3-10-1922/16

3-10-1922 Kohtumäärus Pärnus

1. detsembril 2010.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud läbi A. S esitatud kaebuse materjalid Tartu Vangla tegevusele tema vanglasiseselt isikuarvelt ajavahemikul 27.0606.11.2008 täitemenetluse nõuete katteks tehtud mahaarvamiste kohta, t e g i k i n d l a k s: Kinnipeetava A. S Tartu Vanglas viibimise perioodil 27.06-06.11.2008 arvati tema vanglasiseselt isikuarvelt maha raha täitemenetluse nõuete katteks summas 1525 krooni. Avaldaja arvates on tehtud toimingud teostatud ilma seadusliku aluseta kuna Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 131 ja 132 kohaselt ei arvestata isiku pangaarvelt raha maha kui isikukontol olev summa ei ületa Vabariigi Valitsuse poolt määratud palga alammäära, milleks Vangistusseaduse § 43 kohaselt kinnipeetavate jaoks on 1800 krooni. Tartu Vangla 05.11.2009 vaideotsusega jäeti A. S vaie rahuldamata. A. S poolt Tallinna Halduskohtule 13.11.2009 esitatud kaebus nõudega tunnistada Tartu Vangla poolt kaebaja vanglasisesel isikukontol olnud rahaliste vahendite kinnipidamine õigusvastaseks tagastati kohtu 14.01.2010 määrusega Halduskohtumenetluse seadusitku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu (asi nr 3-09-2647). Määruse järgi TMS § 31 lg 1 ja Vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 märgivad sõnaselgelt, et rahalise nõude täitmine vanglas toimub kinnipeetavale laekunud rahast, viidates sellega kõikidele summadele, mis kinnipeetava vanglasisesele kontole laekuvad. Kaebaja suhtes ei kohaldu TMS § 132 kuna VangS § 44 lg 2 on erinormiks. Isikukontolt võetud summad kasutatakse täies ulatuses kinnipeetava enda huvides ja selle võrra vähenevad tema rahalise kohustused võlausaldajate ees. Seega puudub kaebajale põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. A. S määruskaebus halduskohtu määrusele kaebuse tagastamise kohta jäeti ringkonnakohtu poolt 19.04.2010 rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et tagastamise määrus oli lõppjärelduses õige kuigi kohase alusena tulnuks viidata HKMS § 33 lõikele 2 põhjusel et apellant A. S oli jätnud kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata. Apellatsioonimenetluse esemeks ei olnud halduskohtu 14.01.2010 määruse õiguspärasuse kontroll. Riigikohus leidis oma 22.06.2010 määrusega asjas nr 3-7-1-3239, et A. S määruskaebus on ilmselt põhjendamatu ning jättis määruskaebus menetlusse võtmata. 26.07.2010 laekus Tallinna Halduskohtule A. S järjekorras teine kaebus Tartu Vangla tegevusele seoses tema isikuarvelt täitemenetluse nõuete katteks tehtud mahaarvamistega perioodil 27.06-06.11.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt seaduste hierarhiat (Põhiseadus, Täitemenetluse seadus, Vangistusseadus) arvestades on VangS § 44 lg 2 spetsiaalselt ebaselgena sõnastatud säte „kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50% rahaliste nõuete täitmiseks” vastuolus nii Põhiseaduse §-s 12 väljendatud võrdsusprintsiibi kui teise ülemalseisva seadusega - Täitemenetluse seadusega -, osas millega lubatakse teha kinnipidamisi palga alammäära mitteületavatelt summadelt. Juhinduda tuleb Täitemenetluse seadusest ja selle paragrahvist 132 kui kõrgema õigusjõuga seadusest. TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või palga sissetulekust. Kontrollides kaebeõiguse olemasolu märgib kohus järgmist. HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuleb kaebuses haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks märkida põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlaks tegemiseks. Põhjendatud huvi olemasolu tähendab seda, et