KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-274

) § 112 lg-le 3, ja palus OÜ-l Gaasimeister esitada nõuetekohaselt vormistatud tagatis hiljemalt

1. oktoobril
2. a.
3. PMTK
4. oktoobri
5. a otsusega nr 13-1/4468 jäeti OÜ Gaasimeister maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, põhjendades seda viidetega mh

§ 112

lg 4 p-dele 1 ja 6 ja järgmiste asjaoludega.

§ 112

lg 2 kohaselt võtab maksuhaldur taotluse rahuldamise otsustamisel arvesse maksukohustuslase varalist seisundit, majandusnäitajaid, maksuvõla ajatamise otstarbekust. PMTK hindas OÜ Gaasimeister majanduslikku olukorda bilansi põhjal, millest (seisuga 31.08.2009) nähtub, et käibevarad kokku on 254 877 krooni. Käibevaradest enamuse moodustavad ostjate laekumata arved 78 413 krooni. Lühiajalisi kohustusi on äriühingul 268 516 krooni eest, millest suurima osa moodustavad maksuvõlad 160 854 krooni. Kuna lühiajalised kohustused ületavad käibevara, on äriühingu maksevõime nõrk. Arvestades OÜ Gaasimeister taotletud ajakava pikkust ning kasutades maksuhaldurile antud kaalutlusõigust, pidas maksuhaldur otstarbekaks nõuda tagatist, kuid maksuhalduri antud tähtpäevaks tagatist ei esitatud. Maksuvõla tasumise ajatamisel 36 kuuks kujuneks graafikujärgseks igakuiseks makseks 5019 krooni, millele lisanduvad jooksvad maksed keskmiselt 3842 krooni kuus. Analüüsides taotleja maksukohustuste senist täitmist (äriühing on

1. a jooksul riiklikke makse tasunud üheksal korral (augustis kokku 10 000 krooni ja septembris kokku 19 388,61 krooni), on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et äriühing ei suuda maksuvõla tasumise ajatamise perioodil tasuda jooksvaid ja graafikujärgseid maksukohustusi. Võttes kõike eelnevat kogumina, ei ole võimalik taotlust rahuldada.
2. OÜ Gaasimeister kaebuses taotleti PMTK
3. oktoobri
4. a otsuse nr 13-1/4468 tühistamist. Kaebuse esitaja väitis, et maksuvõlg tekkis juulis 2008 ning enne seda tasus ta makse alati õigeaegselt ja täielikult, kusjuures raha laekumise korral on alati esimesena täidetud maksukohustused. Maksuvõla tekkimise põhjuseks oli majanduskriis, äriühingu esitatud käibedeklaratsioonide järgi on käive
5. a võrreldes
6. a vähenenud ca 45 %. Majanduskriisi mõjul jäävad kaebuse esitaja kliendid temale võlgu, mistõttu tal ei jätku vahendeid tulutoovate projektide teostamiseks. Ettevõtte raske olukorra tõttu on ettevõtte juhid loobunud ettevõttele antud krediidi summas 577 761 krooni tagasinõudmisest ning palgast. Kaebuse esitajal ei ole tagatise esitamise võimalust. Maksuvõla tasumise ajatamisest keeldumine toob kaasa kaebuse esitaja pankrotistumise, mis ei ole ei kaebuse esitaja, maksuhalduri ega riigi kui terviku huvides, kuna selle tulemusena jäävad inimesed töötuks ning riigil jääb maksutulu saamata. Maksuhalduri poolt kaebuse esitaja maksuvõla Krediidiinfo andmekogus avaldamine kahjustab kaebuse esitaja äritegevust, kuna mõned kliendid jätavad sellele teabele tuginedes teenuste eest tasumata ning uued kliendid umbusaldavad kaebuse esitajat. Maksuvõla ajatamise korral 36 kuuks oleks OÜ Gaasimeister suuteline maksukohustusi täitma.
7. Tallinna Halduskohtu 23.02.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1)

§ 111

lg-st 1, § 112 lg-test 2 ja 4, sh lg 4 p-st 6 tulenevalt on maksuhalduril maksuvõla tasumise ajatamise üle otsustamisel avar kaalutlusruum. Maksuvõla tasumise ajatamisega antakse maksukohustuslasele võimalus jätkata oma senist (majandus)tegevust ning tagatakse maksusummade hilisem, ent täielik laekumine, mis tõenäoliselt ei oleks võimalik maksuvõla kohese sissenõudmise või maksukohustuslase pankroti korral. Eeltoodust ei tulene, et maksukohustuslasel oleks üksnes majandusraskustesse sattumise tõttu õigust maksuvõla tasumise ajatamist nõu2

§ 111

lg-st 2 ning sama paragrahvi lg 4 p-st 6 tuleneb, et ajatamine on võimalik, kui maksuhaldur peab seda otstarbekaks. Maksuvõla tasumise ajatamist saab kohtu hinnangul otstarbekaks pidada eelkõige juhul, kui ettevõtte finantsnäitajate põhjal võib mõistlikult eeldada, et ettevõtte majandustulemused paranevad sel määral, et ettevõttel on teatud kindlaksmääratud tulevikuperioodi jooksul võimalik lisaks jooksvate maksukohustuste täitmisele ja muude majanduskulude kandmisele tasuda ka maksuvõlg. Selline eeldus on mõistlik näiteks juhul, kui ettevõtja majandustulemused on maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamise ajaks paranenud võrreldes ajaga, mil maksuvõlg või suurem osa sellest tekkis, või kui usaldusväärsete andmete põhjal koostatud prognoosidest nähtub, et ettevõtte majanduslik olukord tulevikus paraneb; 2) Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et ajatamise taotluse esitamise ajal oli kaebuse esitaja maksevõime nõrk. Kaebusele lisatud bilansi (tl 18) kohaselt ületab OÜ Gaasimeister lühiajaliste kohustuste maht (268 516 krooni) tema kogu käibevara (254 877 krooni), kusjuures raha osakaal kogu käibevarast on umbes 12 % ning ostjatelt laekumata arvete osakaal umbes 31 %. Kaebaja väitel tekkisid makseraskused seetõttu, et kliendid ei tasu tema osutatud teenuste eest. Kas kaebuse esitajal oleks võimalik võlguolevatelt klientidelt raha kätte saada, ei ole esitatud andmete põhjal võimalik hinnata, ent samas ei ole kaebuse esitaja esitanud maksuhaldurile ka andmeid, et ta oleks astunud samme võlgade sissenõudmiseks või oma ettevõtte tegevuse selliselt ümber korraldanud, et järgnevatel aastatel selle majandustulemused eeldatavalt oluliselt paranevad. Kaebuse esitaja on esitanud küll dokumendid (tõlked tl 106107), mille kohaselt on Vladimir Kashpirovskiy ja Eduard Kashpirovskiy loobunud oma nõuetest OÜ Gaasimeister vastu, ent see asjaolu ei oma tähtsust kaebuse esitaja maksevõime hindamisel

