Obsah (8)
§ 60§ 61§ 100§ 99§ 101§ 102§ 70§ 108KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Otsuse tegemise aeg ja koht 21.märts 2011.a. Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Tsiviilasja number 2-09-70971 T
) § 210 lg 1 kohaselt käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuna käesolev hagi on esitatud enne 01.07.2010.a. ja nõutakse elatise maksmist nii varasema perioodi eest kui käesoleval ajal, kuuluvad asjas kohaldamisele nii vana kui uue perekonnaseaduse sätted. Kuni 30.06.2010.a. kehtinud
§ 60
lg 1 kohaselt vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last.
§ 61
lg 1 sätestas, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Sama põhimõte kehtib ka uue
järgi. Vastavalt
§-le 97 p 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.
§ 100
lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Koopia sünnitunnistusest ( tl 5) tõendab, et H. T. ja K. S. xx.xx.xxxx.x. poeg T. T. . Poolte kinnitusel elavad T. T. juba mitu aastat lahus ja laps on oma isa H. T. . Hageja väitel ei ole kostja T. T. piisavalt ülalpidamist andnud. Kostja on kohtu hinnangul sisuliselt õigeks võtnud, et kuni 2009.a. suveni ei ole ta regulaarselt ja küllaldaselt lapse ülalpidamises osalenud. Nimetatud asjaolu tõendab ka hageja pangakonto väljatrükk ning maksekorraldused ( tl 37-39), millest nähtuvalt kostja poolt T. T. katteks tehtud maksed enne 31.08.2009.a. on olnud väga harvad. Kostja väitel on ta 2009.a. jooksul lapsele ostnud ka esemeid kokku 2
(8)9614,15 krooni väärtuses, mida kostja palub ülalpidamiskohustuse täitmisel arvesse võtta. Et kostja on lapse riideid ja muid esemeid ostnud, tõendavad kostja esitatud kviitungid ( tl 2536, tõlked tl 63-70). Hageja on seisukohal, et sel viisil ei saa lapse ülalpidamiskohustust lugeda täidetuks, kuna ostetud asjadest osa olid lapsele ebasobivad ja tagastati hagejale, samuti puudus poolte kokkuleppe sel viisil ülalpidamiskohustuse täitmise osas. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja poolt lapsele esemete ostmisega tehtud kulutusi ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Seda välistab asjaolu, et vastavasisuline kokkuleppe vanemate vahel puudus. Et selline kokkulepe puudus, on kinnitanud mõlemad pooled. Nii varemkehtinud kui käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse mõtte kohaselt ülalpidamise andmise all reeglina mõeldakse raha maksmist. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks muul viisil või kiidab sellise ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Maakohus tugineb siinkohal Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2007.a. otsuse asjas nr 3-2-13-07 punktis 12 avaldatud seisukohale. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et alates 31.08.2009.a. kuni käesoleva ajani on kostja igakuiselt hageja ülalpidamiseks maksnud 2200 krooni. Pooled vaidlevad elatise suuruse üle.
§ 61
lg 2 sätestas, et elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Käesoleval ajal kehtiva
§ 99
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Nimetatud säte näeb ette, et kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
§ 61lg 4 (14.mail 2004.a.
jõustunud redaktsioonis) kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Ka käesoleval ajal kehtiva
§ 101
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 20. 12.2007.a. määruse nr 254 kohaselt oli kuupalga alammäär alates 01.01.2008.a. on 4350 krooni. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määruse nr 90 Töötasu alamäära kehtestamine (alates 01.01.2011.a. kehtivas redaktsioonis) töötasu alamäär kuus on 278,02 eurot. Seega nii varemkehtinud
§-s 61 lg 4 kui käesoleval ajal kehtiva
§ 101lg 1 kohaselt elatise alammäär on 2175 krooni so 139,01 eurot.
