3-09-1395/41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2009, Jõhvi 3-09-1395 R. K kaebus Viru Vangla käskkirjade 11.02.2009 nr 6.1/50-KP ja 12.05.2009 nr 6.-1/131-KP tühistamiseks ja 10.07.2009 nr 6.-1/209-KP õigusvastaseks tunnistamiseks
2. november 2009 R. K ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon
3. Tunnistada Viru Vangla 11.02.2009 käskkiri nr 6.-1/50-KP, 12.05.2009 käskkiri nr 6.1/131-KP ja 10.07.2009 käskkiri nr 6.1/2009-KP õigusvastaseks. 2.Mõista Viru Vanglalt välja kaebaja kasuks 375 (kolmsada seitsekümmend viis) krooni ja Eesti Vabariigi kasuks 125 (ükssada kakskümmend viis) krooni. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED Viru Vangla direktori 11.02.2009 käskkirjaga nr 6.-1/50-KP (tl. 14) kohaldati R. K suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis seisnesid tema paigutamises eraldatud lukustatud kambrisse, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramises ning kehakultuuriga tegelemise keelamises. Käskkirja põhjendati vajadusega ennetada raskete õiguserikkumiste toimepanemist tema suhtes ja märgiti, et julgeolekuosakonna juhataja peab hiljemalt kolme kuu möödudes tegema ettepaneku abinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest. 12.05.2009 ja 10.07.2009 koostatud käskkirjadega nr 6.1/131-KP (tl. 16) ja nr 6.-1/209-KP (tl. 48) pikendas direktor abinõude kohaldamist ning lõpetas need 11.08.2009 käskkirjaga nr 6.-/237-KP (tl. 85). 26.06.2009 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja esitatud kaebuses (tl. 1-12) ja sellele 06.08.2009 lisatud täienduses (tl. 65-70) palus R. K, et Viru Vangla direktori 11.02.2009 ja 12.05.2009 käskkirjad tühistataks. Haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p 2 ja § 40 lg 1 tuginedes märkis kaebaja, et teda ei teavitatud tema julgeolekule tekkinud ohust ega võimaldatud otsuse suhtes kaasa rääkida ning vangla on ohtu ise soodustanud ja provotseerinud. Mitmetele haldusmenetluse seaduse ja vangistusseaduse sätetele ning kohtute lahenditele viidates leidis kaebaja, et kuna vaidlustatud käskkirjades on vaid faktidega sisustamata oletuslikud väited, on need motiivide ja kaalutluste 1 1 puudulikkuse tõttu kontrollimatud, ei saa põhjendada äärmiselt karmi õiguste piiramist ning on aja jooksul muutunud ebaproportsionaalseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 37-38) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti seda mitte rahuldada, kirjeldati neid asjaolusid ja seisukohti, mida vaidlusaluste käskkirjade tegemisel arvestati ning viidati mitmetele Euroopa Inimõiguste kohtu lahenditele. Muuhulgas väideti, et käskkirjad põhinevad julgeolekuosakonna poolt kogutud jälitusinformatsioonil, mille avaldamine ettekannetes või käskkirjades ei ole võimalik ning märgiti, et kuna kaebajal puudus reaalne võimalus kõiki ohte hinnata, ei mõjutanud tema poolt nimetatud menetlusnõuete rikkumine otsustamist. 17.09.2009 esitas R. K kaebuse Viru Vangla direktori 10.07.2009 käskkirja nr 6.-1/209-KP õigusvastaseks tunnistamiseks (haldusasja nr 3-09-2038 tl. 1-9) ja märkis eelmise kaebusega sarnastele seisukohtadele lisaks, et julgeolekuabinõusid on kohaldatud sisuliselt piiramata mahus ja konkretiseerimata kujul. Oma huvi põhjenduseks väitis ta olevat soovi esitada kahju hüvitamise nõue. 20.10.2009 kohtumäärusega (tl. 94) liideti kaebused ühisesse menetlusse. Kohtuistungitel jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalike väidete juurde. R. K esitas riigilõivude tasumisega tekkinud menetluskulu hüvitamise nõude ja palus vahepeal muutunud olukorrast lähtuvalt, et kõik kolm tema poolt vaidlustatud käskkirja tunnistataks õigusvastaseks. Oma huvi väitis ta seisnevat soovis esitada kahjunõuet ning tõrjuda analoogseid käskkirju tulevikus. Veel väitis kaebaja, et mõnede kinnipeetavatega on tal küll eriarvamusi, kuid oht on kogu aeg ühesugune olnud, midagi pole juhtunud ja tema ise olukorda endale ohtlikuks ei pea. Jaanika Kõrgmaa olulisi täiendusi ei esitanud ja rõhutas üksnes seda, et jälitusinfo kohaselt oli oht kinnipeetava elule ja tervisele olemas ja muul viisil polnud võimalik tema ohutust tagada. KOHTU PÕHJENDUSED Vangla kohustus tagada vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmine ning üldine julgeolek on kehtestatud vangistusseaduse §
4. Kinnipeetavatele kohaldatavad täiendavad julgeolekuabinõud ning juhud, milliste korral neid rakendatakse on loetletud sama seaduse § 69 lg 1 ja
