← Eesti

3-10-589/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mail 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-589 Haldusasi H.K.’i kaebu

§ 26lg 1 p 2).

2. Kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbi vaatama L.-K.Wu taotlus Tallinnas, Tamme tn. 4 asuva vara tagastamiseks ning andma vara tagastamise taotlust lahendav haldusakt 1 (ühe) kuu 1 jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui selleks ajaks ei ilmne uusi tõendeid, mis kinnitavad A. W.’ule või tema pärijatele viidatud vara eest hüvitise tegelikku maksmist (

§ 26lg 1 p 2).

3. Kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbi vaatama E.M.N.’i ning M.E.P.’i taotlused Tallinnas, Näituse tn 5 asuva vara tagastamiseks ning andma vara tagastamise taotlust lahendav haldusakt 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui selleks ajaks ei ilmne uusi tõendeid, mis kinnitavad E. E. J.’le või tema pärijatele viidatud vara eest hüvitise tegelikku maksmist (

§ 26lg 1 p 2).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

  1. maist
  2. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  3. juunil
  4. a (k.a) (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK I

  2. detsembril
  3. a esitasid M. E. von R. B. von H., M. K., An. F., H.K., K.-E. K., B.-O. K., H. A. ja A. K. avalduse õigusvastaselt võõrandatud varade aadressil Tallinna, Kose tee 4 tagastamiseks.
  4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  5. augusti
  6. a otsuse nr 12420 punktiga 3 jäeti rahuldamata M. E. von R.’i, B. von H.’i, M. K.’i, A. F.’e, H.K.’i, K.-E. K.’i, B.-O. K.’i, H. A.’i ja A. K.’i taotlus Tallinnas Kose tee 16, endise kinnistu nr 1990 maa suurusega 19 332 m² tagastamiseks. Komisjon luges tõendatuks, et maa endine omanik, G. H. W. K., lahkus
  7. a Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Maa tagastamata jätmise otsuse tegemisel tugines ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ORAS § 7 lg-le
  9. Tallinna Halduskohtu
  10. märtsi
  11. a otsusega rahuldati kaebus ja tühistati Tallinna linnakomisjoni
  12. augusti
  13. a otsus nr 12420 ning kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni uuesti läbi vaatama B. von H., A. F., H.K.i, K.-E. K., B.-O.K., H. A. ja A. K. taotlused Tallinnas Kose tee 16, endise kinnistu nr 1990 maa tagastamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. novembri
  15. a otsusega rahuldati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonikaebus ning tühistati Tallinna Halduskohtu
  16. märtsi
  17. a otsus. Ringkonnakohus märkis nimetatud otsuses, et kuna ORAS § 7 lõige 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduse menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. 2
  18. H.K.´i esindaja pöördus
  19. jaanuaril
  20. a Tallinna Linnavaraameti poole palvega õigustatud subjektide avaldus lahendada lähtudes sellest, et andmed vara võimaliku kompenseerimise kohta puuduvad. Tallinna Linnavaraameti 18.02.2010 vastuses nr 4.1-1/444 pöördumisele leiti, et asjas on vaja ära oodata täiendavate uuringute tulemused.
  22. märtsil
  23. a saabus Tallinna Halduskohtule H.K.´i kaebus nõudega kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama läbi kaebaja tagastamisavaldus ning andma varade tagastamise avaldust lahendav haldusakt (haldusasi nr 3-10-589). II
  25. a esitasid K.-A.-J. W. ja A.-B. W. Tallinna Linnavalitsusele avalduse aadressil Tamme tn 2/Kose tee 18 (praegune aadress Tamme tn 4) endisel kinnistul nr 1605 asunud ehitiste ja maa suurusega 4472,52 m2 tagastamiseks.
  26. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  27. märtsi
  28. a otsusega nr 2460 tunnistati Tallinnas, endisel kinnistul nr 1605 asuv ehitis ja maa omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks K.-A.-J. W. ja A.-B. W. võrdsetes mõttelistes osades.
  29. Tallinna Linnavalitsuse
  30. novembri
  31. a korraldusega nr 3109-k otsustati kompenseerida õigustatud subjektidele Tallinnas, endisel kinnistul nr 1605 asunud ehitised.
  32. K.-A.-J. W. suri xx xx xxxx ja A.-B. W. suri xx xx xxxx. Nende seadusjärgseks pärijaks tunnistati notari poolt
  33. septembril
  34. a välja antud tunnistuse kohaselt L.-K.W.
  35. Tallinna Linnavalitsuse
  36. novembri
  37. a korraldusega nr 164-k tunnistati
  38. novembri
  39. a korraldus nr 3109-k kehtetuks.
  40. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  41. oktoobri
  42. a otsusega nr 12458 loeti Tallinnas, endisel kinnistul nr 1605 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ning tuvastati, et ehitised on natsionaliseeritud
  43. a ja maa Riigivolikogu
  44. juuli
  45. a deklaratsiooniga. Otsusega loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. W.le, kes vastab ORAS § 7 lõikes 3 toodud nõuetele. Otsusega jäeti rahuldamata vara endise omaniku A. W. poja A.-B. W. ja abikaasa K.-A.-J. W. taotlused vara tagastamiseks. Otsusega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  46. märtsi
  47. a otsus nr 2460 ja
  48. jaanuari
  49. a otsus nr 12301, millega olid A.-B. W. ja K.-A.-J. W. tunnistatud selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades.
