kitsingu hinnangul võib
8. a. taastatud paisregulaator paisutada vett mõnevõrra kõrgemale kui 1930-ndate oma. Kuna aga praegune hüdrojaam on loodud töötama madalama töösurve juures (2, 9 m eelmise 3, 0 vastu), peab praeguse hüdrojaama käitamiseks vett paisutama vähem kui 1930-ndatel aastatel. Toodud faktid tähendavad, et kostja Evi Mikiveri lapsepõlvemälestus ei ole enam täpne ning tegelikult hageja taastaski esimese Eesti Vabariigi aegse veetaseme. Seetõttu on ebaõiged väited, nagu oleks kooskõlastus saadud pettusega vms. Pettuse teel kooskõlastuse saamise välistab ka see, et kostjateks on 3 täiskasvanud inimest, 2 neist 40-ndates täisjõus mehed. Otsusest ei nähtu, et maakohus oleks analüüsinud Anija Vallavolikogu
9. jaanuari
10. a. otsust nr. 499 vee paisutamisega nõustumise kohta või teiste hageja naaberkinnistu omanike nõusolekuid vee paisutamise kohta. Nendest tõenditest nähtub, et vee paisutamine ei teeni mitte üksnes hageja huvisid, vaid ka Anija valla, Riigimetsa Majandamise Keskuse ja teiste, kostjate ja hageja kinnistute vahele jäävate kinnistuomanike majanduslikke ja miljööväärtuslikke huvisid. Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigelt jätnud kaalumata koos hagejaga veel seitsme maaomaniku huvid ja tahteavaldused, kelle huve paisutamine teenib. Tänu paisutamisele on Raldi Vellaul hüvitise näol täiendav sissetulek 2000 krooni kuus ning kokkulepe pinnasetöödeks tema kinnistul, Lembit Alo Kipparile finantseeriti ja teostati AS-i Vetla Jõujaamad poolt heakorratööd paisjärve kaldaalal (kui veetase alla lasta, muutuks 10 kinnistu miljööväärtus negatiivses suunas paljaks jäänud kaldaosa tõttu), lisaks saab ta paisutuse talumise hüvitist 6000 krooni aastas. Maakohus leidis, et kostjad ei ole kohustatud taluma hageja tegevusest tulenevaid mõjutusi oma kinnistul, mis tulenevad vee paisutamisest. Otsusest ei selgu aga, milliseid mõjutusi maakohus silmas peab ning milliseid mõjutused on need, mida taluma ei pea. Samuti ei selgu, millistele tõenditele tuginedes maakohus veendus, et mingid negatiivsed mõjutused üldse eksisteerivad. Ei selgu ka, mille põhjal maakohus otsustas, et kõik mõjutused on tingitud hagejast. Maakohtu otsusest ei nähtu, millise tõendi põhjal on kohus leidnud, et hageja kinnistust tulenevate mõjutuste talumine kitsendab kostjatel kinnistu majandamist ja kasutamist. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja kinnistust tulenevad mõjutused oleksid negatiivsed. Samas jättis maakohus aga tähelepanuta Riigikohtu lahendis 3-2-1-141-04 antud juhised, et tuleb selgelt tuvastada, kas hageja kinnisasi on liigniiske või seal esineb üleujutus ning millest see on tingitud. Tuvastatud asjaolude põhjal tuleb otsustada, kas ja millisel alusel peab kostja taluma vee voolamist hageja maatükilt tema maatükile ning leidma selleks korrektse õigusliku põhjenduse. Kokkuvõttes peab kohus otsustama, kas kostja on oma käitumisega rikkunud hageja omandiõigust, kas hageja peab võimalikku rikkumist taluma, kas ja kuidas võimalik rikkumine tuleb kõrvaldada ning kas ja millises ulatuses tuleb hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju.

