← Eesti

2-09-71705/33

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.03.2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-71705 Tsiviilasi S. V. hagi A. Z. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses (5175 krooni) 330.74 eurot Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 17.11.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. Z. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 09.03.2011 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant A. Z. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX X XX XXXXX XXXXXXXX XXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Anu Talu Vastustaja S. V. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXX XX-XX XXXXX XXXXXX), lepinguline esindaja Jelena Smorodina RESOLUTSIOON

  1. Pärnu Maakohtu 17.11.2010 otsus tühistada.
  2. Teha asjas uus otsus, millega jätta S. V. hagi A. Z. vastu elatise saamiseks rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebus rahuldada.
  4. Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta S. V. kanda.
  5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  6. 30.12.2009 esitas S. V. (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Pärnu Maakohtusse A. Z. (edaspidi kostja, apellant) vastu elatise suuruses 3500 krooni kuus saamiseks alates 01.01.
  8. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte abielu 07.07.1984 ja lahutati 03.12.
  9. Tulenevalt 03.10.2002 ekspertiisi otsusest määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 40%, mis alates 26.11.2008 suurenes 50%-ni. 27.05.2002 teostati hagejal laparoskoopiline nefropeksia tugeva neeru allavaje tõttu, fikseeriti parem pool. 21.03.2003 tehti uus operatsioon, mille käigus vabastati mõlemad neerud keskosani. Valu tõttu on hageja igapäevane elu märkimisväärselt häiritud, samuti on oluliselt piiratud tööalane tegevus. Alates 03.10.2002 ei leia hageja endale seoses invaliidsusega sobivat tööd. Kuna hageja ei saanud enam füüsilist tööd teha, tahtis ta saada ümberõpet Tööhõiveameti kaudu, kuid seal öeldi hagejale selgelt, et tema haigusega on praktiliselt võimatu leida sobivat tööd. Ümberõpet temale ei pakutud. Mittetöötamise ajal on hageja kogu perele rõivaid teinud, on koos poegadega metsas istutanud puid tasu eest ja tegelenud majapidamisega.
  10. 06.04.2010 arstitõendi kohaselt ei ole hagejal krooniliste terviseprobleemide tõttu soovitav töö sundasendis, üle 5 kg raskuste tõstmine, samuti külmetamisega seotud ametikohad. Seega on hagejale sobivate tööde ring piiratud. Hageja ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension 2009 krooni kuus alates 01.04.2009 ning sotsiaaltoetus 260 krooni kuus. Nimetatust ei piisa hageja vajaduste rahuldamiseks, mis on vähemalt 6000 krooni kuus. Kostja saab hagejale teadaolevalt sõjaväepensioni ca 3500 krooni ning töötasu ca 13 000 krooni igakuiselt. Pooltele kuulub ühisvarana kinnistu XXXXX linnas XXX X XX, vara on kohtus jagamisel ja kostja kasutuses, hageja on sunnitud endale elamispinda üürima. Nimetatud kinnistul asuva elamu 2 remont on pooleli jäänud, mistõttu maja ei ole sobiv, et lahutatud abikaasad seal mõlemad elaksid.
  11. Perekonnaseaduse (PKS) § 24 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasa vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustustest või piirata seda kohustust tähtajaga, kui abielu kestis lühikest aega või muul kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusel. Poolte abielu kestis üle 23 aasta. Seega poolte abielu ei olnud lühiajaline. Arvestades sellega, et hageja tervislik seisund ei parane, vaid muutub aastatega halvemaks, millele viitab hageja esialgse töövõimetuse 40% muutmine 50%-ks, ei saa lugeda hageja tähtajalist töövõimetust mõjuvaks põhjuseks ülalpidamiskohustuse piiramiseks.
  12. Elatusraha 3500 krooni on ligilähedane ülalpidamiskulude 50% suurusele. Hageja vajadused on orienteeruvalt 6000 krooni kuus, millest 50% on 3000 krooni. Arvestades ka sellega, et kostja varaline seisund on palju parem kui hagejal, peab kostja hageja ülalpidamiskuludest kandma suurema osa. Kostja enda vajaduste arvestus on paljasõnaline, mistõttu on kostja suuteline maksma ülalpidamist nõutud ulatuses.