  50. L.-K.W esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  51. oktoobri
  52. a otsuse nr 12458 punktide 3 ja 4 tühistamist ja linnakomisjoni kohustamist vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-03-4). Tallinna Halduskohtu
  53. novembri
  54. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  55. oktoobri
  56. a otsuse nr 12458 punktid 3 ja 4 ning kohustati komisjoni asja uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  57. juuni
  58. a otsusega rahuldati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu
  59. novembri
  60. a. otsus.
  61. L.-K.W pöördus korduvalt 2008, 2009, 2010 järelpärimistega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poole taotluse lahendamise küsimustega seoses.
  63. märtsil
  64. a saabus kohtule L.-K.Wu kaebus nõudega kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni võtma L.-K.Wu taotlus Tamme tn 4 asuva vara tagastamise kohta menetlusse ja 3 lahendada taotlus sisuliselt (haldusasi nr 3-10-617).
  65. märtsi
  66. a kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning liitis selle haldusasjaga nr. 3-10-589 ühte menetlusse. III
  68. oktoobril
  69. a esitas W. A. J. avalduse õigusvastaselt võõrandatud varade aadressil Tallinna, Näituse tn 5 tagastamiseks.
  70. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  71. novembri
  72. a otsusega nr 6502 loeti Tallinnas, Näituse tn 5, endisel kinnistul nr 336 N asunud hooned ja krunt suurusega 2171,5 m² omandireformi objektiks, mis kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal E. E. J.le. Õigustatud subjektiks tunnistati W. A. J.. Tallinna Linnavalitsuse
  73. mai
  74. a korraldusega nr 1253-k tagastati Näituse tn 5, endisel kinnistul nr 366 N, asuvad hooned W. A. J.. 22.04.1997 notari poolt välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt pärisid xx xx xxxx surnud W. A. J. pärandvara, muuhulgas Näituse tn. 5 asuvate ehitiste ja rajatiste ning endise kinnistu nr. 366 N maa tagastamise nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades E.M.N. ja M. E. P..
  75. Tallinna Halduskohtu
  76. oktoobri
  77. a otsusega nr 3-372/98 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  78. novembri
  79. a otsus nr 6502 ja Tallinna Linnavalitsuse
  80. mai
  81. a korraldus nr 1253-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna Linnavalitsusele tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha asjas uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu
  82. jaanuari
  83. a otsusega nr II-3/3/2000 jäeti Tallinna Halduskohtu
  84. oktoobri
  85. a otsus muutmata.
  86. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  87. mai
  88. a otsusega nr 12128 loeti Tallinnas, endisel kinnistul nr 366N, aadressil Tallinn, Näituse tn 5, asunud ehitised ja maa suurusega 2171,5 m² omandireformi objektiks ning loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. E. J.le, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p 2 toodud nõuetele. Nimetatud otsusega nr 12128 jäeti ORAS § 7 lg 3 alusel W. A. J. taotlus rahuldamata.
  89. Tallinna Linnakohtu
  90. aprilli
  91. a otsusega nr 2/5/30-7765/01 tunnistati kehtetuks Näituse tn 5 vara üleandmise akt nr 315 ning tunnistati Tallinna linna omandiõigust varale asukohaga Tallinn, Näituse tn
  92. Samuti nõuti nimetatud otsusega E.M.N.ilt ning M.E.P.’lt välja Näituse tn 5 hooned. Tallinna Ringkonnakohtu
  93. mai
  94. a otsusega nr 2-3/36/2004 rahuldati E.M.N.i apellatsioonikaebus osaliselt ning tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  95. mai
  96. a otsuse nr 12128 punkt 3 õigusvastaseks.
  97. E.M.N.i ning M.E.P.´i esindaja pöördus 26.07.2007 ja 21.08.2008 Tallinna Maa-ameti poole menetluse uuendamiseks ning W. J. taotluse taas läbivaatamiseks. Tallinna Maa-ameti 27.08.2007 vastuses 26.07.2007 kirjale nõutakse esindajalt tõendit selle kohta, et Saksa Ümberasustamise Usaldusühing ei ole võõrandamisaegsetele omanikele või nende pärijatele taotletava vara eest kompensatsiooni maksnud. 19.09.2008 vastuses 21.08.2008 kirjale teavitas Tallinna Maa-amet esindajat Tallinna Linnavalitsuse seisukohast, mille järgi võrdse kohtlemise tagamiseks ei saa enne ühtsete andmete saabumist Saksamaalt jätkata
  98. aastal lahkunud isikutele kuulunud kinnisvarade tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud taotluste lahendamist. 15.01.2010 pöördus N. ja P.´i esindaja Tallinna Linnavaraameti poole palvega õigustatud subjekti avaldus lahendada lähtudes sellest, et andmed vara võimaliku kompenseerimise kohta puuduvad. Tallinna Linnavaraamet leidis
  99. veebruari
  100. a vastuses, et antud asjas on vaja ära oodata täiendavate uuringute tulemused – Saksamaa Riigiarhiivi vastus Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2010 pöördumisele ning professor Peeter Järvelaiu uurimustöö. 4
  102. märtsil
  103. a saabus Tallinna Halduskohtule E.M.N.i ning M.E.P.´i kaebus nõudega kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama läbi kaebajate tagastamisavaldus ning andma varade tagastamise avaldust lahendav haldusakt (haldusasi nr 3-10-704).