Seega nõuab hageja kostjalt elatise maksmist tunduvalt üle seaduses ettenähtud alammäära. Kostja on nõus elatist maksma sisuliselt alamääras, sest tema poolt pakutud summa 140,60 eurot ületab alamäära üksnes 1,59 euro võrra. Hindamaks hageja nõude suuruse põhjendatust, tuleb kõigepealt tuleb kindlaks teha tema mõistlikud vajadused ja nende vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste põhjendatud suurus. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on kostja kohustatud neid kulutusi kandma. Kuna pooled on hageja 3
(8)vajaduste ulatuse kindlaksmääramisel lähtunud nende suurusest kroonidest, teeb kohus parema arusaamise huvides sama, arvestades vajaduste lõpliku suuruse ümber eurodesse. Hageja väitel on tema igakuiste vajaduste suurus 6322 krooni ( kohus tugineb siinkohal hagiavaldusele lisatud kokkuvõttele T. T. kohta - tl 8 ja hageja esindaja 22.04.2010.a. kirjalikule arvamusele – tl 72-76). Tavakulutustena on hageja märkinud kulutused eluasemele 900 krooni, toidule 1375 krooni, transpordile 717 krooni, sidele 225 krooni, hügieenile ja tervisele 238 krooni, riietusele ja jalatsitele 550 krooni, koolile ja muuks eluga seotud vältimatutele kulutustele 645 krooni so kokku 4650 krooni, millest riiklik peretoetus katab 300 krooni. Igapäevastele tavakulutustele lisanduvad lapse krooniliste haiguste ravimisest ja tema tervisliku seisundi parandamise vajadusest tulenevad täiendavad kulutused 21 500 krooni aastas sh astma, allergiaravimitele ja nahahooldusvahenditele 6445 krooni, transpordile 4550 krooni ( sh visiidid eriarstide vastuvõtule Tartusse 6 korda aastas ja sõit taastusravile Pärnusse), Võru spordikeskuse kasutamisele 7 kuu vältel 2555 krooni ( sh täiskasvanu kuukaart 230 krooni ja õpilase kuukaart 135 krooni) ja sanatoorsele ravile 7950 krooni Pärnus taastusravikeskuses Estonia ( pakett Sina ja laps 10 päeva). Kuus on täiendavad kulutused tervishoiule seega 1792 krooni. Hageja täiendavad kulutused on huviharidusele seoses hageja õppimisega Võru Muusikakoolis, kus õppetasu on 240 krooni kuus, seega õppeaastas kokku 2160 krooni, mis jagatuna ühe kalendrikuu kohta on 180 krooni. Seega katmist vajavad kulutused 4350 + 1792 + 180 so 6322 krooni, millest kummagi vanema kanda jääb 3161 krooni. Kostja ei vaidle vastu hageja vajadustele ja kulutustele seoses astma ja allergiaravimite ning nahahooldusvahenditega summas aastas kokku 6445 krooni ( kohus tugineb siinkohal kostja 15.02.2010.a. kirjalikus vastuses toodule – tl 21-23). Põhjendamata ja tõendamata on kostja arvates aga kulutused transpordile, spordikeskuse kasutamisele ja taastusravile Pärnu taastusravikeskuses Estonia. Arusaamatu on spordikeskuse piletitasu seoses lapse tervishoiukuludega. Pole tõendeid selle kohta, et laps vajaks taastusravi. Kohtuistungil leidis kostja täiendavalt veel, et ülepaisutatud on hageja näidatud transpordikulu ja kulutused õppevahenditele. Kuivõrd hageja nõuab elatist üle seaduses ettenähtud alammäära, siis nõustub kohus kostja seisukohaga, et hagejal on vajalik tõendada oma vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Kohtupraktikas on omaksvõetud põhimõte, et üksnes elatise nõudmisel seaduses ettenähtud minimaalmääras ei ole lapse vajaduste ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste tõendamine vajalik. Hageja on kasutanud ka kvalifitseeritud õigusabi vandeadvokaadist lepingulise esindaja näol, mistõttu selline seisukoht ei saa hagejale olla üllatuslik. Oma väidete tõendamiseks vajaduste ja kulutuste suuruse osas on hageja esitanud pediaater M. V. .11.2009.a. hinnangu T. T. seisundi kohta ( tl 7). Nimetatud hinnangust nähtuvalt on T. T. diagnoositud dermatiiti, bronhiaalastmat ja õietolmuallergiat ehk pollinoosi. Vanavanemad on T. regulaarselt käinud 2-3 korda aastas Tartus lastearst-allergoloogi vastuvõtul. Seoses astmaga vajab T. hinnangus loetletud retseptiravimeid. Regulaarselt on soovitav kasutada Humer ninaspreid. Kaasuva haigusena esineva atoopilise dermatiidi ja kuiva naha tõttu vajab T. igapäevaseks nahahoolduseks hinnangus loetletud nahahooldusvahendeid. Kohtu arvates pediaatri hinnang tõendab hageja tervislikust seisundist tulenevaid erivajadusi mitmesugustele ravimitele ja nahahooldusvahenditele. Kostja ei ole ka sisuliselt vaidlustanud asjaolu, et hageja vajab ravimeid ja nahahooldusvahendeid aastas kokku 6445 krooni väärtuses. Pediaatri hinnangust nähtub ka asjaolu, et hageja käib regulaarselt Tartus lastearstallergoloogi vastuvõtul 2-3 korda aasta. Kahtlemata tekib seoses eriarsti juures käimisega 4
