← Eesti

3-08-2005/145

Obsah (11)§10§ 73§ 95§ 84§ 77§ 59§ 61§ 150§ 11§ 75§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2010, Tallinn Haldusasja num

§10

lõikes 3 sätestatuga, mille kohaselt viib vastustaja menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse; 2) vastustaja ei ole mõistnud tegelikku revisjoni tähtaja pikendamise eesmärki. Revisjoni tähtaja pikendamise eesmärgiks saab olla vaid

§ 73lõikest 1 tuleneva revisjoni eesmärgi saavutamise tagamine.

Praegusel juhtumil ei olnud tähtaja pikendamine seotud revisjoniga hõlmatud asjaolude väljaselgitamise vajadusega; 3) hindamaks seda, kas revisjoni tähtaja pikendamine on põhjendatud, tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, kuidas vastustaja revisjoni läbi viis. Sealjuures tuleb silmas pidada, et revisjon peab toimuma katkematult. Vastustaja viivitas põhjendamatult revisjonitoimingute sooritamisega ning vastustaja tegevusetus revisjoni läbiviimisel tõi tõenäoliselt kaasa olukorra, et vastustaja ei jõudnud revisjoni määratud tähtaja jooksul lõpetada; 4) maksuotsuse resolutiivosa on vastuolus maksuotsuse põhjendava osaga; 5) vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Maksukohustusega seotud asjaolude igakülgne, objektiivne ja põhjalik uurimiskohustus lasub vastustajal. Kaebaja kaasaaitamisele vaatamata ja valmisolekule asjaolusid selgitada on vastustaja jätnud teadlikult olulised maksuõiguslikud asjaolud uurimata ja välja selgitamata ning on hoidunud maksukohustust vähendavate või välistavate tõendite kogumisest; 6) revident ei ole revisjoni lõpus läbi viinud

§-s 80 sätestatud vestlust; 7) vastustaja kasutas maksumenetluses kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendeid, millest osade kasutamiseks kriminaalmenetluse väliselt vastav prokuröri luba puudus. 2

(11)3-08-2005 Nimetatud ütlused ei ole lubatavad tõendid ka seetõttu, et vastustaja on neid tõendeid kasutanud maksumenetluses tõendite kogumise põhimõtteid eirates; 8) kaebaja juhatuse liikme Vello Viilopi makstud tasu ei saa käsitada netosummana ehk väljamaksena, millelt on eelnevalt tulumaks kinni peetud. Maksukoormust suurendav käsitlus peab olema üheselt tõendatud. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada maksukohustuse vähendamise kasuks; 9) H. A. ja A. U. ning V. Viilopi vahel oli kokkulepe raamatupidamis-teenuse osutamise kohta täitmisega kolmandale isikule ning teenuse eest maksis V. Viilop enda nimel ja arvel, mitte aga kaebaja, nagu maksuotsuses ekslikult leitakse; 10) maksuhaldur on ekslikult pidanud töösuhte algusajaks 2006. a juulit. K. K. töösuhte lõppemise aja kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kokkuleppest töölepingu lõpetamise kohta, mitte tööraamatu kandest; 11) vastustaja ei ole arvestanud V. Viilopi, A. U., H. A. ja K. R. ütlustega. Sellega on rikutud maksuotsuse põhjendamise kohustust ja

§ 95lõiget 2; 12) maksuotsusega ei ole tuvastatud, et V.

Viilopi poolt tehtud väljamaksete tegelik eesmärk oli kõrvale hoiduda maksukohustusest. Seega ei ole täidetud

§ 84kohaldamise eeldused.