  104. märtsi
  105. a kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning liitis selle ühte menetlusse haldusasjaga nr. 3-10-
  106. KAEBAJATE SEISUKOHAD I
  107. H.K.´i avaldus on olnud pikka aega lahendamata seoses sellega, et kaebaja perekond oli nn ümberasujate nimekirjades. Teadaolevalt pole nimetatud õigusvastaselt võõrandatud varade eest kompensatsioone makstud. Kuivõrd vastustaja on aga kompensatsioonide mittesaamise kahtluse alla seadnud, siis on ta korraldanud järelpärimisi Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaale. Ka sealt mitte mingeid andmeid kompenseerimise kohta leitud pole. Avalduse läbivaatamise peatamine Tallinna Linnavaraameti 18.02.2010 kirjas toodud asjaoludel ei ole põhjendatud ega vasta ka viidatud kohtulahendile. Õigusajaloolase üldist laadi uurimistöö ei saa meie hinnangul anda vastust, kas selles konkreetses asjas on kellelegi midagi hüvitatud või mitte. Tallinna Linnavaraamet on rohkem kui aasta tagasi rahandusministeeriumi vahendusel Saksamaa arhiivide poole juba pöördunud, kuid mingeid andmeid võimalike kompenseerimiste kohta ei leitud. Isegi kui teoreetiliselt võiks veel otsida ja leida mingitest arhiividest lisaandmeid, siis on meie arvates möödunud mõistlik aeg otsimiseks. Kompenseerimise võimalikkust on vastustajal olnud võimalik selgitada juba rohkem kui 18 aastat kestnud menetlemise käigus. Ka praegu on kompenseerimiste selgitamiseks kulutatud rohkem kui aasta. Vastustaja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-84-09, punktis 26 rõhutatakse: „Asi tuleb otsustada kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja linnakomisjon ei saa asja hilisemat otsustamist põhjendada vajadusega hankida täiendavaid tõendeid selle kohta, kas õigusvastaselt võõrandatud vara omanikud on saanud kompensatsiooni; hilisem linnakomisjoni otsuse tegemine on võimalik vaid juhul, kui nimetatud kolmekuulise perioodi jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad hüvitise tegelikule maksmisele.“ Seega viivitab vastustaja õigustatud subjekti avalduse menetlemisega õigusvastaselt. II
  108. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on lükanud edasi ka L. K. W. vara tagastamise taotluse läbivaatamise määramata ajaks, vaatamata möödunud peaaegu kahele aastale ja Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.2009 otsuses nr 3-3-1-84-09 antud selgitustele. Kaebaja poolt on 2008, 2009 ja 2010 aastatel tehtud mitmekordselt järelpärimisi selle kohta, miks nende poolt esitatud arhiivimaterjalid ei ole arvestatavad asja uueks läbivaatamiseks ja milliseid materjale, lisaks olemasolevatele, peaks kaebaja veel esitama. Tallinna Maa-ameti ja Linnavaraameti vastuskirjades, viimati 18.02.2010 kirjas nr 4.1-1/444 puudub sisuline vastus ning esitatakse põhjuseid, mis asja lahendamise viivitamist ilmselgelt ei õigusta.
  109. Vastustaja on vaikides mööda läinud Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.1999 otsuse nr 3-3-1-84-09 punktides 25-27 rõhutatust. Kuna vastustaja esitatud materjalid kinnitavad, et uuringuid on alustatud enne septembrit 2008, seega juba kaks aastat tagasi, siis ilmselt on ületatud mõistlik aeg menetluseks. Uuringute lõppu ei ole näha ka praegu. Õigusajaloolaselt tellitud töö esmaseks tähtajaks oli 01.06.
  110. Oma 31.03.2010 vastuses H.K.i kaebusele viitab vastustaja tellitud uurimustöö (järjekordsele) tähtajale - 31.03.
  111. Oma 01.04.2010 vastuses E. N. ja M. P.´i kaebusele minnakse sellest teemast vaikides mööda. Asjaolu, et vastustajal polnud 31.03.2010 ilmselt aimu, kas ja milline saab olema tähtaegselt samaks päevaks oodatav uurimistulemus, ning ilmselt polnud leping tähtaegselt täidetud ka 01.04.2010, viitab sellele, et sisuline koostöö ja 5 kontaktid vastustaja ja uurija vahel tegelikult puuduvad. Puudub igasugune ettekujutus edasisest võimalikust ajaplaanist.
