2-10-18452/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-18452 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Mart Reino, Imbi Sidok Tsiviilasi S. U. ja I. U. hagi O. U. vastu elatusraha suurendamiseks Tsiviilasja hind 2163, 92 eurot (33 858 krooni) Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 25.11.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. U. ja I. U. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised, nende esindajad
2. märts 2011, avalik kohtuistung Hageja S. U. (isikukood XXXXXXXXXXX, XXXXXXX XX XXXXX XXXXX, XXXXXXXX), seaduslik esindaja S. U. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tamara Vologžanina Hageja I. U. (isikukood XXXXXXXXXXX, XXXXXXX XX XXXXX XXXXX, XXXXXXXX), seaduslik esindaja S. U. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tamara Vologžanina Kostja O. U. (isikukood XXXXXXXXXXX, XXX X-X XXXXXXX) RESOLUTSIOON Muuta Harju Maakohtu 25.11.2010 otsust kostjalt väljamõistetud elatise suuruse osas. Kohtuotsuse resolutsioon tervikuna (vastavalt TsMS § 654 lg-le 21) sõnastada järgmiselt: Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista O. U. (isikukood XXXXXXXXXXX) elatis alaealiste S. U. (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks 70 (seitsekümmend) eurot (1095 krooni) kuus ja I. U. kasuks 70 (seitsekümmend) eurot (1095 krooni) kuus alates
3. aprillist 2010 kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja hageja nõue S. U. (sünd XX.XX.XXXX) ja O. U. abielust on sündinud neli poega, kellest kaks on täisealised. Kaks alaealist poega – S. ja I. - elavad isa juures. Harju Maakohtu 26.10.2007 määrusega kinnitati S. U. ja O. U. vahel kompromiss, mille kohaselt kohustus O. U. tasuma elatist kahe lapse ülalpidamiseks kokku 1000 krooni kuus, s.o 500 krooni (31, 96 eurot) kummalegi lapsele. 24.04.2010 esitas S. U. (sünd XX.XX.XXXX) kohtule hagi, milles palus saadavat elatist suurendada. Hagiavalduse kohaselt on nii laste vajadused kui vanemate võimalused muutunud. Kompromissi sõlmimise ajal oli O. U. töötu, nüüd aga on teada, et tal on töökoht ning ta on võimeline maksma elatist suuremas summas. Samas on ka suurenenud laste ülalpidamiskulud ning 500 krooni (31,96 eurot) ei ole lapse ülalpidamiseks piisav. Ühe lapse ülalpidamiseks kulub 4769, 50 krooni (304, 83 eurot). Hagis taotletakse elatise suurendamist 2631 kroonini (168, 15 euroni) lapse kohta. Elatise suuruseks on miinimummäär 2175 krooni (139, 01 eurot), millele lisandub tulumaks. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli kompromissi sõlmimise ajal töövõimetu ning on seda ka hetkel. Kostja varaline seis ei ole vahepeal muutunud. Elatise maksmiseks oli kostja sunnitud asuma tööle, seda mittetäieliku tööajaga. Kostja töötasu XXXXXXXXX on keskmiselt 2000 krooni kuus (127, 82 eurot), tema töövõimetuspensioni suuruseks on 3065 krooni (195, 89 eurot). Kostja kulutused eluasemele, side- ja transporditeenusele ning ravimitele moodustavad 2800 krooni (178, 95 eurot). Seega jääb toidu, riiete ja hügieenitarvete ostmiseks 1200 krooni (76, 69 eurot). Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt laste - S. U. ja I. U. - kasuks välja kummalegi 750 krooni (47, 93 eurot) kuus alates 22.04.2010 kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni põhivõi keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte enda kanda. Kostja tasub kohtumääruse alusel elatist 500 krooni (31, 96 eurot) kummalegi lapsele, mis ei ole vaieldamatult piisav laste ülalpidamiseks, katmata isegi laste minimaalseid vajadusi. Kostja varanduslik seis ei ole oluliselt muutunud võrreldes ajaga, mil elatise maksmises kokku lepiti. Kostja sissetulekuks on käesoleval ajal pension ja töötasu kokku 5165 krooni (330, 10 eurot) kuus. Tulenevalt pangakonto väljavõttes kajastatust moodustavad kostja eluaseme-, side-, transpordi- ja ravimitekulud umbes 1420 krooni (90, 75 eurot) kuus. Kostja varaline seis ei võimalda käesoleval ajal maksta elatist laste ülalpidamiseks hagiavalduses nõutavas summas, s.o 5175 krooni (330, 74 eurot) kuus. Nõutav summa ületab kostja sissetulekut. Kostja töövõimetust tõendab Sotsiaalkindlustusameti otsus. Pensionitunnistusest nähtuvalt on O. U. määratud töövõimetus-pension 26.09.