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kohus peab kaalutlusõigusele tuginedes otsustama, mis on mõistlik ja proportsionaalne. Mõjutusi peab taluma, kui need ei kahjusta kinnisasja kasutamist või kahjustavad seda mitteoluliselt. Kinnisasja kasutamise kahjustamist tuleb hinnata mitte omaniku seisukohalt lähtudes, vaid arvestades vastava kinnisasja kasutamise otstarvet. Kahjulike mõjutuste juures mängib suurt rolli see, kas mõjutused vastavad maatüki kohalike tavade kohasele kasutamisele või mitte. Kohtu jaoks on oluline ka mõjutatud piirkonna kogukonna arvamus. Kui mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist ning need vastavad kohalikele tavadele ega ole kõrvaldatavad majandusliku kulukuse tõttu, siis ei või mõjutuste kõrvaldamist nõuda. Ükski hageja nõuetest kostjate vastu ei sisalda varaliselt hinnatavat nõuet, mida hageja kostjatelt saaks. Hagi rahuldamisel ja vee erikasutusloa taotluse esitamise järel ei teki hagejale endiselt varalisi õigusi. Vee erikasutusloa taotluse menetlus võib lõppeda ka vee erikasutusloa andmisest keeldumisega sõltumata tehtavast kohtulahendist, põhjus võib olla kostjatest sõltumatu. Kui hagejale vee erikasutusluba siiski väljastatakse, ei teki hagejal ikkagi varaliselt hinnatavaid hüvesid. Hageja omandab üksnes vee erikasutusõiguse vooluveekogu tõkestamiseks ja vee paisutamiseks, see ei ole varaliselt hinnatav õigus. Hagi hinnaks tuleb seega määrata 25.000 krooni ja hagejale tuleb tagastada maakohtus enammakstud riigilõiv 60.000 krooni. Vastustajate seisukoht Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 4 tuleb nõuded naabrusõigussuhte tuvastamiseks ja kostjate kohustamiseks taluma hageja kinnistust tulenevaid mõjutusi jätta läbi vaatamata. Kooskõlas sama lõike punkiga 3 tuleb nõue kostjate nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidluse all ei ole, et hagejale kuulub Harju maakonnas Anija vallas Vetla külas asuv kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 11143002), millel asub hüdroelektrijaam, mida hageja on alates

1. a. käitanud. Vaidluse all ei ole ka, et Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks väljastas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus hagejale
2. detsembril
3. a. vee 11 erikasutusloa tähtajaga 5 aastat (kd. I, tl. 35), aga samuti, et Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojektile andsid oma nõusoleku paisutuse mõjupiirkonda jäävate kinnistute omanikud, teiste hulgas ka Kiige kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 10982502) kaasomanikeks olevad kostjad (kd. I, tl. 40). Tähtaja lõppemisel taotles hageja keskkonnaametilt vee erikasutusloa uuendamist. Kostjad selleks nõusolekut ei andnud. Hagiavalduses esitas hageja kolm iseseisvat haginõuet, taotledes, et kohus 1) tuvastaks Vetla Jõujaama kinnistu ja Kiige kinnistu vahel naabrusõigussuhete olemasolu; 2) kohustaks kostjaid taluma Vetla Jõujaama kinnistust ja sellel asuvast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi Kiige kinnistu niiskusrežiimile ning 3) asendaks kostjate nõusoleku vee erikasutusloa andmiseks kohtuotsusega. Naabrusõigussuhete tuvastamiseks esitatud iseseisev tuvastusnõue kujutab endast tuvastushagi. TsMS § 368 lg. 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega tuli selle hagi lubatavuseks tuvastada, milline on hageja õiguslik huvi esitada just tuvastushagi. Hagiavalduses ei ole hageja oma õiguslikku huvi tuvastushagi esitamise vastu põhjendanud ja maakohus ei ole otsuses taolise huvi olemasolu või puudumist käsitlenud. Apellatsioonikohtu istungil ei suutnud hageja pool mõistetavalt selgitada, milles seisneb tema huvi esitada kõrvuti kohustamisnõudega ka tuvastushagi taolise õigussuhte olemasolu tuvastamiseks, millel hageja kohustamisnõue võib põhineda. Kolleegium leiab, et eespoolosundatud tuvastushagi esitamise vastu ei ole hagejal TsMS § 368 lg. 1 tähenduses õiguslikku huvi. Et tuvastusotsust ei saa sundtäitmise teel realiseerida, siis saab osundatud sätte tähenduses õiguslikku huvi jaatada juhul, kui hageja ei taha kostjalt mingit sooritust, vaid soovib kohtult üksnes kinnitust sellele, et tal on tuvastatavast õigussuhtest tulenev õigus ning hagejale piisab üksnes tema õiguse puht deklaratiivsest tuvastamisest. Vaidlusalusel juhul see nii ei ole. Hageja lõppeesmärgiks on saada kostjatelt nõusolek, mis võimaldaks hagejal jätkata oma kinnistul hüdroenergiast elektri tootmist. Sel eesmärgil on hageja esitanud kostja vastu nõude, mille on sõnastanud kohustamisnõudena ja mille lahendamise käigus tuleb muuhulgas