  112. Vastustaja on 12.02.2009 sõlminud küll käsunduslepingu uuringute teostamiseks Eestis asunud varade võimalike kompensatsioonide kohta, kuid pole uurijale edastanud neid arhiivimaterjale, mida on taotlejad juba ise arhiivides on hankinud ja vastustajale esitanud. Sellega on kaebuse esitajate hinnangul rikutud käsunduslepingu punkti 3.1.2: "Käsundusandja kohustub teavitama Käsundisaajat viivitamatult asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada Teenuse osutamist Käsundisaaja poolt". Nii on tekkinud absurdne olukord, kus uurija raporteerib oma aruande punktis 13, et tal õnnestus leida andmeid, et A. W. saabus
  113. aastal ümberasujana Saksamaale, elades ja töötades Berliinis, samal ajal kui kaebaja enda poolt esitatud dokumendid nende faktide kohta asusid varade tagastamise toimikus nr 10023 juba aastaid. Vastustaja süül on kulutatud asjatult aega ja vahendeid saamaks teavet, mis tal tegelikult oli juba olemas, ja mis oleks võinud olla uurijale mitte lõpptulemuseks, vaid tema uuringute baasiks. Andmeid E. E.J. kohta pole käsunduslepingu lisas üldse nimetatud, seega polnud lootustki, et uurimistöö tema asjas mingeid tulemusi saaks anda. Viidatud Riigikohtu lahendi punkt 25 lubab põhjendatud viivitust üksnes siis, kui on olemas „.. andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke“ .
  114. Kaebaja L. K. W. poolt hangitud materjalid, viimati esitatud 02.02.2010, kinnitavad üheselt, et perekond W. ei kuulunud nn „ümberasujate“ ringi, viited nende vara kohta puudusid, ning nad pöördusid
  115. aasta lõpul Eestisse tagasi. Seega on ilmselt mõttetu õigustada asja venimist lootusega leida II osa „ümberasujate“ nimekirjast. Vastustaja rõhutab vajadust kontrollida ja tõendada ka seda, et ümberasunud kompensatsiooni ei saanud. Sisuliselt soovib vastustaja tõendada negatiivset fakti. Kuna sellise fakti tõendamine võib olla keeruline või võimatu, tuleb kaebuse esitajate hinnangul eriliselt arvestada hea halduse nende põhimõtetega, mis näevad menetluseks ette mõistliku aja. Mõistlik aeg on mitmekordselt ületatud, kusjuures vastustajal puudub täna ajakava ka edasiseks. III
  116. Ka E.M.N.´i ja M.E.P.´i õiguseellase W. J. avaldus on olnud pikka aega lahendamata seoses sellega, et vara endine omanik E. E. J. on nn järelümberasujate nimekirjades. Ka käesoleval juhul pole õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioone teadaolevalt makstud, kuigi vastustaja on selle kahtluse alla seadnud. Vaatamata sellele, et V. J. enda vara kompenseerimise kohta teisel aadressil on andmed olemas ja Saksamaalt saadetud, ei ole senini leitud andmeid E. E. J. kuulunud vara kompenseerimise kohta. Kaebuse esitajate esindaja on korduvalt vastustaja poole pöördunud palvetega tagastamistaotlust menetleda. Tallinna Maa-amet teatab 27.08.2007 vastuses, et taotlejal tuleb esitada tõend selle kohta, et Saksa Usaldusühing ei ole vara eest kompensatsioonisummasid välja maksnud. Pärast seda, kui kaebuse esitaja esitas Saksa arhiivivastuse, mis näitas küll V. J., aga mitte E. J. vara kompenseerimist, teatas Tallinna Maaamet oma vastuses 19.09.2008, et täiendavate dokumentide esitamise vajadust kaebuse esitajate poolt ei ole, kuid esitatud on koondpäring Saksamaale kompensatsioonide maksmise kohta.
  117. Tallinna Maa-amet teatab 28.10.2008 vastuses, et andmeid Saksamaalt pole tulnud. Tallinna Linnavaraamet teatab 12.05.2009, et Tallinna Linnavalitsus on tellinud õigusajaloolaselt uuringu kompensatsioonide ja nende õigusliku regulatsiooni kohta, esmase aruande esitamise tähtajaga
  118. juuli
  119. a. Tallinna Linnavaraamet teatab 30.10.2009 vastuses, et nende andmetel õigusajaloolist uurimust esitatud ei ole, kuid uurimustööst on kirjutatud ajalehtedes. 15.01.2010 pöördus kaebajate esindaja vastustaja poole palvega õigustatud subjekti avaldus lahendada lähtudes sellest, et andmed vara võimaliku kompenseerimise kohta puuduvad. Tallinna 6 Linnavaraamet leiab siiski 18.02.2010 vastuses viitega Riigikohtu 10.12.2010 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-84-09, et antud asjas on vaja ära oodata täiendavate uuringute tulemused: uurimistöö prof Peeter Järvelaiult; täiendav järelepärimine Saksamaa Riigiarhiivi poole. Käesoleval juhul ei saa kaebuse esitajad nõustuda avalduse läbivaatamise peatamisega kirjas toodud põhjendustel. Kaebuse esitajad leiavad, et vastustaja viivitab õigustatud subjekti avalduste menetlemisega õigusvastaselt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  120. Nõustuda ei saa sellega, et vastustaja on õigustamatult viivitanud taotluste sisulise lahendamisega. Vastustaja on oma tegevuses lähtunud kehtivatest õigusaktidest, mis kohustavad välja selgitama, kas taotletava vara eest on varasemalt hüvitist makstud. Samuti ei ole kaebajad arvestanud H.K.´i, A. W., E. E. J. kohta informatsiooni hankimise keerukusega, kuna lisaks sellele, et tuleb otsida informatsiooni Eestist lahkunud isikute nimekirjast, tuleb leida informatsiooni ka võimaliku kompensatsiooni maksmise kohta. Keerukus seisneb selles, et kompensatsiooni saajate kohta ei ole ühte ja kindlat nimekirja, vaid tuleb uurida mitmeid allikaid, kus võib olla viiteid hüvitise maksmise kohta, mis kindlasti ei ole formuleeritud „õigusvastaselt võõrandatud vara eest“. Sama on leidnud ka Riigikohus
  121. detsembri
  122. a otsuse nr 3-3-1-84-09 punktis
  124. Riigikohtu üldkogu on
  125. detsembri
  126. a otsuse s nr 3-3-1-63-05 asunud seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaal ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Vabariigi Valitsuse
  127. augusti
  128. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punkt 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  129. veebruari
  130. a määruse nr 81 või muul alusel“. Muuhulgas on ka Riigikohtu halduskolleegium
  131. detsembri
  132. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 asunud seisukohale, et linnal on kohustus koguda ORAS § 17 lõikest 5 tulenevalt andmeid selle kohta, kas taotletava vara eest on varasemalt kompensatsiooni makstud.
