3-09-2987/36

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2987 Haldusasi V.V. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
2. septembri 2009 otsuse nr 12.2-3/7091-1 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. märtsil
4. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.V. Esindaja: v.adv Aavo Aadli Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Merle Maks RESOLUTSIOON
5. Jätta V.V. kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
9. septembri 2009 maksuotsusega nr 12.2-3/7091-1 pandi V. V. kohustus tasuda tulumaksu
10. aasta eest 92 596 krooni ja
11. aasta eest 1 993 krooni. Maksuotsuses asuti seisukohale, et V.V. tuluks tuleb lugeda tema poolt Kalamajandustöötajate Sõltumatu Ametiühingu Ühendorganisatsiooni (edaspidi KSAÜ) arvelduskontolt
12. ja
13. aastal väljavõetud sularaha. Maksuotsuse kohaselt oli
14. aastal kõnealuseks summaks 385 816 krooni1 ja
15. aastal 32 664 krooni. 1 KSAÜ pangakontolt väljavõetud sularaha 337 296 krooni, millele lisandub V. K. tehtud väljamakse 47 707,85 krooni, mille viimane KSAÜ-le tagastas ning millest tuleb lahutada KSAÜ pangakontolt väljavõetud summadest
16. aastal endistele RAS Ookean (pankrotis) töötajatele) tehtud saamata jäänud töötasu väljamaksed 3 110 krooni. 1
17. Maksuhaldur asus seisukohale, et KSAÜ kassadokumentides kajastatud väljamaksed ei ole reaalsed ning kassadokumendid võivad olla koostatud tagantjärele, et õigustada V.V. poolt arvelduskontolt sularaha väljavõtmist. Seda seisukohta põhjendab maksuhaldur muuhulgas sellega, et aastatel 1999-2003 KSAÜ-le RAS-ist Ookean laekunud summast (1500 krooni igal kuul) oleks jätkunud rendi tasumiseks ka
18. aastal; samuti sellega, et KSAÜ ei pidanud raamatupidamist ning polnud kajastatud võlga V.V. ees, mistõttu ei ole põhjendatud toetuste või isikliku telefoni kasutamise eest summade maksmine alates
19. ja
20. aastat. Lisaks põhjendab maksuhaldur oma seiskohta sellega, et
21. märtsil 2007 selgitusi andes teatas V.V., et raamatupidamisdokumendid läksid remondi käigus kaduma, mistõttu on arusaamatu, kuidas teadis V.V. arvestada, millised summad on talle alates
22. aastast maksmata.
23. Maksuhaldur leidis ka, et V.V. pidi teadma, et KSAÜ arvelduskontole laekunud 531 851,26 krooni oli ette nähtud RAS Ookean (pankrotis) endistele töötajatele saamata jäänud töötasu väljamaksmiseks ning seda raha ei võinud kasutada muuks otstarbeks. Asjakohaseks ei pidanud maksuhaldur V.V. väidet, et sularaha väljavõtmine oli vajalik, kuna AS SEB Pank soovis KSAÜ arveldusarve sulgeda ja oli oht rahast ilma jääda.
24. Maksuotsuses märgitakse ka, et V.V. on jätnud esitamata maksudeklaratsioonid, samuti ei ole ta KSAÜ-d registreerinud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris ning olles KSAÜ arveldusarve ainus kasutaja, sai V.V. arvelduskontole laekunud summasid omal äranägemisel kasutada.