tuvastada, kas hageja nõue põhineb pooltevahelisel õigussuhtel, sealhulgas, kas see põhineb hageja poolt väidetud naabrusõigussuhtel. Tuvastushagi on sooritushagi suhtes subsidiaarne. Et hageja taotleb tegelikult kohustuse täitmist (mõjutuste talumist, nõusoleku andmist), siis ei ole tal erilist huvi eraldi õigussuhte tuvastamise vastu. Kostjaid hageja kinnistult tulevate mõjutuste talumise kohustamiseks esitatud nõude lahendamisel tuleb tuvastada muuhulgas, kas hageja nõue võib põhineda naabrusõigussuhtel. Iseseisva tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu ei saa seega jaatada. Iseenesest jäetakse põhjendamatult esitatud hagi rahuldamata. Et aga otsust, millega jäetakse rahuldamata tuvastushagi, võib mõista ka kui keeldumist õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamisest, tuvastushagiga taotletava õigussuhte olemasolu või puudumine tuleb aga tuvastada sooritus- või kohustusnõude lahendamise käigus, siis ei ole arusaadavuse huvides jätta tuvastushagi taolisel juhul rahuldamata, vaid see tuleb jätta läbi vaatamata motiivil, et tuvastushagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ning hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 371 lg. 2 p. 2). Vaidlusaluses tsiviilasjas esitas hageja teisena nõude, milles taotles kohustada kostjaid taluma hageja kinnistult ja sellel paiknevast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi kostjatele kuuluva Kiige kinnistu niiskusrežiimile hagejale väljastatud vee erikasutusloas kehtestatud tingimustel. Taolise nõude esitamist põhjendades märkis hageja, et kostjad on keeldunud hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks oleva nõusoleku andmisest. Hagiga saavutada soovitavaks eesmärgiks on olukord, kus hagejal oleks võimalik jätkata hüdroenergia jaama tööd kostjate nõusoleku puudumisest olenemata. Selleks on hageja esitanud ka nõude asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Tsiviilasja toimikus on aga Harju Maakohtu
4. novembri
5. a. määrus tsiviilasjas 2-09-42012, millest nähtub, et selles tsiviilasjas on hageja esitanud nõude tuvastada samade kostjate kohustus anda hagejale 12 nõusolek sama kinnistu kasutamiseks vee erikasutusloa taotluse menetlemisel paisutuse jätkamiseks (kd. I, tl. 249 – 250). Maakohus ei ole eelmenetluses teinud hagejale ettepanekut selgitada oma erinevates tsiviilasjades esitatud hagide sisu ja nendega taotletavat eesmärki. Samas on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et kostjad ei pea andma hagejale nõusolekut vee paisutamiseks, käsitledes seega hageja nõuet kostjate kohustamiseks hagejale vee paisutamiseks luba ehk nõusolekut andma. Ka
6. detsembri
7. a. määruses on maakohus leidnud, et vaidlusaluses tsiviilasjas hageja poolt esitatud nõuete eesmärgiks on saavutada kostjate nõusolek vee erikasutusloa saamiseks (kd. I, tl. 127). Sama nõusoleku andmise kohustuse tuvastamist on kostja taotlenud aga ka tsiviilasjas 2-09-
8. Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja, et pidas vaidlusaluses asjas hagi esitamist vajalikuks seetõttu, et teises tsiviilasjas ei lubanud maakohus esitatud nõudeid korrigeerida nii, nagu hageja seda soovis. Kolleegium leiab, et kuigi vaidlusaluses tsiviilasjas ja tsiviilasjas 2-09-42012 esitatud nõuded on sõnastatud mõnevõrra erinevalt, taotletakse hagiga sama eesmärki – tuvastada, et kostjatel on kohustus taluda hageja kinnistul paikneva hüdroenergiajaama töötamisest tulenevaid mõjutusi ja sellest tulenevalt anda hagejale hüdroenergia jaama töö jätkamise eelduseks olev nõusolek. TsMS § 371 lg. 1 p. 5 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Et tsiviilasjas 2-09-42012 on kirjeldatud nõue esitatud
9. augustil
10. a., seega enne vaidlusaluses asjas hagi esitamist, siis oleks maakohus pidanud kostjate kohustamisnõudena sõnastatud nõude jätma menetlusse võtmata. Et kohus hagi siiski ebaõigesti menetlusse võttis, tuleb see TsMS § 423 lg. 1 p. 4 alusel (kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel) jätta läbi vaatamata. Vaidlusaluses asjas esitas hageja ka nõude TsÜS § 68 lg. 5 alusel kostjate nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Et tegemist on nõudega, mis tuleb läbi vaadata ühes kindla sisuga tahteavalduse tegemise kohustamiseks esitatud nõudega, siis tuleb see nõue saata maakohtule uueks läbivaatamiseks ühises menetluses tsiviilasjas 2-09-42012 esitatud nõuetega. Hagi esitamisel määras hageja selle hinnaks 25.000 krooni (kd. I, tl. 1) ja maksis riigilõivu 5000 krooni (
11. augusti
12. a. maksekorraldus nr. 412 – kd. I, tl. 109).