toimingu (kaebaja isikuarvelt kinnipidamiste teostamine VangS § 44 sätete alusel) õigusvastasuse kindlakstegemise abil saab kaebaja õigusi kaitsta, s.o. toimingu õigusvastasuse tutvustamine toob ka reaalselt kaasa positiivse õigusliku tagajärje kaebaja jaoks. Esmases kaebuses on A. S öelnud ainult, et tema „kaebuse eesmärgiks on, arvestades HKMS § 9 lg 5 sätestatut, tunnistada selline vangla tegevus õigusvastaseks“. Mingeid lähemaid põhjendeid tuvastuse vajalikkuse kohta A. S avanud ei ole, märkides vaid ebamäärasel viisil, et „halduskohus ei taha mitte kuidagi seda kaebust menetlusse võtta ja püüab igati vastu hakata ja see on sellepärast, et ka Halduskohus tegelikult leob minu ebatäiuslikest ridadest välja selle mida mina silmas pean ja arvestades võimalikke tulevasi muutusi ning saades aru, millised muutused sellega kaasneda võivad, siis seda ei julgeta menetlusse võtta.“ 29.11.2010 koostatud täiendustes märgib avaldaja siiski täpsemalt, et tema eesmärgiks ei ole kohtuvaidluse tulemusena isikukontolt ebaseaduslikult kinnipeetud sumade tagasisaamine ning kinnitab veelkord, et teda „huvitab just vangla tegevuse tunnistamine õigusvastaseks toodud põhjendustel“, paludes kaebuse käitlemisel seda eesmärki kindlasti silmas pidada. Kaebaja sellisest lähenemisest probleemile võib arvata, et ta loodab kaebuse rahuldamise tulemusena tekkivat olukorra, kus kõik mahaarvamised isikukontodelt rahaliste nõuete täitmiseks kõikidelt Eesti vanglates kinnipeetavatelt hakkavad toimuvad järgides TMS § 132 lõikes 1 sätestatut, mis oleksidki siis need muutused mida kohtud A. S järgi tema kaebust tõrjudes kardavad. Taoline eesmärgipüstitus viitab populaarkaebuse elementide esinemisele kaebuses. Põhjendatud huviks HKMS § 7 lg 1 mõttes ei saa aga olla kaebuse esitamine avalikes huvides (3-3-1-21-00). HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Seega on kaebuse sel alusel tagastamine võimalik, kui kaebuse esitajal puudub ka tema esile toodud faktiliste asjaolude õigsust eeldades HKMS §-st 7 tulenev õigus halduskohtusse pöörduda. Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. mai
4. a määrus nr 3-3-1-9-08). Põhjendatud huvi äranäitamine kaebuses on vajalik seetõttu, et kohtuotsus, milles tunnistatakse haldusakt või toiming õigusvastaseks, ei pane menetlusosalisele iseenesest mingisuguseid kohustusi. On vajalik osundada, et piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumisel tuvastusnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus ega isegi sellega kaebaja õiguste rikkumine. Tuvastamisnõude esitamine on lubatav üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste edasisel kaitsel. Kaebaja ei ole näidanud millise reaalse eelisega ta kaebuse rahuldamisel kas kohe või lähitulevikus võiks arvestada ehk kuidas kohtu konstateering tingimustes, kus tehtav HKMS § 26 lg 1 p-s 3 sätestatud sisuga otsus menetlusosalistele mingeid kohustusi ei pane, teda aitaks. Peale selle, et kaebajal puudub põhjendatud huvi kohtult taotletud konstateeringu saamiseks on kaebus ka ilmselgelt perspektiivitu. Isegi kui A. S kaebeväidete pinnalt oleks Tartu Vangla toimingute õigusvastasus tema isikuarvelt täitemenetluse nõuete katteks VangS § 44 toodud metoodika alusel mahaarvamuste teostamisel tuvastatav poleks seeläbi kaebaja poolt püstitatud eesmärgi saavutamine võimalik. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 11 lg 31 p 5 kohus m ä ä r a s:
5. Tagastada A. S kaebus läbivaatamatult esitajale ning lõpetada asjas menetlus. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu 10 päeva jooksul arvates kättesaamisest. Aivar Koppel, halduskohtunik