  133. Tallinna Linnavalitsus on olnud pidevalt kirjavahetuses Rahandusministeeriumiga, eesmärgiga saada vajalikku informatsiooni
  134. a Eestist lahkunud isikute võimaliku kompensatsiooni saamise kohta. Tallinna Maa-ameti poolt esitati
  135. septembril
  136. a e-kirjaga Rahandusministeeriumile ümberasujate nimekiri, kelle kohta sooviti kompensatsiooni saamist kontrollida. Nimekirjas olid ka A. W., G. K., E. E. J.. Rahandusministeeriumi
  137. veebruari
  138. a kirjaga nr 1-1.13/9125 edastati Tallinna Linnavalitsusele esimesed materjalid teatud hulga ümberasujate kohta. Tallinna Linnavalitsuse
  139. märtsi
  140. a kirjaga nr LV-1/778 pöörduti Rahandusministeeriumi poole, vastuseks viimase
  141. veebruari
  142. a kirjale nr 1-1.13/9125, et jätkata Saksamaal asjaomaste arhiivide kaasabil ümberasujatele kompensatsioonide maksmise asjaolude väljaselgitamist. Rahandusministeeriumil paluti välja nõuda kõik asjassepuutuvad tõendid, et Eestis vara tagastamist korraldavatele omavalitsustele oleks loodud eeldused vara tagastamise avalduste õiguspäraseks lahendamiseks. Rahandusministeeriumi
  143. märtsi
  144. a kirjas nr 1.1-13/9125 Tallinna Linnavalitsusele selgitas ministeerium oma seisukohta olemasolevate tõendite kohta. Tallinna Linnavalitsuse
  145. aprilli
  146. a kirjas nr LV-1/778 Rahandusministeeriumile märgiti, et Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi vastus Rahandusministeeriumi järelpärimisele kinnitab kompensatsiooni maksmise regulatsiooni 7 reaalset toimimist, kuid on liiga pealiskaudne, otsustamaks, kas nimekirjas märgitud isikud on saanud kompensatsiooni. Rahandusministeerium vastas
  147. mai
  148. a kirjas nr 1.1-13/9125 Tallinna Linnavalitsusele, et Riigiarhiivist koos arhiividokumentidega saadetud Saksa õigusakti koopia on küll oluline infoallikas mõistmaks ümberasujatele lepingujärgselt ettenähtud naturaalhüvitiste määramise põhimõtteid ja korda, kuid sellest on vähe abi konkreetsete isikute puhul hüvitiste saamise tuvastamisel.
  149. Rahandusministeerium edastas
  150. juuni
  151. a kirjaga nr 1.1-13/9125 Tallinna Linnavalitsusele Saksamaa Riigiarhiivilt saadetud vastuskirja arhiivipäringule koos andmete ja leitud arhiividokumentide koopiatega 117 isiku kohta, teatades ühtlasi, et ministeerium saatis
  152. juuni
  153. a Riigiarhiivile täiendava nimekirja 28 isiku nimega, kelle kohta Tallinna Linnavalitsus soovis arhiiviandmeid. Tallinna Linnavalitsuse
  154. juuni
  155. a kirjas nr LV1/778 Rahandusministeeriumile, vastuseks
  156. mai
  157. a kirjale nr 1.1-13/9125, märgiti, et Saksamaalt koos arhiividokumentidega saadetud õigusakti koopia on oluline infoallikas, mõistmaks hüvitise määramise põhimõtteid, kuid sellest on vähe abi konkreetsete hüvitiste saamise tuvastamisel. Hädavajalik on jätkata andmete kogumist konkreetsetele isikutele hüvitiste maksmise asjaolude tuvastamiseks. Samuti on alust eeldada, et ümberasumise ja hüvitise maksmise kohta on võimalik andmeid koguda teistest välisriikidest (Poola, Ameerika Ühendriigid ja Iisrael). Rahandusministeeriumi
  158. juuli
  159. a kirjas nr 1.1-13/9125 Tallinna Linnavalitsusele nõustuti viimase otsusega jätkata ümberasumist puudutavate andmete otsimist teiste riikide arhiividest, kui selle teostamisel peetakse kinni haldusmenetluse normidest ja headest tavadest. Tallinna Linnavalitsus on
  160. detsembri
  161. a kirjaga LV-1/778 pöördunud Rahandusministeeriumi poole, saamaks informatsiooni selle kohta, milliseid toiminguid on Rahandusministeerium viimase poole aasta jooksul astunud Saksamaale ümberasunud isikutele kompensatsiooni maksmise asjaolude selgitamiseks.
