← Eesti

2-09-51354/12

Obsah (6)§ 113§ 396§ 6§ 104§ 103§ 162

2-09-51354 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Roomet Sõnna Otsuse avalikult 28.märts 2011 Võru kohtumaja teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-09-51354 Hagi es

§ 113lg 1 annab hagejale õiguse nõuda viivitusintressi.

Raha kasutamisel sama aja eest korduva intressi nõudmine on vastuolus heade kommetega, mistõttu on selline kokkulepe lisaintressi nõudmise/tasumise osas tühine. Hagejal puudus alus ja õigus arvestada viivist summalt, mille tasumise tähtpäev polnud maksegraafiku järgi saabunud. Hagis esitatud viivisearvestus ja seetõttu ka viivise nõue pole õiged. Kostja pole siiani olnud suuteline tagastama võetud laenu, kuna hageja lõpetas kostjaga 3

(6)töösuhte ja kostja jäi töötuks ning sai alles novembrikuu alguses tööd. Eeldatavasti on võimalik laenumaksed taastada peale esimese kuupalga saamist detsembris 2009.a. (tl 33-34). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 63). Tartu Maakohtu 27.detsembri 2010.a. määrusega määrati asja lahendamine TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Hageja sai kohtumääruse kätte 27.detsembril 2010 (tl 73) ja kostja 3.jaanuaril 2011.a. (tl 75). Kohtu poolt määratud tähtaja, 10 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest, ei ole pooled esitanud avaldusi ja dokumente. Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud poolte vahel 29.05.2008.a. sõlmitud laenulepingu koos lisadega koopiad (tl 8-12); võla meeldetuletuste koopiad (tl 13, 14); avalduse laenulepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks koopia (tl 15-16), teate saadetise tagastamise kohta koopia (tl 17).

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÖS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenusummalt maksta ka intressi, kui selles on laenulepingus kokku lepitud.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ettenähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäära. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja võlgneb hagejale laenulepingust tuleneva põhivõlgnevusena 27 113 krooni. Võlasumma sellist suurust kinnitab ka pooltevahelise laenulepingu lisas 26.11.2008 fikseeritud laenujäägi summa (tl 12) ja pooled ei ole esitanud tõendeid selle laenujäägi kostja poolt tasumise kohta. Hageja nõuab lepingu p 1.

  1. alusel kuni 09.09.2009.a arvestatud lepingujärgset põhiintressi 1491 krooni ja lisaintressi 716 krooni, kokku 2207 krooni; lepingu p 1.
  2. alusel kuni 09.09.2009.a arvestatud viivist tasumata põhivõlgnevuse osamaksetelt 2753 krooni; lepingu p 1.
  3. alusel alates 10.09.2009.a kuni 21.12.2010.a arvestatud viivist põhivõlgnevuselt summas 6344 krooni. Kostja laenuintresside tasumise kohustus tuleneb lepingu p 1.3 ja on ja on fikseeritud laenulepingu lisas (tl 12). Seega on kostja kohustus 12.02.2009- 09.09.2009 intresse tasuda 595+191+ 185+ 154+133+103+80+50= 1491 krooni ja need tuleb kostjalt välja mõista. Kohus nõustub kostjaga, et nn lisaintresside kokkulepe ei ole lepingu muudetud p 1.3 selge ja üheselt mõistetav. 26.11.2008 muudetud laenulepingu (tl 11) p 1.3 järgi arvestab laenuandja laenusaajale lepingu p 1.1 sätestatud laenusummalt intressi 10% aastas. Juhul kui laenusaaja ei tagasta laenusummat sätestatud tähtaegadeks, arvestatakse alates tähtajale järgnevast päevast 4