13. detsembri
14. a. määrusega jättis maakohus hagiavalduse käiguta ja kohustas hagejat määrama hagihinna, lähtudes hagi rahuldamise korral saadavast hüvest, mis kohtu hinnangul on võrreldav hageja poolt saadava tuluga, mida hageja saaks juhul, kui talle väljastataks vee erikasutusluba, selle tähtaega arvestades (kd. I, tl. 118).
15. detsembri
16. a. avalduses leidis hageja, et hagi rahuldamisest ei teki talle varalisi väärtusi (kd. I, tl. 122 – 123).
17. detsembri
18. a. määrusega jättis maakohus hagiavalduse veelkord käiguta, nõudes kostjalt hagihinna selget määratlemist (kd. I, tl. 125 – 129).
19. jaanuari
20. a. avalduses määras hageja maakohtu juhiseid arvestades hagihinnaks 773.000 krooni (kd. I, tl. 132 – 135) ja maksis täiendavalt riigilõivu 60.000 krooni (
21. jaanuari
22. a. maksekorraldus nr. 438 summas 50.000 krooni ja
23. jaanuari
24. a. maksekorraldus nr. 439 summas 10.000 krooni – kd. I, tl. 147 ja 150).
25. jaanuari
26. a. määrusega jättis maakohus hagiavalduse jällegi käiguta ja kohustas hagejat hagihinda määrama (kd. I, tl. 152 – 155).
27. jaanuari
28. a. avalduse kohaselt jäi hageja hagihinna 773.000 krooni juurde (kd. I, tl. 158 – 161).
29. jaanuari
30. a. määrusega võttis maakohus hagi menetlusse (kd. I, tl. 243 – 244). Maakohus hagihinda ei määranud. Vastuolus TsMS § 442 lg. 2 puntiga 51 ei ole maakohus hagihinda ka kohtuotsuses märkinud. Apellatsioonkaebuses on hageja leidnud, et maakohtus on hagi hind määratud ebaõigesti, palunud määrata hagihinnaks 25.000 krooni ja tagastada hagejale enamtasutud riigilõiv. Apellatsioonkaebuselt on hageja tasunud riigilõivu 65.000 krooni (
31. aprilli
32. a. maksekorraldusega nr. 105 summas 5000 krooni,
33. juuni
34. a. maksekorraldusega nr. 107 summas 50.000 krooni ja
35. juuni
36. a. maksekorraldusega nr. 108 summas 10.000 krooni – kd. II, tl. 22, 32 ja 33), lähtudes hagihinnast 773.000 krooni, 13 millega maakohus oli hagiavalduse menetlusse võtnud. Apellatsioonikohtu istungil jäi hageja oma hagihinda puudutava taotluse juurde. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse taotlus hagihinda puudutavas osas on põhjendatud. TsMS § 137 lg. 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Hüve väärtust, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama tema poolt õigussuhte olemasolu tuvastamiseks esitatud tuvastushagiga, ei ole võimalik kindlaks määrata, TsMS § 125 lause 2 alusel tuleb see nõue lugeda mittevaraliseks, mille hind TsMS § 132 lg. 1 kohaselt on 25.000 krooni. Eespool on kolleegium põhjendanud, et nõudega kohustada kostjaid taluma hageja kinnistult ja sellel paiknevast hüdroenergia jaamast tulenevaid mõjutusi on hageja silmas pidanud kostjate kohustust hagejale vee paisutamiseks nõusolek anda. Taolist nõuet peab kolleegium mittevaraliseks, mille hinnaks on TsMS § 132 lg. 1 kohaselt eelduslikult samuti 25.000 krooni. Et kostjatelt taotletava nõusoleku saamine on vaid üks hagejale vee erikasutusloa andmise eelduseks olevatest paljudest asjaoludest, ei oleks õige siduda kostjate nõusolekut hageja poolt oma tegevuse jätkamisest võimalikult saadava tuluga. Ka taotlus kostjate tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega on mittevaraline, mille hinnaks on samuti 25.000 krooni. Kooskõlas TsMS § 134 lõikega 1 tuleb hagihinda arvutades ühes hagiavalduses sisalduvad nõuded liita ning et varalisi nõudeid hageja esitanud ei ole (TsMS § 134 lg. 3), siis on hagihinnaks 