← Eesti

3-10-2184/21

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit

  1. november
  2. a, Tallinn 3-10-2184 V.N. kaebus Põhja Regionaalse Maanteeameti
  3. augusti
  4. a kirjas nr 10-00040/118 sisalduva haldusakti – keeldumine V.N.le liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse väljaandmisest – tühistamiseks ja Põhja Regionaalsele Maanteeametile taotluse uueks läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemiseks Kaebuse esitaja – V.N. Vastustaja – Põhja Regionaalne Maanteeamet, lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Kirjalikus menetluses
  5. Rahuldada V.N. kaebus.
  6. Tühistada Põhja Regionaalse Maanteeameti
  7. augusti
  8. a kirjas nr 10-00040/118 sisalduv haldusakt – keeldumine V.N.le liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse väljaandmisest – ja teha Põhja Regionaalsele Maanteeametile ettekirjutus V.N. taotluse uueks läbivaatamiseks.
  9. Mõista Põhja Regionaalselt Maanteeametilt V.N. kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni.
  10. Saata otsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 31 lg 1 ja 4). Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on
  11. november
  12. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. V.N. esitas
  14. juunil
  15. a Põhja Regionaalsele Maanteeametile taotluse liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse saamiseks. Põhja Regionaalne Maanteeamet keeldus tunnistuse väljaandmisest
  16. juuni
  17. a kirjaga nr 10-00040/102, sest kaebajal ei olnud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  18. juuli
  19. a määruse nr 115 „Nõuded mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsioonile, riiklik õppekava ning õpetajale koolitamise õigust tõendava 1

(6)tunnistuse andmise ja kehtetuks tunnistamise eeskiri” (sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskiri) § 3 lg-s 2 nõutavat kõrgharidust. V.N. esitas
  1. juulil
  2. a täiendatud taotluse ja selgitas, et on läbinud üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava nominaalkestusega vähemalt 2 aastat ja 6 kuud. Seega kooskõlas Vabariigi Valitsuse
  3. juuni
  4. a määruse nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne
  5. augustit
  6. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus” (kvalifikatsioonide vastavuse määrus) § 14 lg-ga 3 on taotlejal õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Põhja Regionaalne Maanteeamet keeldus
  7. augusti
  8. a kirjaga nr 10-00040/118 tunnistuse väljaandmisest, sest kvalifikatsioonide vastavuse määruse 14 lg 1 kohaselt loetakse üldkeskharidusel põhinev keskeriharidus kesk- ja kõrghariduse vahepealseks hariduseks ning seega ei ole kaebajal tunnistuse andmiseks nõutavat haridust.
  9. Kaebaja esitas
  10. augustil 2010 Põhja Regionaalse Maanteeameti
  11. augusti
  12. a kirja nr 10-00040/118 peale Tallinna Halduskohtule kaebuse. Kohus võttis pärast taotluste täpsustamist kaebuse
  13. septembri
  14. a määrusega menetlusse ja
  15. oktoobri
  16. a määrusega määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  17. V.N. taotleb kaebuse ja selle täpsustuse kohaselt (tl 1-3 ja 18) Põhja Regionaalse Maanteeameti
  18. augusti
  19. a kirjas nr 10-00040/118 sisalduva haldusakti – keeldumine V.N.le liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse väljaandmisest – tühistamist ja Põhja Regionaalsele Maanteeametile taotluse uueks läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemist. Kaebaja leiab, et Põhja Regionaalse Maanteeameti keeldumine taotluse rahuldamisest on õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse andmisest keeldumine rikub kaebaja õigust töötada rakenduskõrgharidust eeldaval töökohal; 2) vastustaja tõlgendus, et kaebajale omistatud kvalifikatsioon ei vasta liiklusteooria- ja sõiduõpetaja kvalifikatsiooninõuetele, on ekslik, sest sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja § 3 lg 2 kohaselt peab liiklusteooria- ja sõiduõpetaja omama vähemalt kõrgharidust. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 kohaselt omandatakse kõrgharidus nii ülikoolis kui rakenduskõrgkoolis. Viidatud määruse kohaselt peab liiklusteooria- ja sõiduõpetaja omama vähemalt ühte nimetatud kõrgharidustest. Kaebaja lõpetas
  20. a Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi 3-aastase nominaalajaga õppekava ja talle on antud keskeriharidust tõendav tehnik-mehaaniku kvalifikatsioon. Kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 14 lg 3 kohaselt on üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava, mille nominaalkestus on vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, läbinud isikul õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Kaebaja hariduse vastavust nimetatud nõuetele ja õigust kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale on tunnustanud ka Eesti ENIC/NARIC keskus. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.
