Obsah (6)

§ 100§ 416§ 108§ 94§ 113§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2011, Tallinn Tsiviilasja number

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja on nimetatud nõuded täitnud, seega oli tal õigus leping üles öelda ja nõuda kostjalt krediidi tagastamist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ning selle juurde kuuluva kokkuleppe alusel oli kostjal raha maksmise kohustus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata krediit 33 983.90 krooni. 10.

§ 94

, § 397 ja § 401 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt intressi tasumist lepingus ettenähtud määras. Lepingu kokkuleppe nr 2 tingimuste kohaselt kohustus kostja maksma krediidiandjale intressi 26,5097% krediidisummast ühe aasta kohta. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku 4 leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Otsuses nr 3-2-1-80-02 leiab Riigikohus, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Samas ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Kuigi poolte poolt lepingus kokkulepitud intressimäär on finantsoperatsioonides tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem ning laenatav ja tagasimakstav summa on ebaproportsionaalne, ei anna see antud juhul alust intressi vähendamiseks, sest lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning intresside ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Samuti on kostja sellega kokkuleppele alla kirjutades ise nõustunud. Lisaks,

§ 416

lg-s 3 sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt ülesütlemise korral krediidisaajal intressi maksmise kohustus ning krediidiandjal välistub õigus nõuda intressi (sealhulgas intressinõue kahjunõudena) pärast lepingu ülesütlemist. Hageja on intressi arvutamisel lähtunud lepingus sätestatud määrast ja üldtingimustest, saades intressivõla suuruseks lepingu ülesütlemise aja seisuga 8109.12 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 8109.12 krooni. 11.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on lepingujärgse intressimääraga samas määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 14.04.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 332.40 krooni. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused suuruses 33 983.90 krooni, seega arvutab hageja viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata krediidisumma tasumisega viivitamiselt määraga 26,50% võlgnetavalt summalt aastas. 15.06.2010 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud 1862.14 krooni. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. 12. Samas esineb alus

§ 113lg 8 viitega § 162 lg 1 sätestatu kohaldamiseks ning viivise vähendamiseks.

Kuna käesoleval juhul on kostja kohustatud hagejale tagastama laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi, siis on kostjalt lepingujärgse intressimääraga samases määras viivise väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestab kohus kostja majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Kostja sissetuleku moodustas vaid töötuskindlustushüvitis, mis lõppes augustis, 5 mistõttu kostja sissetulek ühe pereliikme kohta jääb alla elatusmiinimumi. Lisaks sündis 01.08.2010 kostjal laps. Arvestades ülaltoodud põhjendusi ning kostja materiaalsest seisundist tulenevat otsuse reaalse täidetavuse printsiipi, peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks antud juhul vähendada kostjalt väljamõistetava viivise suurust 500 kroonini ning rahuldamata tuleb jätta hageja nõue seda summat ületava viivisesumma 1362.14 krooni väljamõistmiseks. 13.

§ 113lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. Ts

MS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 461 lg 4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist

§ 113

lg-s 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Kuna kohus vähendab kostjalt väljamõistetava viivise suurust, on otstarbekas ja õiglane samadel motiividel mitte rakendada kostja suhtes jätkuva viivise väljamõistmist. Seega tuleb hageja nõue kostjalt jätkuva viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

1. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, sealhulgas kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö- ja ajakulu maksumust. Hinnakirja kohaselt on meeldetuletuskirja hind 200 krooni ja teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni. Hageja on kostjale saatnud meeldetuletuskirjad, ülesütlemishoiatuse ning teate lepingu ülesütlemisest, kokku moodustavad kulud 6 x 200 + 1 x 400 = 1600 krooni. Seega kuulub rahuldamisele võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1600 krooni. Apellatsioonkaebus
2. Bigbank AS palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja uue otsusega rahuldada hagi ka hagi esitamiseni 15.06.2010 sissenõutavaks muutunud viivise 1362.14 krooni osas ja osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata alates 16.06.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 33 983.90 krooniselt tagastamata krediidisummalt 26,50% aastas. Apellant palub vastustajalt välja mõista kõik apellandi maakohtus ja apellatsioonimenetluses tehtud kulud.
3. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud. Vastustaja majanduslik olukord ei ole leidnud tõendamist ühegi tsiviilasjale lisatud dokumendiga. Vastustaja on kohtule küll esitanud pangakonto väljavõtte, mis kajastab apellandile tehtud makseid, kuid jätab selgusetuks vastustaja sissetulekud ja väljaminekud. Vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et tema ainsaks sissetulekuallikaks on töötuskindlustushüvitis, mille saamise õigus lõppes augustis
4. Esitatud väiteid ei ole vastustaja tõendanud. Seesuguste tõenditeta ei olnud kohtul võimalik saada ammendavat ülevaadet vastustaja reaalsest majanduslikust olukorrast ega võtta seisukohta tema suutmatuse suhtes lepingust tulenevaid kohustusi täita. Eelnevast tulenevalt on kohus eksinud TsMS § 436 lg 2 6 kohaldamisel ning ei ole tuginenud otsuses üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
5. Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus on nõuet vähendanud just 1362.14 krooni võrra. Hagi esitamise seisuga oli seaduse ja lepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivise summa 1862.14 krooni. Kohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates on viivisemäär 26,50% aastas ebamõistlikult suur. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks tema arvates on ebamõistlikult suur sissenõutavaks muutunud viivise nõue, mis moodustab vähem kui 5,5% põhisummast. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta vähendab sissenõutavaks muutunud viivist just kohtuotsuses välja toodud ulatuses.
6. Muuhulgas on kohus viivisenõude vähendamise osas kohaldanud ebaõigesti ka TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus on vähendanud hagiavalduses nõutud sissenõutavaks muutunud viivise nõuet 1362.14 krooni võrra ja jätnud välja mõistmata lisanduva viivise krediidisummalt 33 983.90 krooni 26,50% aastas alates 16.06.
7. Otsusest ei nähtu, et menetlusosalised oleksid vastava nõude kohtule esitanud. Samuti ei nähtu vastavat nõuet ka tsiviilasjale lisatud dokumentidest.
8. Maakohus on märkinud, et antud tsiviilasjas esines alus