(8)Tartusse hagejal paratamatult sõidukulu, kuid kohtu hinnangul ei saa vajalikuks ja põhjendatuks transpordikuluks lugeda kogu hageja näidatud summat 4550 krooni aastas. Hageja on sellese summasse sisse arvanud ka visiidid psühhiaatriakliinikusse ning sõidu taastusravile Pärnusse. Tõendeid selle kohta, et hageja oma tervislikust seisundist tulenevalt vajaks psühhiaatrilist abi või taastusravi, kohtule esitatud ei ole. Ka pole tõendeid selle kohta, kas hageja tegelikult üldse taastusraviteenust on kasutanud. Kohtuistungil selgitas hageja nõustaja, et hageja 2010.a. tegelikult taastusravikeskuses ei käinudki. Kuna kostja neid kulutusi õigeks võtnud ei ole ja muud tõendid puuduvad, ei saa kohtu arvates hageja täiendavate tervishoiukuludena arvesse võtta kulutusi taastusravile 7950 krooni ja sellega seonduvaid sõidukulusid ning sõidukulusid seoses visiitidega psühhiaatri juurde. Kohus loeb hageja tervislikust seisundist tulenevate vajaduste katteks tehtavaks transpordikuluks üksnes kolmel korral Tartus käimisega seonduva kulu, mis kohtu hinnangul linnadevahelist vahemaad arvestades võiks olla 900 krooni. Hageja kinnitusel kasutab ta koos täiskasvanust saatjaga seitsme kuu vältel Võru spordikeskust, milleks peab omandama kuukaardi. Kohtu hinnangul oleks hagejal seda väidet olnud hõlbus tõendada, esitades kohtule mõne sellise kuukaardi. Hageja seda teinud ei ole. Kuna kostja nimetatud kulu õigeks pole võtnud, ei saa kohus tõendite puudumise tõttu spordikeskuse kasutamisega seotud kulu 2555 krooni lugeda hageja tervishoiukulude hulka. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja tervislikust seisundist tulenevad täiendavad kulud on aastas kokku 6445 + 900 so 7345 krooni aastas so 612,08 krooni kuus. Hageja väitel on tema muusikakoolis käimisega seonduv täiendav kulu kuus 180 krooni. Kohtu hinnangul ei ole kostja sisuliselt vastu vaielnud asjaolule, et tema laps käib muusikakoolis ja sellega seoses tekib täiendav kulu. Seetõttu loeb kohus kulu seoses hageja muusikakoolis käimisega vajalikuks ja põhjendatuks. Poolte vahel on vaidlus hageja igapäevaste tavakulutuste põhjendatuse ja suuruse üle. Kostja on kahtluse alla seadnud hageja näidatud kulud transpordile, samuti kooliga ja muud eluks vajalikuga seonduvad kulud. Arvestades asjaolusid, et hageja elab linnas ja käib tema esindaja kinnitusel kooli jala, nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja näidatud transpordikulu suurus on ilmselgelt põhjendamatu. On mõistetav, et sõidukulud perekonnas tekivad ka muul viisil ( kauplustes käimisega, väljasõitudega). Kuid kuna hageja perekond elab linnas, ei saa seoses kaupluste külastamisega sõidukulud olla märkimisväärselt suured. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et ka hageja näidatud kooli ja muu eluks vajalikuga seonduv kulu on ebamõistlikult suur. Kohtu arvates on üldiselt teadolev asjaolu see, et koolides tõepoolest kogutakse raha teatud õppevahendite soetamiseks, samuti ürituste jaoks. Samas on ei ole õppevahendeid vaja soetada iga kuu. Ka võib eeldada, et kooliga seonduvate ürituste maksumus ei saa olla ülemäära suur, sest vastasel korras ei suudaks lapsevanemad seda tasuda. Üritusi koolis ei toimu ilmselt ka pidevalt. Kohus on seisukohal, et seaduses sätestatud elatise alammäär hõlmab lapse kõige hädavajalikumaid kulutusi ja siia hulka ei saa arvata lapse erivajadustest tulenevaid kulutusi. Eeldades, et kumbki vanem täidab ülalpidamiskohustust võrdselt vähemalt 2175 krooni ulatuses, on seadusandja pidanud lapse ülalpidamise kõige minimaalsemaks kulutusteks 4350 krooni kuus. Hageja näidatud tavakulutused kokku 4650 krooni ületavad seda summat üksnes 300 krooni võrra. Selle summa ulatuses peab kohus põhjendatuks vähendada hageja näidatud tavakulutusi sh transpordi ning kooli ja vabaaja üritustega seonduvate kulude arvel. Kohtu arvates ei ole põhjendatud suuremal määral hageja igapäevaseid tavakulutusi vähendada. On ilmne, et lapse kasvatamisega seotud kuludest suurema osa, s.h igasugused erakorralised kulud kannab üldjuhul vanem, kelle juures laps elab ning lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. 5