25. Maksuhaldur asus seisukohale, et V.V. on tahtlikult maksusummad tasumata jätnud ning seetõttu tuleb kohaldada maksusumma määramise kuueaastast aegumistähtaega. Tahtlust põhjendatakse maksuotsuses sellega, et V.V. KSAÜ esimehena jättis KSAÜ registreerimata mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris, sellest tulenevalt ei korraldanud raamatupidamist ning varjas KSAÜ arvelduskontolt sularahas summade väljavõtmist, kajastamata neid enda füüsilise isiku tuludeklaratsioonides. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
26. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb V.V. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
27. septembri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/7091-1 tühistamist osas, millega kohustati teda tasuma 92 596 krooni tulumaksu
28. aasta tulult. Kaebuse esitaja leiab esmalt, et tulumaksu määramine on aegunud, kuna maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 98 lõikes 1 sätestatud kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks pole alust. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuses esitatud seisukohaga, et ta on maksusummad tahtlikult tasumata jätnud. Kaebuse esitaja märgib, et KSAÜ oleks mittetulundusühinguna tulnud registreerida hiljemalt
29. märtsil 1999, ent sel ajal ei saanud V.V. ette näha, et registreerimata jätmisega saaks
30. aastal varjata tulumaksukohustust, sest mingit tulu ei olnud
31. aastal ette näha. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et KSAÜ mitteregistreerimisel ja tulu väidetaval varjamisel
32. aastal puudub põhjuslik seos. Kaebuse esitaja selgitab siiski, et nö. lihtsustatud korras on KSAÜ raamatupidamist peetud ning raha liikumine on täpselt dokumenteeritud. Sularaha võtmist arvelduskontolt ei saa kaebuse esitaja hinnangul pidada tulu varjamiseks. Kaebuse esitaja selgitab ka, et hüvitisi autotranspordi ning telefoni kasutamise eest on makstud KSAÜ komitee otsuste alusel, mistõttu nende kulutuste tegemine on põhjendatud. Maksuhalduri oletus, et kassatehingud võivad olla fiktiivsed, ei vasta kaebuse esitaja väitel tegelikkusele ning on tõendamata. Kaebuse esitaja leiab, et kuueaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab tahtlust, mis on vahetult suunatud maksu mittemaksmisele. Ka ei ole kaebuse esitaja enda väitel ühegi teoga manifesteerinud, et peab KSAÜ arvelt võetud sularaha enda tuluks. 2
33. Kaebuse esitaja väitel nähtub pangakonto väljavõtetest ja kassadokumentatsioonist, et raha liikumist on V.V. korraldanud KSAÜ esimehena, mitte eraisikuna, kes teeb väljamakseid oma isiklikust rahast, samas ei ole tehtud maksustatavaid väljamakseid, kuna enamasti on väljamaksed tehtud tulumaksuvaba miinimumi piires ning V. V. teadaolevalt ei pea ka raha saaja selliseid makseid oma tuludeklaratsioonis kajastama.
34. Kaebuse esitaja ei nõustu ka sellega, et V.V. tuluks on muuhulgas loetud KSAÜ kassa jääk
35. aasta lõpus, milleks oli 120 572 krooni. Kaebuse esitaja kinnitas ka kohtuistungil, et
36. aasta lõpus oli selline summa reaalselt KSAÜ kassas olemas ning sellest tehti väljamakseid veel
37. aastal. VASTUSTAJA SEISUKOHT
38. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab V.V. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tasumisele kuuluva tulumaksu määramisel tuleb antud juhul kohaldada kuueaastast aegumistähtaega, kuna KSAÜ arvelduskontolt välja võetud summade pööramine enda tuluks ja toimepandu varjamine on tahtlik tegevus. Vastustaja toob välja, et kaebuse esitaja oli KSAÜ arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik, kes võttis KSAÜ arvelduskontolt välja suurtes summades sularaha, mille kasutamist KSAÜ huvides ei ole tõendatud. Samuti leiab vastustaja, et kuna kaebuse esitaja oli Eesti Kalanduse Ametiühingu Liidu (edaspidi EKAL) juhatuse liige, pidi ta olema kursis maksuseadustest tulenevate kohustustega. Samuti toob vastustaja välja, et KSAÜ pangakontole laekunud summa oli sihtotstarbeliselt mõeldud pankrotistunud ettevõtte töötajatele saamata jäänud palga hüvitamiseks, mitte aga ka kommikarpide, lillede, leinakimpude ja pärgade vms ostmiseks ega V.V.le võimalike majanduskulude ning materiaalsete toetuste maksmiseks. Sel põhjusel leiab vastustaja, et V.V. on sularahas KSAÜ kontolt välja võetud summad enda tuluks pööranud.
39. Vastustaja märgib samuti, et isegi kui osa kulutusi oleks jäänud aastatel 1999-2003 KSAÜle või V.V.le hüvitamata, oleks pankrotitoimkonnalt tulnud varasemad laekumised need ära katnud ning seega ei olnud varasemate kulutuste katmine aastatel
40. ja
41. tõepoolest vajalik ning hilisemad nö kuluarved on koostatud selleks, et varjata sularahas väljavõetud summade kasutamist V.V. isiklikes huvides.