  21. Põhja Regionaalne Maanteeamet palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 2
(6)1) kaebaja on valesti tõlgendanud kvalifikatsioonide vastavuse määruse sätet ja jätnud tähelepanuta sama määruse § 14 lg 1 ja kõrghariduse mõiste üldiselt. Kuna kaebaja väidab, et tal on rakenduskõrgharidus, peab kaebaja tõendama, et tema haridus on omandatud rakenduskõrgkoolis. Haridusseaduse § 17 lg 7 kohaselt saab haridusasutus õiguse välja anda kõrgharidust tõendavaid dokumente, kui tema õppeprogrammid ja nende realiseerimise tingimused vastavad riigi haridusstandardile ning haridusasutus on saanud sellekohase riikliku tunnustuse. Kaebusele lisatud Eesti ENIC/NARIC keskuse teatise kohaselt oli Tallinna Ehitusja Mehaanikatehnikum NSV Liidus riiklikult tunnistad keskeriõppeasutus. Isegi juhul, kui kaebaja haridus oleks omandatud rakenduskõrgkoolis, ei muudaks see asjaolu tema haridust automaatselt kõrghariduseks, sest rakenduskõrgkooli seaduse § 2 lg 1 kohaselt on rakenduskõrgkool õppeasutus, kus toimub rakenduskõrgharidusõpe ning võib toimuda magistriõpe ja õpe keskhariduse baasil läbiviidava kutsekeskhariduse õppekava järgi. 2) kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 14 lg 1 kohaselt võrdsustatakse enne
  1. augustit
  2. a omandatud keskeriharidus kesk- ja kõrghariduse vahepealse haridusega ning lõige 3 annab teatud pikkusega keskerihariduse õppekava täitnud isikule õiguse kandideerida väljakuulutatud töö- või ametikohale, jättes tema kandidatuuri kohta otsustamisõiguse konkursi väljakuulutanud isikule. Asjaolu, et isikul on õigus rakenduskõrgharidust eeldavale ametikohale kandideerida, ei tähenda, et tema poolt omandatud haridus loetakse automaatselt kõrghariduseks. Sellisel viisil kandideerimisõiguse saanud isik ei pea olema tingimata selle konkursi võitjaks. Vastustaja ei korralda sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja alusel konkurssi, vaid kontrollib, kas taotleja vastab eeskirjaga kehtestatud nõuetele ning väljastab jaatava vastuse korral õpetaja tunnistuse. Seega ei ole antud juhul tegemist konkursiga eelkõige põhjusel, et taotlejad ei konkureeri omavahel ning tunnistus väljastatakse kõigile, kes vastavad eeskirja nõuetele; 3) vastustaja seisukohta kõrghariduse nõude kohustuslikkuse kohta toetavad ka kutseseadus ja ametite klassifitseerimist reguleerivad õigusaktid. Kutseseaduse § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kutsekvalifikatsioon antud kutsealal nõutav kompetentsuse tase, mida tunnustatakse kas reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel, ning mille omamine loob eelduse antud kutsealal tegutsemiseks, kui õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Statistikaameti kodulehel toodud ametite klassifikaator (AK 1999) määratleb süstemaatiliselt ametid ja nende pidamiseks täidetavad tingimused. Pearühma nr 2 „Tippspetsialistid” alla kuuluvad ametid, mille peamiseks tööülesanneteks on olemasolevate teadmiste süstematiseerimine, edasiarendamine ja õpetamine ning millest enamik ameteid eeldab ISCO (International Standard Classification of Occupations) neljandale kvalifikatsioonitasemele vastavat väljaõpet. Nimetatud pearühma alla kuuluvad ka üld- ja kutsehariduse spetsialistid õpetajad (allkood 2320), kes õpetavad ühte või enamat ainelt üld- või kutseõppeasutuses ühel või mitmel kooliastmel algkooli lõpetamise ja rakenduskõrgkooli või ülikooli õpingute alustamise vahel. Sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirjas liiklusteooria- ja sõiduõpetaja kvalifikatsiooni määratlus kattub nimetatud ametiga, mis omakorda eeldab ISCO neljandale kvalifikatsioonitasemele vastavat väljaõpet. Rahvusvaheliste elukutsete standardi neljas kvalifikatsioonitase viitab UNESCO rahvusvahelisele hariduse klassifitseerimise standardi (ISCED – International Standard Classification of Education)
  3. ja
  4. tasemele, mis nõuavad kõrghariduse omandamist. Kuna klassifikaatorid on õiguskorra lahutamatu osa, tuleneb eeltoodust, et tegutsemine liiklusteooria- ja sõiduõpetajana nõuab kõrghariduse omandamist, mis ei ole rakenduskõrgharidust eeldavale ametikohale kandideerimisõigusega asendatav. Vastustaja palus kaebajalt välja nõuda menetluskulud ja jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 3
(6)
  1. V.N. esitas kohtu määratud tähtajaks täiendava seisukoha ja leidis, et sõnu „kandideerima” tuleb tõlgendada kui „kohta taotlema.” Seega sõna „kandideerima” kasutamine ei muuda kaebaja kvalifikatsioonile antud hinnangu sisu ja vastustaja käsitlus on meelevaldne. Vastustaja viited kutseseadusele ja klassifikaatoritele ei puutu asjasse ning kaebaja ei pea vajalikuks täiendavalt tõendada oma töökogemust ja varasemat praktikat. Kaebaja palub menetluskuluna välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Kaebuse rahuldamata jätmise korral palub kaebaja mitte mõista temalt välja vastustaja menetluskulusid õigusabi eest, kuna käesolev haldusasi ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja § 3 lg 2 kohaselt peab liiklusteooria- ja sõiduõpetajal olema vähemalt kõrgharidus. Põhja Regionaalne Maanteeamet on keeldunud V.N.le liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse väljaandmisest põhjusel, et kaebajal ei ole kõrgharidust. V.N. leiab, et kooskõlas kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 14 lg-ga 3 saab tema üldkeskharidusel põhinevat keskeriharidust lugeda „vähemalt kõrghariduseks“ sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja § 3 lg 2 mõttes. Seega käib vaidlus selle üle, kas V.N. haridus on piisav liiklusteooria- ja sõiduõpetaja tunnistuse väljaandmiseks.