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta OÜ Ofset kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta, et maksuotsus ja korraldus on seaduslikud, järgmiselt: 1) revisjon ei hõlma üksnes niisuguseid toiminguid, mille läbiviimiseks oleks vajalik ja kohane viibida revideeritava maksukohustuslase ametiruumides. Vastustaja teostab enamiku toiminguid oma ruumides; 2) nii eriarvamuse esitamiseks nädala võrra tähtaja pikendamise taotlemise tõttu kui ka selle tõttu, et eriarvamuses toodud seisukohad erinesid oluliselt varasemalt kriminaalmenetluses antud seletustest, oli vastustajal vajalik neid seisukohti täiendavalt kontrollida ja analüüsida. Seetõttu tuli võtta täiendavad seletused ka V. Viilopilt. Selgituste võtmiseks määratud aeg 19.05.2008 võimaldanuks revisjoni viia lõpule planeeritud ajal (31.05.2008). Kuna V. Viilop haigestus, siis sai vastustaja võtta talt seletused alles 29.05.
  2. Seega ei olnud vastustajal võimalik revisjoni lõpule viia oma kavandatud graafiku kohaselt, vaid ta sõltus kaebaja poolsest viivitusest; 3) korraldus on pigem informatiivset laadi haldusakt, millega teavitatakse maksukohustuslast revisjoni jätkumisest ja selle lõpptähtaja pikenemise põhjustest. Seetõttu ei riku viimane ka kaebaja õigusi; 4) väljamakseid A. U. ja H. A. tegi kaebaja (raamatupidamist korraldati kaebaja nimel ja arvel), mitte V. Viilop. Samuti on tõendite koosmõjus näidatud, miks saab järeldada, et A. U. ja H. A. korraldasid kaebaja raamatupidamist vähemalt alates juulist
  4. Tallinna Halduskohtu 04.03.2010 otsusega jäeti OÜ Ofset kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) kaebajal võib teoreetiliselt olla põhjendatud huvi korralduse vaidlustamiseks, et hiljem esitada taotlus kahju hüvitamiseks. Praktikas on raske ette kujutada, kuidas ja millist varalist kahju sai äriühingule põhjustada asjaolu, et revisjon kestis esialgu kavandatust 2 kuud kauem, sest seadus revisjoni tähtajale piiri ei sea. Samas ei oma see ka tähtsust, kuna vastustaja ei ole kaebaja põhjendatud huvi kahtluse alla seadnud; 2) revisjoni tähtaja pikendamine ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja osundatud

§ 77

lõikest 1 tulenev revisjoni koht ei tähenda, et ainult revideeritava ametiruumides tohib maksumenetlust läbi viia. Koosmõjus

§ 77

lõikega 2 ilmneb, et selle sätte mõte on hoopis teha maksukohustuslasele võimalikult mugavaks esitada revidendile dokumente ning asju ette näidata. Lisaks oli vastustaja kohustatud järgima

§-st 11 tulenevat uurimispõhimõtet. Seega on paljasõnalised kaebaja väited revisjoniga põhjendamatust venitamisest. Lisaks on vastustaja veenvalt tõendanud, et revisjoni tähtaja pikendamise põhjustas kaebaja ise; 3

(11)3-08-2005 3) eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamise vajadust põhjendati muu hulgas sellega, et kaebaja soovis tutvuda kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, mida palus vastustajal endale väljastada. Samas oli kaebaja saanud ringkonnaprokurör Maria SuttTehveri kinnitusel koopia kogu kriminaalasja toimiku materjalidest juba detsembris 2007 või jaanuaris
  1. Seega väide, et kaebajal puudub teave kriminaalmenetluses kogutud tõendite sisu kohta, ei vasta tõele; 4) kuigi tähtaega pikendati korraldusega kuni 31.07.2008, tehti maksuotsus juba 27.06.
  2. Samuti ei vasta tegelikkusele kaebaja oletus, et revisjoni ei jõutud lõpetada esialgselt määratud tähtajaks seepärast, et revisjoni alustamisega viivitati. Revisjon algas 20.09.2007 korralduses määratud ajal; 5) vastustajal on õigus, et korraldus on pigem informatiivset laadi haldusakt. Isegi kui vastustaja oleks eiranud

§-st 81 tulenevat nõuet ja jätnud revisjoni tähtaja pikendamise kohta korralduse andmata, ei oleks see tegelikult muutnud kaebaja õiguslikku positsiooni, sest ei oleks saanud väita, et revisjon tema suhtes on lõppenud; 6) seadus on andnud vastustajale laia diskretsiooni maksumenetluse läbiviimisel ja selle ebaõige kasutamine võib rikkuda maksukohustuslase õigusi. Vastustaja ei ole kaalutlusõigust ebaseaduslikult teostanud ja revisjonitähtaja pikendamise korraldus pole õigusvastane; 7) kaebaja seisukoht, et vastustaja on rikkunud maksumenetluse läbiviimise nõudeid, on väär. Maksumenetluses on tõendite loetelu toodud välja

