KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2917 Haldusasi OÜ Naprosaks kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 26.01.2006 maksuotsusega nr 12-5/35 määratud maksusummade sundtäitmise aegumise tuvastamiseks ning 06.11.2009 korralduse nr 13-2.7/46671 ja 10.11.2009 korralduse nr 13-2.7/47891 tühistamiseks Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 19. aprillil 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Naprosaks; Esindaja: v. adv. Vahur Kivistik; Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, Esindaja: Martin Aas. RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata; 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK) 26.01.2006 maksuotsusega nr 12-5/35 (edaspidi Maksuotsus) määrati OÜ-le Naprosaks käibemaksu summas 4 364 483 krooni ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 8 198 148 krooni, kokku summas 12 562 631 krooni. Maksuotsus jõustus 19.02.2009, kui Riigikohus otsustas mitte menetleda kaebuse esitaja kassatsioonkaebust. 06.11.2009 korraldusega nr 13-2.7/46671 1 kohustas vastustaja AS-i Swedbank arestima kaebuse esitaja pangakonto(
- d)maksuotsusest tuleneva võlasumma osas summas 10 973 286 krooni ja kandma nimetatud summa suuruses maksuvõla Maksu- ja Tolliameti pangakontole. 2. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (edaspidi LMTK) 04.09.2009 korraldusega nr 13-11/4031, milles sisaldus ka sundtäitmise hoiatus, kohustati kaebuse esitajat tasuma maksuvõlga summas 1 052 158,48 krooni. PMTK 10.11.2009 korraldusega nr 132.7/47891 kohustati AS-i Swedbank arestima kaebuse esitaja pangakonto(
- d)võlasummas 1 052 158,48 krooni ja kandma samas suuruses maksuvõla Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Kaebaja korraldust ei vaidlustanud ning korraldus on seega jõustunud. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 3. Kaebaja leiab esiteks, et asja lahendamisel on määravaks küsimus, kas enne 01.07.2002 tasumisele kuulunud maksusummade sundtäitmise aegumisele tuleb kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud maksukorralduse seaduse sätteid või mitte. Kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 24 lg 2 kohaselt võib maksumaksja varale pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda. Maksu sissenõudmine sõltub aegumise tähtajast ning maksukohustuse tekkimisel ja lõppemisel kuulub kohaldamisele aegumise alguses kehtinud seadus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtumääruses kohtuasjas nr 3-2-1-126-06 käsitlenud seaduse tagasiulatuvat kohaldamist, selgitades, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Kaebuse esitaja rõhutab, et seadusandja ei ole andnud MKS rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu MKS § 132 lg 1 sätestatud aegumistähtaja algusele. Selline tagasiulatuv sissenõudmise tähtaja rakendamine oleks vastuolus ka isiku õiguspärase ootusega, et kehtima jääb see seadus, mis kehtib maksuvõla tekkimise ajal. 4. Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määrusega nr 279 kehtestatud õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri § 20 lg 1 sätestab, et tagasiulatuvalt kohaldatavad sätted on keelatud, kui see toob kaasa isiku kohustuste või vastutuse suurenemise või õiguste või vabaduste vähenemise või muu negatiivse tagajärje. Eeskirja § 20 lg 2 kohaselt on tagasiulatuvalt kohaldatavad sätted lubatud üksnes lõikes 1 nimetamata juhtudel ja põhjendatud vajaduse korral. Riigikogu juhatuse 06.03.2001 otsusega nr 59 on kehtestatud Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri, mille punkt 17 lõike 4 kohaselt võib seadusele või selle sättele tagasiulatuva jõu anda üksnes põhjendatud vajaduse korral, kui see toob kehtiva õiguse normidega võrreldes kaasa isiku õiguste laienemise, vabaduste suurenemise, kohustuste või vastutuse vähenemise. Kui eelnõuga kavandatakse kõrvaldada teo karistatavus või kergendada karistust, sätestatakse jõustumisnormis seaduse tagasiulatuv kohaldamine. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seadusandja on lähtunud eelnimetatust ka MKS aegumise sätete puhul ning seaduses ei ole sätestatud aegumisele tagasiulatuvat jõudu. 5. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 9 lg 1 teine lause sätestab, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Ka VÕSRS § 9 lg 2 ja 3 näevad ette aegumistähtaja muutumise puhul soodsamad normid. Isegi kriminaalõiguses kuulub kohaldamisele tagasiulatuvalt vaid isikule soodsam säte. Näiteks on Euroopa Inimõiguste 2 Kohus kohtuasjas Veeber vs Eesti märkinud, et kohtu loodud pretsedendiõiguse kohaselt ei piirdu konventsiooni artikkel 7 süüdistatava kahjuks kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelamisega: üldisemalt sisaldab see põhimõtet, et üksnes seadusega saab määratleda kuriteo ja ette näha karistuse, ja põhimõtet, et kriminaalõigust ei tohi laiaulatuslikult tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kohus leidis, et siseriiklikud kohtud kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu ning järelikult rikuti konventsiooni artikli 7 lõiget 1. Seega nii seadusandja kui ka Riigikohtu seisukoha järgi on võimalik uut õigusnormi kohaldada enne uue õigusnormi jõustumist tekkinud õigussuhetele ainult siis, kui sellekohane soov on selgelt uue õigusnormi rakendussätetes väljendatud. Vaidlust ei saa olla selles, et käesoleva asja tehiolud vastavad enne uue õigusnormi jõustumist tekkinud õigussuhte ja asjaolu mõistele, sest maksuotsusega on kaebuse esitajale määratud tasumiseks käibemaks ja tulumaks just 2000. aasta jaanuari kuni juuni osas. Seetõttu tuleb analüüsida, kas käesolevas kohtuasjas arutluse all olevat olukorda on seadusandja maksukorralduse seaduse rakendussätetes reguleerinud. 6. Maksukorralduse seaduses sätestatakse aegumine seoses maksusumma määramise aegumisega ning sundtäitmise aegumisega. Mõlemale aegumise juhtumile viidatakse otseselt ka maksukorralduse seaduse rakendussätetes ning konkreetselt §-s 165. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et seadusandja on soovinud anda uue maksukorralduse seaduse jõustumisega tagasiulatuv jõud aegumisele just nendele õigussuhetele, mida on konkreetselt rakendussätte §-s 165 nimetatud. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada MKS §-i 165 sätteid, kuna MKS § 165 pealkiri aegumise sätete kohaldamine viitab expressis verbis sellele, et aegumise tagasiulatuva kohaldamise küsimus on sätestatud vastavas paragrahvis. Ka Riigikohus märgib 29.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-7-06, et alates 01.07.2002 kehtivas MKS-s on aegumine sätestatud varemkehtinud MKS-ga võrreldes osaliselt teisiti, regulatsiooni tihedus on suurem ning lisandunud on aegumise peatumise ja katkemise reeglid. Kaebaja leiab, et kahtlust ei ole selles, et sundtäitmise aegumise küsimuse lahendamisel on Riigikohus lähtunud maksukorralduse seaduse §-st 165 ning mitte §-st 164. Kaebaja leiab, et MKS §-s 165 puudub regulatsioon, mis võimaldaks tagasiulatuvalt kohaldada sundtäitmise aegumist olukordadele, kus maksusumma tasumise kohustus tekkis enne 01.07.2002 ning sundtäitmist alustatakse pärast uue seaduse jõustumist. Käesolevas asjas ei esine ka sundtäitmise katkemise asjaolusid maksukorralduse seaduse § 132 lõigete 4-6 tähenduses. 