KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 31. märtsil 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-337 Haldusasi M.K.i kaebus Muinsuskaitseamet

§ 9

lõikele 6 võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks esitada tähtajatult. Samas ei tohi isik sellise kaebuse esitamisega põhjendamatult kaua venitada, vaid peab kaebuse esitama mõistliku aja jooksul arvates hetkest, mil ta saab teada oma õiguste kaitsmise vajadusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a kohtumäärust asjas nr. 3-3-1-21-03). Vastustajaks sellises kaebuses oleks kultuuriministeerium, mitte muinsuskaitseamet.
3. Kaebuse esitaja väited rehabiliteerivast eesmärgist on ilmselgelt paljasõnalised ja otsitud. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2009 otsusele asjas nr. 3-3-1-24-09 ei saa põhjendatud huviks olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses (p 7), seega ka huvi „paljastada Muinsuskaitseameti valelikkus ja ebaprofessionaalsus“ või „saada kinnitust sellele, et vastustaja toiming ei olnud sisuliselt õiguspärane ja kaebajal oli siiski õigus“. Samuti ei ole kohtumääruse p-s 7 toodud põhjustel käesoleva kohtumääruse punkti 5 alapunktides 4 ja 5 nimetatud kaebaja eesmärkide saavutamine käesoleva kohtumenetluse raames võimalik. Ühtlasi ei ole kaebaja täpsustanud, mida ta peab silmas kaebaja olukorra „soodustamise“ või „parandamise“ all. Kaebaja viidatud asjaolust, et õigust mõistab ainult kohus (vastuskirja p 6), ei saa tuletada seda, et ainult kohtul on kohustus oma määrusi motiveerida, kuid kaebajal seda kohustust ei ole. Sellisele seisukohale ei saa asuda ka HKMS § 10 lõikele 3 tuginedes. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a määrusele asjas nr. 3-3-1-100-08 „kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema“ (p 29). Seega on kaebaja poolt põhjendatud huvina välja toodud paljasõnaline väide „kaebaja olukorra soodustamisest või parandamisest“ ka täielikult motiveerimata. Kuna kohtumääruse punkti 5 alapunktides 4 ja 5 nimetatud kaebaja eesmärkide saavutamine võimalik ei ole, langeb ära ka preventiivse eesmärgi 4 saavutamise võimalikkus. Kohus rõhutab, et teabenõudele vastamise vaidlustamise kaudu ei ole võimalik vaielda teabena edastatud õigusakti sisulise õigsuse ning õigusliku siduvuse üle ega kohustada vastustajat kaebaja soovitud viisil õigusakte tõlgendama. Kuna kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustanud kultuuriministri määrust, puudub kohtul pädevus määruse osas sisulist seisukohta võtta, vastasel juhul ületaks kohus kaebuse nõude piire.

§ 25

lõikele 4 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

§ 19lõikele 7 vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses.

Ka käesoleva kohtuasjaga muu olulise asjaolu tuvastamine KrMS § 366 p 5 mõttes ei saa olla põhjendatud huvina aktsepteeritav. Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 otsusest nr. 3-1-1-15-10 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 4 järgi Ubina asulakohast leitud hõbeaarde omastamise eest ja KarS § 204 lg 1 järgi kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolise Ubina asulakoha rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 kohtuotsuse kohaselt tegi maakohus uuritud tõendite põhjal kindlaks, et tegemist oli kultuurimälestiste kultuurikihi pöördumatu kahjustamisega, mis välistas olulise ajaloolise teabe (teadusliku informatsiooni) saamise. Kuriteo tunnuste olemasolu kontrolliti kolmeastmelise kohtumenetluse käigus. Kuna kultuuriministri 27.07.1998 määrus kehtis kõigi kolme kohtuastme otsuste tegemise ajal, oleks kaebuse esitaja saanud esitada vastuväited määrusele juba eeltoodud kohtumenetluses. Nagu kohus juba Tallinna 28.02.2011 kohtumääruses märkis, ei saa teistmise aluseks olla asjaolu, et kaebaja vastavaid vastuväiteid kriminaalmenetluses ei esitanud. Halduskohtumenetluse eesmärgiks ei saa pidada teiste kohtumenetluste jaoks kunstlikult uute tõendite loomist. Seda, kas kaebajal oli kultuuriministri määrusest tulenevalt arusaadav, et tegemist on kultuurimälestisega või mitte, olid kohtud pädevad hindama viidatud kolmeastmelise kohtumenetluse käigus. Muinsuskaitseameti poolt teabenõudele vastamise õigsus või õigusvastasus ei muuda tagantjärgi kultuuriministri määruse õiguslikku tähendust kaebaja jaoks, mistõttu kaebaja katse saavutada tema suhtes kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste teistmist Muinsuskaitseameti toimingu õigusvastaseks tunnistamise taotluse esitamisega on perspektiivitu. 9. Eeltoodud kaalutlustel tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt kaebuse esitamisega taotletud eesmärgid ei ole Muinsuskaitseameti teabenõudele antud vastuse vaidlustamise kaudu saavutatavad, mistõttu kaebus nende eesmärkide saavutamiseks on ilmselgelt perspektiivitu. Tiina Pappel kohtunik 5