  13. Poolte abielu on lahutatud 03.12.2007, kuid alates
  14. aastast, kui hageja jäi töövõimetuks, hakkasid poolte suhted halvenema. Kostja on hagejale töövõimetust ette heitnud, ka laste ja hageja vanemate juuresolekul, samuti sundinud hagejat mittesobivale tööle minema (näiteks lapsehoidjana Soome, ööpäevasele tööle mitme lapsega peresse). Kostja ei andnud perele piisavat ülalpidamist, mistõttu oli hageja kogu aeg sunnitud paluma raha enda vanematelt toidu või isegi ravimite jaoks. Alates
  15. aastast puudus pooltel intiimsuhe ja pooled magasid eraldi tubades. Seega abielu lahutamiseks olid poolte abielulised suhted täielikult lõppenud. Abielu kestel hagejal intiimsuhteid A. L. ei olnud ja nad hakkasid koos elama alles
  16. aasta alguses, mis ei anna kostjale õigust nimetada hageja käitumist väärituks. Kostja käis abielu kestel ise teiste naistega, ka praegu elab kostja teise naisega. Kostja vastuväited
  17. Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt on hageja töövõimetus ainult üks nendest eeldustest, mis on ülalpidamiskohustuse tekkimise aluseks PKS § 22 lg-s 1 sätestatu kohaselt. Lisaks töövõimetusele peab hageja tõendama ka enda abivajadust. Hagejal tegelikult abivajadus puudub ning kostja varaline seisund hageja ülalpidamist ei võimalda. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et PKS § 22 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud, tuleb kostja ülalpidamiskohustusest vabastada PKS § 24 lg 1 alusel seoses hageja vääritu käitumisega abielu ajal.
  18. Poolte abielu ajal hageja tööd ei otsinud ning kostja teda selleks ka ei sundinud. Hageja töövõimekaotus on 50% perioodil 26.11.2008 - 30.11.2010 ning kuni praeguse majandussituatsiooni tekkimiseni (suur tööpuudus) oli hagejal tahte korral võimalus sobivat tööd leida. Kuna hageja töövõimekaotus on tähtajaline, tuleb tsiviilasja menetlemisel ning hagi võimaliku rahuldamise korral sellega arvestada ning ülalpidamiskohustust tähtajaliselt piirata PKS § 24 lg 2 alusel.
  19. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta ei suuda end 50% ulatuses ise ülal pidada. Kuna hageja töövõimetus on 50%, peab hageja vähemalt 50% ulatuses suutma end ise ülal pidada. Eeldusel, et hageja nimetatud summa on tõendatud ja arvestades hageja töövõimekaotuse protsenti, on hageja õigustatud ülalpidamist nõudma summas 1865.50 ((6000-2269):2) krooni.
  20. Kostja keskmine töötasu on 3779 krooni kuus ja pension 3603 krooni kuus. Samas tasub kostja poolte ühisvaraks oleva kinnistu eest ainuisikuliselt pangale laenulepingu alusel keskmiselt igakuiselt 1749 krooni, kohustuslikku kodukindlustust üks kord aastas 1624 krooni ja maamaksu üks kord aastas 337 krooni. Muudeks igapäevasteks vajadusteks kulub kostjal kuus 5470 krooni. Seega arvestades, et kostjal ei ole muud 3 vara kui poolte ühisvaraks olev ja kostja poolt enda elukohana kasutatav kinnistu, ei võimalda kostja varaline seisund hageja ülalpidamist.
  21. Poolte abielu lahutati küll poolte kokkuleppel, kuid soov abielu lõpetamiseks tuli hagejalt. Hageja soov abielu lahutada oli seotud abieluvälise suhtega ning selle inimesega elab hageja koos ka käesoleval ajal. Arvestades, et kostja üheks õigustatud ootuseks abielulistes suhetes on vastastikune truudus, on hageja intiimsuhe abielu ajal teise mehega vääritu tegu, mis annab kostjale õiguse ülapidamiskohustusest vabaneda PKS § 24 lg 1 alusel. On ääretult ebaõiglane, et kui ülalpidamist vajavale lahutatud abikaasale, kes elab vabaabielu (kooselu) teise meesterahvaga, peab ülapidamist võimaldama lahutatud abikaasa.