  162. Tallinna Linnavalitsus on
  163. jaanuaril
  164. a kirjaga nr LV-1/778 pöördunud Rahandusministeeriumi poole taotledes koostööd
  165. a lahkunud isikutele kompensatsiooni maksmist kajastavate dokumentide süvendatud otsingutes ning nende rahastamises. Samuti on Tallinna Linnavalitsus
  166. veebruaril
  167. a kirjaga nr LV-1/8556 pöördunud Saksamaa Riigiarhiivi poole, paludes täpsustavaid andmeid
  168. a Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel
  169. jaanuaril
  170. a saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasumiseks sõlmitud kokkuleppe alusel järelümberasumise korras lahkunud isikute Eestisse jäänud varade kompenseerimise kohta. Teiste hulgas on palutud täpsustavaid andmeid ka A. W. kohta. Lisaks Rahandusministeeriumi kaudu Bundesarchivile esitatud järelpärimistele on Tallinna Linnavalitsuse
  171. jaanuari
  172. a korralduse nr 15-k alusel sõlmitud Tallinna linna ja professor Peeter Järvelaiu vahel käsundusleping Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud varade eest kompensatsiooni maksmise asjaolude väljaselgitamiseks (sealhulgas ülevaate koostamine kompensatsiooni maksmise õiguslikust regulatsioonist, kompenseeritud varade, kompensatsiooni saanud isikute ja hüvitise maksmise kohta tõendite kogumise allikatest).
  173. Käesolevaks ajaks ei ole Professor P. Järvelaiu uurimustöö veel lõpule jõudnud, kuna senistest arhiiviotsingutest leitud nimekiri „Einwanderzentralstelle Litzmannstadt Hauskommission Anerkannten Baltennachumsiedler“ sisaldab vaid isikuid täheni K, seega on vaja leida nimekirja teine osa, saamaks teada G. K.´i, A. W. õiguslikust staatusest väljarändajana saksa võimude jaoks. Professor P. Järvelaiuga sõlmitud käsunduslepingu lisa nr 4 punkti 2.5 kohaselt on P. Järvelaid kohustatud teenuse osutama hiljemalt
  174. märtsiks
  175. a. Sellest tulenevalt on vastustajal võimalik lõplikud tulemused esitada kohtule peale
  176. märtsi
  177. a. 8 Vastustaja leiab, et on äärmiselt oluline oodata ära professor P. Järvelaiu uurimuse lõplikud tulemused, kuna peab olema välistatud, et A. W. ning G. K. ei ole saanud Saksamaalt kompensatsiooni. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon lähtub sellise seisukoha võtmisel seadusest ning võrdse kohtlemise põhimõttest, s.t kõikide isikute kohta, kes lahkusid Saksamaale Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, uuritakse põhjalikult võimaliku eelneva kompensatsiooni saamist. Ringkonnakohtu
  178. septembri
  179. a otsuses nr 3-09-238 on öeldud: „ORAS § 2 lõike 1 kohaselt on omandireformi eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. ORAS § 2 lg 1 täpsustab, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadustega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Nende eesmärkidega ei ole vastuolus arvestada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel asjaoluga, kas avalduse esitaja või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik millisel alusel ja ükskõik kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus juba varem heastatud. Omandireformi eesmärk ei ole kunagi olnud kellegi rikastumine teiste isikute arvel või nende huve kahjustades.“ Professor P. Järvelaid on seoses uurimustööga saatnud aruande käsunduslepingu nr R-19-5/35 ning nimetatud käsunduslepingu lisa 2 kohta. Käsunduslepingu lisa 2 aruandest selgub, et G. K. kohta ei õnnestunud leida andmeid Varssavis asuvast nimekirjast. Sellest tulenevalt on professor P. Järvelaid jätkanud otsinguid, eesmärgiga leida nimekirja teine osa, millest G. K. õigusliku staatuse kohta väljarändajana informatsiooni saada. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leiab, et tuleb ära oodata ühtsete andmete kogumise lõpptulemus ning alles seejärel on võimalik asuda vara suhtes esitatud taotlusi uuesti läbi vaatama. KOHTU PÕHJENDUSED
  180. Vaidlus puudub selle üle, et H.K.’il, L.-K.W’ul, E.M.N.’il ning M.E.P.’il on nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, mis oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis. Vastavalt Riigikohtu üldkogu
  181. märtsi
  182. a otsusele asjas nr. 3-3-2-1-07 tuleb „/…/ lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. /…/ Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena“ (otsuse p-d 41-43).
  183. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui pikalt ja põhjalikult on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi menetlev organ õigustatud enne avalduste otsustamiseks saatmist uurima asjaolu, kas nimetatud vara endistele omanikele kompenseeriti. Piirangu varade tagastamisele sätestab ORAS § 17 lg 5, mis sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või 9 kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi Määrus nr. 161) p 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  184. veebruari
  185. a määruse nr. 81 või muul alusel.“ Kohus nõustub vastustajaga selles, et eeltoodud õigusaktidest tuleneb ÕVVTK kohalikule komisjonile materjale ettevalmistava organi kohustus kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud. Määruse nr. 161 p 34 kohaselt, kui pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist loeb avalduse vastuvõtja taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Kohalik komisjon on kohustatud toimiku materjalid ühe kuu jooksul läbi vaatama ja teatama avalduse vastuvõtjale oma otsusest registrisse kandmise kohta või vajaduse korral tagastama toimiku avalduse vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr. 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi ka Määruse nr. 36) p 11 järgi, kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  186. veebruari
  187. a määruse nr. 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise või kahju hüvitamise korra kohta“ (ENSV Teataja 1989, nr. 10, art. 118) või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Määruse nr. 36 p 14 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonidele valmistavad p-s 19 märgitud küsimuste otsustamiseks vajalikud materjalid ette maavanemate ja Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ning Narva-Jõesuu linnavalitsuste poolt moodustatud struktuuri- ja allüksused. Maavanemad võivad volitada valla- või linnavalitsusi (nende nõusolekul) valmistama ette materjale. Määruse nr. 36 p 19 kohaselt kohaliku komisjoni otsuses tuvastatakse või määratakse kindlaks: 1) vara võõrandamise õigusvastasus; 2) vara endine (õigusjärgne) omanik; 3) vara koosseis; 4) õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Seega saab järeldada, et kaebajate taotluste vastuvõtja oli enne materjalide edastamist ÕVVTK kohalikule komisjonile õigustatud kontrollima, kas avalduses märgitud vara eest on kompensatsiooni makstud.
  188. Riigikohtu halduskolleegium on 10.12.2009 kohtuasjas nr. 3-3-1-84-09 ORAS § 17 lg 5 tõlgendamisel asunud seisukohale, et kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik, vaid ka mõni teine riik, kellena saab vististi kõne alla tulla üksnes Saksamaa (otsuse p 17). Ühtlasi selgitas Riigikohus, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks (otsuse p 21). Kolleegium pidas tõenäoliseks, et kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses (otsuse p 21). Eeltoodud otsusest nähtuvalt asus Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtu poolt jõusse jäetud otsuses (haldusasi nr. 3-09-238) seisukohale, et linnakomisjon ei saa otsustamisega viivitamist põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvitise tegelikule maksmisele. Ringkonnakohus rõhutas, et taoliselt põhjendatud viivitust saavad õigustada üksnes andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke (otsuse p 25). Seega on eeltoodud 10 lahenditest tulenevalt asjassepuutuv küsimus, kas taotletud vara endistele omanikele, kelleks käesoleval juhul on G. H. W. K. Kose tee 4 (endine Kose tee 16) vara osas, A. W. Tamme tn. 4 (endine Tamme tn. 2) vara osas ning E. E. J. Näituse tn. 5 vara osas, maksti Eestisse mahajäetud vara eest Saksa riigi poolt kompensatsiooni või mitte ning kui selle kohta tõendid puuduvad, siis kas esineb muid tõendeid, mis viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvituse tegelikule maksmisele ning vajaksid seetõttu täiendavat uurimist.
  189. Haldusasja materjalides ega ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikutes ei sisaldu tõendeid kompensatsiooni maksmise kohta eeltoodud isikutele või nende pärijatele. Samuti puuduvad tõendid, mis kaudselt viitaksid eeltoodud isikutele vaidlusaluse vara eest kompensatsiooni maksmise võimalikkusele ning vajaksid seetõttu täiendavat kontrollimist. Sellisteks tõenditeks ei saa pidada vastustaja poolt kohtule esitatud Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi vahelist kirjavahetust ega ka Tallinna Linnavalitsuse taotlust Saksa Riigiarhiivile Tallinna linna volitatud isikutele ligipääsu saamiseks arhiiviandmetele. 12.02.2009 on Tallinna linn (käsundiandja) ja Peeter Järvelaid (käsundisaaja) sõlminud käsunduslepingu, mille järgi peab käsundisaaja hiljemalt
  190. juuniks 2009 välja selgitama, kas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud lepingu lisas 1 loetletud õigusvastaselt võõrandatud varade eest on makstud Saksamaa või teiste isikute poolt kompensatsiooni või hüvitatud nimetatud varasid muul viisil. Käsundisaaja kohustus teenuse osutamiseks koguma käsundiandjale tõendeid ja muus vormis informatsiooni ning esitama ülesande täitmise aruande. Lepingu lisas 1 oli loetletud muuhulgas K., G.le kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaga Kose tee 16 ning W., A. kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara aadressil Tamme
  191. Käsunduslepingu lisaga 3 pikendati teenuse osutamise tähtaega
  192. novembrini 2009 ning lisaga 4
  193. märtsini
  194. P. Järvelaid on koostanud
  195. juunil 2009 dokumendi pealkirjaga „Aruanne. Käsunduslepingu nr. R-19-5/35 kohta“, mis koosneb üldisest ajaloolisest sissejuhatusest, kompensatsiooni maksmise tagapõhjast ning andmetele juurdepääsu ülevaatest. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma dokument mingit huvipakkuvat teavet.
  196. a oktoobris koostatud uues aruandes pealkirjaga „Käsunduslepingu nr. R-19-5/35 Lisa 2 aruanne“ nenditakse, et senised arhiiviotsingud Poolas ja Saksamaal ei ole G. K. kohta tulemust andnud. Ühtlasi selgub, et ka A. W. kohta mingeid andmeid Poola arhiivist leitud ei ole. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et käsundusleping puudutaks E. E. J.le kuulunud vara kompenseerimist. Eeltoodud isiku vara kompenseerimist ei käsitle ka eelpool mainitud aruanded.