(8)Seega hageja tavakulutused ja lisakulutused kokku 4350+612,08+180 so 5142,08 krooni, millest riiklik peretoetus katab 300 krooni. Seega vanemate kanda jääb veel 4842,08 krooni. Hageja on kulutused vanemate vahel jaganud pooleks, millega on sisuliselt nõustunud ka kostja. Seega kostja osa hageja ülalpidamises peaks igakuiselt olema vähemalt 2421,04 krooni so 154,73 eurot. Kostja väitel ei võimalda elatist üle 140,60 euro maksta tema majanduslik olukord. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kostja väitel, mida kinnitavad ka tema palgateatised ja maksudeklaratsioonid tegutseb kostja Soomes väikeettevõtjana ja on O. Y. L. . Palgateatistest ja deklaratsioonidest ( tl 40-42, tõlked tl 52-54, tl 92-96, 97-108) ) nähtuvalt oli kostja netopalk 2009.a. 7119 eurot so kuus keskmiselt 593,25 eurot ja 2010.a. 8300,31 eurot so kuus keskmiselt 691,69 eurot. Samas nähtub palgateatistest, et palka ei ole arvestatud kõigi kuude eest. Nagu kinnitas kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud tunnistaja L. L. , töötab tema nagu kostjagi OY-L. mõni kuu sissetulekut tõesti ei ole. Kostja on oma igakuiste väljaminekuna ( 15.02.2010.a. vastuses hagiavaldusele – tl 21-23) loetletud kulutused Soomes asuvale eluasemele 700 eurot, toidule 150 eurot, pangalaenu maksmisele 1038 krooni ( so 66,34 eurot), Võrus asuva korteri kommunaalmaksed 600 krooni (so 38,34 eurot), lapse elukindlustusemaksed 300 krooni ( so 19,17 eurot). Lisaks peab hageja leidma rahalisi vahendeid Eestisse lapsega kohtumisele sõiduks. Oma väidete tõendamiseks on kostja kohtule esitanud korteri üüriarved ja elektriarved ( tl 42-44, tõlked tl 56-62), millest nähtuvalt hageja eluaseme üür 2010.a. jooksul on olnud 655,63 eurot kuus ja 2009.a. november-detsember on elektri ees tasumisele kuulunud 62,21 eurot. T. T. kindlustusmaksete tegemist 300 krooni kuus tõendab poliis ja poliisi laekumiste teatis ( tl 145-147). Kostja poolt pangalaenu maksmist 1038 krooni kuus tõendab kostja Eesti Krediidipangas asuva pangakonto väljatrükk ( tl 136-138). Kostja pangakontode väljatrükkidest ( tl 109-143) nähtub, et kostja teeb oma pangakontodele regulaarseid sissemakseid. Kostja väitel, mida on kinnitanud kohtuistungil tunnistaja L. L. ( tl 152 pöördel- 153), on osa nendest sissemaksetest L. L. poolt kostjale majapidamiskulude katteks antud summad. Seega ei saa kohtu arvates asjaolust, et kostja pangakontodele on regulaarselt sissemakseid tehtud, teha järeldust, et kostja sissetulekud on suuremad tema palgateatistest ja maksedeklaratsioonidest toodust. Samas kuna kostjal on elukaaslane, võib eeldada, et eluruumiga seonduvad kulude kandmisest võtab osa ka elukaaslane, mistõttu kogu kostja näidatud eluasemekulude summat ei saa kostja hädavajalike väljaminekutena arvesse võtta. Kohtu arvates ei ole põhjendatud kostja hädavajalike väljaminekutena arvesse võtta ka Võrus asuva korteri kommunaalkulusid, sest seda kostja ise igapäevaselt ei kasuta ja tal oleks kulutuste tegemise asemel mõistlik hoopis korter välja üürida ja saada selle tulemusena lisasissetulekuid sh ka lapsele elatise maksmiseks. Ka ei pea kohus lapse ülalpidamiskohustuse täitmise seisukohalt kaalukamaks kostja muid rahalisi kohustusi pangalaenu või Eestisse käimise kulude kandmisel. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Oma väljaminekute planeerimisel peab vanem laste ülalpidamisekohustuse täitmisega arvestama. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03. 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 p 12 ja 07.12.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 p 12). 6
(8)Kostja näol on tegemist täiel määral töövõimelise isikuga, kellel tervisest või muudest asjaoludest tulenevalt ei ole takistusi töötamisel. Asjaolu, et sissetulekud ettevõtlusest ei ole alati regulaarsed, ei vabastada vanemat lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest. Kostja ülalpidamisel ei ole peale hageja teisi isikuid. Neid asjaolusid ja kostja varalist seisundit arvestades ei ole 154,73 euro suuruse elatise maksmine kohtu arvates kostjale ebamõistlikult koormav ja tema toimetulekut takistav. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.03.2005.a. otsus asjas 3-2-1-7-05 ja 30.11.2004.a. otsus asjas 3-2-1-12104). Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisena käsitatav ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel. Nagu kohus eespool tuvastas, ei ole kostja hagejale ülalpidamist kuni 31.08.2009.a. regulaarselt andnud. Kohtu arvates ei ole kostja alates sellest ajast ülalpidamist andnud ka piisaval määral. Seetõttu on põhjendatud nii varemkehtinud
§ 61
lg 1 alusel kui käesoleval ajal kehtiva
§ 102lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks elatis kohtuotsusega välja mõista.