  22. Hageja kulutused toidule, side-ja garderoobikuludele on ülepaisutatud. Mõistlikud kulutused toidule, lähtudes Statistikaameti andmetest on kuus keskmiselt 1225 krooni. Esimese astme kohtu otsus
  23. 17.11.2010 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 575 krooni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
  24. Otsuse põhjenduste kohaselt kohaldatakse vastavalt alates 01.07.2010 kehtiva PKS §-le 213 abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust, kui abielu lahutati enne nimetatud seaduse jõustumist. Kostja viide PKS §-le 25 ei ole asjakohane, sest sellega seoses esitatud väited ja tõendid puudutavad PKS § 22 lg-s 1 reguleeritud abivajaduse hindamist. Abivajaduse määramisel tuleks silmas pidada kõiki lahutatud töövõimetu abikaasa eluaspekte varalisest küljest, see tähendab ka elukaaslase poolset toetamist, kuid PKS § 25 peab silmas siiski juba tekkinud abivajaduse ja selle alusel määratud ülalpidamiskohustuse (olgu see siis lahutatud abikaasade kokkuleppel või kohtulahendiga) lõppemist näiteks olukorras, kus töövõimetust enam ei ole, abi enam ei vajata või lahutatud ülalpidamiskohustust omava abikaasa varaline seisund ülalpidamist enam ei võimalda (näiteks kaotab sissetuleku). Seetõttu võttis kohus vastu tõendina A. L. ütlused.
  25. Asjas puudub vaidlus hageja igakuiste sissetulekute osas – need on kokku 2269 krooni. Hageja vajaduste suuruses 6000 krooni osas vaidlustas kostja toidukuludena märgitud 3000 krooni, sidekuludena esitatud 200 krooni ning garderoobikuludena esitatud 500 krooni. Muus osas kostja vastuväiteid ei esitanud ning need kulutused kogusummas 2300 krooni tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 alusel omaksvõetuks. Kuna eluruumikulude osas kostja vastuväiteid ei esitanud, puudub põhjus otsuses käsitleda poolte väiteid seoses hagejapoolse vajadusega eluruumi üürimiseks. Sidekulude osas esitas hageja AS-ga STV sõlmitud lepingu ja ühe kuumakse (summas 419.80 krooni) tasumist tõendava maksekorralduse. Arvestades hageja väidet, et ta kannab neid kulutusi pooleks pojaga (tunnistaja A.L. kinnitas, et hageja ja tema poeg moodustavad sisuliselt ühe leibkonna), on need vajadused piisavalt tõendatud. Garderoobikulud 500 krooni kuus on ülepaisutatud. Avalikult kättesaadavate Statistikaameti andmete kohaselt, mida kohus käsitleb üldteada asjaoludena, olid
  26. aastal leibkonnaliikme kulutused rõivastele ja jalanõudele 293 krooni kuus, mis tarbijahinnaindeksi väikese tõusuga järgneva kahe aasta jooksul võib lugeda 300 krooniks. Kuna tõendeid garderoobikulude osas hageja esitanud ei ole, siis jäävad tema sellekohased väited paljasõnalisteks ning vajalikeks garderoobikuludeks vastavalt eelnevale arutlusele luges kohus 300 krooni kuus. Samadel kaalutlustel ei nõustunud kohus hageja väidetega toidukulude osas, see tähendab vajadustega 100 krooni päevas ehk 3000 krooni kuus, sellised vajadused on paljasõnalised ja ülepakutud.
  27. aastal toimunud toidukaupade hindade tõusu silmas pidades on põhjendatud kulutused toidule summas 1400 krooni. Seega on hageja abivajaduseks 2300 + 200 (sidekulud) + 1400 4 (toidukulud) + 300 (garderoobikulud) – 2269 = 1931 krooni. Seda eeldusel, et hageja ei tööta ja olemata andnud hinnangut tema töövõimele.