4. Seega on põhjendatud elatise väljamõistmine alla seaduses sätestatud määra ka sellel alusel, et kostja on töövõimetu, millest tingitult ei ole tal võimalik oma varalist seisu parandada tasuvama töökoha otsimise teel. Kostjal jääb enda kulude katteks pärast eluaseme-, side-, 2 transpordi- ja ravimikulude kandmist umbes 3700 krooni (236, 47 eurot). Nimetatud summast peab kostja katma elatise ja tema enda toidu ning riiete kulud. Kostja varalist seisu arvestades on tal võimalik maksta elatist lastele kokku 1500 krooni (95, 87 eurot) kuus varem kokkulepitud 1000 krooni (63, 91 euro) asemel, ilma kahjustamata tema enda tavalist ülalpidamist. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palusid apellandid jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt ei arvestanud maakohus kõiki asjas esitatud tõendeid ega analüüsinud neid piisava tähelepanuga. Kohus võttis elatise määramisel arvesse ainult kostja pensioni ja töötasu. Samas kinkis kostja talle kuulunud 4-toalise korteriomandi oma emale ja seadis sellele korteriomandile enda kasuks eluaegse kasutusõiguse. See tehing on ilmselt tehtud eesmärgiga, et ühelt poolt säilitada kostjale tema vara ja teiselt poolt tekitada mulje, et kostjal ei ole vara, mida saaks arvestada elatise määramisel. Maakohus jättis need hagejate väited tähelepanuta ning ei põhjendanud seda. Samuti on põhjendamatu kostja käitumine täiendavate kulude tekitamisel. Kostjal on võimalus ja õigus tasuta ja kommunaalkulusid kandmata elada talle kuulunud 4-toalises korteris XXXXXX XX, kuid ta üürib korterit oma vennalt R. P., tasudes selle eest kommunaalkulusid, mis suurendavad kostja igakuised kulutusi 1755 krooni (112, 16 euro) võrra. Lisaks ei kajastu kostja konto väljavõtetes transpordikulud. Samuti jättis maakohus arvestamata kostja konto väljavõtetest ilmnenud asjaolu, et kostja tegi oma pangakontole erinevaid sularaha sissemakseid. Kostja seda ei selgitanud. Lisaks ei ole maakohus põhjendanud menetluskulude jaotust, kuna selline menetluskulude jaotus on äärmiselt ebaõiglane alaealiste hagejate suhtes. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Elatise suuruse määramisel arvestas kohus muuhulgas seda, et elatist maksma kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb Harju Maakohtu otsust väljamõistetud elatise suuruse osas muuta. Pooled ei vaidle selle üle, millised on laste tegelikud vajadused, vaid selle üle, milline on laste ema võimalus anda oma poegadele ülalpidamist. Maakohus, tuvastades, et kostjal ei ole võimalik tasuda elatist kahele lapsele kokku enamat kui 1500 krooni kuus, ei arvestanud õigesti kehtiva PKS § 102 lg-id 1 ja
5. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Nimetatud sätte rakendamist piirab aga PKS § 102 lg 2, mille järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maakohus, tehes kindlaks, et kostja sissetulekuks on pension 3051 krooni ja töötasu 2114 krooni, s.o kokku 5165 krooni, mõistis välja elatise kahele lapsele kokku 1500 krooni. Seega kohaldas kohus küll normi, mis võimaldab 3 vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, kuid ei arvestanud seejuures PKS § 102 lg 2 teisest lausest tulenevat põhimõtet. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul on põhjendatud mõista kostjalt välja elatis alla seaduses sätestatud miinimummäära, kuid peab väljamõistetud summat ebapiisavaks. PKS § 102 lg-s 2 reguleeritakse ülalpidamiskohustuse erijuhtumit - vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest oma alaealise lapse suhtes ka juhul, kui see ohustab tema enda toimetulekut. Ka perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri viitab vanema ja lapse vastastikusele kohustusele piirata iseenda vajadusi, et lapsele/vanemale äraelamist võimaldada. Eelnimetatud põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks laste emalt väljamõistetavat elatist 345 krooni võrra kuus lapse kohta suurendada ning mõista kummalegi lapsele välja 70 eurot (1095 krooni). Selle summa väljamõistmine lapsele võimaldab lapsel (eeldusel, et sellele summale lisandub teise vanema poolt vähemalt sama summa) ja tema emal hakkama saada suhteliselt sarnaselt (ühetaoliselt piiratud tingimustel). Apellatsioonkaebuses sisalduv käsitlus, nagu ei peegeldaks kostja igakuine sissetulek tema tegelikku majanduslikku seisundit, ei ole toimiku materjaliga kooskõlas. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja omaks täiendavaid sissetulekuid või et talle kuuluks vara, mille arvelt oleks võimalik elatist tasuda. Asjaolu, et kostja võõrandas temale kuulunud korteriomandi 2006.a kinkelepinguga oma emale, võis olla küll põhjustatud apellantide väidetud asjaoludest (muuhulgas soovist näidata oma varalist seisundit tegelikkusest halvemana), kuid kohtuotsuse tegemisel ei saanud maakohus seda arvestada. Ka ringkonnakohtul ei ole alust apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja esimese astme kohtu otsuse kontrollimisel seda asjaolu arvesse võtta. Kohus saab lähtuda vaid tegelikult olemasolevast varast. Hinnangut kostja varalisele seisundile ei mõjuta ka tema pangakontole tehtud üksikud sularaha sissemaksed. Menetluskulude jaotamise osas ei ole alust teha maakohtust erinevat otsustust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud poolte endi kanda, kui hagi rahuldatakse osaliselt. Kuna ka käesoleva otsuse tulemusel rahuldatakse hagejate nõue vähem kui 50% ulatuses, ei ole alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Sama põhimõtte kohaselt jaotab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud, sest kaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 164 lg-t 3, mis võimaldab jätta ülapidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, ei ole praegusel juhul alust kohaldada. Kostja ei ole keeldunud teabe andmisest oma sissetuleku ja vara kohta. Ü. Jänes M. Reino I. Sidok 4