Varemkehtinud
§ 70
lg 1 kohaselt mõistetakse elatis reeglina välja alates elatisehagi esitamisest.
§ 70
lg 2 kohaselt kohus võib hageja nõudel elatise välja mõista tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud § 61 6.lõikes nimetatud asjaolusid. Käesolev hagi on kohtule esitatud 29.12.2009.a. Hageja on nõudnud elatise väljamaksmist tagasiulatuvalt ühe aasta eest. Selline nõue ei ole välistatud ka käesoleval ajal kehtiva
§ 108kohaselt.
Kuna on tõendatud, et kostja ajavahemikul xx.xx.xxxx.a. 29.12.2009.a. hageja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ei täitnud, on põhjendatud elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist. Kuna kohtumenetlus on kestnud pikka aega ja kogu selle aja vältel on kostja ülalpidamiskohustust osaliselt täitnud (2200 krooni so 140,60 euro ulatuses), peab kohus otstarbekaks elatise ühekordse summana välja mõista kuni xx.xx.xxxx.x., arvestades sealjuures ka sellel ajaperioodil juba tasutud elatist. Kohtuistungil pooled kinnitasid, et kostja on viimase elatise makse teinud jaanuaris 2011.a. Tasumisele kuulunud elatise kogusumma avavahemikul xx.xx.xxxx.a. kuni xx.xx.xxxx.x. on 4037,95 eurot ( sh 2008.a. detsembris 3 päeva eest 14,97 eurot, 2009.a. 12 kuu eest 1856,76 eurot, 2010.a. 12 kuu eest 1856,76 eurot ja 2011.a. kahe kuu eest 309,46 eurot). Kostja poolt tasutud elatis nimetatud perioodil on 2530,90 eurot ( sh 2009.a. viiel korral kokku 11000 krooni so 703,03 eurot, 2010.a. 12 korral kokku 26400 krooni so 1687,27 eurot ja 2011.a. ühel korral 140,60 eurot). Nagu kohus eespool leidis, ei saa ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestada kostja poolt lapsele ostetud esemete väärtust. Seega on kostjal hageja ülalpidamiskohustus xx.xx.xxxx.x. seisuga täitmata 4037,95-2530,90 so 1507,05 euro ulatuses, mille kohus mõistab välja ühekordse summana. Alates xx.xx.xxxx.x. mõistab kohus kostjalt elatisena välja igakuiselt 154,73 eurot. Juhul kui hageja on viimasel ajal teinud veel mõne makse, saavad pooled selle tasaarvestada otsuse täitmise käigus. Kuna T. T. eelduslikult ise oma ülalpidamisega ei tegele, on põhjendatud elatise faktiline maksmine tema seadusliku esindaja pangakontole. Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda 7
(8)kanda. Kuna kohus hagi osaliselt rahuldab, menetluskulud neid kandnud poole enda kanda. jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel Tulenevalt RLS §-st 22 lg 2 p 2 elatise nõudmise hagi läbivaatamisel riigilõivu ei võeta. Hageja otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist taotlenud ei ole. Käesoleva tsiviilasja hind TsMS § 129 lg 2 kohaselt on 1818,18 eurot (9 x 202,02). Kohtunik Rita Kulberg 8
(8)