  3. V.N. lõpetas
  4. a Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi kolmeaastase nominaalajaga õppekava ning talle on antud keskeriharidust tõendav tehnik-mehaaniku kvalifikatsioon. Eesti Vabariigi haridusseaduse §-de 22 ja 23 kohaselt omandatakse kõrgharidus rakenduskõrgkoolis või ülikoolis. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi ei saa käsitada rakenduskõrgkooli ega ülikoolina. Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 17 lg 2 kohaselt haridust, mis põhineb üldkeskharidusel, kuid mida riiklikult ei tunnustata kõrgharidusena, loetakse keskja kõrghariduse vahepealseks hariduseks ning seda nimetatakse keskerihariduseks. Seega ei ole kaebajal kõrgharidust.
  5. Ainuüksi kõrghariduse puudumisele viidates ei saanud kohtu arvates siiski V.N.le tunnistuse väljaandmisest keelduda. Kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 1 lg 2 kohaselt kehtestatakse selle määrusega enne
  6. augustit
  7. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus haridustasemetele ja kõrgharidusastmetele Eesti Vabariigi haridussüsteemis. Määruses sätestatud kvalifikatsioonide vastavuse määramise aluseks on haridust tõendavale dokumendile antav hinnang, mis lähtub läbitud õppe eesmärgist ja õigustest, mida õppe läbimine annab isikule tööturul ja õpingute jätkamisel (§ 2 lg 2). Sama määruse § 14 lg 3 kohaselt on üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava, mille nominaalkestus on vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, läbinud isikul õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Nimetatud määruse seletuskirja kohaselt (leitav veebiaadressilt http://eoigus.just.ee) arvestati keskerihariduse vastavuse määramisel asjaolu, et üldkeskhariduse baasil keskerihariduse omandanud inimesed õppisid haridussüsteemis, kus puudus rakenduskõrgharidus ning akadeemiline kõrgharidus oli elitaarne. Seega valmistati keskeriharidusega inimesi täitma sisuliselt samu ülesandeid, mida tänapäeval täidavad rakenduskõrgharidusega inimesed. Kokkuvõttes pakuti seletuskirja kohaselt välja lahendus, mille kohaselt üldkeskharidusel põhineva keskeriharidusega isikute õigused on sellised, et õpingute jätkamisel on nende isikute kvalifikatsioon vastav keskharidusele, kuid isikutel, kelle õppekava nominaalkestus oli vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, on õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. 4
(6)Kohus leiab, et kvalifikatsioonide vastavuse määrusega seatud eesmärke silmas pidades peab määruse § 14 lg-s 3 sätestatut arvestama ka sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirjas kehtestatud haridusnõuete sisustamisel. Nimetatud eeskirja § 3 lg-st 2 tulenevalt saab kaebaja liiklusteooria- ja sõiduõpetajana õiguspäraselt tegutseda vaid siis, kui tal on vastav tunnistus. Seetõttu riivab tunnistuse väljaandmise eelduseks olevate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine kaebaja põhiseaduse § 29 lg 1 lauses 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala. Põhiseaduse § 29 lg 1 teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused või korra. Seega on seadusandjal iseenesest õigus kehtestada haridusnõudeid, sealhulgas sätestada erandeid kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 14 lg-s 3 sätestatud põhimõttest. Praegusel juhul ei sätesta aga liiklusteooria- ja sõiduõpetaja kõrghariduse nõuet mitte (liiklus)seadus, vaid selle alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus - sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskiri. Kvalifikatsioonide vastavuse määrus, mis sisustab kvalifikatsioonide vastavuse konkreetsetele haridustasemetele, on ka hilisem kui sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja säte, mis reguleerib liiklusteooria- ja sõiduõpetaja haridusnõudeid. Samuti tuleb arvestada, et vastustaja ei ole välja toonud ühtki sisulist põhjust, miks liiklusteooria- ja sõiduõpetaja puhul on formaalne kõrgharidus tingimata vajalik (nt et kaebaja kvalifikatsiooniga isikule tunnistuse väljaandmine oleks vastuolus liiklusseaduse §-s 1 sätestatud eesmärkidega vms). Need põhjused ei ole äratuntavad ka kohtule. Veel enam, alates