7. Kaebaja leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et asjaolud, mille pinnalt kaebuse esitajale määrati tasumiseks täiendav käibe- ja tulumaks, olid tekkinud enne 01.07.2002. Seega tuleb lähtuda Riigikohtu juhistest seaduse tagasiulatuva kohaldamise tingimuste kohta ning eeltoodud Vabariigi Valitsuse eeskirjast ning Riigikogu juhatuse juhisest. Käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 24 lõike 2 kohaselt aegus kuni 10.06.2002 ülekandmisele kuulunud tulumaksu sundtäitmine 10.06.2009 ja kuni 20.06.2002 ülekandmisele kuulunud käibemaksu sundtäitmine 20.06.2009. Kuivõrd MKS rakendussätetes puudub regulatsioon sundtäitmise aegumise tagasiulatuvaks kohaldamiseks asjaolude suhtes, mis on tekkinud enne 01.07.2002, siis tuleb juhinduda sundtäitmise aegumise arvestamisel kuni 30.06.2002 kehtinud MKS sätetest nende tulumaksusummade osas ning käibemaksusummade osas, mis tulnuks tasuda kuni 30.06.2002. Sundtäitmine on seega aegunud 6 686 853 krooni tulumaksu ning 3 551 886 krooni käibemaksu osas. 8. 04.09.2009 korralduses on märgitud, et seisuga 04.09.2009 on maksukohustuslasel maksuvõlg kogusummas 1 052 158,48 krooni. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vastustaja kasutab korraldustes sõnastust: „maksuvõlg summas“. Kaebuse esitaja saab sellest teha ainult ühese järelduse, et vastustaja antud haldusakt sisaldab informatsiooni tema kogu maksuvõla kohta. Korralduse sisust võib oletada, et maksuhaldur on ise asunud seisukohale, et 3 maksuotsusega määratud maksuvõlg on aegunud ning seetõttu loobunud nende summade sissenõudmisest. 01.10.2009 korralduses nr 13-11/2425 on maksuvõla suuruseks märgitud 11 696 krooni. Haldusakti sisust tulenevalt on maksuvõlg vahepeal vähenenud. Kuna kaebuse esitaja on maksuvõlga osaliselt tasunud ning tasumist sai õiguspäraselt arvestada vaid peale maksuotsuse tekkinud jooksvate võlgade katteks (kuna maksuotsusega määratud maksuvõla sissenõudmine on aegunud), võib maksuhalduri viimases korralduses märgitud summa õige olla. Seega on maksuhalduri poolt kolme haldusakti sundtäitmine õigusvastane. Kaebaja märgib, et 26.01.2006 maksuotsusega on määratud tasumiseks kokku 12 562 631 krooni. 06.11.2009 korraldusega on sissenõue pööratud 26.01.2006 maksuotsusega määratud summade osas kokku 10 973 286 krooni. Seega on korraldusest tulenevalt tasutud osaks 1 589 345 krooni. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on ebaõigesti arvestanud tasutud summad maksuotsuse summa katteks, sest maksukohustuslasel ei ole MKS § 31 lg 3 p 4 kohaselt kohustust tasuda maksuvõlga, mis on aegunud. Seega on maksuhaldur tasumise järjekorda ebaõigesti kohaldanud. 9. Kaebaja on ka seisukohal, et vaidlusalused haldusaktid ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Haldusaktides on tuvastatud üksnes see, et kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile kandnud üle maksusummasid vastavalt esitatud deklaratsioonidele. Korraldustest ei selgu, kas ja milliseid maksusummasid on kaebuse esitaja maksuhaldurile üle kandnud ning kuidas need kajastuvad seoses kaebuse esitaja maksukohustuste kustutamisega. Lisaks sellele on maksukohustuse tekkimise õiguslikuks aluseks ka viide materiaalõigusnormile, mille aluseks mingi maksukohustus tekib. Maksuhaldur ei ole viidanud maksukohustuse tekkimise õiguslikule alusele ning seetõttu leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud korraldused ei vasta asjakohase põhjendamise nõudele. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 2 sätestab haldusakti õigusliku ja faktilise motiveerimise nõude. 10. Kaebaja täiendas 15.04.2010 oma seisukohti, leides, et haldusasjas omab tähendust üksnes ajaliselt viimase korralduse aluseks olevas haldusaktis märgitud summa 11 696 krooni. Mitme vastuolulise haldusakti andmisel kehtib õiguslikult vaid viimane ning maksuvõla kogusumma osas tuleb lähtuda viimasest haldusaktist. Korraldusele lisatud maksuvõlas olevate nõuete loetelu ei anna alust eeldada, et tegemist oleks vaid osalise maksuvõlaga. Kaebajal oli seega alus eeldada, et ülejäänud maksuvõlad olid aegunud või kustutatud. Kaebaja esitas 06.04.2010 kohtuistungil maksuameti poolt saadetud e-kirja, mille kohaselt oli 27.11.2009 seisuga maksuvõlg 1 115 666 krooni. Seega on maksuhalduri andmetel maksuvõlg lühikese ajaga kasvanud üle miljoni krooni. Kaebuse esitaja rõhutab, et mitte mingil juhul ei saa väita, et ekirjaga on maksuhaldur teatanud vaid osa summast ning palunud täieliku summa teadasaamiseks ise vastavate allikate poole pöörduda. Maksukohustuslasel on õigus eeldada maksuhalduri poolt esitatud andmete õigsust, asumata ise kontrollima maksuhalduri arvutusi ning otsima täiendavat informatsiooni. Kaebuse esitaja lisab, et maksuhaldur ei saa avaldada informatsiooni üksnes osaliselt. Juhul, kui tegemist on olnud maksuhalduri poolt ebaõige teabe avaldamisega, on hilisem maksuvõla sissenõudmine suuremates summades maksukohustuslase suhtes ebaõiglane ning annab aluse MKS § 114 lõike 3 alusel maksuvõla kustutamiseks. Kaebuse esitaja leiab kokkuvõtlikult, et käesolevas asjas on antud kolm erinevat ja omavahel vastuolus olevat haldusakti maksuvõla suuruse kohta, mistõttu tuleb lähtuda ajaliselt viimasest ja isikule soodsamast aktist. 4 VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja märgib esiteks, et ei nõustu kaebajaga selles, et sundtäitmine on enne 01.07.2002 tasumisele kuulunud maksusummade osas aegunud. 07.01.2002 jõustunud MKS § 164 lg 1 sätestab rakendussättena, et enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras. MKS § 132 lg 1 kohaselt on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Maksuotsuse või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Muude maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Vastustaja leiab, et eeltoodust tulenevalt on selge, et maksuotsuse sissenõudmisel kohaldub kehtiv MKS ning kaebuse esitaja väited sundtäitmise aegumisest ei ole põhjendatud. Vastustaja viitab, et Tallinna Ringkonnakohus asus käesoleva haldusasja raames esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamise käigus välja antud määruses samale seisukohale. Ringkonnakohus märkis 26.01.2010 määruses, et kaebuse väide PMTK 26.01.2006 maksuotsusega määratud maksude sundtäitmise aegumisest ei ole põhjendatud, sest MKS § 164 lg-st 1 tulenevalt kuulub asjas kohaldamisele MKS § 132 lg 1 esimene ja kolmas lause, mille kohaselt maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise seitsmeaastane aegumistähtaeg algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009. otsuses haldusasjas nr 3-08262 nõustuti halduskohtu