  28. Mis puutub hageja elukaaslase A.L. panusesse hageja abivajaduse katmisel, siis lähtuvalt tema tunnistajana ülekuulamisel antud ütlustest ei ole tema osa hageja vajaduste katmisel märkimisväärne. A.L. töötab alaliselt välisriigis ja viibib XXXXX keskmiselt mõned päevad kuus. Ta on küll tasunud aeg-ajalt kommunaalteenuste eest ja ostnud XXXXXX viibides perele süüa, kuid see on olnud sedavõrd pisteline ja väikeses ulatuses, et ei muuda kohtu eelnevat järeldust hageja abivajaduse osas. Tunnistaja kinnitas, et ka temal on isiklikke kohustusi. Seadus ei sätesta elukaaslase ülalpidamiskohustust.
  29. Asjas puudub vaidlus selles, et töövõime kaotus fikseeriti hagejal abielu kestel ning viimased kaks aastat on see olnud 50%. Kuigi seadusandja kasutab mõistet „töövõimetu“, ei saa seda mõista selliselt, et PKS § 22 kohaldub vaid 100% töövõimetu isiku ülalpidamise osas. Riigikohus on öelnud, et riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) kohaselt võib isik töövõime kaotada osaliselt, kusjuures sellisel juhul ta on küll võimeline tööga elatist teenima, ent ei ole haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Kuna PKS § 61 lg 6 p 1 ega § 22 lg 1 ei täpsusta, mida töövõimetuse all silmas peetakse, saab ülalesitatud tõlgendust kasutada ka antud olukorras § 22 lg 1 sisustamisel. Seega on hagejal ka 50%-lise töövõimetuse korral ja teiste PKS § 22 lg-st 1 tulenevate eelduste olemasolul õigus kostjalt ülalpidamist saada. Kostja viide hageja töövõimetuse tähtajalisusele ja seeläbi võimalusele piirata võimalikku ülalpidamiskohustust tähtajaga PKS § 24 alusel ei ole põhjendatud ega kooskõlas seaduse mõttega. Kui hageja tervislik seisund paraneb, siis PKS § 23 lg 2 kohaselt võib kostja hageja abivajaduse muutumisel (sinna alla käib kohtu hinnangul ka töövõime kaotuse protsendi muutus, sest see toob ju kaasa ka töövõimetuspensioni suuruse muutumise ja seega muudab hageja varalist seisundit) nõuda elatise suuruse muutmist või selle maksmise lõpetamist. Kuna hageja töövõimetus ei ole 100%, siis peaks ta suutma vähemalt mingis osas oma vajadusi iseseisvalt katta, mitte piirduma vaid riigi poolt määratud pensioni ja toetusega. Seda silmas pidades suhtub kohus hageja abivajadusse reservatsiooniga ja vähendab seda ca poole võrra ehk 1000 kroonini.
  30. Kostjal muid sissetulekuid peale kostja enda esitatud palga ja pensionisummade ei ole vaatamata hageja väidetele kohtus tuvastatud. Ühtki tõendit ega taotlust nende nõudmiseks hageja ei esitanud. Hageja ei vaielnud vastu kostja vältimatutele kulutustele eluasemelaenule, kindlustusele ja maamaksule – kokku summas keskmiselt 1912 krooni kuus. Statistikaameti uuringust ja tarbijahinnaindeksi muutustest lähtudes, aga ka hageja vajaduste osas tuvastatust, on põhjendatud kostja igakuisteks vajadusteks veel: toidukulud 1400 krooni (sarnaselt hagejaga), majapidamiskulud 263 krooni, garderoobikulud 300 krooni (sarnaselt hagejaga), tervisekulud 157 krooni, transpordikulud 300 krooni vastavalt kostja väidetule, tervisesport, teater 300 x 1,154 (teenuste tarbijahinnaindeks on tõusnud 15,4%) ehk 346 krooni, isiklik hügieen (uuringus muud kulutused) 110 krooni, muud ettenägematud kulud 95 krooni, kokku seega 6807 krooni. Kuivõrd kostja sissetulek on kokku 7382 krooni, ei võimalda kostja varaline seisund hageja suuremat ülalpidamist kui 575 krooni kuus, sõltumata tegelikust abivajadusest.
  31. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte abielu kestis 23 aastat ja üles kasvatati kaks last. Samuti on tunnistaja S.R. ütlustest selge, et oktoobrist 2007 elas hageja tema juures vähemalt kuni abielu lahutamiseni 03.12.