  1. jaanuarist 2011 kehtima hakkav liiklusseadus (vt § 118) ei sätesta samuti mootorsõidukijuhi õpetajale kõrghariduse nõuet. Liiklusseaduse seletuskirja (475 SE) kohaselt on määruse tasandil kavas kõrghariduse nõue asendada keskhariduse nõudega, sest õpetajate kvalifikatsiooni tagab eelkõige õpetajaid ettevalmistav koolitusasutus ja järelevalve õpetajate kvalifikatsiooni üle tagatakse liiklusohutusega seotud asutuste kaasamisega koolitusasutuse tegevusse. Kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, mille kohaselt erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (vt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-73-04, p 36). Kaaludes ühelt poolt vastustaja poolset kitsast ja grammatilist tõlgendust ning teisalt kvalifikatsioonide vastavuse määruse eesmärke; samuti asjaolu, et sõiduõpetaja kvalifikatsiooninõudeid ei ole kehtestatud seadusega, vaid määrusega ja kvalifikatsioonide vastavuse määrus on hilisem kui sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskiri; ning asjaolu, et sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja kitsaks ja kaebaja jaoks vähem soodsaks tõlgendamiseks puuduvad mõjuvad sisulised põhjused, tuleb kohtu arvates ka sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirja § 3 lg 2 sisustamisel arvestada kvalifikatsioonide vastavuse määruse § 14 lg-ga
  4. See tähendab, et kaebajale ei saanud keelduda tunnistuse väljaandmisest pelgalt põhjusel, et tal ei ole kõrgharidust. Kohus rõhutab, et selline tõlgendus ei tähenda kaebaja üldkeskeriharidusel põhineva erihariduse tunnistamist kõrghariduseks. See tähendab üksnes, et sellise kvalifikatsiooniga isikule on kvalifikatsioonide vastavuse määrusega antud täiendav õigus - võrdne võimalus kandideerida rakenduskõrgharidust nõudvale töökohale - ning praeguses asjas tulnuks vastustajal seda arvestada.
  5. Vastustaja viited kutseseadusele (vastustaja on ilmselt ekslikult tsiteerinud selle kehtetut redaktsiooni) ja klassifikaatorite süsteemile ei oma praeguse vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Vastustaja ei ole keeldunud tunnistuse väljaandmisest põhjusel, et kaebaja teadmised, oskused ja vilumus ei vasta sõiduõpetajale tunnistuse andmise eeskirjaga kehtestatud 5
(6)liiklusteooria- ja sõiduõpetaja teadmistele või oskustele esitatud nõuetele. Ametite klassifikaator on aga avaliku teabe seaduse § 439 kohaselt riigi infosüsteemi kindlustav süsteem ja selle kasutamine on kohustuslik riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogude pidamisel. Ametite klassifikaatorist ei saa tuletada kõrghariduse nõuet liiklusteooria- ja sõiduõpetajale. Seega kohus neid vastustaja seisukohti pikemalt ei analüüsi.
  1. Kõike eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et V.N. kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Põhja Regionaalne Maanteeamet on õigusvastaselt keeldunud V.N.le liiklusteooriaja sõiduõpetaja tunnistuse väljastamisest, seega tuleb tühistada Põhja Regionaalse Maanteeameti
  2. augusti
  3. a kirjas nr 10-00040/118 sisalduv haldusakt, millega V.N.le tunnistuse väljaandmisest keelduti. Kuna kaebaja kohustamistaotlus on riigivastutuse seaduse §-st 6 tulenevalt samuti põhjendatud, teeb kohus Põhja Regionaalsele Maanteeametile ettekirjutuse V.N. taotluse uueks läbivaatamiseks.
  4. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. V.N. taotleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt, kaebaja on esitanud riigilõivu (250 krooni) tasumist tõendava maksekorralduse ja kohus on riigilõivu laekumist kontrollinud. Seega tuleb see menetluskuluna vastustajalt välja mõista. Monika Laatsit 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.