1. augusti
2. a seisuga koostatud bilansi alusel, sest isegi juhul, kui V. Kashpirovskiy ja E. Kashpirovskiy tõesti mingitest nõuetest
3. a detsembris loobusid, ei peaks need nõuded enam
4. a
5. augusti seisuga koostatud bilansis kajastuma. Tähele tasub panna ka seda, et äriregistrile esitatud majandusaasta aruannetes sisalduvatest bilanssidest nähtuvalt oli OÜ Gaasimeister
6. a (esimene tegevusaasta) nii äri- kui puhaskasum 36 430 krooni,
7. a oli ärikasum 8 225 krooni ja puhaskasum 7 290 krooni,
8. a ärikasum 35 399 krooni ja puhaskasum 10 318 krooni ning
9. a oli ärikahjum 25 190 krooni ning puhaskahjum 49 291 krooni. Kaebuse esitaja taotles taotluse esitamise ajaks 180 713 krooni suuruse maksuvõla ajatamist 36 kuuks, mis tähendab, et kolme järgneva aasta jooksul tuleks tal tasuda maksuvõlga igal aastal enam kui 60 000 krooni (5019 krooni kuus). Kaebuse esitaja varasemate majandusaastate kasumi- ja rahavoogude aruannete pinnalt nähtub, et sellise täiendava maksukoormuse talumine oleks võimalik ettevõtte tegevuse olulise tõhustamise korral. Taotletud ajatamisgraafikust (180 713 krooni 36 kuu jooksul) kinnipidamine oleks kaebuse esitaja jaoks seega ilmselt raske ka juhul, kui tal järgnevatel aastatel läheks majanduslikult sama hästi nagu varem oma kõige parematel aastatel. Andmeid, et järgnevatel aastatel oleks oodata müügitulu olulist suurenemist, ei ole kaebuse esitaja esitanud. Seejuures on maksuhaldur vaidlusaluses otsuses välja toonud, et kaebuse esitaja esitatud käibedeklaratsioonide kohaselt on kaebuse esitaja
10. aasta käive
11. aastaga võrreldes vähenenud. Käibe vähenemise korral ei ole üldjuhul alust eeldada ka tulude-kulude osakaalu suurenemist tulude kasuks, kui just ettevõtte tegevust tõhusamaks ei muudeta; 3) Vastustajal on õigus selles, et kaebuse esitaja ei ole ei maksuhalduri poole pöördumisel ega ka kohtule esitatud kaebuses põhjendanud, miks ta leiab, et maksuhalduri hinnang kaebuse esitaja maksevõimele on väär. Kaebuse esitaja on esitanud küll rahavoogude prognoosi aastateks 2010 ja 2011, ent tegemist on oletusliku hinnanguga ja puuduvad mõistlikud põhjused arvata, et see prognoos realiseerub. Ka üldteadaolevate Eesti majandusolukorra edasisi arenguid kajastavate prognooside pinnalt ei saa eeldada peaasjalikult ehitussektoris tegutseva väikeettevõtja majandusliku olukorra olulist paranemist järgmise 36 kuu jooksul; 3

§ 112lg 3 kohaselt ei ole tagatise nõudmine kohustuslik.

Samas ei sea

tagatise nõudmisel ka selgeid piiranguid ega sätesta juhtumeid, kus tagatise nõudmine ei oleks lubatud. Maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja nõrka maksevõimet arvestades võiks maksuvõla tasumise ajatamine olla võimalik juhul, kui kaebuse esitaja esitab piisava tagatise. Tagatise nõudele kaebuse esitaja ei reageerinud ning seisukoha, et tagatise esitamine ei ole võimalik, esitas alles kohtumenetluses. Väide, et tagatise andmine on võimatu, ei ole seejuures samuti põhjendatud.

§ 120

lg 1 p 1 ning § 122 kohaselt võib isik, kellelt maksuhaldur tagatist nõuab, valida järgmiste tagatise liikide vahel: käendus, deposiidina maksuhalduri pangakontole makstud tagatissumma ning riigi kasuks seatud registerpant või hüpoteek. Kaebuse esitaja majandusnäitajate põhjal on ilmne, et raha deponeerimine või hüpoteegi seadmine kõne alla ei tuleks, kuivõrd kaebuse esitajale tema enda väitel ja kinnistusraamatu andmetel kinnisasju ei kuulu. On usutav, et kaebuse esitajale ei kuulu ka piisaval hulgal esemeid, millele võiks seada registerpandi. Samas ei ole tagatisena välistatud käenduse andmine. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja juhid varem kaebuse esitajale laenu andnud, samuti nõustunud laenu kustutamisega tagasi maksmiseta. Ettevõtja juhtide või osanike või ka kolmandate isikute käendus võiks olla arvestatav tagatis ettevõtja maksuvõla tasumise ajatamisel. Et ettevõtja juhid ei pea sellise tagatise andmist võimalikuks, viitab omakorda sellele, et ka nende hinnangul ei oleks maksuvõla tasumine ajatamise korral reaalne; 6) Kokkuvõttes oli maksuhalduri otsus nõuda kaebuse esitajalt maksuvõla tasumise ajatamiseks tagatist ning tagatise esitamata jätmise korral maksuvõla ajatamisest keeldumine põhjendatud ja õiguspärane. Maksuhaldur ei ole kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud asjassepuutumatutest asjaoludest ega jätnud põhjendamatult arvestamata kaebuse esitaja seisukohti maksuvõla tasumise ajatamise vajalikkuse ning otstarbekuse kohta. Kaebuse esitaja seisukoht, et maksuvõla tasumise ajatamine oleks avalikes huvides, kuna vastasel korral läheks kaebuse esitaja pankrotti, on õige üksnes osaliselt. Avalikes huvides on tagada maksusummade laekumine. Püsivatesse makseraskustesse, mille ületamine näib ebausutav, sattunud maksukohustuslase maksuvõla tasumise ajatamine ei ole üldjuhul avalikes huvides, kuna võib tõenäoliselt kaasa tuua laekumata maksusumma kasvamise ning vähendada isegi pankrotimenetlusega võrreldes tegelikke võimalusi maksuvõlg sisse nõuda. Püsivatesse makseraskustesse sattuva ettevõtja pankrot ei ole seejuures iseenesest selline negatiivne tagajärg, mille vältimiseks tuleks igal juhul samme astuda. Kuna