  32. Juba sama aasta suvel tekkisid poolte vahel erimeelsused, mis pärast poja õppima asumist tipnesid hageja mujale kolimisega. 5 See nähtub ka tsiviilasja nr 2-08-91767 protokolli leheküljelt
  33. Kas ja millises ulatuses on abielu lõppemises süüdi hageja, ei ole aga esitatud tõenditega tuvastatav. Tunnistajate L.L., N.V. ja J.P. ütlused kogumis annavad aluse küll kinnitada, et oktoobris 2007 täpsustamata kuupäeval olid hageja ja A.L. vahel juba lähedased suhted, kuid samas kuus elasid pooled juba lahus ja oli sisse antud ühine avaldus abielu lahutamiseks. Sisuliselt olid pooled otsustanud oma pikka aega kestnud abielu pärast laste üles kasvatamist lahutada ja oma elu edasi elada. Kui kostja ei oleks abielu lahutamist soovinud, ei oleks ta nõustunud ühise avaldusega ja isegi nõustumise korral oleks ta abielu päästmise huvides ilmselt otsinud hagejat S.R. juurest (mida ta tunnistaja sõnul kordagi ei teinud). Nagu kinnitas tunnistaja N.V., tuli temale lahutus täieliku üllatusena, see tähendab ka kostja ei rääkinud temale sellest midagi ja pooled olid perena koos ka oktoobris 2007 ning hiljemgi. Eelnevast tulenevalt puudub alus hagejale vääritu teo osas etteheidete tegemiseks, sest sisuliselt oli abielu
  34. aasta sügisel juba lõppenud ning asjaolu, et õiguslikult lõppes ta lahutamisega sama aasta detsembris, ei tee hageja käitumist väärituks PKS § 24 p 1 mõttes. Apellatsioonkaebus
  35. A. Z. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.
  36. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus asja lahendamisel tuvastatud asjaolude alusel teinud ebaõiged järeldused, mille tagajärjel on ebaõigesti jätnud kohaldamata materiaalõiguse normi ega vabastanud apellanti ülalpidamiskohustusest PKS § 24 lg 1 alusel elatist nõudva abikaasa vääritu käitumise tõttu abielu ajal.
  37. Apellant on menetluse algusest peale väitnud, et poolte abielu ei lagunenud poolte kokkuleppel, vaid selle tõttu, et vastustajal tekkis abielu ajal suhe teise mehega ning poolte abielu lahutati ainult vastustaja soovil. Ebaõige on asuda seisukohale, et kui pooled esitavad perekonnaseisuametile abielulahutuse avalduse, on tegemist olukorraga, kus pooled on koos otsustanud oma elu eraldi edasi elada. Apellandi nõusolek perekonnaseisuametile abielulahutuse avalduse esitamiseks oli sügav ja isiklik solvumine selle tõttu, et tema abikaasa pettis teda teise mehega ning jättis ta maha, kuna oli leidnud uue armastuse. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et esitatud tõenditega ei ole tuvastatav abielu lõppemine vastustaja süül. Asjaolu, et hageja oli lähedastes suhetes enda praeguse elukaaslasega, leidis kinnitust tunnistajate L.L., N.V. ja J.P. ütlustega. Asjaolu, et vastustaja on siiani lähedastes suhetes isikuga, kellega ta apellanti abielu ajal pettis, on kinnitanud nii vastustaja kui ka tunnistajad.
  38. Kohus ei pööranud poolte tähelepanu asjaolule, et vääritu käitumise hindamisel abielu ajal on kohtu jaoks oluline ka abielulahutamise avalduse esitamise tähtaeg perekonnaseisuametile. Kuna kohus nimetatule tähelepanu ei pööranud, ei osanud kostja esitada kohtule ka tõendit, et avaldus abielu lahutuseks esitati poolte poolt 01.11.2007, mitte oktoobris, nagu kohus on ekslikult arvanud. Asjaolu, et abielulahutuse avalduse esitamine võib käesoleva tsiviilasja lahendamisel olla määravaks asjaoluks, selgus apellandile alles kohtuotsusest. Antud asjaolu annab apellandile õiguse esitada tõend ja taotleda selle vastuvõtmist apellatsioonimenetluses.