42. Vastustaja hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et V.V. teeks jätkuvalt juba
43. aastal lõpetatud pankrotimenetlust puudutavaid väljamakseid mõnele endisele RAS Ookean töötajale, kuna viimased kaks väljamakset tehti
44. a suvel. Vastustaja leiab, et kuna KSAÜ on sisuliselt sundlõpetatud, ei ole V.V.l võimalik ka kassajääki kellelegi tagasi anda ja see tuleb lugeda tema tuluks. Lisaks märgib vastustaja, et kassajäägi reaalne olemasolu kohta ei ole tõendeid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
45. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et V.V. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on õigesti lugenud KSAÜ arvelduskontolt välja võetud sularaha V.V. tuluks ning tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, et kaebuse esitaja on tahtlikult maksusummad tasumata jätnud. 3
46. Kaebuse esitaja on märkinud, et vaidlustab maksuotsuse eelkõige seetõttu, et maksusumma on määratud pärast seaduses selleks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Samas heidab kaebuse esitaja maksuotsusele ette ka seda, et selles ei ole põhjendatud, miks on KSAÜ kassasse võetud sularaha loetud kaebuse esitaja tuluks, kui ometi näib, et selle raha liikumist on kaebuse esitaja korraldanud KSAÜ esimehena (kaebuse lk 3 esimene lõik). Seega sisuliselt on kaebuse siiski vaidlustanud ka maksuhalduri seisukoha, et tegemist on kaebuse esitaja tuluga ning kaebuse läbivaatamisel ei saa kohus seda väidet tähelepanuta jätta.
47. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et KSAÜ arveldusarvelt
48. aastal välja võetud sularaha tuleb käsitada V.V. tuluna.
49. aastal ei olnud KSAÜ näol tegemist isikuga ning seega üldjuhul ei saanud ta olla ka õiguste ja kohustuste kandjaks ega teha tehinguid. Samas oli KSAÜ-l avatud AS-is SEB Eesti Ühispank arvelduskonto nr 10002019809002, kuhu
50. septembril 2004 laekus OÜ-lt Advokaadibüroo Aavo Aadli 531,851 krooni ja 26 senti, selgitusega RAS Ookean jaotis
51. Tallinna Linnakohtu
52. oktoobri 2002 määrusest, millega kinnitati RAS Ookean (pankrotis) pankrotimenetluse jaotusettepanek, ei nähtu, et KSAÜ-l oleks pankrotimenetluses olnud kaitstud nõudeid, mille katteks see jaotis tehtud oleks. Seega tuleb nõustuda maksuhalduri seisukohaga, et tegemist oli RAS Ookean endistele töötajatele saamatajäänud töötasude väljamaksmiseks mõeldud summaga. Kaebuse esitaja arusaam, et kõnealust summat võis kasutada lisaks RAS Ookean endistele töötajatele saamatajäänud töötasu väljamaksmisele ka ametiühinguorganisatsiooni tegevuskulude katteks, on ilmselgelt põhjendamatu ja tõendamata. Samas ei ole vaidlust selles, et eelviidatud arvelduskonto kasutamise ainuõigus oli kaebuse esitajal. Sisuliselt oli juba nimetatud arveldusarvel olev raha täielikult kaebuse esitaja kontrolli all ning selle kasutamise üle sai kaebuse esitaja ainuisikuliselt ja kontrollimatult otsustada. Maksuhaldur on aga õigesti leidnud, et arvelt sularaha välja võttes, on kaebuse esitaja selle lõplikult oma tuluks pööranud, kuivõrd lisaks sellele, et kaebuse esitajal oli seepeale võimalus rahaga omatahtsi ümber käia, ei ole ka võimalik tuvastada, mida kaebuse esitaja arveldusarvelt välja võetud sularahaga tegelikult tegi või milleks seda kasutas. Maksuotsuse kohaselt on sularahas välja võetud summast maha arvatud siiski 3110 krooni, mille V.V. on
53. aastal maksnud saamatajäänud töötasudena endistele RAS Ookean töötajatele S. D. ja S. N. ehk summaga, mis tõepoolest sihtotstarbeliselt kasutati. Ülejäänud arvelduskontolt välja võetud sularaha kasutamise kohta on kaebuse esitaja esitanud maksuhaldurile kassaarvestusdokumendid, mille usaldusväärsuses on maksuhaldur aga põhjendatult kahtluse alla seadnud.