§ 27lg 1 p 4 kohaselt võib maksuhaldur ilma maksukohustuslase nõusolekuta avaldada 4

§ 46

ja HMS § 56 nõuete kohaselt motiveeritud, on kaebaja kohustus otsust vaidlustades näidata ära asjaolud, mille pinnalt on diskretsiooniotsust tehes jõutud valele järeldusele. Seda pole ta teinud. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses puudub sellekohane sisuline analüüs ja põhjendused. Maksuhaldur on taganud haldusakti kontrollitavuse ning otsuse põhjendustes toodu võimaldab veenduda otsuse vajalikkuses ja põhjendatuses. Kaalutlusotsus oli proportsionaalne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 112

lg 1 kohaselt tuleb maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmine motiveerida. Maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise alused sätestab sama paragrahvi lg 4. Järelikult tuleb maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses

§ 112

lg 1 ja § 46 lg 3 p 5 kohaselt viidata otsuse tegemise aluseks võetud

§ 112

lg 4 punktile ja tuua välja faktilised asjaolud, mis vastavad viidatud sätte kohaldamise eeldustele. 8. Üheks vaidlustatud otsuses viidatud õiguslikuks aluseks oli

§ 112lg 4 p 1 – taotluses puudub põhjendus või see ei ole piisav. 5

§ 112

lg 4 p 1 kohaldamise faktilisele eeldusele nagu taotlejal vajaduse puudumine maksuvõla tasumise ajatamise järele. Järelikult oli tuginemine

§ 122§ lg 4 p-le 1 ebaõige.

9. Teiseks vaidlustatud otsuses viidatud õiguslikuks aluseks oli

§ 112

lg 4 p 6 – esinevad muud (kui lõike eelmistes punktides nimetatud) asjaolud või põhjused, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks.

§ 112

lg 4 p 6 kohaldamine eeldab, et maksuhaldur sisustab kaalutlusõiguse alusel määratlemata õigusmõiste „maksuvõla tasumise ajatamise otstarbekus“ ja näitab, milliste üksikjuhtumi asjaolude tõttu taotleja maksuvõla ajatamine sellele ei vasta. Sellekohased kaalutlused tuleb

§ 46

lg 1 ja HMS § 56 lg 3 alusel esitada taotluse rahuldamata jätmise otsuse põhjendustes. Vaidlustatud otsuse põhjendused nendele nõuetele ei vasta. Vaidlustatud otsuses on küll kirjeldatud üksikuid taotleja majandusnäitajaid, kuid nende tähendust maksuvõla ajatamise otstarbekuse seisukohalt ei käsitleta. Et taotleja maksevõime on nõrk, maksuvõla ajatamise otstarbekust või ebaotstarbekust iseenesest ei näita. Kui taotleja maksevõime (sh võime täita lühiajalisi kohustusi maksude osas) on hea, puuduks maksuvõla ajatamiseks reeglina vajadus. Järeldus, et taotleja lühiajalistest kohustustest moodustavad maksuvõlad suurima osa, ei halvenda iseenesest maksuvõla laekumise perspektiivi ega kõnele samuti maksuvõla ajatamise kahjuks. 10. Otsuses kirjutatakse, et taotletud ajakava pikkust arvestades pidas maksuhaldur otstarbekaks nõuda tagatist, kuid maksuhalduri määratud tähtpäevaks tagatist ei esitatud.