§ 59lõikes 1. Tulenevalt kohtupraktikast ja Kr

MS § 214 lõikest 1 tohib vastustaja kasutada maksumenetluses ka kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses kogutud tõendeid, kui selleks on prokuröri luba ning selliseid tõendeid ei välista HMS ega

. Kaebaja seisukoht, et vastustaja ei tohi hinnata kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, on väär. Kuivõrd M. Sutt-Tehver oli vastava loa vastustajale väljastanud, võis vastustaja tugineda muude tõendite kõrval ka V. Viilopi, A. U., ja H. A. kriminaalmenetluses ülekuulamise protokollidele; 8) kaebaja on vääralt tõlgendanud

§ 61lõiget 2 ja käsitanud kriminaalmenetluses V.

Viilopi poolt antud ütlusi ekslikult maksumenetluses kolmanda isiku ütlustena; 9) kaebaja väide, et kriminaalasjas ei olnud kaebajat üle kuulatud, on arusaamatu. Äriühing tegutseb ja on esindatud oma organite kaudu. Selleks oli juhatuse liige V. Viilop, kelle poolt kriminaalmenetluses antud ütluste protokolli oli vastustajal põhjust seda enam kasutada, et isik sisuliselt keeldus maksumenetluses nagu ka halduskohtumenetluses ütluste andmisest. Teisalt ei ole mõistlik eeldada, et isik maksukohustuslase juhatuse liikmena võiks anda samade asjaolude ja tehingute kohta teistsuguseid ütlusi, kui ta juba varasemalt on andnud. Seega on vastustaja tõendite kogumisel ja uurimisprintsiibi rakendamisel põhjendatult lähtunud efektiivsuse, vormivabaduse ning proportsionaalsuse põhimõttest; 10) kaebaja väide, et revisjoni lõpptulemus oli juba ette määratud, on paljasõnaline ja subjektiivne arvamus, mille tegelikkusele vastavust ei ole kaebaja suutnud tõendada. Kuna maksuotsuses on tuvastatav selle faktiline ning õiguslik alus, siis saab kontrollida, milliste tõendite pinnalt on maksuotsus tehtud. Seda ei muuda ka asjaolu, et vastustaja pidi Kaitsepolitseiameti 03.10.2007 taotlusel ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.11.2007 taotlusel koostama ja esitama maksuarvestuse; 11) vastustaja ei ole rikkunud

§-dest 78, 80 ja 81 tulenevaid kaebaja õigusi. Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus ja teabe saamise õigus. Revisjoniakti üleandmisel on vanemrevident viinud läbi V. Viilopiga lõppvestluse ning kaebaja on saanud tutvuda revisjoniaktiga ja selles toodud asjaoludega mittenõustumise tõttu esitada oma eriarvamuse; 12) kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole käsitlenud maksukohustust vähendavaid või välistavaid tõendeid, on asjakohatu. Kaebaja ei ole sellesisulisi tõendeid esitanud ei koos eriarvamusega, vaidemenetluses ega ka kohtumenetluses.

§-st 56 tulenev maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei tähenda üksnes allumist vastustaja nõudmistele ja korraldustele seletuste ja dokumentide esitamisel, vaid selle lõike 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud vastustajale teatama kõik asjaolud, mis omavad või 4

(11)3-08-2005 võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Seega on kaebajal olnud piisavalt aega ja võimalusi täita oma seadusest tulenevat kohustust ja esitada kõik tema maksukohustust vähendavad või välistavad asjaolud ja tõendid; 13) antud juhul ei ole kaebaja suutnud seda. Maksuotsuse motivatsioon ei ole nii põhjalik kui vastustaja hilisemas seletuses toodu. Samas ei ole ka see asjaolu maksuotsuse tühistamise aluseks, kuna maksuotsust on siiski põhjendatud piisavalt määral, mis võimaldab selle vaidlustamist ja kohtulikku kontrolli.