54. Kassaarvestuses näidatud väljamaksed V.V.le ja V. K. transpordi- ja telefonikulude hüvitamiseks, on ilmselgelt põhjendamatud ning seega ebareaalsed. Maksuhaldur on õigesti välja toonud, et aastatel 1999 kuni 2003 tasus RAS Ookean (pankrotis) KSAÜ-le viimase poolt esitatud arvete alusel igakuiselt 1500 krooni, mis oli ette nähtud selle organisatsiooni tegevusega seotud rendi-, transpordi- ja sidekulude katmiseks. Samuti on maksuhaldur välja toonud, et juba sel perioodil võttis V.V. arveldusarvelt sularaha välja suuremas summas kui olid dokumenteeritud kulutused KSAÜ tegevusega seotud ruumide rendi ja telefoni kasutamisega. Asjakohane on ka maksuhalduri tähelepanek, et kuivõrd KSAÜ ei pidanud raamatupidamisarvestust, siis ei olnud kajastatud ka võlgnevust V.V.le. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et aastatel 1999 kuni 2005 oleks V.V. või V. K. kandnud mingisuguseid selliseid kulusid, mis neile
55. aastal tagantjärele hüvitada tulnuks oleks. 2 Eelnimetatud arvelduskonto väljavõttelt nähtuvalt (tl. 16 pöördel) oli selle jääk
56. septembri 2004 seisuga (jaotise ülekandmist) 111 krooni ja 05 senti ning lisaks eelmainitud jaotisele laekus sellele arvelduskontole
57. aasta jooksul veel vaid 335 krooni ja 21 senti pangaintresse. 4
58. Mis puudutab kommikarpide, lillekimpude ja pärgade soetamist, siis sellel puudus igasugune seos KSAÜ arveldusarvele üle kantud summade eesmärgiga. Isegi kui lugeda tõendatuks, et V.V. on arveldusarvelt välja võetud sularaha eest selliseid kaupu soetanud, ei saa neid kuidagi seostada KSAÜ tegevusega, mis võis
59. aastal piirduda üksnes endistele RAS Ookean töötajatele saamata jäänud töötasude väljamaksmisega. Mingisugust jooksvat ametiühingutegevust ei saanud KSAÜ-l
60. aastal enam olla. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et
61. aastal oleks KSAÜ faktiliselt tegutsenud liikmelisusel põhineva organisatsioonina. Selleks ajaks oli KSAÜ näol sisuliselt tegemist üksnes kindla sihtotstarbega varakogumiga, mida haldas ja käsutas kaebuse esitaja. KSAÜ arveldusarvele laekunud RAS Ookean (pankrotis) jaotisest ei olnud alust teha väljamakseid ei V.V.le ega V. K. ei toetustena ega hüvitustena transpordi- või tegevuskulude eest. Isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja selliseid väljamakseid KSAÜ arveldusarvelt võetud sularaha eest tegi, ei saa neid seostada KSAÜ-ga, vaid tegemist on V.V. isiklikul äranägemisel tehtud maksetega, mille tegemise tegelik põhjus või tagamaad on teadmata.
62. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et hüvitiste ja toetuste väljamaksmise otsustas KSAÜ ametiühingu nõukogu, siis leiab kohus, et tegelikult ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et niinimetatud ametiühingunõukogu oleks mistahes moel saanud arveldusarvel olevate summade kasutamist kontrollida või suunata. Isegi kui ametiühingunõukogusse kuuluvad isikud mingisuguse heakskiidu teatud rahakasutusele andsid, on see õigusliku tähenduseta, kuna mingisugust õiguslikku seost neil isikutel juriidiliseks isikuks mitteoleva KSAÜ arveldusarvel oleva rahaga polnud ja mingisugust vastutust oma otsuste eest nad kanda ei saanud.