5. Seejuures on ära nimetatud nii R. K poolt vaidlustatud käskkirjade (tl. 14, 16 ja 48) põhjenduseks märgitud raske õigusrikkumise ennetamine kui talle kohaldatud julgeolekuabinõud. Samas nähtub aga täiendavaid julgeolekuabinõusid tingivate juhtumite loetelust, et seaduseandja on näinud nende kohaldamise ette eelkõige niisugusele kinnipeetavale, kes ei allu distsipliinile ning on ohtlik vangla üldisele julgeolekule, teistele kinnipeetavatele või iseendale. R. K suhtes selliseid asjaolusid välja toodud pole ning tegemist oli hoopis tema elu ja tervise kaitsmisele suunatud ennetavate abinõudega. Niisugusel juhul peab abinõude kohaldamist erilise hoolega kaaluma, sest see toimub prognoosi alusel, milles vangla annab piiratud iseloomuga teabe järgi hinnangu, kas oht on tõenäoline, tagajärje tegelik saabumine ei ole oluline ja tähtsust omavad vaid need asjaolud, mis esinesid abinõude kohaldamise otsustamisel. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Viru Vangla julgeoleku osakonna juhataja kohusetäitja M. K ütluste (tl. 109-110) kohaselt tingis vaidlusaluste abinõude kohaldamise informatsioon, et R. K suhtes võidakse toime panna füüsiline rünnak, uurimine võttis aega ja aja jooksul vihavaen lahtus. Kohtule esitatud kaastööteatistega tutvumine (tl. 119) kinnitas, et kahtlustel R. K isikut ähvardanud ohu suhtes oli küll alus, kuid valdav osa sellest toetus niisugustele andmetele, mis oli kogutud juba aastatel 2007 ja 2008 teistes vanglates ning seejuures oli teada ka mitmed isikud ja asjaolud, kelledest või milledest see oht tuleneda võis. Hetkeks kui otsustati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine polnud ilmnenud uusi konkreetseid asjaolusid, samuti ei olnud neid kummalgi julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise hetkel ega lõpetamise kohta käskkirja (tl. 85) andmise ajal ning toetuti üksnes üldsõnalisi väiteid sisaldavatele vanglaametnike õienditele ja ettekannetele (tl. 120-122). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on tegemist vangla ulatusliku kaalutlusõigusega, mille puhul on halduskohtu kontrolliõigus piiratud. Sellisel alusel antud haldusaktide puhul ei saa halduskohus kontrollida hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid peab 2 2 piirduma üksnes selle tuvastamisega, et otsustus tugineks seaduslikule alusele, oleks kooskõlas andmise hetkel kehtinud õigusnormide ja õiguse üldiste põhimõtetega, ei väljuks diskretsiooni raamidest ning ei esineks otsustamist mõjutada võivaid menetlus- ja vormivigu. Kuna R. K sisuliselt siiski möönab tema isikule tuleneva ohu võimalikkust, käib põhiline vaidlus selle üle, kas vangla on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, kaalunud põhjendatud huve ning järginud olulisi menetlus- ja vorminõudeid. Täiendavate julgeolekuabinõudega piiratakse kinnipeetava õigusi väga ulatuslikult. Seetõttu peavad selliste meetmete rakendamiseks esinema vahetud ja olulised põhjused, nende kohaldamine võib toimuda vaid vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning vastavat haldusakti tuleb väga hoolikalt põhjendada. Käesoleval juhul rajanevad kõik kolm vaidlustatud haldusakti küll seaduseandja poolt vanglale antud vastaval õigusel, kuid neist on võimalik aru saada vaid seda, miks oli vangla arvates vaja täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Selle põhjuse vahetus ja olulisus aga jääb julgeolekuabinõude kohaldamise hetke kohta konkreetsete alusandmete puudulikkuse tõttu küsitavaks. Eelnevalt juba viidatud dokumentaalsetest tõenditest (tl 119-122) seda igatahes ei selgu. Samuti ei nähtu, mida täpselt, kuidas ja kas üldse otsustamisel kaaluti ning millisel põhjusel valiti just sellised abinõud ja nende kohaldamise kestus. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 tagab isikule õiguse esitada enne haldusakti andmist sobivas vormis oma arvamus ja vastuväited. R. K tunnistaja M. K sõnul, et seda võimalust polnud (tl. 109). Sama seaduse § 56 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti põhjendustesse märkida kõik kaalutlused, milledest haldusorgan lähtus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti, mille andmisel pole puudutatud isiku seisukohti ära kuulatud ning milles puuduvad otsustamise aluseks olnud kaalutlused, pole selle adressaadil ega kellelgi teisel võimalik mõista. Niisugust haldusakti ei saa ka halduskohus kõigi talle pandud kohustuste ulatuses kontrollida. Kohtuistungil muutis R. K olukorra muutusest tingituna oma esimese kaebuse taotlust ja palus kõik kolm vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistada (tl. 127). Kuna pole välistatud, et praktiliselt pool aastat kestnud ulatuslike julgeolekuabinõude kohaldamine võis tekitada talle sellist mittevaralist kahju, mille hüvitamist saab vanglalt nõuda, on kaebaja vastaval huvil olemas piisav põhjendus. Seega tuleb R. K kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 3 alusel rahuldada. Kohtumääruse alusel vabastati kaebaja 125 krooni ulatuses riigilõivu tasumisest (tl. 30). Viru Vangla peab halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt selle summa riigile hüvitama ning kandma sama seadustiku § 92 lg 1 alusel kaebuste esitamisel Laura Kalda poolt tasutud 125 ja 250 krooni suurused riigilõivud (tl. 32 ja haldusasja nr. 3-09-2038 tl. 15) tema arveldusarvele nr. xxx. Raili Randlane Kohtunik 3 3