§ 150

lg 1 sätestab, et maksuotsuse vaidlustamisel peab maksukohustuslane tõendama, et maksusumma määrati valesti. Vastustaja tugineb kohtule antud seletustes muu hulgas Maksu- ja Tolliameti vaideotsusele. Maksu- ja Tolliamet on kaebaja vaides esitatud väidetele vastates sisuliselt täiendanud maksuotsuse motivatsiooni. Seetõttu on põhjendatud ka vastustaja poolt kohtumenetluses täiendavatele argumentidele tuginemine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. OÜ Ofset apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 04.03.2010 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus on jätnud põhjendamata kõik kaebaja sisulised väited maksusumma määramise õigusliku aluse puudumise, maksukohustuse suuruse ning maksusumma määramise metoodika kohta. Sellega on halduskohus rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja TsMS § 442 lg 8 nõudeid; 2) halduskohus on tuvastanud, et maksuotsuse enda motivatsioon ei ole nii põhjalik kui vastustaja hilisemas seletuses toodu. Seega on kohus tuvastanud, et maksuotsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-34-07 järeldub, et tõendamiskoormus maksuotsuse vaidlustamise korral läheb maksumaksjale üle tingimusel, et maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Põhjenduste puudumisel tõendamiskoormus kaebajale üle ei lähe. Kohus ei ole käesolevas asjas tõendamiskoormuse jagumisel poolte vahel eeltoodud Riigikohtu lahendiga arvestanud ega põhjendanud, miks nimetatud seisukohad praegusele asjale ei ole laiene. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 150

lõiget 1, leides, et tõendamiskoormus kohtumenetluses lasub kaebajal; 3) Riigikohus on asjas nr 3-2-1-114-08 selgitanud, et asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust. Kaebaja esitas kohtule taotluse, et kohus selgitaks tõendamiskoormust antud haldusasjas. Halduskohus seda taotlust TsMS § 463 lg 1 nõuetele vastavalt menetluse käigus ei lahendanud; 4) kuigi haldusasjas on toimunud mitu istungit, ei nähtu kohtuistungi protokollidest, et kohus oleks uurinud tõendeid. Kaebaja sai küll esitada enda seisukohad ja viidata olemasolevatele tõenditele, kuid vastustaja ei ole samaga vastanud ning samuti ei nähtu protokollist kohtu tegevus tõendite uurimisel. Kohtuistungi protokoll ei anna vastust küsimusele, milliseid tõendeid on halduskohus vahetult uurinud. Protokollist ei tulene, et kohus ise oleks mõne kohtutoimikus oleva tõendi avaldanud. Halduskohtumenetluses kehtib kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse põhimõte. Menetlusosalistel peab olema võimalik kontrollida, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel lõppkokkuvõttes kohtuotsus põhineb. Kuna kohtuotsus põhineb kohtuistungil vahetult uurimata tõenditel, siis on kohus rikkunud HKMS § 19 lg-s 2, TsMS § 436 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõudeid; 5) kohus on jätnud tähelepanuta ka kohtumenetluses kogutud tõendid, nt V. Viilopi ja K. R. ütlused, ning kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendid. Kohus ei ole kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 põhjendanud, miks kohus mõnda tõendit ei arvesta. Samuti ei selgu kohtuotsusest, milliste tõendite põhjal kohus tuvastas, et väljamakse tegijaks oli kaebaja ning et H. A. ja A. U. tehti väljamakseid maksuotsuses märgitud summades ja märgitud perioodil; 5

(11)3-08-2005 6) kohus ei ole osundanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et isikud said kätte netosumma, millelt oli väljamakse tegemisel tulumaks ja töötuskindlusmakse ning kogumispensioni makse kinni peetud. Halduskohus ei näidanud, kes oli nimetatud maksu ja maksete kinnipidaja. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtuotsusest tõendite hindamise tulemused ning millised asjaolud kohus tõendatuks peab ning millistele tõenditele rajab ta enda järeldused; 7) halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid on kohtumenetluses lubatud tõendid. Teatud osas tõendite ülekandmine ühest menetlusest teise saab olla põhjendatud menetluste osas, kus menetlused on sarnased menetlusosaliste ja tõendamiseseme osas. Praeguses asjas ei olnud tegemist paralleelmenetlustega. Nimelt menetletavas kriminaalasjas oli esitatud kahtlustus Maksuja Tolliameti ametnikele. Kaebaja ei olnud kahtlustatav ega süüdistatav. Seega kriminaalmenetlus ei hõlmanud samasid menetlusosalisi ja nendega seotud isikuid. Samuti menetleti kriminaalasjas ametialast kuritegu, kuid revisjonis uuriti OÜ Ofset maksuseaduste täitmise õigsust. Seega oli nende menetluse puhul tõendamisese täiesti erinev. Sellistel tingimustel ei saanud vastustaja võtta tõendeid kriminaalmenetlusest ning kanda nende alusel tuvastatud asjaolud kontrollimatult üle maksumenetlusse ja määrata nende alusel kaebajale tasumisele kuuluvad maksud, ilma, et vastustaja oleks maksuõiguslike asjaolude kohta kogunud tõendeid maksumenetluses; 8) halduskohtu seisukoht, et käesolevas asjas kriminaalmenetluses kogutud tõendid on lubatavad tõendid halduskohtumenetluses, on väär ja vastuolus HKMS § 16 lõikega 1. Kuna kriminaalasjas kogutud ja halduskohtule esitatud tõendid halduskohtumenetluses ei ole tulenevalt TsMS § 251 lõikest 2 lubatavad tõendid, siis oleks kohus pidanud jätma need tõendid tähelepanuta ja maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel aluseks võtma ainult kohtumenetluses antud V. Viilopi ütlused. Samast põhimõttest tuleb juhinduda ka H. A. ja A. U. ütluse hindamisel, kuigi nimetatud isikud keeldusid kohtumenetluses ütluste andmisest; 9) kohus ei ole arvestanud maksubaasi ja maksusumma määramise metoodika kontrollimisel, et maksuotsuses esineb vastuolu õigusliku ja faktilise aluse vahel. Vastustaja on väljamakse maksustamisel lähtunud netopõhimõttest, eeldades, et väljamakse tegemisel on tulumaks, kogumispenisoni makse ja töötuskindlustusmakse kinni peetud. Samas ei ole vastustaja viidanud ühelegi tõendile, millel nimetatud maksukohustust suurendav asjaolu põhineb. Vastustaja on põhjendanud maksusumma määramist asjaoluga, et kaebaja ei ole tulumaksu ja makseid kinni pidanud ja vastustajale tasunud. Kui vastustaja tuvastab mõlema toimingu rikkumise, siis ei saa asuda seisukohale, et saadav summa oli saajale netotasu; 10) kohus nõustus vastustaja seisukohaga ümbrikupalga maksustamise kohta, et ümbrikupalga puhul on tegemist brutoväljamaksega ning vastustaja saab nimetatud summalt tasumata tulumaksu nõuda sisse tööandjalt või töötajalt. Selline seisukoht on võimalik üksnes juhul, kui töötasu maksustada brutopõhimõttel. Jääb ebaselgeks, miks vastustaja ja kohus on antud juhul brutopõhimõtte kohaldamise välistanud; 11) kohus on jätnud käsitlemata kaebaja väited väljamakse suuruse ja aja kohta. Kaebuses juhiti tähelepanu sellele, et vastustaja on tuvastanud ka ebaõiged maksustamisperioodid. Halduskohus ei ole ka analüüsinud kaebaja väiteid selle kohta, et väljamaksete saajate jaoks võis saadav tulu olla ettevõtlustulu, mis muudaks oluliselt maksuotsusega toodud maksustamise aluseid; 12) kohus ei ole kontrollinud

§ 84kohaldamise eeldusi ja tingimusi.

Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-67-09 on märgitud, et mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui kaebaja on sõlminud teeseldud tehingu maksueelist saamata, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks; 13) maksuotsusest nähtub, et vastustaja on asunud muutma dividendide väljamakset, kuid maksuotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tuvastanud, et makstud dividend ei vasta TuMS § 18 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Samuti on tuvastamata, et kaebajal puudus kasum, mida jaotada. Vastustaja on pidanud enamiku dividende majanduslikule sisule 6