63. Maksuotsuses on märgitud, et
64. aastal on V.V. teinud ka KSAÜ arveldusarvelt välja võetud sularahast muuhulgas
65. ja
66. aasta arvete alusel Tarteks Trading OÜ-le rendimakseid. See väide ei näi siiski olevat päris täpne – toimikus olevatelt Tarteks Trading OÜ kassa sissetuleku orderitelt nähtuvalt on V.V. sularahas rendimakseid tasunud
67. ja
68. aastal (I kd, tl. 44-48). Selliste väljamaksete tegemise kohta
69. aastal tõendid puuduvad. Samas leiab kohus, et kassadokumendid Tarteks Trading OÜ-le veel
70. aastal mingisuguste rendimaksete tasumise kohta oleksid ka ilmselgelt ebausaldusväärsed. Vaidlust ei ole selles, et rendileping nimetatud ettevõtjaga lõppes juba
71. aasta sügisel ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et KSAÜ oleks Tarteks Trading OÜ-le rendisummasid võlgnenud, sellist võlgnevust ei ole kajastatud ei KSAÜ raamatupidamises (mida tegelikult ei peetudki) ning ei nähtu ka võlanõuete esitamist Tarteks Trading OÜ poolt. Seega isegi juhul kui KSAÜ arveldusarvelt välja võetud sularaha eest
72. aastal Tarteks Trading OÜ-le mingeid summasid maksti, siis on teadmata, millisel alusel ning mis eesmärgil, aga kindlasti ei saanud see seotud olla KSAÜ tegevusega, mis, nagu eelpool öeldud, sai piirduda üksnes RAS Ookean (pankrotis) pankrotimenetluse lõpetamisel määratud jaotise väljamaksmisega endistele töötajatele.
73. Samuti on maksuotsuses märgitud, et
74. aastal on sularahas antud 3400 krooni toetust G. K. Seegi väide ei näi olevat täpne, kuivõrd kohtule esitatud kassadokumentides
75. aastal sellise väljamakse tegemine ei kajastu, samas nähtub KSAÜ arveldusarve väljavõttest, et 3400 kroonine väljamakse on
76. novembril 2005 tehtud G. K. pangakonto kaudu. Samas tuleb märkida, et isegi kui V.V. oleks arveldusarvelt võetud sularaha eest sarnaseid väljamakseid teinud, ei välistaks see sularaha käsitamist tema tuluna. On teadmata, millisel alusel või miks sarnaseid toetusi maksti. Nagu eelpool öeldud, ei võinud KSAÜ-l
77. aastal enam mingisugust tavapärast ametiühingutegevust olla. Seega tuleb selliseid väljamakseid käsitadagi V.V. poolt isiklikust tulust tehtud väljamaksetena, millel puudub mistahes seos KSAÜ-ga. 5
78. Kassadokumentides kajastatakse
79. aastal ka väljamaksete tegemist Eesti Kalanduse Ametiühingu Liidule – 5000 krooni selgitusega büroo ruumi üür ja 6200 krooni selgitusega majanduskulud. V.V. ja T. K. seletuste kohaselt oli tegelikult tegemist KSAÜ poolt Eesti Kalanduse Ametiühingute Liidule üle kantud liikmemaksudega. Selline selgitus ei ole tõsiseltvõetav. Esiteks on KSAÜ arveldusarvelt tehtud
80. aasta
81. mail kantud Eesti Kalanduse Ametiühingute Liidule ülekanne, mille selgitusse on samuti märgitud majanduskulud ning mis samuti pidi eelnimetatud isikute seletuste kohaselt olema liikmemaksude summa. Pärast viimatinimetatud ülekande tegemist ei ole KSAÜ-le mingeid liikmemakse laekunud, samuti ei ole
82. aastal saadud ka muud tulu. Seega isegi kui T. K. selgitus, et Eesti Kalanduse Ametiühingu Liidu liikmesorganisatsioonid pidid liikmemaksuna üle kandma 15% oma tulust, siis on ilmne, et
83. aastal olnud KSAÜ-l mingit vajadust täiendavalt sularahas Eesti Kalanduse Ametiühingu Liidule mingisuguseid liikmemakse tasuda. Seega ei ole tegelikult teada, mis otstarbel on V.V. Eesti Kalanduse Ametiühingu Liidule
84. aastal sularaha tasunud. Mingit loogilist seost sellisel raha maksmisel ja KSAÜ tegevusel ei näi olevat.
