Obsah (8)

§ 9§ 75§ 10§ 59§ 36§ 72§ 65§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2967 Haldusasi E.T.e kaebus Maksu- ja To

§ 9lg 2 mõistes.

Kaebuse esitajale jääb selgisetuks, mis oli vaatluse objektiks ning platsi vaatlemiseks poleks olnud vaja kaebuse esitajat kinni pidada, kuna tal ega tema maksukohustustel pole selle platsiga mingit seost. Kaebuse esitaja heidab ka ette, et ametnik sisenes tema valduses asuvasse sõidukisse ilma sõiduki omaniku AS Tulika Takso nõusolekuta. Kaebuse esitaja viitab

§-le 72 ning leiab, et maksuhalduril ei olnud sõidukis vaatluse läbiviimist õigustavat korraldust. Samuti heidab kaebuse esitaja ette, et maksuhalduri ametnik ei protokollinud vaatlust ega fikseerinud taksomeetri väljatrüki (aastaraport) äravõtmist. Lisaks eeltoodule peab kaebuse esitaja vaatlust õigusvastaseks ka seetõttu, et

1. märtsi 2009 öösel toimunud politseioperatsiooni eesmärk oli tabada õiguserikkujaid liikluse ja veoeeskirjade rikkumiste osas ning vastustajal puudus õiguslik alus politseiprefektuuri poolt korraldatud ja juhitud politseioperatsiooni raames tegelda muude tegevustega. Põhjendatud huvina toob kaebuse esitaja esiteks välja soovi tulevikus esitada kahju hüvitamise nõue ning teiseks soovi välistada tõendi lubamatuse tõttu taksomeetri aastaraporti kasutamine kaebuse esitaja maksukohustuse suuruse kindlaksmääramisel.
2. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette seda, et viimane takistas tal enne vaidlustatud maksuotsuse andmist tutvuda kõigi asjas kogutud tõenditega ning keeldus ka koopiate andmisest, samuti oli maksuhalduri poolt kogutud dokumentide hulgas võõrkeelsed dokumente, millest kaebuse esitaja aru ei saanud. 4
3. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tegemist ei olnud üksikjuhtumi kontrolliga, kuna kontrollimenetlus kestis aasta ja viis kuud, selle käigus kontrolliti tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu deklareerimise ja tasumise õigsust, viidi läbi vaatlus, koostati väga põhjalik kontrollakt, menetlust viisid läbi revidendid ning intensiivsuse poolest vastas menetlus revisjoni tunnustele ning maksuhaldur oleks pidanud juhinduma

§-des 73-81 sätestatust. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd revisjoni läbiviimiseks puudus

§ 75

nõuetele vastav korraldus, ei saa see kaasa tuua mingeid õiguslikke tagajärgi, sh. täiendavat maksukohustust.

1. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult tuginenud
2. märtsil 2009 ametniku poolt väljaprinditud taksomeetri aastaraportil, mida ei saa aga aluseks võtta, kuna tegemist ei ole kassaaparaadiga ja kaebuse esitaja ei ole seda kasutanud oma maksuarvestuse pidamiseks. Kaebuse esitaja selgitab, et pidas oma raamatupidamist kassapõhiselt ning tal ei ole kohustust pidada eraldi arvestust läbitud kilomeetrite, klientide arvu, kulutatud bensiini, tunnitasu või muu seesuguse kohta. Kaebuse esitaja kinnitab, et tema raamatupidamisarvestuses on kajastanud kronoloogilises järjekorras absoluutselt kõik laekunud ning väljaläinud summad.
3. Kaebuse esitaja väidab samuti, et taksomeetri aastaraportil kajastatud arvandmed ei ole adekvaatsed ning need saavad olla üksnes oletuslikud, kuna esiteks kasutavad ühte ja sama taksomeetrit kaks juhti ning raportilt ei ole võimalik kindlaks teha, millises proportsioonis juhtide andmed raportil kajastuvad, samuti ei ole faktiliselt võimalik kindlaks teha klientide poolt tegelikult tasutud sularahasummasid, klientidega läbitud kilomeetreid jne. Kaebuse esitaja selgitab, et sõidab sisuliselt kogu enda vahetuse sisselülitatud taksomeetriga, mis ei ole keelatud ning on põhjustatud objektiivsest vajadusest, samas kui taksomeeter arvestab samuti sõidutasu ehkki tegelikkuses kliendita sõidetud kilomeetrite eest mingit raha ei laeku. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et taksomeeter ei fikseeri tegelikult kliendi poolt tasutud sularaha summasid, kuna väga tihti esineb olukordi, kus klient tasub vähem, kui ta seda arve järgi tegema peaks, ka kliendile raha tagastamisel jääb tegelikult klient taksojuhile võlgu juhul, kui vahetusraha ei ole kas piisavalt.
4. Kaebuse esitaja väitel on ainus õige ja adekvaatne number aastaraportil krediitkaardiga sooritatud maksete arv, kuid seegi number kajastab kahe juhi andmeid. Samas krediitkaardiga tasutud summa ei ole jälle õigesti kajastatud, kuna juhul kui klient maksab krediitkaardiga, siis tasutud summa laekub kaardikeskusele ning viimane omakorda arvestab kliendilt laekunud summadelt maha enda vahendustasu (3,8%) ning seega laekub OÜ Taksokeskus vahendusel kaebuse esitajale väiksem summa kui raportil kajastatud on.
5. Kaebuse esitaja selgitab, et aastaraportis kajastatud mõisted (mittetulus, tulutoov, makstud, erasõit,ametisõit, tarifi hold, marsru, paus jne) omavad asjas tähtsust ning maksuhaldur on eksinud, kui ei ole kõiki raportil kajastatud mõisteid lahti seletanud ning neid arvestanud. Nii leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on ebaõigesti sisustanud välja „erasõit“ tähenduse, kuna taksomeetril puudub selline režiim nagu „sõit ilma kliendita." ning taksomeetrit ei ole võimalik sellisele režiimile lülitada ning tegelikult tähendab „erasõit" seda, et taksomeeter ei ole üldse sisse lülitatud ja selles puudub isegi vool. Kaebuse esitaja selgitab, et erasõit tähendab ettevõtlusega seotud sõitu, sest ettevõtluses tuleb lisaks klientide teenindamisele teha ka muid ettevõtlusega seotud sõite. Kaebuse esitaja väidab, et aastaraportil kajastatud kilometraaž kujutab endast sõiduki poolt läbitud kogu kilometraaži ühe aasta jooksul, mitte aga klientide poolt tasutud kilomeetreid ning viimased kajastuvad raporti real Makstud, kusjuures ka number on teoreetiline, kuna ei ole teada, kas klient oli tegelikult igal sõidul ning kas klient sõidu eest tasus.
6. Kaebuse esitaja leiab samuti, et lubamatu on tema maksumenetluses tugineda V.T.i raamatupidamise andmetele, kuna esiteks on tegu V.T.i puudutava maksusaladusega, teiseks seetõttu, et kaebuse esitajal ei ole võimalik V.T.i puudutavat kontrollida. Arusaamatuks peab kaebuse esitaja vastustaja käsitlust töötatud päevade kohta, kuna kaebuse esitaja töötabki just 5 siis kui soovib. Kaebuse esitaja kinnitab, et üks tööpäev võib kujuneda ka selliseks, et ta ei teeninda ühtegi klienti. Õigeks ei pea kaebuse esitaja ka maksuotsuse käsitust tema ja tema abikaasa rahaliste vahendite puudumise kohta, esitades tõendina
7. oktoobri 2001 ostumüügilepingu, millest nähtub rahaliste vahendite olemasolu piisavas koguses. V.T.I NÕUDED JA PÕHJENDUSED
8. V.T. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse
9. oktoobri 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/8281-10 tühistamist. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et juba E.T.e kaebuse puhul käsitlemist leidnud taksomeetri aastaraport ei saa olla tõendiks maksumenetluses, kuna kaebuse esitajale ei ole teada, millal ja kuidas maksuhaldur selle dokumendi sai. Samas märgib kaebuse esitaja, et isegi kui eeldada, et aastaraporti väljatrükk on autentne ning sellel kajastuvate arvandmete saamiseks ei ole taksomeetriga manipuleeritud, ei saanuks maksuhaldur taksomeetri väljatrükki kasutada kaebuse esitaja maksumenetluses, kuivõrd ajal, mil väljatrükk võidi saada ei olnud kaebuse esitaja suhtes maksumenetlust alustatud. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole kordagi pöördunud kaebuse esitaja poole vaidlusaluse aastaraporti kohta selgituste saamiseks ning kaebuse esitajale ei ole antud võimalust esitada selle kohta oma vastuväiteid.
10. Järgnevalt heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et viimane on

§-i 72 rikkudes viinud läbi läbiotsimise kaebuse esitaja kasutuses olnud sõidukis, millest kaebuse esitajale ei teatatud. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd antud juhul puudus korraldus vaatluse läbiviimiseks, vaatlust ega väljatrüki äravõtmist ei protokollitud, ei saa aastaraportit tõendina kasutada. Kaebuse esitaja leiab, et talle maksuotsuse tegemisel ei oleks maksuhaldur tohtinud tugineda võrdlusele E.T.ega ega tema raamatupidamise arvestuses kajastatud andmetele, kuna need andmed ei ole kaebuse esitajale kättesaadavad ning ta ei saa neid kontrollida.