  39. Apellant ei teadnud vastustaja petmisest kuni vastustaja teatas apellandile, et leidis endale teise mehe ning ei soovi apellandiga koos elada. Antud asjaolu kinnitavad ka tunnistajad N.V. ja J.P.. Kohus, asudes üllatuslikult seisukohale, et pooled sisuliselt otsustasid oma abielu lahutada ja oma elu edasi elada, ei pööranud tähelepanu asjaolule, et juhul, kui poolte abielulised suhted olid kokkuleppel läbi, siis miks apellant ehitas poolte ühist kodu ning miks ei ole kuni käesoleva ajani ühisvara jagatud. 6
  40. Lisaks eelpool toodule ei nõustu apellant kohtu seisukohaga vastustaja abivajaduse osas. Õige on kohtu märkus, et seadus ei sätesta elukaaslase ülapidamiskohustust, milline asjaolu ei tähenda aga elukaaslase ülapidamiskohustuse puudumist moraalinormidest lähtuvalt. Juhul, kui naine jätab oma mehe maha ning hakkab elama teise mehega, on elukaaslase olemasolu naise abivajaduse hindamisel oluline fakt ning elukaaslase paljasõnalised väited, et tal on muud isiklikud kohustused, ei välista asjaolu, et tegelikult elukaaslane peab üleval naist, kes jättis tema pärast maha oma abikaasa. PKS kaitseb sellist töövõimetut abikaasat, kelle on maha jätnud töövõimeline abikaasa. Praegusel juhul töövõimetu abikaasa ise töövõimelise abikaasaga koos elada ei tahtnud. Märgitu on ääretult ebaõiglane ning ei saa olla seadusandja poolt sätestatud eesmärgiks. Vastustaja seisukoht
  41. S. V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  42. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja apellandi ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus asja maakohtusse uueks arutamiseks tagasi saatmata.
  43. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vaidluse lahendamisel tuleb rakendada enne 01.07.2010 kehtinud PKS-i sätteid, millised reguleerisid abikaasade ülalpidamiskohustust pärast abielulahutust (§-d 22-24). Samas ei saa nõustuda esimese astme kohtu seisukohaga selles, et puuduvad alused § 24 rakendamiseks. Nimetatud säte andis kohtule õiguse teatud faktiliste asjaolude tõendatuse korral vabastada lahutatud abikaasa teise abikaasa ülalpidamiskohustusest või piirata seda tähtajaga. Maakohus on analüüsinud vaid selle sätte p-s 1 sätestatud alust (kui elatist nõudva abikaasa käitumine abielus oli vääritu). Selles osas kolleegium nõustub, et tõendamist leidnud asjaolud ei anna alust heita hagejale otseselt ette vääritut tegu abielu ajal.
  44. Küll aga on ringkonnakohus seisukohal, et kuna kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), tuleb võtta seisukoht, kas asjas tõendamist leidnud faktilised asjaolud annavad aluse rakendada sama sätte p-s 2 sätestatud ülalpidamiskohustusest vabastamise aluseid. Nimelt annab see säte kohtule laiendava õiguse lugeda mõjuvaks ka muid seaduses otseselt nimetamata põhjuseid (kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjuseid).