75.000 krooni. Nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal tuli taoliselt nõudelt riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 8.500 krooni. Hageja on aga tasunud nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt 65.000 krooni ehk kummaltki 56.500 krooni võrra rohkem kui seaduse kohaselt nõutud. Hageja on taotlenud enamtasutud riigilõivu tagastamist. Kooskõlas TsMS § 150 lg. 1 punktiga 1 tuleb hagejale tagastada hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 65.000 krooni enamtasutud osa summas 56.500 krooni ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 65.000 krooni enamtasutud osa summas 56.500 krooni, seega kokku tuleb hagejale tagastada enamtasutud lõivu summas 113.000 krooni, makstes selle AS-i Vetla Jõujaamad kontole nr. 221019688991, millelt maksed on tehtud. Menetluskulud, mis pooltel on tekkinud seoses apellatsioonikohtu poolt läbi vaatamata jäetud nõuetega, kannab hageja vastavalt TsMS § 168 lõikele
37. Menetluskulud, mis pooltel on tekkinud seoses kostjate nõusoleku kohtuotsusega asendamise nõudega, jaotatakse maakohtu poolt vastavalt nõude uue läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik Osaliselt tühistatud Riigikohtu 19 04 2011 otsusega nr 3-2-1-12-11 RESOLUTSIOON
38. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
39. oktoobri
40. a otsus tsiviilasjas nr 2-0967270 osas, milles jäeti läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile, samuti osas, milles määrati tsiviilasja hinnaks 75 000 krooni ja tagastati hagejale riigilõivu 113 000 krooni ning jäeti 14 menetluskulud osaliselt hageja kanda (s.o ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 4, 7 ja 8). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
41. Jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad haginõue naabrusõigussuhete tuvastamiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3) ja saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks haginõue kostjate nõusoleku asendamiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ning tühistati nende nõuete osas Harju Maakohtu
42. aprilli
43. a otsus samas tsiviilasjas.
44. Määrata asja hinnaks ringkonnakohtus 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).
45. Sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon hinna määramise ja nõuete lahendamise osas alljärgnevalt: "
46. Tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus määrata 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti).
47. Tühistada Harju Maakohtu
48. aprilli
49. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-
51. Jätta läbi vaatamata AS-i Vetla Jõujaamad tuvastushagi Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese vastu naabrusõigussuhte tuvastamiseks.
52. Saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule AS-i Vetla Jõujaamad haginõue Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese kohustamiseks taluma hageja kinnisasjalt tulenevaid mõjutusi kostjate kinnisasja niiskusrežiimile.
53. Saata maakohtule uueks läbivaatamiseks AS-i Vetla Jõujaamad hagi kostjate Eevi Mikiveri, Raimo Pääsukese ja Veiko Pääsukese nõusoleku kohtuotsusega asendamiseks hagejale vee erikasutusloa andmiseks kinnistul nr 11143002."
54. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
55. Tagastada AS-ile Vetla Jõujaamad (konto nr 221019688991, Swedbank AS)
56. novembril 2010 tasutud kassatsioonikautsjon 500 krooni (31 eurot 96 senti).