1. Kaebuse esitaja ei nõustu vaidlusaluses maksuotsuses toodud väitega, et maksuhalduril ei olnud võimalik kaebuse esitajat maksumenetluse käigus küsitleda või talle kontrollakti koos maksuotsusega üle anda. Kaebuse esitaja selgitab, et ta esitas maksuhaldurile kõik dokumendid ning maksuotsuses ei ole talle ka ette heidetud, et ta oleks midagi olulist esitamata jätnud. Samas märgib kaebuse esitaja, et kontrollimenetluse kestus ei olnud talle teada ning kui maksuhaldur teda kätte ei saanud, oleks võinud suhelda tema esindajaga, kes oli maksuhaldurile teada. Kaebuse esitaja heidab ette ka seda, et maksuhaldur saatis talle dokumente kodusel aadressil, mitte aga äriregistrisse kantud tegevuskoha aadressil, kust kaebuse esitaja oleks need kindlasti kätte saanud. Samuti ei ole kaebuse esitajale helistatud, kui siis tundmatutelt numbritelt, millistele kõnedele vastamise kohustust kaebuse esitajal ei ole.
2. Ka V.T. on seisukohal, et maksuhaldur on ekslikult nimetanud kontrolli üksikjuhtumi kontrolliks, samas kui see vastab revisjoni tunnustele. Selles osas kattuvad tema seisukohad E.T.e eelpooltoodud seisukohtadega.
3. Nagu E.T.gi, leiab ka V.T., et taksomeetri näol ei ole tegemist kassaaparaadiga ning taksomeetri andmeid ei saa seetõttu kasutada maksustamisel, samuti ei tule füüsilise isiku kassapõhise raamatupidamisarvestuse pidamise kohustusest kohustust pidada arvestust läbitud kilomeetrite, klientide arvu, kulutatud bensiini, tunnitasu vms kohta. Kaebuse eistaja rõhutab, et tema raamatupidamisarvestus vastas seaduse nõuetele. Kaebuse esitaja väitel on maksuhaldur ka aastaraportil esitatud andmeid sisuliselt valesti tõlgendanud. Selles osas ühtivad V.T.i seisukohad E.T.e omadega. 6
4. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri järeldusega, et tema sissetulek on suurem, kui ta deklareeris. Mis puudutab sularahasissemakseid oma pangakontole, siis märgib kaebuse esitaja, et nende summade kohta pole maksuhaldur temalt selgitusi küsinud ega tõendanud, et ta on need summad ise oma pangakontole kandnud, kuna sularaha on arvele makstud automaadist ja seda võis teha ükskõik kes kaebaja lähedastest. Lisaks selgitab kaebuse esitaja, et
5. septembril 2008 võõrandas ta endale kuulunud sõiduki Volvo S80 ning sõiduki võõrandamisest saadud sularahasumma 100 000 + 4500 krooni kandis kaebuse esitaja samal päeval enda kontole. Põhjendamatuks peab kaebuse esitaja väidet, et ta ei ole tasunud olmekulutuste eest, oma pangakontolt on ta tasunud eluasemekulud, telefonikulud, Eesti Energia AS-le, AS-le Starman, tasunud kauplustes jne, lisaks ei ole vastustaja arvestanud, et kaebuse esitaja elab koos abikaasaga, kes on teeninud kordi rohkem kui kaebuse esitaja ise.
6. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri järeldustega töötatud päevade arvu kohta ning selgitab, et töötatud päevade arvu on võimalik kontrollida kaardimaksete raportist, kuna pole võimalik, et AS-s Tulika Takso kaubamärgi all sõites ei toimu päeva jooksul kas või ühte kaardimakset. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab, et E.T.e kaebus ei ole põhjendatud ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Viitega

§ 10

, § 11 lg 2 ja § 12 ja § 72 selgitab vastustaja, et kaebuse esitajale esitati

1. märtsil 2009 korraldus vaatluse läbiviimiseks, teabe nõudmiseks ja dokumentide esitamiseks, millega tutvumist kaebuse esitaja kaebusele eelnenud faktiliste asjaolude kirjeldamisel kinnitab. Samuti märgib vastustaja, et vaatlus viidi läbi ajal, mil kaebuse esitaja tegeles ettevõtlusega, mistõttu pole asjaolus, et see toimus öösel, midagi õigusvastast, vaatluse käigus koostati ka protokoll ning selgitati kaebuse esitajale sellega tutvumise võimalusi. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et tegemist oli politseioperatsiooniga, siis leiab vastustaja, et olukorras, kus õiguslik alus vastavate toimingute läbiviimiseks tuleneb otse seadusest, on ametkondadevahelise koostöö üksikasjalik kirjapaneku vajadus vastavate ametkondade endi otsustada ja see ei saa kuidagi mõjutada kaebuse esitaja õiguspärast käitumist või õiguspärast ootust ametkondade tegevuses.
2. Vastustaja ei nõustu ka seisukohaga, et kontroll vastas revisjoni tunnustele, viidates siinkohal Riigikohtu
3. juuni 2005 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-20-
4. Vastustaja ei nõustu väitega, et nagu põhineks maksotsuse arvestus üksnes ja ainult väljaprinditud taksomeetri aastaraportil. Aastaraporti osas viitab vastustaja siiski Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005 määrusele nr 16 “Taksoveoloa ja sõidukaardi andmise korra ning taksoveo eeskirja kehtestamine” ja Teede- ja sideministri 20.06.2000 määrusele nr 49, mis annavad põhjuse eeldada aastaraporti andmete õigsust.
5. Viitega

§ 59

lg 1 peab vastustaja asjassepuutumatuks kaebuse esitaja väidet, et maksuotsuses pole viidatud õigusaktile, mis võimaldaks isiku maksumenetluses tugineda asjasse puutumatu inimese raamatupidamisele. Vastustaja selgitab, et legaliteedi-, uurimispõhimõtte kui ka majandusliku tõlgendamise kohaselt tuleb tuvastada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. 22. Vastustaja väitel on kaebuse esitaja seisukohad vastuoluliselt, kuivõrd ühelt poolt väidab ta, et tema raamatupidamisarvestus vastab seaduse nõuetele, samas on ta avaldanud, et faktiliselt ei ole võimalik kindlaks teha klientide poolt tegelikult tasutud sularahasummasid, klientidega läbitud kilomeetreid jne, samas kui

ptk 5 kohaselt on maksukohustuslasel kohustus pidada lisaks raamatupidamisarvestusele täiendavat arvestust maksustamise 7 seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta ning raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest.

1. Vastustaja leiab samuti, et V.T.i kaebus on põhjendamatu ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et
2. märtsil 2009 toimunud võetuse tulemusena saadud taksomeetri aastaraport kajastab V.T.i maksustamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid ning on seetõttu kasutatav tõendina tema maksukohustuse kindlaksmääramisel. Vastustaja selgitab samuti, et
3. märtsil 2009 edastati E.T.ele korraldus, tema poolt antud ütlused protokolliti ja prinditi välja ka taksomeetri aastaraport, mistõttu ei ole õige kaebuse esitaja väide, et aastaraport on saadud ebaselgetel asjaoludel. Samas leiab maksuhaldur, et isegi kui asuda seisukohale, et vaatluse läbiviimine oli õigusvastane, ei tulene sellest saadud tõendi kasutamisekeeldu. Vastustaja ei nõustu sellega, et V.T.i maksustamisel on lähtutud E.T.e raamatupidamisarvestusest ning selgitab, et neid on kasutatud eelkõige võrdlusandmetena, samuti ei ole aastaraportil kajastatud andmeid mehaaniliselt pooleks jagatud, vaid juhtide poolt läbitud kilometraaži kindlakstegemiseks kasutati mõlema juhi majandustegevuse näitajatest vaid soetatud kütuse hulka/kulu. Vastusutaja leiab, et maksuhalduri poolt kasutatud metoodika maksustatava tulu kindlakstegemisel on mõõdupärane ja põhjendatud.
4. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et talle ei edastatud kontrollakti, siis selgitab vastustaja, et kaebuse esitaja ei võtnud talle rahvastikuregistrijärgsel aadressil posti teel saadetud kontrollakti vastu ning ka tema esindaja ei soovinud seda teha, leides et tal puuduvad selleks volitused. Vastustaja leiab, et tegi kõik endast oleneva, et tagada kaebuse esitajale kontrollaktiga tutvumine, ent kaebuse esitaja ei soovinud talle seadusega antud õigust kontrollaktiga tutvumiseks kasutada.
5. Viitega samuti Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-20-05, leiab vastustaja, et tegemist ei olnud revisjoniga, selgitades samas, et kaebuse esitaja tulude kindlakstegemine ja maksusummade määramine ei ole sõltuvuses kontrolli liigist ning isegi kui kohus leiab, et kontroll vastas revisjoni tunnustele, ei saa see kaasa tuua maksuotsuse tühistamist.
6. Vastustaja selgitab, et maksuhaldur ei ole kasutanud taksomeetri aastaraportit kaebuse esitajale maksude juurdemääramise eesmärgil, vaid kaebuse esitaja raamatupidamise arvestuses kajastatud andmete (kütusekulu) alusel arvestatud kilometraaži võrdlemiseks aastaraportis fikseerituga. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja raamatupidamise arvestuses on dokumentaalselt tõendatud kulud, kuid tulu poolel puuduvad täielikult dokumentaalsed tõendid. Vastustaja ei pea usutavaks väidet, et klientidega sõidetud kilomeetreid kajastavad aastaraportil vaid

tud real näidatud kilomeetrid, kuna pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks tulu teenimiseks tegema tühisõite tuhandetes kilomeetrites ja seda kõike teenitud tulu arvelt ostetud kütusega. Veel toob vastustaja välja, et

§ 36

lg 2 kohaselt maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleks selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed ja säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. 8 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et E.T.e ja V.T.i kaebused on põhjendatud ja tulevad rahuldada. Kaebuse esitajate etteheited maksuhalduri poolt
2. märtsil 2009 läbi viidud vaatluse kohta on kohtu hinnangul suurelt jaolt põhjendatud, maksuhaldur rikkus vaatlust läbi viies menetlusnorme. See ei anna siiski alust tunnistada vaatlust kui menetlustoimingut tervikuna õigusvastaseks, kuivõrd kohtu hinnangul on vaatluse kui menetlustoimingu reaalne teostamine üldse tõendamata. Küll aga leiab kohus, et maksuhalduri ametnik on kaebuse esitajate poolt taksoveoteenuse osutamiseks kasutatud sõiduki taksomeetrist aastaraporti välja trükkimisel ja ära võtmisel oluliselt rikkunud maksumenetluses tõendite kogumist reguleerivaid norme, mis siiski ei too kaasa sellisel teel saadud tõendi lubamatust. Samuti leiab kohus, et E.T.e kaebuses esile toodud põhjendatud huvist lähtudes tuleb tunnistada õigusvastaseks
3. märtsi 2009 menetlustoimingute läbiviimine ebamõistlikult pika aja jooksul. Vaidlustatud maksuotsused tuleb tühistada, kuna maksuhaldur on maksuotsuste tegemisel kogutud tõendite, eelkõige taksomeetri aastaraporti pinnalt teinud väärad ja põhjendamatud järeldused.
4. E.T. on kaebuses esitanud taotluse tunnistada õigusvastaseks vastustaja poolt
5. märtsil 2009 kell 02.50 kuni 05.30 kaebuse esitaja valduses olevas sõidukis läbi viidud vaatlus. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebuses esitatud
6. märtsil 2009 hotelli Olümpia esisel platsil toimunu faktilisele kirjeldusele. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nimetatud kuupäeval kell 2.50, kui kaebuse esitaja viibis pärast politseikontrolli registreerimisnumbrit xxx xxx ja Tulika Takso taksotunnuseid kandvas sõidukis hotelli Olümpia esisel platsil, tuli tema juurde vastustaja ametnik ning andis talle kümme minutit hiljem tutvumiseks
7. märtsi 2009 kuupäeva kandva korralduse nr 12.2-3/2953 vaatluse läbiviimiseks, teabe nõudmiseks ning dokumentide esitamiseks (tl. 43). Vaidlust pole ka selles, et seejärel istus ametnik sõidukisse ning sõrmitses sõidukis olnud taksomeetri klahve ja sai enda kätte väljaprindituna mingisuguse kviitungi sarnase dokumendi. Vaidlust pole ka selles, et sellele järgnevalt, ajavahemikus kell 03.05-03.12 vormistas vastustaja ametnik protokolli maksukohustuslase suuliste selgituste kohta (tl. 45) ega selleski, et pärast protokolli vormistamist keelas ametnik E.T.el lahkuda ning andis selleks loa umbes kell 05.
9. Vaatluse näol on tegemist menetlustoiminguga. Riigikohus on korduvalt (näiteks haldusasjades nr 3-3-1-8-02 ja nr 3-3-1-94-06 tehtud otsuses) leidnud, et menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik, ent erandlikult on menetlustoimingu vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Menetlustoimingu iseseisva vaidlustamisena tuleb käsitleda ka juhtumit, kus kaebuses, mille esemeks on küll ka lõpliku haldusakti (näiteks maksuotsuse) tühistamise nõue, vaidlustatakse eraldi ka mõnd menetlustoimingut, selliselt, et kaebuse esitaja taotleb menetlustoimingu suhtes esitatud taotluse lahendamist kohtuotsuse resolutsiooniga ega loe seda taotlust hõlmatuks haldusakti suhtes esitatud taotlusega. Käesoleval juhul on E.T. toonud vaatluse õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamisel välja esiteks soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue seoses sellega, et kaebuse esitaja ei saanud menetlustoimingu tõttu tegeleda ettevõtlusega ega teenida tulu ning teiseks soovi tuvastada, et vaatluse käigus saadud taksomeetri aastaraporti kasutamine tõendina on lubamatu, sealhulgas edaspidistes maksumenetlustes. Niisiis ei piirdu kaebuse esitaja väidetav huvi üksnes käesolevas asjas vaidluse all oleva maksuotsuse tühistamise nõudega, mistõttu 9 tuleb eeltoodud põhjustel pidada vaatluse kui menetlustoimingu eraldiseisvat vaidlustamist põhimõtteliselt lubatavaks.
10. Maksukorralduse seaduse (

) § 11 lõikest 1 tulenevalt tuleb maksuhalduril maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestada kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid.

§ 59

lg 1 kohaselt on tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Eeltoodust tulenevalt on vaatluse eesmärgiks tõendite kogumine isiku maksukohustuste kindlaksmääramise seisukohast oluliste asjaolude kohta. Vaatluse läbiviimise tingimusi, korda ja maksuhalduri kohustusi vaatluse läbiviimisel reguleeritakse

§-s

1. Järgnevalt analüüsib kohus kaebuse esitaja etteheiteid, mis puudutavad vaatlust reguleerivate normide rikkumist.
2. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, et vaatluse läbiviimiseks puudus

§ 72lõikes 3 sätestatud korraldus.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse revident Ülle Kesküla on 14. märtsil 2009 andnud kirjaliku korralduse nr 12.2-3/2953 (tl. 43), mis vastab

§ 72lõikes 3 sätestatud nõuetele.

Korralduses on märgitud haldusorgan, kes on selle andnud, adressaat, kellele see on antud ning korralduses on kirjeldatud vaatluse eesmärki, milleks on koguda maksukohustuslase poolt 2008-

1. aastal tasumisele kuuluvate maksude ja maksete arvestamise ning tasumise õigsuse kindlakstegemiseks vajalikke andmeid. Asjaolu, et ametnik täitis korralduse tühjad väljad kaebuse esitaja andmetega kohapeal, ei muuda korraldust õigusvastaseks. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et korralduse allkirjastanud revidendil ei olnud pädevust sellise korralduse andmiseks ning kuigi kaebuse esitaja väidab, et revident ei tutvustanud ennast, ei ole siiski mistahes mõistlikku põhjust uskuda, et tegemist ei olnud maksuhalduri ametnikuga.
2. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et vaatluse eesmärk oli vaadelda Olümpia platsi. Eelviidatud korralduses on sõnaselgelt märgitud, et vaatluse eesmärgiks on maksukohustuslase (kelleks on üheselt arusaadavalt korralduse adressaat E.T.), poolt
3. aastal tasumisele kuuluvate maksude ja maksete arvestamise ning tasumise õigsuse kindlakstegemiseks vajalike andmete kogumine. Kohus ei leia, et vaatluse eesmärk peaks korralduses olema sõnastatud detailsemalt. Samuti on korralduse teisel leheküljel pandud kaebuse esitajale kohustus võimaldada vaatluse läbiviimist sõidukis. Ka sõiduki registreerimisnumber on korralduses nimetatud. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et Olümpia plats ei ole tema tegevuskohaks. Juba eelviidatud korraldusest on ilmne, et maksuhalduri eesmärk ei olnud vaadelda platsi, vaid kaebuse esitaja sõidukit. Taksoveoteenuse olemusest tulenevalt tuleb ettevõtja tegevuskohana käsitada iga kohta, kus taksoveoteenust osutatakse.

§ 9

lõikes 2 defineeritud tegevuskoha mõistet tuleb tõlgendada laialt ning arvestada ka konkreetse majandustegevuse eripära. Kaebuse esitaja ise on kinnitanud, et tegeles hotelli Olümpia ees taksoteenuse osutamisega, oodates klienti. Seega ei saa väita, et vaatlus oleks läbi viidud mujal kui kaebuse esitaja tegevuskohas

§ 9lg 2 mõistes.

Viimased asjaolud ei ole siiski vaidluse lahendamise seisukohast olulised, kuivõrd vaatluse korralduse andmata jätmine iseenesest ei muuda vaatlust õigusvastaseks.

§ 72

lg 3 viimases lauses sätestatakse, et kui vaatluse läbiviimiseks ei esitatud kirjalikku korraldust, on maksukohustuslasel õigus nõuda tagantjärele vaatluse kirjalikku põhjendamist. Seega võib korralduse andmise asendada ka hilisema põhjendamisega, seda eelkõige juhul kui tegemist on kiireloomulise vaatlusega, millest eelnevalt ei teatata. 10 33. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhalduri ametnik ei oleks tohtinud siseneda tema valduses olnud sõidukisse ilma selle omaniku AS-i Tulika Takso loata.

§ 72

lg 1 kohaselt on maksuhalduri ametnikul on õigus vaatluse läbiviimiseks siseneda maatükile, ehitistesse ja ruumidesse, kus toimub maksukohustuslase majandus- või kutsetegevus. Piirangunormina on kehtestatud samas keeld teostada läbiotsimist, avada lukustatud ruume või panipaiku või siseneda loata eluruumidesse. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on maksuhalduri ametnikul on õigus vaadelda majandus- või kutsetegevusega mittetegeleva isiku omandis või valduses olevat vara, sealhulgas kinnisasju, ehitisi, laevu, sõidukeid ja muud vallasvara, kui vaatlus ei kujuta endast selle isiku tahte vastast eluruumi või valdusesse sisenemist ning selle läbiotsimist. Kohus leiab, et

§-s 72 kasutatud ruumi mõistet tuleb tõlgendada laialt ning selles sättes ei peeta silmas üksnes hooneid, vaid ruumi mõistega on hõlmatud ka sõiduk, kuhu on võimalik siseneda. Võrreldes

§ 72lõikeid 1.

ja 2, on ilmne, et majandus- või kutsetegevusega tegeleva isiku valdustesse võib maksuhalduri ametnik vaatluse läbiviimiseks siseneda ka ilma loata, kui selleks ei ole vaja avalda lukustatud ruume. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tema valduses olevasse sõidukisse sisenemiseks oleks maksuhalduri ametnik avanud lukustatud ukse, samuti pole sõiduki näol tegemist eluruumiga. Seadusest ei tulene samuti, et sõidukisse sisenemiseks oleks olnud vajalik sõiduki omaniku luba või et omanikku oleks pidanud sellest teavitama, iseäranis olukorras, kus sõiduk oli selle rentniku valduses ning rentnik (kaebuse esitaja) ise viibis toimingute juures. 34. Põhjendamatuks tuleb pidada ka kaebuse esitaja väidet, et maksuhalduri tegevus on õigusvastane seetõttu, et see toimus politseioperatsiooni raames, ent ei olnud hõlmatud politseioperatsiooni eesmärkidega. Kohus ei asu siinkohal põhjalikumalt analüüsima erinevate järelevalvepädevust omavate organite koostöövõimalusi sarnaste kontrollioperatsioonide läbiviimisel, märkides üksnes seda, et maksuhalduri õigust vaatlust läbi viia, tuleb hinnata lähtudes maksukorralduse seaduses sätestatud normidest.

ei keela maksuhalduri ametnikul viia maksumenetluse toiminguid läbi samal ajal või vahetult pärast seda, kui sama isiku suhtes teeb mingisuguseid toiminguid mõni muu organ, näiteks politseiametnik. Kaebusele lisatud politseioperatsiooni plaan (tl. 61) on Politsei- ja Piirivalveameti sisemist töökorraldust reguleeriv dokument, mis ei piira ega ka laienda mitte mingil moel maksuhalduri ametniku seadusest tulenevat pädevust või õigusi. Samuti ei saa Politsei- ja Piirivalveamet sellise dokumendiga seada tööalaseid eesmärke maksuhalduri ametnikele.

1. Eeltoodust tuleneb, et maksuhalduri ametnikul oli õigus
2. märtsil 2009 viia läbi vaatlus E.T.e kasutuses olevas sõidukis hotelli Olümpia ees oleval platsil ning selle õiguse maksmapanemiseks koostas ametnik vastava kirjaliku korralduse, millega E.T. ka tutvuda sai. Küll aga leia kohus, et pole ühtegi tõendit selle kohta, et vaatlus, mille läbiviimiseks eelnimetatud korraldus anti, ka tegelikult läbi viidi. Vaatluse sisuks on mingisuguse ruumi, asja või olustiku vaatlemine ja kirjeldamine. Tõendiks, mis vaatluse tulemusena saadakse, on vaatlusprotokoll.

§ 72

lg 4 kohaselt peab maksuhaldur vaatluse käigu ja vaatlusega tuvastatud asjaolud protokollima. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, mis tähendab, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et mingisugune vaatlus üldse toimus. Korraldus vaatluse läbiviimiseks kinnitab üksnes seda, et maksuhaldur kavatses mingisuguse vaatluse läbi viia. Vaatlust ei saa aga lugeda toimunuks, kui pole teada, mida vaadeldi, mida täheldati ja millised asjaolud tuvastati. Haldusasja toimikusse esitatud maksukohustuslase suuliste selgituste protokolli (tl. 45) ei saa käsitada ei vaatlusprotokollina, kuna selles puuduvad igasugused andmed läbi viidud vaatluse, selle kulgemise ja vaatlusel tuvastatud asjaolude kohta. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kuigi vaatluse läbiviimine olnuks tuvastatud asjaoludel ja olukorras võimalik, ei ole maksuhaldur sellist menetlustoimingut 11 tegelikult läbi viinud ning vaatlus kui menetlustoiming ei saa seetõttu olla ka õigusvastane. See aga ei anna alust õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamata jätmiseks, kuivõrd kaebuse esitaja põhjendatud huvi silmas pidades tuleb kontrollida seda, kas toimingud, mida maksuhaldur väidetava vaatluse raames tegi, olid õiguspärased. Kohus leiab, et see nii ei olnud. Esiteks on ametnik õigusvastaselt võtnud ära dokumendi, milleks on taksomeetri aastaraport ning teiseks on ametnik menetlustoimingute tegemisel kulutanud ebamõistlikult kaua E.T.e aega ja valmistanud talle sellega põhjendamatuid ebamugavusi. 36. Seoses dokumendi äravõtmisega tuleb esmalt märkida seda, et

§ 65

lg 3 kohaselt tuleb dokumentide äravõtmise kohta koostada protokoll, kuhu märgitakse dokumentide nimetused ja arv, toimikute äravõtmise korral ka lehekülgede arv. Sellist protokolli käesoleval juhul koostatud ei ole, mis tekitab küsimuse, kas maksuhalduri ametnik üldse selle vaidlusaluse väljatrüki tegi. Dokumentide äravõtmine ei nähtu ka koostatud maksukohustuslase suuliste selgituste protokollist. Viimatinimetatud protokollist ei nähtu sedagi, et taksomeetri mälu väljatrüki või aastaraporti esitamise vajadus oleks üldse jutukski olnud. Põhjendatud on seega kaebuse esitajate väide, et vaidlusaluse aastaraporti (tl. 55) saamise või tekkimise asjaolud on neile teadmata. Kummalisel kombel on maksuhaldur E.T.ele saadetud vastuskirjas (tl. 58) sõnaselgelt märkinud, et E.T.elt dokumente ega muid asitõendeid ära ei võetud. Seega on igati õigustatud küsimus, kust on aastaraporti nime kandev dokument üldse saadud ning mida seal kajastuvad andmed tegelikult näitavad.

1. Kohus loeb muude tõenditega siiski tõendatuks, et jutuksoleva aastaraporti näol on tegemist kaebuse esitajate kasutuses olnud sõidukisse paigutatud taksomeetri mälust välja trükitud dokumendiga, mille trükkis
2. märtsil 2009 välja vastustaja ametnik. Seda kinnitavad esiteks kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud G. M. ütlused, et tegemist on Tulika Takso numbriga xxx xxx taksomeetrist võetud mälu väljatrükiga. Täiendavalt kinnitab seda ka E.T.e kaebuses sisalduv kirjeldus
3. märtsil 2009 toimunu kohta: Järgnevalt sisenes naine taksosse [...] ning asus midagi toimetama taksomeetri juures. [...] Selles ajavahemikus oli erariietes naine korduvalt nö plõksinud takomeetri lüliteid ning mingil hetkel oli naise käes väljaprindituna kviitung, milline täpselt seda kaebajale ei öeldud [...]. Kuivõrd aastaraport on välimuse poolest tõesti sarnane kviitungiga, võib eeldada, et tegemist oli just selle dokumendiga. Ka maksuotsuses kinnitatakse, et maksuhaldur tegi väljatrüki sõidukisse xxx xxx paigaldatud SEMEL süsteemi taksomeetri printerist. Viimaks ei ole kaebuse esitajad siiski sisuliselt vastu vaielnud sellele, et aastaraportis kajastuvad andmed oleksid sellised, mis lubaksid arvata, et tegemist ei ole sõiduki xxx xxx taksomeetri andmetega (näiteks, et raportist nähtuv kilometraaž ei ole usutav võrdlusena sõiduki odomeetri näiduga vms). Neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, loeb kohus tõendatuks, et tl. 55 asuv dokument on sõidukisse xxx xxx paigaldatud taksomeetri mälu väljatrükk, mille maksuhaldur on saanud sel teel, et tema ametnik trükkis selle taksomeetrist printerist välja.
4. Tuvastanud taksomeetri aastaraporti saamisega seotud asjaolud, leiab kohus siiski, et selle saamiseks tehtud maksuhalduri toiming oli õigusvastane.

§ 72

lg 5 p 2 kohaselt on maksuhalduri ametnikul vaatluse läbiviimiseks õigus teha

§-s 65 sätestatud korras dokumentidest väljavõtteid või ärakirju ning sama lõike 5. punkti kohaselt ka õigus võtta ära dokumente ja asju vastavalt

§-s 65 sätestatule.

§ 65

lõikes 2 sätestatakse: Maksuhaldur võib talle esitatud dokumendid ja asjad ära võtta kui: [...]. Sellest sättest tuleneb üheselt, et sõltumata sellest, kas seda tehakse vaatlusel või mitte, võib maksuhaldur ära võtta dokumendi, mis talle on esitatud.

§-d 72 ja 65 ei anna maksuhaldurile õigust vaatluse käigus ega muul moel otsida ja ära võtta dokumente, mida maksukohustuslane ei ole talle esitanud. Niisamuti

§-st 65 ei tulene maksuhaldurile õigust võtta ära näiteks maksukohustuslase arvutit või teha arvutisse elektrooniliselt salvestatud dokumentidest 12 väljatrükke, kui maksukohustuslane ei ole talle ise arvutit kui elektroonilist andmekandjat esitanud, ei ole lubatav ka taksomeetri mälust väljatrükkide tegemine ja äravõtmine maksuhalduri enda algatusel.

§-dest 62 ja 65 tuleneb, et soovides saada mingisugust konkreetset dokumenti, peab maksuhaldur esmalt nõudma maksukohustuslaselt selle esitamist ning kui see esitatakse, olgu siis paberil või elektroonilisel andmekandjal, saab maksuhaldur

§ 65lõikes 2 sätestatud aluste olemasolul selle ära võtta.

Käesoleval juhul ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et E.T. oleks taksomeetri aastaraporti ise maksuhalduri ametnikule esitanud ega isegi seda, et ametnik oleks vaatluse käigus või enne seda nõudnud sellise dokumendi esitamist. 14. märtsi 2009 korralduses nr 12.2-3/2953 on pandud E.T.ele kohustus esitada kõik maksustamisperioodide 2008 ja 2009 kohta käivad dokumendid ja muud tõendid. Maksuhaldur ei ole täpsustanud, milliste dokumentide esitamist ta soovib, ent sellisest üldsõnalisest korraldusest ei saa teha järeldust, et isikult nõuti ükskõik milliste dokumentide esitamist, mis maksuhalduri arvates võiksid kuidagiviisi olla kontrollitavate maksustamisperioodidega seotud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et taksomeetri andmed ei ole käsitatavad raamatupidamisandmetena ning kaebuse esitaja ise on kinnitanud, ent nende andmete alusel ei ole ta maksuarvestust pidanud. Eelviidatud korralduse eesmärki silmas pidades ei pidanud kaebuse esitaja isegi aimama, et maksuhaldur soovib saada taksomeetri aastaraporti väljatrükki. Sellise dokumendi nõudmiseks oleks maksuhalduril iseenesest olnud alust, kui ta leidis, et sellel olevad andmed võivad aidata tuvastada kaebuse esitaja maksukohustuse kindlakstegemise seisukohast olulisi asjaolusid, ent seadusest ei tulene, et olukorras, kus kaebuse esitaja korralduses esitatud üldsõnalise kohustuse raames taksomeetri aastaraportit ise ei esitanud, oleks maksuhalduri ametnik võinud selle taksomeetrist ise omal algatusel välja trükkida ja ära võtta.

§ 72

lg 1 teises lauses sätestatakse sõnaselgelt, et vaatluse käigus ei ole maksuhalduril õigust sooritada läbiotsimist. Läbiotsimise kui menetlustoimingu tegemise õigust ei anna

maksuhaldurile ka väljaspool vaatlust. Vaatluse objektiks olevas ruumis paiknevast elektroonilisest andmekandjast dokumendi väljatrükkimisel on läbiotsimise tunnused. Vaatluse eesmärk on vaadelda ja kirjeldada vaatlusprotokollis vaatluse objektiks olevat ruumi, asja või olustikku, mitte aga võtta ära asju ja dokumente, mida maksukohustuslane või muu isik maksuhaldurile esitanud ei ole ja mille esitamist ei ole ka nõutud. Seega toimis maksuhalduri ametnik taksomeetrist aastaraportit välja trükkides ja ära võttes õigusvastaselt. 39. Kaebuse esitajad on seisukohal, et taksomeetri aastaraporti näol on tegemist lubamatu tõendiga, millele maksuhaldur maksuotsuseid tehes tugineda ei oleks tohtinud. Kohus selle seisukohaga siiski ei nõustu. Haldusakti andmiseks tõendite kogumine on osa haldusmenetlusest. Kui tõendi kogumine on toimunud õigusvastaselt, siis on tegemist menetlusveaga.

§-i 45 kohaselt kohaldatakse maksumenetluses haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui

-is, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 58 on aga sätestatud, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusasjades nr 3-3-1-2-03 ja 3-3-1-6-03 tehtud määrustes leidis Riigikohus, et nii kriminaalmenetluses, haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses toob tõendite kogumise nõuete ja korra oluline rikkumine kaasa tõendi lubamatuse. Selleks, et otsustada, kas tõendi kogumise nõuete ja korra rikkumine on oluline, tuleb hinnata, millisel määral rikuti isiku põhiõigusi ja demokraatliku õigusriigi põhiprintsiipe, menetluse eesmärgi võimalikku eripära ja olulisust ning kogutud tõendi seost haldusaktiga. Riigikohus leidis viidatud lahendis, et seega peab kohus kontrollima, kas tõendi kogumisel tehtud väidetav viga võis mõjutada sisulist otsustamist, kusjuures viga tõendi kogumisel mõjutab sisulist otsustamist eeskätt siis, kui seadust rikkumata ei oleks saanud haldusakti andmisel olulist tõendit koguda ja vastavat asjaolu ei ole võimalik tõendada mõne teise, seaduslikult kogutud tõendiga. Kohus leiab, et 13 vaidlustatud taksomeetri aastaraporti õigusvastane saamine kaebuse esitaja E.T.elt ei ole käsitatav olulise ning lõppotsustust mõjutanud menetlusveana, kuivõrd selle tõendi oleks maksuhaldur saanud hankida ka ilma seadust rikkumata. Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud G. M. selgitas, et taksojuht ega ükski muu isik ei saaks taksomeetri mäluandmetega manipuleerida ilma taksomeetri plomme lõhkumata, samuti selgitas tunnistaja, et AS Tulika Takso, kellele vaidlusalunegi taksomeeter kuulus, ei telli reeglina taksomeetri mälude nullimist isegi juhul kui taksomeeter tõstetakse ühe auto pealt teise peale. Eeltoodut arvestades oleks maksuhaldur võinud vaidlusaluse aastaraporti esitamist nõuda kaebuse esitajalt või AS-ilt Tulika Takso ning sel teel oleks tal olnud võimalik saada sama tõend seadust järgides. Samuti ei saa väita, et maksuhalduri ametniku poolt taksomeetrist aastaraporti väljatrükkimise näol oleks tegemist oleks olnud isiku põhiõigusi ja demokraatliku õigusriigi põhiprintsiipe suurel määral rikkuva tegevusega.

1. Maksuhalduri
2. märtsi 2009 toimingute õigusvastasuse tuvastamise teise põhjendatud huvina on kaebuse esitaja välja toonud soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue seoses sellega, et maksuhalduri toimingute tõttu piirati õigustamatult tema liikumisvabadust, ta ei saanud tegeleda ettevõtlusega ega teenida tulu. Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajal põhjendatud huvi puudub, kuna kaebuse esitaja ei ole välja toonud väidetava kahjuga seotud konkreetseid asjaolusid. Haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue tuleks põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata jätta juhul, kui on ilmne, et kaebuse esitajal sellist põhjendatud huvi olla ei saa ehk kui on selge, et kaebuse esitajal ei saa olla seda subjektiivset õigust, mille kaitsmise eesmärgil, ta haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist soovib. Käesoleval juhul ei saa väita, et kaebuse esitajale ei saanud maksuhalduri menetlustoimingute tõttu kahju tekkida. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud
3. märtsil 2009 kell 2.50 kuni 5.30 taksoveoteenuste osutamisega tegeleda ega tulu teenida. Sellega võis tekkida talle kahju. Küsimus sellest, kas selline kahju ka tegelikult tekkis, kas see oli põhjuslikus seoses vastustaja toiminguga ning kas muud kahju hüvitamise eeldused on täidetud, lahendatakse juba siis kui kaebuse esitaja peaks sellise kahju hüvitamise nõude esitama. Senini tuleb aga asuda seisukohale, et kahju hüvitamise nõudeõiguse puudumine pole ilmne ning kuivõrd selle õiguse üheks elemendiks on ka avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus, on kaebuse esitajal tuvastamistaotluse esitamiseks vajalik põhjendatud huvi.
4. Kohus leiab, et maksuhaldur on E.T.e suhtes
5. märtsil 2009 tehtud menetlustoimingud läbi viinud põhjendamatult aeglaselt.

§ 10

lg 3 kohaselt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. See põhimõte laieneb ka konkreetsetele menetlustoimingutele. Kaebuse esitaja väitel andis

1. märtsi 2009 öösel, pärast seda kui politseiametnik oli kontrollinud tema dokumente (st. umbes kell 02.50) talle korralduse mitte lahkuda seesama isik, kes vormistas korralduse (tl. 43) ja protokolli (tl. 45). Selleks isikuks oli korralduse kohaselt maksuhalduri ametnik Ülle Kesküla. Samuti väitis kaebuse esitaja, et nimetatud isik keelas tal hiljem lahkuda ning võimaldas tal seda teha alles kell 05.
2. Sellele väitele ei ole vastustaja sõnaselgelt vastu vaielnud, märkides küll vastuses, et kaebuse esitaja enda sõnul pidas ta kinni politsei. Polisteija Piirivalveameti
3. septembri 2010 kirja nr 9.1-06/46914 kohaselt teostas politsei liiklusjärelevalvet, mille järel teostasid järelevalvet teised ametkonnad. Politseiametnik on koostanud E.T.e kontrollimise kohta teel liikleva sõiduki dokumentide ning juhi sõidu- ja puhkeaja nõuete täitmise kontrollkaardi, kus kontrolli kellaajana on märgitud 02.
4. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kaebuse esitajat oleks pärast politseikontrolli lõppemist kinni peetud politsei korraldusel. Neil asjaoludel on usutav, et alates kella 02.50 andis kaebuse esitajale korralduse paigale jääda ja mitte lahkuda maksuhalduri ametnik ning nagu öeldud, ei 14 ole vastustaja sellele ka vastu vaielnud. Kokku kestsid maksuhalduri menetlustoimingud E.T.e suhtes seega umbes kaks ja pool tundi. Arvestades maksuhalduri poolt dokumenteeritud menetlustoimingute mahtu on see aeg ilmselgelt põhjendamatult pikk. Väidetavalt toimunud vaatlust ei ole maksuhaldur protokollinud ning kohus asus eelpool seisukohale, et mingisugust vaatlust tegelikult ei toimunud. Ei ole küll teada, kui kaua kulus maksuhalduril aega taksomeetri aastaraporti väljatrükkimiseks, ent kuivõrd see toiming oli õigusvastane, ei saa sellega õigustada kaebuse esitaja kinnipidamist selle toimingu tegemise ajaks. Liiatigi on kaebuse esitaja selgitanud ja vastustaja pole vastu vaielnud, et see toimus enne suuliste selgituste protokolli vormistamist. Viimatinimetatud protokolli koostamise aja lõpuna on märgitud 03.12 ehk siis 22 minutit pärast kontrollitoimingute algust. Suuliste seletuste protokollist ei nähtu, et maksuhalduri ametnik oleks kaebuse esitajale esitanud rohkelt küsimusi, millele vastamine ja mille protokollimine oleks olnud aeganõudev. Ei nähtu, et maksuhalduri ametnik oleks suuliste selgituste protokolli koostamise järgselt veel mingisuguseid maksumenetluse toiminguid teinud, mis eeldasid kaebuse esitaja kohalolekut. Seetõttu leiab kohus, et
5. märtsil 2009 E.T.e suhtes tehtud toimingute sisu ja mahtu arvestades olnuks mõistlik aeg nende läbi viimiseks umbes 30 minutit, mitte aga kaks ja pool tundi.
6. Kaebuse esitajate arutlus sellest, et nende suhtes läbi viidud kontrollimenetlused vastasid revisjonide tunnustele, ei ole käesoleva vaidluse seisukohast iseenesest tähtis.

§ 59

lg 2 alusel jaguneb maksukohustuslase kontroll üksikjuhtumi kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Haldusasjas nr 3-3-1-20-05 leidis Riigikohus, et kontrolli ja revisjoni sisuline eristamine ainult kontrolli ulatuse alusel on võimatu ning revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega. Samas leidis Riigikohus, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega ning leidis seejuures, et kui asjaolud ja tõendid viitavad sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus. Käesoleval juhul ei saa väita, et tegemist oleks olnud enamkoormava kontrollivormiga. Menetluse kestusest, samuti menetluse lõpus vormistatava kontrollakti pikkusest ei saa järeldada, et formaalselt üksikjuhtumi kontrollina vormistatud menetlus oli sisult revisjon. Revisjoniks ei muuda kontrollimenetlust ka see, et kontrolli läbi viinud ametniku ametnimetuseks oli revident. Kahe kontrollivormi eristamine on oluline eelkõige

§ 102

lg 3 sätestatud korduvrevisjoni keelu valguses ning vajadus tuvastada, et varem läbi viidud üksikjuhtumi kontroll vastas tegelikult revisjoni tunnustele, saabki tekkida teistkordse kontrolli läbiviimise korral. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitajaid teistkordselt kontrollima asutud ning arutlus valitud kontrolliviisi üle seega tarbetu. Kohus leiab, et ka olukorras, kus maksuhaldur tuvastab maksukohustuse aluseks olevad asjaolud üksikjuhtumi kontrolli menetluses, ilma et ta oleks võtnud seejuures selliseid menetluslikke meetmeid, mis on võimalikud üksnes revisjoni korral, ei saa maksuotsuse kehtetuks tunnistamist taotleda põhjusel, et asjaolusid arvestades oleks maksuhaldur pidanud valima kontrolli vormiks revisjoni. Käesoleval juhul on maksuhaldur vormistanud kontrollid üksikjuhtumi kontrollidena ega ole seejuures menetluse käigus võtnud meetmeid, mis olnuksid lubatavad üksnes revisjoni korral. Vastustaja märgib õigesti, et sellisteks meetmeteks on eelkõige kontrolli läbiviimine maksukohustuslase tegevuskohas selleks eraldatud töökohal ning revidendi õigus anda suulisi korraldusi ehk teisisõnu on maksukohustuslasel revisjoni käigus üksikjuhtumi kontrolliga võrreldes suurem kaasaaitamiskohustus. Lisaks tuleb tähele panna ka seda, et isegi juhul kui asuda seisukohale, et konkreetsetel juhtudel pidanuks maksuhaldur valima üksikjuhtumi kontrolli asemel revisjoni vormi, siis tuleks vale kontrollivormi valimist käsitleda menetlusliku rikkumisena. Selline menetlusviga ei saanud aga kuidagi mõjutada maksumenetluses asjaolude tuvastamist 15 ning maksuotsuste tegemist ning juba seetõttu ei saaks see haldusmenetluse seaduse (HMS) §s 58 sätestatud üldpõhimõttest tulenevalt olla maksuotsuste kehtetuks tunnistamise aluseks. 43. Vaidlustatud maksuotsused tuleb tühistada aga seetõttu, et maksuhaldur on menetluses kogutud tõendite pinnalt teinud ennatlikud ja valed järeldused kaebuse esitajate maksukohustuste aluseks olevate asjaolude kohta. Need valed järeldused on tehtud ennekõike sõidukisse xxx xxx paigaldatud taksomeetri aastaraportist. Vastustaja väide, et maksusummade määramisel ei ole lähtutud aastaraportist, vaid seda on kasutatud üksnes võrdlusmaterjalina, ei ole täpne. Mõlemast vaidlusalusest maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur on tulude suuruse leidnud selliselt, et esmalt arvutanud kummagi kaebuse esitaja kontrolliperioodil ettevõtluse tarbeks soetatud kütuse hulga alusel välja, kui suure osa soodustab konkreetse juhi läbisõit taksomeetri aastaraportil kajastatud 68644,4 km üldläbisõidust, seejärel lahutanud sellest vastava proportsiooni alusel arvestatud erasõitude kilomeetrid ning korrutanud saadud arvu taksomeetri aastaraportil kajastatud keskmise kilomeetritariifiga. Selline metoodika ei ole iseenesest õigusvastane ega keelatud. Kaebuse esitajate väited, et taksomeeter ei ole kassaaparaat ja nad ei kasuta seda enda maksuarvestuse pidamiseks, ei ole seejuures asjassepuutuvad. Maksuhalduril on kohustus tuvastada kõik maksukohustuse seisukohast tähtsust omavad asjaolud ning nende asjaolude kindlakstegemisel ei pea maksuhaldur piirnema vaid tõenditega, mis formaalselt on käsitatavad raamatupidamisdokumentidena. See tuleneb üheseltmõistetavalt

§-dest 11 ja

2. Maksuhalduri kahtlus, et E.T.e ja V.T.i raamatupidamisarvestused ei kajasta nende majandustegevust igakülgselt ja täielikult, oli põhjendatud. Raamatupidamise (RpS) seaduse § 43 lg 1 kohaselt võib füüsilisest isikust ettevõtja pidada raamatupidamist kassapõhiselt. Sama paragrahvi
3. lõikest tulenevalt peab kassapõhist raamatupidamist pidav füüsilisest isikust ettevõtja lähtuma muuhulgas RpS § 6 lõikest 2, mille kohaselt tuleb kõiki majandustehinguid dokumenteerida ning kirjendada raamatupidamisregistrites. RpS § 6 lõike 5 punktist 1 tulenevalt peab raamatupidamiskirjend sisaldama majandustehingu kuupäeva, millest sisuliselt tuleneb kohustus dokumenteerida majandustehingud päevaraamatus, pidades arvestust päeva kaupa. Maksuotsustes on maksuhaldur välja toonud, et ei E.T.e ega V.T.i poolt esitatud kontrollitava perioodi päevaraamatu andmed ei ühtinud selleks ajaks esitatud
4. aasta tuludeklaratsiooni andmetega, kusjuures tuludeklaratsioonides kajastus tulu suuremana kui päevaraamatutes. E.T.e puhul on vaidlustatud maksuotsuses põhjendatult välja toodud ka see, et E.T. pidi olema töötanud rohkematel päevadel kui tema enda arvestusest paistab, arvestades et AS Tulika Takso andmetel oli ta saanud raadiotellimusi muuhulgas päevadel, mil ta enda väitel ei töötanud ega teeninud tulu. Juba ainuüksi need asjaolud viitavad üheselt sellele, et isikute raamatupidamis- ja maksuarvestus ei pruugi olla õige. Põhjendatuks tuleb pidada ka maksuhalduri seisukohta, kaebuse esitajate poolt deklareeritud tulu on kahtlustäratavalt väike, mis omakorda kinnitab kahtlust, et tuluarvestus ei ole õige või täielik. Samas ei ole raamatupidamise mittenõuetekohane korraldus maksude juurdemääramise aluseks. Maksukohustuslase puuduliku või ebausaldusväärse raamatupidamise korral peab maksuhaldur koguma muid tõendeid maksustamise aluseks olevate asjaolude kohta või kui selliseid tõendeid ei ole võimalik leida, siis kaaluma maksusumma määramist hindamise teel vastavalt