ja maksuhalduri seisukohaga, et enne 1.07.2002 tekkinud maksuvõla aegumisel tuleb kohaldada MKS § 164 lg 1 kohaselt 1.07.2002 jõustunud maksukorralduse seadust. Ringkonnakohus osutas, et seisukohta, mille kohaselt toimub enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade aegumine uues seaduses sätestatud korras, kinnitab kohtupraktika. Asjas nr 3-3-1-7-06 märkis Riigikohus, et MKS § 164 lg 1 alusel nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras, kusjuures ka enne 01.07.2002 alustatud sissenõudmist võib jätkata kehtivas MKS-s sätestatud korras. Selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 01.07.2002. Sellist maksuvõlga tuleb MKS § 164 lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva MKS alusel. Eelneva põhjal on selge, et maksuhalduri käsitlust toetab lisaks ringkonnakohtu seisukohale ka välja kujunenud kohtupraktika. Kaebuse esitaja esitab aga seevastu laialivalguva käsitluse aegumisega seonduvast, jättes tähelepanuta asjas määravat tähtsust omava MKS-i rakendussätte ning kohtupraktika. 12. Vastustaja märgib haldusaktide motiveerituse osas, et vaidlustatud korralduste koostamise aluseks on jõustunud haldusaktide näol maksuotsus ja maksuvõla tasumise korraldused. Kaebuse esitaja viitab haldusaktide ebapiisavale motiveeritusele, kuid ei ole põhjendanud, miks peaksid krediidiasutustele adresseeritud korraldused sisaldama kaebuse esitaja poolt viidatud informatsiooni. Maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja käsitlus ei ole kohane, kuna korralduste aluseks olevad haldusaktid on jõustunud, neis on välja toodud korrektne õiguslik alus ning puudub vaidlus selle üle, et nimetatud haldusaktidest on arusaadavalt välja loetav, milliste maksuvõlgade tasumiseks kaebuse esitajale tähtajad anti. Ka Tallinna Ringkonnakohus jõudis 26.01.2010 määruses sarnasele järeldusele, selgitades, et sellised krediidiasutustele adresseeritud korraldused ei pea sisaldama andmeid selle kohta, milliseid maksusummasid on kaebaja maksuhaldurile üle kandnud, kuidas need kajastuvad seoses kaebaja maksukohustuse kustutamisega ja milline on kaebaja maksukohustuse tekkimise materiaalõiguslik alus. 5 Korralduste, mille tühistamist kaebusega halduskohtult taotletakse, vaidlustamisel ei ole need väited asjakohased. Ülaltoodut kokku võttes on vastustaja seisukohal, et maksuotsusega määratud maksude sundtäitmine ei ole aegunud, krediidiasutustele tehtud korraldused on õiguspärased ning kaebuse esitaja poolt tõstatatud väited ei saa olla haldusaktide tühistamise aluseks. 13. Vastustaja esitas 09.04.2010 selgituses kohtule kaebuse esitaja maksuvõlgade loetelu 08.04.2010 seisuga. Vastustaja rõhutas 16.04.2010 täiendavas vastuses, et vaidlustatud korralduste aluseks olevad haldusaktid on jõustunud. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korralduste õiguspärasuse tuvastamise aspektist ei ole oluline, kui palju on isikule nimetatud korralduste aluseks olevate haldusaktidega määratud summad käesolevaks hetkeks vähenenud, vaid tähtsust omab fakt, et nimetatud maksuvõlg eksisteeris korralduste andmise hetkel korraldustes kajastatud suuruses. Selle aspekti üle aga puudub vaidlus, kuna korralduste andmise aluseks olevad haldusaktid on jõustunud ja seega ka määratud maksusummade suurus kinnitust leidnud. Maksuotsusega määratud summa osas toimus kuni 06.11.2009 korralduse andmiseni osaline tasaarvestamine ja tasumine on nähtav korraldusest endast ja ka 09.04.2010 