  45. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud maakohtu järeldust, et tunnistajate L.L., N.V. ja J.P. ütlustega leidis tõendamist, et juba oktoobrikuus 2007 olid hagejal lähedased suhted oma praeguse elukaaslase A.L. ning samal kuul lahkus hageja abikaasade ühisest elukohast (nende poolt abielu ajal omandatud elamust). Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et soov abielu lõpetamiseks tuli hagejalt (t lk 25). L.L. (A.L. endine abikaasa) ütluste kohaselt ütles abikaasa talle 13.10.2007, et tal on teine naine; samas kahtlustas tunnitaja seda juba septembrikuus, kui tekkisid etteheited ja abikaasa jäi ööbima esimesele korrusele (t lk 120). N.V. (hageja sõbranna) ütluste kohaselt oli ta oktoobrikuus 2007 kindel, et hagejal oli siis juba uus suhe; kostja ütles peale lahutust, et lahutati seetõttu, et hagejal on uus mees (t lk 121). J.P. (hageja sõbranna) ütluste kohaselt ütles hageja talle
  46. aasta suvel või septembris, et on oma mehest tüdinenud ja otsib uut meest; kuu aja pärast nägi ta hagejat teise mehega XXXXX kesklinnas (t lk 122). 01.11.2007 esitasid pooled ühise avalduse abielu lahutamiseks. 03.12.2007 abielu lahutati. Jaanuaris 2008 hakkasid hageja ja A.L. koos elama. 7
  47. Eelmises punktis analüüsitud tõenditega leidis seega tõendamist, et initsiatiiv abielu lahutada tuli töövõimetult abikaasalt ja tal tekkisid veel abielu ajal lähedased suhted teise mehega. Hageja väited kostja vägivaldsest, hoolimatust jmt käitumisest pikkade aastate kestel abielu ajal tõendamist ei leidnud. Inimlikult on arusaadav, et peale pikki aastaid abielu ja koos laste suureks kasvatamist võib ühel abikaasadest tekkida soov oma elu muuta ja jätkata seda teise isikuga. Samas tuleb nõustuda kostja seisukohaga, et abielus olles on abikaasad õigustatud eeldama vastastikust truudust ja kui ilmneb, et abivajav endine abikaasa seda tava rikkus, ei ole tema poolt elatise nõudmine kooskõlas heas usus tegutsemise põhimõttega.
  48. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus. Viidatud sätte mõtte kohaselt ei ole erasuhetes osalejate ootused seotud ainult õiguskorraga, vaid ka õigusväliste sotsiaalsete asjaoludega ehk võlasuhtele hinnangu andmisel tuleb arvestada ühiskonnas tervikuna aktsepteeritavate moraalikategooriatega. Hea usu põhimõte kui kindlale väärtuskorrale tuginev põhimõte võimaldab reageerida muutuvatele sotsiaalsetele oludele vajaliku paindlikkusega. Hea usu põhimõtet kohaldatakse kõikidele tsiviilõiguse valdkondadele kui kohustust järgida õiguste ja kohustuste teostamisel põhimõtte aluseks olevaid väärtusarusaamasid.
  49. Samuti on kolleegium seisukohal, et kostja suhtes ei ole õiglane jätta hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tähelepanuta asjaolu, et hageja jagab oma elu kaaslasega ehk ta on senini lähedastes suhetes mehega, kellega hakkas suhtlema juba abielu ajal. Maakohtu menetluse käigus on hageja ise seletanud kohtule, et kui A.L. Soomest kodus käib (kuni 5 päeva kuus), peatub ta hageja juures; ostab koju süüa; teinekord pöördub hageja A.L. poole, kui ei jõua ise korteri eest maksta (t lk 118). A.L. elukohaks on toimiku materjalide andmetel hageja elukoht (t lk 96, 119). A.L. saadetud kohtukutse on võtnud vastu hageja märkega „abikaasa“ (t lk 107). A.L. ütluste kohaselt on hageja elukoht tema peamiseks peatumiskohaks Eestis; aeg-ajalt saab ta hagejat toetada; teda huvitab hageja varaline seisund, aga kogu aeg ei saa ta teda aidata (t lk 120). Seega on leidnud tõendamist, et hageja on tunnistaja A.L. sellistes lähedastes suhetes, mida saab nimetada abielu-sarnasteks suheteks – tegemist on sisult abielusuhetega, kuid need on õiguslikult ja PKS-i mõttes abieluks vormistamata. Käesoleval ajal on selline kooselu vorm Eestis levinud peaaegu samas ulatuses kui abielugi. Seega kuigi PKS-i § 25 sidus ülalpidamise lõppemise abiellumisega (millest saab järeldada, et uuesti abiellunud isikul ei olnud õigust eelmiselt abikaasalt ülalpidamist ka taotleda) ega reguleeri õiguslikult vormistamata kooselu kaaslaste vastastikust ülalpidamiskohustust, annab see aluse koos otsuse p-s 30 tõendamist leidnud asjaoludega tunnistada need kogumis mõjuvaks põhjuseks ja vabastada kostja oma endise abikaasa ülalpidamiskohustusest.
  50. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad hagi rahuldamata jätmise ja kaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Imbi Sidok Ulvi Loonurm Malle Seppik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.