85. Samuti leiab kohus, et maksuhaldur on põhjendatult kaebuse esitaja
86. aasta tulude hulka arvanud KSAÜ väidetava kassajäägi. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et arvelt võetud sularaha tagastamine KSAÜ-le ei oleks võimalik, kuna KSAÜ-d isikuna ei eksisteeri, samuti on maksuhaldur põhjendatult ebatõenäoliseks pidanud seda, et V.V. edaspidi teeks saamatajäänud töötasu väljamakseid RAS Ookean endistele töötajatele, arvestades asjaolu, et alates
87. aastast on selliseid väljamakseid kokku tehtud kaheksale isikule 42 790 krooni ulatuses, kusjuures viimased väljamaksed tehti
88. aasta sügisel. Ka kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja väitnud, et edaspidi selliste väljamaksete tegemine oleks tõenäoline. Arvestades asjaolu, et RAS Ookean pankrot kuulutati välja juba
89. aastal ning pidades silmas saamatajäänud töötasude keskmist suurust, samuti seda, et arusaadavalt elavad paljud RAS Ookean endised töötajad välismaal, on neile sarnaste väljamaksete tegemine tõepoolest ebausutav. Seega on maksuhaldur õigesti asunud seisukohale, et ka väidetavalt KSAÜ kassa jäägis oleva summa on V.V. pööranud enda tuluks.
90. Vaidluse keskmes on aga küsimus sellest, millist aegumistähtaega tuleks kaebuse esitajale tulumaksu määramisel kohaldada. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.
91. aastal saadud tulu oleks kaebuse esitajal tulnud deklareerida
92. aasta
93. märtsil. Vaidlust ei ole selles, et tuludeklaratsioonis kaebuse esitaja KSAÜ arveldusarvelt välja võetud sularaha tuluna ei deklareerinud ega selleski, et tegelikult ei esitanud ta oma
94. aasta tulude kohta üldse tuludeklaratsiooni. Vaidlusalune maksuotsus on tehtud
95. septembril 2009, seega pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, ent siiski kuueaastase aegumistähtaja jooksul. Kohus leiab, et MKS § 98 lõike 1 teises lauses sätestatud 6-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tõendada, et kaebuse esitaja tegevus maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel oli tahtlik.. Tahtluse peab tuvastama vastava maksudeklaratsiooni esitamata jätmise ajal. Isiku tahtlus mingisuguse teo toimepanemiseks või toime panemata jätmiseks on subjektiivne kategooria. Selle subjektiivse kategooria esinemine tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude pinnalt. Teisisõnu tuleb isiku tahtlus mingisuguse teo toimepanemisel lugeda tõendatuks, kui objektiivsed asjaolud veenvalt tahtlikku tegevust kinnitavad. MKS tahtluse mõistet ei ava, mistõttu tuleb kohtu hinnangul lähtuda võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatud tahtluse mõistest. VÕS § 104 lõikes 5 määratletakse tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist. Mingi tagajärje soovimine eeldab 6 aga esiteks teadlikkust selle tagajärje saabumisest ning teiseks vähemalt nõustumist selle tagajärje saabumisega.
96. Kohus leiab, et V.V. on maksukohustust varjanud ning seega tahtlikult maksusummad tasumata jätnud. Maksukohustuse varjamisena tuleb kohtu hinnangul käsitada tingimuste loomist selleks, et maksuhalduril ei oleks võimalik või oleks oluliselt raskendatud maksukohustuse täitmise kontrollimine. Käesoleval juhul on V.V. saanud
97. aastal sularaha arveldusarvelt, mis nime poolest kuulus KSAÜ-le, mille näol ei olnud aga tegemist juriidilise isikuga ning mis ei olnud maksuhalduri juures maksukohustuslasena registreeritud. Kaebuse esitaja, olles ise nimetatud arveldusarve ainus kasutaja, ei deklareerinud arveldusarvelt tehtud väljamakseid väljamakse tegija (st. KSAÜ) nimel. Maksuotsuses esitatud seisukoht, et tahtlusele viitab asjaolu, et kaebuse esitaja, olles KSAÜ juht, ei registreerinud KSAÜ-d juriidilise isikuna, on samuti asjakohane. Tõsi on see, et mittetulundusühingute seaduse jõustumise ajal ei saanud kaebuse esitaja ilmselt ette näha tulu saamist
98. aastal, ent tema tahtluse seisukohast omab see tähtsust seetõttu, et
99. aastal oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik sellest, et KSAÜ ei ole tema enda varasema tegevusetuse tõttu juriidilise isikuna registreeritud ning selle tegevus ei ole sestap tõenäoliselt maksuhaldurile nähtav ning selle tegevuse kontrollimine oluliselt raskendatud. Olles teadlik, et tehtud väljamakseid ei kajasta oma maksuarvestuses kuidagi KSAÜ (kes tegelikult mingit maksuarvestust üldse ei pidanud), ei deklareerinud kaebuse esitaja samas saadud sularaha ka enda tuluna. Kaebuse esitaja väide, et talle teadaolevalt ei olnud saadud summade deklareerimine vajalik, kuna summad olid väiksemad kui seaduses ettenähtud tulumaksuvaba miinimum, ei ole tõsiseltvõetav. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg 1 kohaselt peetakse füüsilise isiku tulumaksuarvestust kassapõhiselt, ehk tulumaksu tasumise/kinnipidamise kohustus tekib tulu laekumise perioodil. Kaebuse esitajale
100. aastal KSAÜ arvelduskontolt sularahas laekunud summa oli sedavõrd suur, et kaebuse esitajal ei saanud mingil juhul tekkida ettekujutust, et tegemist on maksuvabast miinimumist väiksema summaga. On võimatu, et kaebuse esitaja ei olnud teadlik, et füüsilise isiku saadud tulu maksustatakse tulumaksuga.