(11)3-08-2005 vastavaks, mistõttu jääbki ebaselgeks, miks just teatud dividendid ei vasta nende majanduslikule sisule; 14) vastustaja põhjendused on vastuolulised. Ühest küljest leiab vastustaja, et tööandjaks oli kaebaja. Maksuotsuse kohaselt osutasid A. U. ja H. A. aga raamatupidamise teenust; 15) vastustaja ei ole tuvastanud, et V. Viilop maksis isikutele tasu just saadud dividendide arvel. V. Viilopi pangakontode analüüs kinnitab, et V. Viilopi pangakontole laekus rahalisi vahendeid ka muudest allikatest. Samuti ei ole välistatud, et V. Viilop maksis tasu enda poolt saadud töötasust. Sellisel juhul ei oleks vastustaja tõenäoliselt asunud väljamaksete sisu muutma, sest maksustamise seisukohast ei oleks olukord muutnud; 16) kohus on jätnud alusetult rahuldamata tuvastamiskaebuse, leides, et revisjonitähtaja pikendamise korraldus oli põhjendatud. Arvestades revisjoni läbiviimist ja revisjoni tähtaega, on ilmne, et tähtaja pikendamine oli tingitud vastustaja enda tegevusest revisjoni läbiviimisel. Seepärast oli pikendamine käesoleval juhul õigusvastane. 9. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta OÜ Ofset apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgmised: 1) HKMS § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette määratud jõudu. Sama lõike teise lause pinnalt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus on otsust tehes tuginenud kogutud tõenditele, hinnates neid kogumis ja vastastikuses seoses; 2) Riigikohus on lahendis 3-3-1-70-07 sedastanud, et menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Halduskohtu otsus on nimetatud tingimustega koskõlas; 3) kaebaja väited haldusakti motiveerimatuse kohta on alusetud. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läks tõendamiskoormus üle kaebajale. Samuti ei ole kohus oma otsuses märkinud, et maksuotsus on vajalikul määral põhjendamata. Halduskohus tõdes üksnes vastustaja hilisemates seisukohtades maksuotsusele antud põhjalikumat analüüsi. Kohus kohaldas õigesti

§ 150

lõiget 1; 4) HKMS § 19 lg 5 sätestab, et asja läbivaatamisel uurib halduskohus tõendeid vahetult. Asja läbivaatamine hõlmab menetlust tervikuna, mitte ei piirdu kõigest kohtuistungil toimuvaga. Tõendite vahetu hindamine kajastub kohtu poolt tehtud järeldustes. Kohtuotsuse põhjendavas osas on näidatud, milliseid tõendeid on otsuse tegemisel uuritud. Seejuures tõendite vahetu uurimise printsiibi rikkumise vastuväite tõstatas kaebaja esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, mis näitab argumendi ilmselget otsitust; 5) kohtuistungi protokoll on nõuetekohane. TsMS § 50 lg 1 punktid 1-13 reguleerivad ammendavalt, mida kohtuistungi protokoll peab sisaldama. Seaduses ei ole kehtestatud, et kohus peaks kohtuistungi protokollis nimetama kõik asjas esitatud tõendid. Juhul kui kaebaja pidas kohtuistungi protokolle nõuetele mittevastavateks, siis oli kaebajal võimalus need eraldi korras vaidlustada; 6) tööandja poolt töötajale tehtud väljamakse on saajale sisesuhtes vaieldamatult puhastulu ehk neto. Seadus ei võimalda pooltel kinnipidamiskohustuse ümberjaotuses kokkuleppeid sõlmida; 7) tulumaksu kinnipidamis- ja tasumiskohustuse rikkumisega ei saa kaasneda isikule soodsam tagajärg kui kohustuse kohase täitmisega. Brutopõhimõtte aktsepteerimisel tekiks tööandjal tulumaksu riigile tasumise korral tagasinõue töötaja vastu, mistõttu negatiivsed mõjud jääksid täielikult töötaja kanda. Seevastu netoväljamaksete puhul tööandjal täiendavad nõuded töötaja vastu puuduksid; 8) kriminaalmenetluses kogutud tõendite halduskohtumenetluses lubatavuse juures ei saa olla otsustavaks, mis on konkreetse menetluse ese või kes on menetlusosalised, vaid asjaolu, kas ühes menetluses kogutud tõendid omavad tõenduslikku väärtust ka teises menetluses. Lisaks ei ole vastustaja

§ 11lõike 2 kohaselt seotud maksustamise 7

(11)3-08-2005 seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega; 9) maksumenetluses on tõenditeks kõik asjas kogutud andmed (

§ 59lg 1).