§ 162

lg 1 kohaldamiseks ning sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 sätestab, et viivise vähendamiseks peab viivise maksmiseks kohustatud isik esitama kohtule nõude viivise vähendamiseks. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-66-05: kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Vastustaja ei ole esitanud nõuet sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks. 20.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Sellest tulenevalt peab kohus

§ 162

lg 1 kohaldamisel analoogia korras viivise vähendamisele

§ 113

lg 8 alusel hindama lisaks vastustaja majanduslikule olukorrale ka kohustuste täitmise ulatust vastustaja poolt ja teise lepingupoole õigustatud huvi. Seega, kui kohus leiab, et vastustaja majanduslik olukord on leidnud piisavalt tõendamist, ei anna see veel iseenesest alust viivise vähendamiseks. Eelnevast tulenevalt on kohus jätnud alusetult rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 16.06.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivist 33 983.90 krooniselt tagastamata krediidisummalt 26,50% aastas. Vastustaja seisukoht

1. Sigrit Piisko apellatsioonkaebusele ei vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada. Küll aga ei ole ringkonnakohtul võimalik tühistatud osas ise uut otsust teha ja asi tuleb saata maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 7 Käesolevas asjas vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega esimese astme kohus jättis osaliselt rahuldamata viivisvõlgnevuse nõude.
3. Põhjendatud on apellandi etteheide maakohtule selles, et viivise vähendamise otsustuse tegemisel kohaldas kohus ebaõigesti menetlus- ja materiaalõiguse norme. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled muuhulgas menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 rakendamise üheks eelduseks on kohustatud isiku taotlus/avaldus kohtule tasumisele kuuluva viivise vähendamiseks, kusjuures vähendada on võimalik ka veel sissenõutavaks muutumata viivise määra. Kostja viivise vähendamiseks maakohtule oma tahet ei avaldanud. Seega puudus kohtul õigus üllatuslikult tõlgendada kostja poolt esile toodud faktilisi asjaolusid (töötus, 01.08.2010 sündinud laps), andmata seejuures hagejale võimalust vähendamise kohta oma vastuväiteid esitada. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

1. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohus jättis eelmenetluses olulises ulatuses täitmata TsMS-s sätestatud selgitamiskohustuse. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad hagimenetluses kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse kui faktiliste asjaolude ja tõendite osas. Vaidluse lahendamine kirjalikus menetluses selles osas mingeid mööndusi ei luba ja ilma selgitamiskohustust täitmata ei ole võimalik asja ammendav arutamine. Kohus peab pooltele selgitama ja nendega arutama vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Seega tuli kohtul kostjale selgitada muuhulgas tema vastu esitatud viivisnõude materiaalõiguslikku alust (hageja nõude võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni) koos seaduses ettenähtud võimalusega taotleda viivise vähendamist ning sellise taotluse esitamisel tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Taotluse esitamine sõltub kostja tahtest ja sellise taotluse rahuldamine kostja poolt esile toodud asjaolude tõendatusest.
2. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu maakohtu poolt viivisnõude osas selgitamiskohustuse täitmine ja ringkonnakohtul ei ole võimalik eelmenetlust täiendavalt läbi viia, sest täiendavate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamise korral kaotaksid pooled tõendite hindamise osas edasikaebeõiguse, kui seda esmaselt teeks ringkonnakohus. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.
3. Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus, kui on teada hageja nõuete rahuldamise lõplik ulatus. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok