3-10-2625/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2625 Otsuse kuupäev 21.03.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi S.V. kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt arestimaja kinnipidamistingimustega. Asja läbivaatamise kuupäev 01.03.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta S.V. kaebus haldusasjas 3-10-2625 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 20.04.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus S.V. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt sellega, et viibis Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Tartu kambris vahistatuna 09.05.2009 kuni 01.06.2009 ja 04.-05.06.2009, kus kinnipidamistingimused Tartu arestimajas ei vastanud nõuetele. Kaebaja nõue on mittevaralise kahju hüvitamine 145.- krooni iga arestimajas viibitud ööpäeva eest. Kaebaja on pöördunud ka kohtuväliselt Lõuna Prefektuuri poole kahju nõudega 145.- krooni iga arestimajas viibitud päeva eest, kuid Lõuna Prefektuur ei ole kaebaja taotlust rahuldanud ning on koostanud sellekohase vastuskirja kaebajale 18.10.2010 nr. 9.1-06/

1. Kaebuse esitaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 145.- krooni ühe ööpäeva eest , kuna arestimajas kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele. Kaebajale ei ole tagatud jalutamise võimalust vabas õhus , kuna arestimajas ei ole olnud selleks võimalust seonduvalt inimressursside puudumisega. Samuti on kaebaja märkinud, et viibis neljakohalises kambris, kus oli avatud tualett ilma piireteta. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Lõuna Politseiprefektuuri õigusjärglane Lõuna Prefektuur on leidnud, et puuduvad tõendid arestimajas vahistatuna viibimise ajal avaldaja inimõiguste rikkumise kohta ja kaebaja põhjendused kahjutasu maksmiseks 145.- krooni ööpäeva eest ei ole põhjendatud. Vastustaja viitab VangS § 93 lg 5 ja „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p. 4 , mille kohaselt on vahistatul õigus viibida soovi korral 1 tund vabas õhus valve all. Vastustaja märgib, et vabas õhus viibimise soov eeldab sellekohase sooviavalduse esitamist. Lõuna Prefektuuril puuduvad andmed selle kohta, et kaebuse esitaja oleks Tartu arestimaja töötajatele selleks soovi avaldanud või esitanud kaebust selle kohta, et talle ei ole võimaldatud viibida 1 tund päevas vabas õhus. Tartu arestimajas oleks olnud võimalik kaebaja vabas õhus viibimise soovi realiseerimine. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Kaebuse kohaselt puudus kambris WC-l piirded ning sellest tulenevalt puudub eraldatus. Vastustaja märgib, et kaebajal ei ole alust väita, et tema privaatsust on rikutud rohkem kui teiste kambris viibivate isikute privaatsust. VangS § 90 lg 4 tulenevalt on vajalik ja mõistlik tagada vahistatu visuaalne või elektrooniline jälgimine. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et kaebaja arestimajas viibimine 09.05.2009 kuni 01.06.2009 ja 04.-05.06.2009 ei saanud põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel: Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 25.10.2010 ning lähtunud asjaolust, et HKMS § 9 lg 4 alusel võib avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamist nõuda kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest. Kaebajale on vastatud kahjunõudest keeldumise kohta 18.10.2010 nr. 9.1-06/
2. Seega on kaebaja läbinud ka kohtueelse menetluse , mille läbimisel on õigus esitada kaebus 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule on tehtud teatavaks otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta. (HKMS § 9 lg 3) Kaebus on Tartu Halduskohtule esitatud 12.10.
3. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas kaebajale avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Asja materjalide kohaselt on kaebaja viibinud Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna Tartu arestimajas vahistatuna ajavahemikul 09.05.2009 kuni 01.06.2009 ja 04.-05.06.
4. Kaebaja on väitnud, et arestimaja kamber, kus kaebaja viibis, oli neljakohaline ning kambris oli avatud tualett, mistõttu ei olnud tagatud privaatsus ning kaebajat ei viidud õue jalutama vaba õhu kätte üks tund päevas nagu nägi ette Arestimaja sisekorraeeskiri § 31 p.
5. Kaebaja peab nimetatud arestimaja tingimusi mittenõuetekohaseks. Kaebusega taotleb kaebaja Lõuna Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitamist 145.- krooni iga arestimajas viibitud ööpäeva eest seonduvalt Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja mittenõuetekohaste tingimustega , mis alandasid kaebaja inimväärikust ajal, mil kaebaja viibis nimetatud kohas. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja olukorda võis halvendada asjaolu, et kaebajale ei ole võimaldatud viibida 1 tund päevas vabas õhus nagu näeb ette VangS § 93 lg 5, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus vahistatu soovi korral ning Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p. 4, mille kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ei ole väitnud kaebuses, et ta on pöördunud arestimaja ametnike poole palvega , et talle tagataks vabas õhus viibimine päevas l tunni vältel ning kaebaja ei ole ka väitnud, et arestimaja oleks sellest keeldunud. Vastustaja kirjalikust vastusest nähtuvalt on kontrollitud arestimaja tööarvestuse raamatu kandeid ja muid dokumente ning pole mingit märget selle kohta, mis puudutaks kaebaja jalutama viimise soovi. Kohus peab mõistetavaks, et arestimajas viibides oleks kaebajal olnud võimalus ja õigus viibida l tund päevas vabas õhus, kuid kuna kaebaja ei ole Tartu arestimajas viibides avaldanud suuliselt ega kirjalikult selleks soovi ega esitanud ka ühtki kaebust selle kohta, ei ole kaebaja püüdnud vahistatuna viibides Tartu arestimajas ära hoida mittevaralise kahju tekkimist ning seetõttu puudub alus kahju hüvitamise nõudeks. Vastustaja on märkinud, et Tartu arestimajas oleks olnud võimalus tagada kaebajale 1 tund päevas vabas õhus jalutamine, kui selleks oleks soovi avaldatud. Teine probleem on kaebajal tualeti kasutamine neljakohalises kambris, kus tualett oli ilma piireteta ning polnud privaatne. Vastustaja on õigesti märkinud, et VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambris olema tagatud pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, mistõttu ei saa olla arestimaja kambrites tualetti eraldatavad vaheseinad, kuna seinad oleks takistuseks nii visuaalsel kui elektroonilisel teel vahistatu jälgimiseks. Seega ei ole kaebaja privaatsust rikutud rohkem kui see Vangistusseaduse § 90 lg 4 tuleneb. Riigikohus on märkinud haldusasjas 3-3-1-54-08, et elektroonilise või visuaalse jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku huvides ning on eesmärgipärane ja proportsionaalne. Samas, kui kambris on rohkem kui 1 inimene, on võimalik omavahel kokkuleppele jõuda kuidas tualetti kasutada, et see oleks üksteise suhtes lugupidav. Ka nimetatud asjaolu ei anna alust kahju hüvitamise nõudeks. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja pidi viibima arestimajas ebainimlikes tingimustes, mis tõid kaasa inimväärikuse alandamise , oleks halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti ning tekitanud tervisehäireid, millega oleks kaasnenud paratamatult suured kannatused ja ebamugavused Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata lähtudes HKMS §25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6 ning mittevaralise kahju välja mõistmata. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kohtunik Mare Priks