(6)1% kuus tagasimaksmata laenusummalt. Intresside arvutamisel lähtutakse 30-päevasest kuust ja 360-päevasest aastast. Intressi arvestamine lõpeb laenusumma täielikul tagasimaksmisel laenuandjale. Laenulepingu p 1.3 ei nähtu, et poolte vahel oleks kokku lepitud täiendava nn lisaintressi tasumises, vaid sisuliselt on tegemist viivitusintressi kokkuleppega- kostjal tuleb seda intressi tasuda juhul kui ta laenusummat ei tagastata tähtaegselt. Kohus ei saa nõustuda hagejaga, kes arvutustest nähtuvalt põhiintresse arvutab jooksvalt kuult, kuid nn lisaintresse etteulatuvalt, sest nn lisaintresse saab arvutada lepingu p 1.3 kohaselt ainult laenusumma mittetähtaegse tagastamise puhul. Ka hageja ise on asja menetluse kestel esitanud erinevaid nn lisaintresside arvestamise variante. Seega nõuab hageja sisuliselt raha kasutamise eest intresse ja laenu põhiosa maksetega viivitamise eest nn lisaintresse. Samas on pooled laenulepingu p 1.4 kohaselt kokku leppinud viiviste tasumises ja hageja nõuab

§ 113

alusel kostjalt viiviseid sama perioodi eest tasumata laenujäägilt.

§ 6

lg 1,2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus nõustub kostjaga, et selline nn lisaintressi tasumise nõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega,

§-dega 6,113 lg 1 ja jätab hageja hagi lisaintressi 716 krooni nõudes rahuldamata. Laenulepingu p 1.4. kohaselt (tl 8) juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas käesoleva lepinguga, tasub laenusaaja viivist 0,05% kogu laenusummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel. Viiviselt viivist ei arvestata. Kohus ei nõustu hageja poolt perioodil 13.02.2009-09.09.2009 esitatud viiviste arvutusega, sest see on vastuolus

§ 113

lg 1, mille kohaselt viivist võib arvestada arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 12) muutus kostja suhtes 12.02.2009 sissenõutavaks võla tagasimaks 2605 krooni, millelt viivis 13.02.2009-12.03.2009 on 2605x0,05% x 28 päeva= 36,47 krooni; edasi 13.03.2009-12.04.2009 on sissenõutavalt summalt 5614x0,05% x 31päeva = viivis 87,02 krooni; 13.04.2009-12.05.2009 on sissenõutavalt summalt 8629x0,05%x 30 päeva= viivis 129,43 krooni; 13.05.2009-12.06.2009 on sissenõutavalt summalt 11 675x0,05%x 31päeva= viivis 180,96; 13.06.2009-12.07.2009 on sissenõutavalt summalt 14 742x0,05%x 30 päeva= viivis 221,13 krooni; 13.07.2009-12.08.2009 on viivis sissenõutavalt summalt 17 839x 0,05%x 31päeva=276,50 krooni; 13.08.2009-09.09.2009 on sissenõutavalt summalt 20 959x0,05%x28päeva= viivis 293,43 krooni. Seega on viivised perioodi eest 13.02.2009-09.09.2009 kokku 1 224,94 krooni. Hageja nõuab kuni 09.09.2009.a. tasumata põhivõlgnevuse osamaksetelt viivist kokku 2 753 krooni, millest loeb kohus tõendatuks ja kuulub kostjalt väljamõistmisele 1 224,94 krooni. Pärast lepingu ülesütlemist perioodi eest 10.09.2009-21.12.2010 moodustab viivis põhivõlgnevuselt 27 113x0,05%x468 päeva= 6 344,44 krooni. Hageja nõuab viiviseid põhivõlgnevuselt 6 344 krooni, mis on tõendatud ja kuulub kostjalt välja mõistmisele.

§ 104lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus 5

(6)ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest

§ 103lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav.

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on

§ 103lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Kostja ei ole taotlenud viiviste vähendamist.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§ 162

sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu. Kostja ei ole tsiviilasja ligi pooleteiseaastase kohtumenetluse perioodil võlga tasuma hakanud. Üksnes asjaolu, et kostja vahepeal ei töötanud, ei saa olla aluseks viiviste vähendamisele. Samuti moodustavad hageja kõrvalnõuded põhinõudest vaid 25 protsenti. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi osaliselt rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks kokku 27 113+1491+1224,94+6344= 36 172,94 krooni, s.o. 2 311,87 eurot. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele: 94% OÜ Nuvalo menetluskuludest jätta R. R. kanda ja 6% R. R. menetluskuludest jätta OÜ Nuvalo kanda. Kohtunik: 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.