  198. aprilli 2010 määrusega lükkas kohus käesolevas haldusasjas otsuse avalikult teatavakstegemise aja edasi
  199. maiks 2010 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni taotlusel, ootamaks ära Tallinna Linnavalitsuse käsunduslepingu alusel kompensatsioonide maksmise asjaolusid uuriva professor P. Järvelaiu poolt Saksa Riigiarhiivist märtsi lõpus tellitud koopiate saabumist Eestisse.
  200. mai 2010 määrusega pikendas kohus menetlusosalistele täiendavate taotluste ja dokumentide esitamise tähtaega kuni
  201. maini 2010 seoses Tallinna Linnavalitsuse teistkordse taotlusega, milles selgitatakse, et Saksamaa arhiivilt saabusid dokumendid
  202. aprillil ning professor P. Järvelaiu aruanne valmib nende põhjal hiljemalt
  203. maiks
  205. mail 2010 saabus kohtule Tallinna Linnavaraameti õigusosakonna juhataja T. Mägeri kiri, milles nenditakse: „Kahjuks ei ole veel linnale laekunud uusi tõendeid, mistõttu linnakomisjonil ei ole võimalik määratud kuupäevaks kohtule uusi seisukohti ega dokumente (esitada – kohtu lisandus).“

§ 15

lg 3 sätestab: „Kaebuse või protesti esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Sama kohustus on vastuväidete esitamisel asutusel või ametnikul või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitval muul isikul, kelle haldusakti või toimingu peale on kaevatud.“ Kohus 11 märgib, et käesoleva haldusasja menetluses ei ole vastustaja esitanud kohtule hindamiseks tõendeid, mis väidetavalt Saksa arhiivist

  1. aprillil Eestisse saabusid. Samuti ei ole kohtule esitatud P. Järvelaiu poolt käsunduslepingu alusel kogutud dokumente. P. Järvelaiu uurimustööd, milles antakse eeltoodud dokumentidele õiguslik hinnang, ei saa kohus käsitleda haldusasjas tõendi ega eksperdi arvamusena.
  2. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 p-st 33 tuleneb ÕVVTK kohalikule komisjonile materjale ettevalmistava organi kohustus kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud, kuid ei määratle eeltoodud kontrolliperioodi maksimaalset pikkust. Sellest ei saa järeldada, et kontrolliperiood võiks olla ajaliselt piiramatu. Arvestades asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus on käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga juba enam kui aasta P. Järvelaiu vahendusel tegelenud Saksamaal ja Poolas arhiiviandmete uurimisega, kuid ei ole sellega märkimisväärseid tulemusi saavutanud, on ÕVVTK kohalikule komisjonile ettevalmistava organi Määruse nr. 161 p-st 33 tulenev kohustus täidetud ning puudub igasugune vajadus avalduste lahendamist täiendavalt edasi lükata. Lähtudes eelpool viidatud kohtupraktikast, ei saa taotluste menetlemise alustamisega viivitamist õigustada andmete puudumine kompensatsiooni maksmise kohta. Ühtlasi märgib kohus, et seadused ei keela professor P. Järvelaiul koostada Saksa arhiiviandmete põhjal soovi korral uurimustööd, kuid selline uurimustöö ei saa olla siduv ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile, kes peab otsuste tegemisel lähtuma konkreetsetest tõenditest ning andma neile ise õigusliku hinnangu. Seega puudus Tallinna Linnavaraametil igasugune seaduslik alus siduda 18.02.2010 kirjas kaebajate esindajale (põhitoimiku lk.4) taotluste ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile läbivaatamiseks esitamist P. Järvelaiu uurimustöö valmimisega. Saksa Riigiarhiivi võimalik vastus Tallinna Linnavalitsuse kirjale ei lahenda samuti küsimust konkreetsetele isikutele kompensatsiooni maksmise või mittemaksmise kohta. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad igasugused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisega viivitamist õigustavad asjaolud. Haldusasjas puuduvad tõendid, mis viitaksid vajadusele täiendavaid uuringuid teostada ning puuduvad ka tõendid, millest selgelt vaidlusaluse vara suhtes ilmneks, et see on endistele omanikele kompenseeritud.
  3. Käesolevas haldusasjas on kaebajad taotlenud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohest kohustamist avalduste läbivaatamiseks ning otsuste tegemiseks. Kohus on seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile tuleb anda mõistlik aeg otsuste tegemiseks. Arvestades asjaolu, et käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemiseni võib ilmneda uusi asjas tähtsust omavaid tõendeid, peab kohus võimalikuks rahuldada kaebused tingimuslikult ning kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbi vaatama avaldused õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ning andma varade tagastamise avaldust lahendav haldusakt 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui selleks ajaks ei ilmne uusi tõendeid, mis kinnitavad õigusvastaselt võõrandatud varade endistele omanikele või nende pärijatele viidatud vara eest hüvitise tegelikku maksmist. Kuivõrd kohtule ei ole menetluskulude nimekirja ega taotlust nende väljamõistmiseks esitatud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. 12 Tiina Pappel kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.