§-le

1. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur kaebuse esitajatele määranud maksusummasid hindamise teel, vaid lähtunud maksumenetluse käigus kogutud tõenditest, millest kesksel kohal on taksomeetri aastaraport.
2. Kohtu hinnangul on maksuhaldur kõnealuse aastaraporti põhjal välja arvutatud kilometraažidest valesti järeldanud, et E.T. on
3. aastal teostanud klientidega sõite kokku 31 584,09 km ja V.T. 32 141,31 km ulatuses, mistõttu ei ole põhjendatud ka seisukoht, et 16 kaebuse esitajate tulu vastab eeltoodud läbisõidu ning keskmise kilomeetritariifi korrutisega. Maksuotsustes välja toodud klientidega ja ilma klientideta sõidetud kilomeetrite summaks on 31548,09+2454,21+32141,31+2500,79=68644,4, mis vastab taksomeetri aastaraporti real KOKKU näidatud väärtusele. Tunnistaja G. M. selgitas kohtuistungil, et taksomeeter loeb auto läbitud üldkilometraaži sõltumata sellest, kas ta on sisse lülitatud või mitte. Samuti selgitas tunnistaja, et aastaraporti real Vaba on kajastatud kilometraaž, mille auto läbis nii, et taksomeeter oli sisse lülitatud, ent liikus ilma kliendita ning tariifi ei arvestanud, samas kui real Tarif on kajastatud kilomeetrid, mille läbimisel arvestas taksomeeter ka raha. Tunnistaja märkis, et just Tarif real kajastuvad kilomeetrid, mis läbiti kas kliendiga või siis selliselt, et taksojuht oli oma vajadustest lähtudes raha arvestuse sisse lülitanud. Sõiduki xxx xxx
4. aasta andmed kajastaval aastaraportil on real Tarif kajastatud 35378,9 km. Samasuguse selgituse andis ta ka taksomeetri režiimi Marsru kohta, millele vastaval real on aastaraportis kajastatud väärtus 0,
5. Ridade Tarif ja Marsru summa vastab aastaraportis summale, mis on kajastatud real Makstud. Tunnistaja ütlustes ei ole iseenesest alust kahelda, ka vastustaja ei ole väitnud, et need on ebausaldusväärsed või kallutatud. Samal ajal ei nähtu, et maksuhaldur oleks maksumenetluse käigus proovinudki välja selgitada, kuidas taksomeetri aastaraportis kajastuvad arvnäitajad sinna tekivad, kuidas taksomeeter töötab ning kas ja millisel viisil on juhil võimalik aastaraportis kajastuvate arvnäitajate kujunemist mõjutada. Kohus möönab siiski, et tunnistaja selgitusele, konkreetne taksomeeter on tariifi arvestanud üksnes kilomeetritel, mis on kajastatud real Makstud, räägib mõnevõrra vastu vaatlusalusel aastaraportil kajastatud rahaarvestus, mille kohaselt on taksomeeter kokku arvestanud summa 661 989 krooni. Selle summa jagamisel raporti real Makstud kajastatud kilomeetrite arvuga, oleks ühe läbitud kilomeetri keskmiseks hinnaks umbes 18,71 krooni. Samal ajal selgitas tunnistaja, et kui sõiduk seisab või sõidab teatud kiirusest väiksema kiirusega, arvestab taksomeeter ajatariifi. Kaebuse esitajad on kaebustes aga selgitanud, et nad panevad taksomeetri tööle ja tariifi arvestama ka juhtudel, kui neil klienti ei ole, ent nad seisavad kohtades, kus eeskirjade järgi takso seista ja klienti oodata ei tohiks. See väide võib olla õige või väär, ent asja materjalidest nähtuvalt ei ole maksuhaldur isegi püüdnud selle väite tõelevastavust kontrollida, tõdedes lihtsalt, et selline käitumine on ebausutav. Kohtu hinnangul on see eluliselt usutav vähemalt määral, et maksuhaldur oleks pidanud seda täpsemalt kontrollima, nõudes vajadusel kaebuse esitajatelt üksikasjalikumaid selgitusi.
6. Tunnistaja poolt antud selgituste pinnalt ei ole usutav, et sõidukit kahe peale rentinud E.T. ja V.T. on
7. aasta jooksul kokku läbinud klientidega kokku 31 548,09+32 141,31=63689,4 km. Selline tõdemus tähendaks, et nad on aasta jooksul vedanud kliente ja saanud selle eest tasu 28 309,7 km ulatuses selliselt, et taksomeeter ei ole sõidutasu arvestanud. Isegi kui pidada tõenäoliseks, et taksojuhid aeg-ajalt teenindavad kliente ja saavad selle eest tasu ilma, et nad taksomeetri käivitaksid, ei ole mingit alust arvata, et seda võidaks teha sellises ulatuses. Eluliselt usutav ei ole ka see, et kliendiga ja ilma kliendita läbitud kilomeetrite suhe on selline, nagu aastaraportil kajastatud ridade Ametis ja Erasõ väärtuste suhe, mis tähendaks, et taksoauto läbiks aasta jooksul üksnes umbes 6,7% läbitud kilometraažist ilma kliendita. Kaebuse esitajad selgitasid, et suurem enamus klientidest saadakse raadiotellimuste kaudu, mis tähendab, et sageli peab takso sõitma kohast, kus ta klienti ootab, kliendi juurde sõidu lähtekohta. Samuti ei jää takso üldjuhul pärast kliendi sihtkohta viimist seisma ja uut klienti ootama eelmise kliendi sihtpunktiks olevasse kohta, vaid liigub kuhugi eemale. Vastuseks V.T.i kaebusele märkis vastustaja, et on ebausutav, et ettevõtjast taksojuhi kliendita läbitud kilometraaži osakaal on selline nagu aastaraportilt nähtuv üldkilometraaži ja real Makstud kajastuva kilometraaži suhe (Makstud sõite kõigist sõitudest umbes 51%). Kohus möönab, et n.ö. tühjalt või tasu saamata läitud kilomeetrite osakaal 49% näib võrdlemisi suur, ent eluliselt veelgi ebausutavam on, et taksojuht suudab oma tegevuse korraldada sedavõrd tõhusalt, et tasustatud ja tasustamata kilometraaži suhe on 17 93% / 7%, nagu see oleks juhul kui kliendita sõidetud kilometraaž sisalduks raporti real Erasõ.
8. Kohtu hinnangul on maksuhaldur uurimispõhimõtet rikkudes jätnud välja selgitamata aastaraportil kajastatud arvandmete tegeliku tähenduse, olles seal esitatud näitajaid kasutanud valikuliselt ning põhjendamatult. Samuti ei ole maksuhaldur pööranud tähelepanu E.T.e poolt esitatud selgitustele sisselülitatud taksomeetriga sõitmisest ka ajal, mil klienti taksos ei ole. Vastustaja väide, et kaebuse esitaja poolt toodud näited on tõendamata, on iseenesest õige, ent maksumenetluses ei ole maksuhaldur, kellel on ometi kohustus maksustamise seisukohast oluliselt asjaolud tuvastada, isegi proovinud neid selgitusi kontrollida. Selle tulemusena ongi maksuhaldur teinud kogutud tõendist väärad järeldused. Nagu juba eelpool märgitud, on sellisel taksomeetri aastaraportil kajastatud andmete alusel põhimõtteliselt võimalik maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid tuvastada, ent see eeldab esiteks seda, et selgitatakse välja, kuidas aastaraporti erinevatele ridadele arvväärtused tekivad ja mida need tähendavad. Seda maksuhaldur käesoleval juhul teinud ei ole, seejuures hoolimata sellest, et kaebuse esitaja E.T. on sellele maksumenetluse käigus tähelepanu juhtinud. Seetõttu on maksuotsustes tehtud järeldused põhjendamatud. Kogutud tõendite meelevaldse tõlgendamise teel kindlaks määratud maksukohustuse suurust ei saa kohtumenetluses õigustada näiteks seeläbi, et maksusumma määramisel hindamise teel oleks tulemus tõenäoliselt olnud sarnane. Kui maksuhaldur soovib määrata maksusumma hindamise teel, tuleb seda teha

§-s 94 sätestatud korras. Seda käesoleval juhul tehtud ei ole, ent tõendid, millele maksuhaldur on käesolevas asjas vaidluse all olevates maksuotsustes oma järeldused, neid järeldusi ei toeta. MENETLUSKULUD 48. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamisega on otsus tehtud kaebuse esitajate kasuks. Kaebuse esitajad on taotlenud menetluskuludena kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebustele lisatud kviitungitega. E.T. on kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasunud riigilõivu 3100,40 + 200 = 3300,40 krooni, mis vastab 210,93 eurole. V.T. on tasunud riigilõivu 455,75+200+3000=3655,75 krooni, mis vastab 233,65 eurole. Tasutud riigilõivud tuleb kaebuse esitajate kasuks tervikuna välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 18