§ 112

lg 4 p 4 kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist või maksuhaldur ei pea esitatud tagatist küllaldaseks või usaldusväärseks. Põhjendamatu keeldumine tagatise kaudu maksuhaldurile maksuvõla laekumises täiendava kindluse andmisest on selle sätte kohaselt tõepoolest ajatamise taotluse rahuldamata jätmise iseseisvaks aluseks. Kuid vaidlustatud otsuses ei ole sellele õiguslikule alusele tuginetud. Otsuses viidatud

§ 112

lg 4 p 6 kohaldamisel aga tuleb arvestada, et tagatise puudumine ei välista maksuvõla ajatamise otstarbekust. Maksuvõla tasumise ajatamise õiguspärane alternatiiv on

§ 10lg 2 p 3 ja § 128 lg 1 kohaselt maksuvõla viivitamata sissenõudmine.

Maksuvõla ajatamise otstarbekuse seisukohalt tuleb hinnata, kas nimetatud alternatiiv tagaks maksu parema laekumise. Seepärast ei veena selles, et maksuvõla ajatamine polnud otstarbekas, ka otsuses väljendatud kahtlus, kas taotleja

1. a tasutud maksusummasid arvestades suudab ajatamise perioodil tasuda jooksvaid ja graafikujärgseid maksukohustusi.
2. Maksuhalduri vaidlustatud otsuse puuduliku motiveerimise tõttu ei ole erinevalt vastustaja väidetust diskretsiooni teostamise kontroll tagatud ning kohtul pole võimalik veenduda diskretsioonivigade puudumises. Maksuotsuse faktilise motivatsiooni puudulikkuse tõttu ei ole kaebuse esitajale üle läinud kohustust näidata, et otsuse faktilised alused on ebaõiged. Seetõttu on põhjendamatu vastustaja väide, et kaebajal tuli otsust vaidlustades näidata ära asjaolud, mille pinnalt on diskretsiooniotsust tehes jõutud valele järeldusele. Kaebuse esitajal on õigus nõuda maksuvõ- 6

§ 112lg-ga 2 toimuvat hindamist ja kaalumist.

12. Eeltoodud põhjustel on maksuhalduri vaidlustatud otsus

§ 112

lg 2 ja lg 4 p-de 1 ja 6 ebaõige kohaldamise tõttu õigusvastane diskretsioonivigade tõttu, mis võisid mõjutada asja lahendamise tulemust. Halduse kaalutlusotsuste puhul ei saa halduskohus väljuda diskretsiooni teostamise õiguspärasuse kontrolli raamest ega asuda ise otstarbekuse alastel kaalutlustel diskretsiooni teostama. Seetõttu ei tingi vaidlustatud otsuse jõussejätmist ka halduskohtu otsuses toodud põhjendused, miks maksuvõla ajatamine poleks olnud otstarbekas. Halduskohtul tulnuks vaidlustatud otsus HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistada.

1. HKMS § 46 lg 1 p 2 ja § 26 lg 1 p 1 alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja teeb uue otsuse. Uue otsusega rahuldatakse kaebus ja tühistatakse PMTK
2. oktoobri
3. a otsus nr 13-1/
5. Apellant ei ole esitanud maksuvõla ajatamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise kaebust. Ringkonnakohus selgitab, et PMTK
6. oktoobri
7. a otsuse nr 13-1/4468 tühistamisel tekib maksuhalduril

§ 112lg 1 alusel kohustus 28.

septembril

1. a maksuvõla ajatamise taotlus läbi vaadata. See ei takista taotluse lahendamisel PMTK
2. oktoobri 2009 otsuse tegemise järgsel perioodil muutunud asjaolude arvestamist, milleks võib osutuda vajalikuks kaebuse esitajale võimaluse andmine taotluse vastavaks muutmiseks.
3. HKMS § 92 lg 1 alusel on kaebuse esitajal õigus nõuda PMTK-lt menetluskulude hüvitamist. Esimese astme kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Ringkonnakohtu istungil esitatud taotlus hüvitada riigilõiv kuulub apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu (250 krooni e 15,98 eurot) osas rahuldamisele. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 7