KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2010 Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-20657 Tsiviilasi Wosaühingu avald

§ 4

p 4 ja § 14 lg 1 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud koostama majandusaasta aruande lõppenud majandusaasta kohta. Nimetatud kohustust ei ole võlgniku juhatuse liikmed täitnud, kuna

1. a majandusaasta aruanne on koostamata ja esitamata registriosakonnale. Asjaolu, et võlgniku
2. a majandusaasta aruannet ei ole koostatud näitab ka see, et võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansis ei ole andmeid võrreldud varasemate arvnäitajatega.

§ 22

lg 1 esitatakse raamatupidamise aastaaruandes aruandeaasta ja sellele eelnenud majandusaasta võrreldavad arvnäitajad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed oleksid täitnud võlgniku

1. a majandusaasta aruande koostamise kohustuse, siis oleks võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansis olnud võimalik võrrelda andmeid 2009.a lõpu seisuga ehk seisuga 31.12.
2. RpS § 16 p 8 kohaselt tuleb raamatupidamise aastaaruande koostamisel lähtuda üldtunnustatud printsiipidest, s.h konservatiivsuse printsiibist. Tulenevalt konservatiivsuse printsiibist tuleb raamatupidamise aruannet koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine.

§ 15

lg 2 koosneb raamatupidamise aastaaruanne põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude 5 2-10-20657 aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. Eeltoodust tuleneb, et võlgniku bilansi koostamisel pidanuksid võlgniku juhatuse liikmed jälgima konservatiivsuse printsiibi järgimist. Nimetatut aga tehtud ei ole, kuna võlgniku bilansis kajastatud varad on ülehinnatud. Võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansi (tl 52) kohaselt koosneb võlgniku vara nõuetest ja ettemaksetest kokku summas 477 348.13 krooni (30 508.11 eurot). Võlgniku juhatuse liikmed on selgitanud, et nimetatud nõuded on lootusetud ehk nende laekumine on ebatõenäoline. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb, et võlgniku juhatuse liikmed ei ole korraldanud võlgniku raamatupidamist nõuetekohaselt ja on kajastanud võlgniku varana vara, mis oleks tulnud alla hinnata ehk kajastada 0 kroonise väärtusega, kui nende laekumine oli ebatõenäoline. Eeltooduga on võlgniku majandustulemustest kujundatud ebaõige ettekujutus, kuna 11.05.2010 seisuga bilansi kohaselt on võlgnikul vara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liikmed, kelle kohustuseks tulenevalt ÄS § 183 oli korraldada võlgniku raamatupidamist, ei ole nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3811 kohaselt on raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmed ei ole täitnud võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust, millest tulenevalt ei kajasta võlgniku raamatupidamine võlgniku tegelikku varalist olukorda ja raamatupidamisaruannete puudumine ei võimalda välja selgitada pankrotimenetluse seisukohast olulisi asjaolusid ning raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine on süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Kuna võlgnik ei ole raamatupidamist nõuetekohaselt korraldanud, siis kajastab võlgniku bilanss ebaõigelt võlgniku majandustulemusi ja jätab võlgniku ettevõttest mulje, kui maksejõulisest ettevõttest. Võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansi kohaselt on võlgniku omakapital – 122 997.72 krooni (-7 859.71 eurot). Seega ei vastanud võlgniku omakapital ÄS § 136 nõuetele ja võlgnik oli muutunud maksejõuetuks. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgniku 11.05.2010 seisuga bilanss ei ole koostatud nõuetekohaselt ja kajastab ebaõigeid andmeid, mille tulemusena näis võlgniku varaline olukord tegelikkusest oluliselt paremana, siis on võlgniku kohustused ületanud võlgniku vara tõenäoliselt oluliselt varem ja seega on võlgnik muutunud maksejõuetuks oluliselt varem kui see nähtub raamatupidamisaruannetest. Kohtul puuduvad tõendid, et hinnata võlgniku alalise maksejõuetuse tekkimise täpset aega. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on karistusseadustiku (KarS) § 3851 kohaselt süütegu. KarS § 384 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine, süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmed, kelle kohustuseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jätsid pankrotiavalduse esitamata, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamisega viivitamine on võlgniku muutnud varatuks ja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine ja maksejõuetuse oluline vähendamine on karistusseadustiku kohaselt süüteod, siis on võlgniku juhatuse liikmed pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise ja sellega kaasneva äriühingu maksevõime olulise vähendamisega toime pannud raske juhtimisvea. 6 2-10-20657 26.11.2010 määrusega tegi kohus ettepaneku võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele maksta WOÜ pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti 30 000 krooni, mida ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole nimetatud isikud käesoleva ajani avaldanud soovi kõnealuse summa maksmiseks. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks, olemasolevatest vahenditest on võimalik katta ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutused. Kohus leiab, et kuna WOÜ-l ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb WOÜ pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata. Merike Varusk Kohtunik 7