selgitusest. Vastustaja leiab, et kaebaja viide 12.11.2009 korralduses olevale summale kui maksuvõla kogusummale on ilmselgelt kohatu. Korraldusest ega selle aluseks olevast haldusaktist ei ilmne, et tegemist oleks maksuvõla kogusummaga. Esitatud väide on seega pahatahtlik ja tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja lisab seoses 06.04.2010 istungil esitatud e-kirjaga, et möönab kaebuse esitajale eksliku teabe andmist, kuid rõhutab seejuures, et tegemist on üksnes informatiivse sisuga teatisega, mitte haldusaktiga, mistõttu ei saa see omada haldusasja lahendamisel tähtsust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 14. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. 15. Kohus märgib esiteks maksusumma sundtäitmise aegumise osas, et ei nõustu kaebuse esitaja väidetega. Vastustaja on õigesti viidanud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Kohus leiab, et maksukorralduse seaduses on selgelt eraldatud maksuvõlgade sissenõudmise kord (§ 164) ja teatud erandlikel juhtudel aegumise sätete kohaldamine (§ 165). Kohus on seisukohal, et sätted ei ole üksteist välistavad, nagu leiab kaebaja, vaid üksteist täiendavad. MKS § 165 näeb ette teatud juhud, mil on vajalik eraldiseisvalt reguleerida aegumist. Asjassepuutuvaks sätteks on aga MKS § 164 lg 1 koosmõjus MKS § 132 lõikega 1 ning maksusumma sundtäitmise aegumistähtajaks seega 7 aastat. Kuna MKS § 164 on rakendussäte, on täidetud ka kaebaja viidatud normitehniliste eeskirjade nõuded. 16. Kuna eeltoodust tulenevalt ei ole maksusumma sundtäitmine maksuotsuse osas aegunud, on maksuhaldur arvestanud vahepeal tasutud maksusummad õigesti maksuotsusega määratud maksude katteks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks vanemaid maksukohustusi, seega kohaldub MKS § 105 lõige 6, mille kohaselt tasutakse või tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused kohustuste tekkimise järjekorras. 17. Kohus märgib järgmisena maksuvõla kujunemise ja suuruse osas, et asja materjalide kohaselt on vaidlusalused korraldused antud maksuotsuse ja maksuvõla tasumise korralduse alusel. Maksuotsus on läbinud kohtuliku kontrolli, on õiguspärane ja jõustunud. Maksuvõla tasumise korralduse lisast nähtuvalt on tegemist üksnes kaebaja enda poolt deklareeritud maksudega. Maksuvõla tasumise korraldust kaebaja vaidlustanud ei ole ning see on jõustunud. 6 Algses kaebuses vaidlustas kaebaja ka kõige hilisemat maksuvõla tasumise korraldust – 01.10.2009 korraldust nr 13-11/2425, mille lisast nähtuvalt on korraldus antud kaebaja enda poolt deklareeritud maksudest tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Kaebaja loobus küll kõige hilisema maksuvõla tasumise korralduse sundtäitmise vaidlustamisest, kuid leidis, et maksuhaldur on esitanud vastuolulist infot, kuna viimasest korraldusest võib välja lugeda, et see sisaldab kogu maksuvõlga, tühistades selliselt varasemad haldusaktid. Kohus on seisukohal, et hilisem maksuvõla tasumise korraldus ei tühista teisi haldusakte, milles on siduvalt tuvastatud maksuvõlg ja selle suurus. Igast haldusaktist on konkreetselt nähtav, millal tekkinud ja millist maksukohustust haldusakt sisaldab. Maksuotsus sisaldab 2000. aasta jaanuari kuni juuni osas määratud makse, 04.09.2009 maksuvõla tasumise korraldus nr 1311/4031 sisaldab kaebuse esitaja poolt deklareeritud makse 2008. aasta novembrist kuni 2009. aasta juulini, sh ka maamaks. Seega on vaidlustatud korralduse aluseks olevatest haldusaktidest selgelt näha, milliste maksukohustuste osas need antud on. 18. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et 01.10.2009 korraldus nr 13-11/2425 tühistab kõik eelnevad haldusaktid. Ka selle korralduse lisast nähtuvalt on tegemist kaebaja deklareeritud maksudega 2009. aasta augustikuu eest. Maksuotsus ja maksuvõla tasumise korraldused ei kattu seega üheski ajavahemikus. Kohtu hinnangul ei tulene korraldusest mitte mingil viisil, et korralduses märgitu näol on tegemist kogu maksuvõlaga. Kaebuse esitaja ka ei väida, et ta oleks maksuvõla tasunud nii, et kogu võlasummaks 01.10.2009 seisuga oli 11 696 krooni. 19. Maksuhalduri poolt kohtule esitatud arvestuse kohaselt oli kaebuse esitaja maksuotsusest tulenev võlg 08.04.2010 seisuga 10 912 278 krooni. Kaebaja väitis kohtuistungil, et talle ei ole teada, kui suur on tema maksuvõlg, kuna maksuhaldur esitab selle kohta eksitavat infot. Kohus möönab, et kohtule istungil esitatud maksuhalduri poolt kaebajale saadetud e-kiri võis tekitada kaebajas segadust maksuvõla suuruse määratlemisel. Samas leiab kohus, et olukorras, kus kaebajale on konkreetsete haldusaktide näol väga hästi teada tema maksukohustuse suurus ning kindlasti on kaebajal ülevaade ka oma pangakontodest, ei saa e-kirja saatmist käsitleda sellise õigusliku alusena, mis viiks kaebaja maksukoormuse vähenemiseni. Kui kaebaja leiab, et sundtäitmise korraldustes toodud summad ei olnud õiged, oleks kaebaja pidanud vastavat asjaolu kohtule tõendama, esitades näiteks vastavad maksekorraldused. Ka siin kohaldub MKS § 105 lõige 6, kuna kõik kaebaja poolt tasutavate või tasaarvestatavate summadega kaetakse kõigepealt maksuotsusest tulenevat võlgnevust. Seda enam ei saa kaebaja olla eksimuses või teadmatuses enda maksuvõla suurusest. 20. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruses, et krediidiasutustele adresseeritud korraldused ei pea sisaldama andmeid selle kohta, milliseid maksusummasid on kaebaja maksuhaldurile üle kandnud, kuidas need kajastuvad seoses kaebaja maksukohustuse kustutamisega ja milline on kaebaja maksukohustuse tekkimise materiaalõiguslik alus. Kõik vastavad asjaolud on kajastatud vaidlustatud korralduse aluseks olevates haldusaktides. Krediidiasutusel on kohustus järgida maksuhalduri korraldusi, omamata kaalutlusõigust valida, kas täita korraldust või mitte. Kohus märgib, et krediidiasutustele spetsiifilisema teabe esitamine võib rikkuda ka isikute õigust detailse maksuinfo mitteavalikustamisele kõrvalistele isikutele. Krediidiasutustele edastavad korraldused ei pea seega sisaldama põhjalikke põhjendusi ja motiveeringuid maksuvõlgnevuse sundtäitmiseks. 7 21. Kohus lisab viimaks, et kuna maksuotsuse sundtäitmine ei ole aegunud, ei saavutaks kaebaja oma eesmärki ka juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja vaidlustatud korraldused tühistaks. Kui kohus leiaks, et kaebaja väited olid tõesed ning tuvastaks, et sundtäitmise korraldustest peaks nähtuma, kust maksuvõlgnevus tuleneb ning neis peab esitama tasumise arvestuse, ei muutuks sellest kaebuse esitaja maksukohustus. Maksuhalduril on õigus maksuvõlgnevust MKS § 132 lõikest 1 tulenevalt sundtäita 7 aastat. Seega võib maksuhaldur viidatud juhul anda koheselt uued korraldused maksuvõlgade sundtäitmiseks. Selle välistaks üksnes aegumine või võlgnevuse täielik tasumine, milliseid asjaolusid käesolevas haldusasjas aga ei esine. 22. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 8