101. Kaebuse esitaja väidab sisuliselt seda, et tema enda arusaamist mööda oli ka väljavõetud sularaha näol tegemist mitte tema isiklikus kasutuses oleva rahaga, vaid KSAÜ kassas oleva rahaga. See väide ei ole usutav eelkõige seetõttu, et tehes väljamakseid nö. kassast, ei deklareerinud kaebuse esitaja neid KSAÜ nimel, samas kui pidi olema ilmne, et nö. kassast iseendale tehtud väljamaksed on nende suuruse tõttu igal juhul tulumaksuga maksustatavad. Põhjendus, et kaebuse esitaja arusaamist mööda olid telefoni- ja transpordikompensatsiooni summad maksuvabad, ei ole tõsiseltvõetav, kuna selline kaebuse esitaja arvamus eeldanuks vähemalt vastavate hüvitatavate kulude dokumenteerimist. Kohtu hinnangul kinnitab kaebuse esitaja tahtlust maksude tasumata jätmisel ka see, et tulu saamise varjamiseks on kaebuse esitaja koostanud kassadokumentatsiooni, mis ilmselgelt ei kajastanud tegelikult tehtud väljamakseid, pidamata seejuures KSAÜ arvelduskontol olnud raha tegelikku kasutamist puudutavat raamatupidamisarvestust.
102. Tulude tahtlikule varjamisele viitab seegi, et kaebuse esitaja üldse ei esitanudki
103. aastal tulude kohta tuludeklaratsiooni, jättes deklareerimata ka
104. aastal äriühingult Frozen Foods International Ldt. laekunud 190 951 krooni, mille kohta on kaebuse esitajale samuti koostatud maksuotsus. Seega ei saanud kaebuse esitajal ühelgi juhul olla ettekujutust, et tema
105. aasta tulu on väiksem tulumaksuvabast miinimumist ning seda deklareerida ei tule. Kohus leiab, et teoreetiliselt võiks tahtluse puudumisest rääkida juhul kui kaebuse esitaja oleks KSAÜ nimel deklareerinud iseendale nö. kassast tehtud väljamaksed (kassadokumentide alusel) või juhul kui kaebuse esitaja oleks selliselt saadud makseid enda füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareerinud. Üksnes sel juhul oleks põhjust usaldada kaebuse esitaja 7 väidet, et ülejäänud KSAÜ arveldusarvelt välja võetud sularaha ta oma tuluks ei pidanud ning sellelt tulumaksu tahtlikult maksmata ei jätnud. Käesolevas asjas on aga tuvastatud, et kaebuse esitaja lõi oma teadliku tegevusega tingimused selleks, et maksuhalduril oleks maksukohustuse kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude avastamine raskendatud ning kaebuse esitaja pidi sellest ka aru saama ning vähemalt pidi nõustuma, et selle tulemusena saab ta enda kasutusse raha, ent väldib tulumaksu tasumise kohustust. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et V.V. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud maksuotsus on põhjendatud ja õiguspärane.
106. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda Kristjan Siigur kohtunik 8