Tõendi mõistet tuleb maksumenetluses tõlgendada laiendavalt. Maksumenetluses lubatav tõend peab olema kasutatav ka halduskohtumenetluses. Kui seadusandja tahtnuks tõendite ringi piirata, siis oleks tõendi regulatsioonis viide kohtumenetluse normidele; 10) kuna maksukorralduse seadus ei keela kriminaalasjas kogutud tõendite kasutamist, siis on tegemist lubatavate tõenditega. Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust on aktsepteerinud Riigikohus lahendis 3-3-1-2-03. Kriminaalasjas kogutud tõendid on lubatavad, piisavad, usaldusväärsed ning omavad maksustamise seisukohast tähendust; 11) vastustaja on läbi majandusliku tõlgendamise põhimõtte näidanud, et kaebaja püüdis kõrvale hoiduda sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ning kohustusliku kogumispensioni maksete tasumisest. Seega sai kaebaja dividendide arvelt A. U. ning H. A. töötasu maksmisel arvestatavat maksueelist. Vastustaja poolt õigussuhete ümberkvalifitseerimisega nõustumisel ei pea kohus hakkama täiendavalt ümberhindamise lubatavuse eeldusi üle kirjutama; 12)

§ 75lg 3 lubab revisjoni tähtaega põhjendatud korraldusega pikendada.

Revisjoni pikendamine ei koormanud kaebajat ebamõistlikult ning oli taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Järelikult käitus vastustaja revisjoni pikendamisel õiguspäraselt; 13) kaebaja esitas vastustaja revisjoniaktile

  1. mail 2008 eriarvamuse, milles esitatud seisukohad erinesid varasemalt antud seletustest. Seetõttu oli tarvilik saada asjaolude kontrollimiseks täiendavaid seletusi V. Viilopilt. Suuliste seletuste andmiseks kokkulepitud päeval (
  2. mai 2008) teatas kaebaja, et V. Viilop on haigestunud. Vastustaja määras uueks seletuste võtmise päevaks
  3. mai
  4. Seega ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik revisjoni määratud tähtajal lõpetada ning vastustaja pikendas põhjendatult revisjoni korraldusega kuni
  5. juulini
  6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  7. Apellant peab revisjonitähtaja pikendamise korraldust õigusvastaseks seetõttu, et revisjon oli kestnud selle pikendamise ajaks alates
  8. a septembrist kuni
  9. a maini nii, et revisjoni käigus oli maksuhaldur kogunud tõendeid vaid väga vähesel määral ning maksu määramise aluseks olnud asjaolud ei olnud kuigi mahukad. Revisjonitähtaja pikendamise tingis vaid revisjoni läbiviimisel maksuhalduri ebapiisav tegutsemine.
  10. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et revisjonitähtaja pikendamisega piiratakse revideeritava maksukohustuslase õigusi ning kaebaja põhjendatud huvi selle korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks võib seisneda muu hulgas intressikohustusest osaliselt vabanemises.
  11. Revisjonitähtaja pikendamise korraldust ei muuda õigusvastaseks veel see, et maksuhalduri toimingud senise revisjoni läbiviimise kestel on olnud ebamõistlikult aeglased ning maksumenetlust ei ole läbi viidud kiiresti. Kui revisjoni lõpus ilmneb, et revisjoni kestel on jäänud mõned olulised asjaolud maksu määramiseks välja selgitamata, on maksuhalduril avaliku huvi – maksude õiguspärase tasumise – tagamiseks vajalik revisjonitähtaega pikendada. Pikendamine ei ole sellises olukorras õiguspärane vaid juhul, kui sellega muutuvad piirangud revideeritava maksukohustuslase jaoks ülemääraseks. Apellant ei ole kaebuses esile toonud, et

§ 78

lõikes 2 näidatud kohustused oleksid tema jaoks muutunud revisjonitähtaja pikendamise korralduse andmisega ülemäärasteks. Revisjonitähtaja pikendamise korralduse andmise ajaks oli koostatud revisjoniakt ning apellant oli sellele esitanud ka eriarvamuse. Korraldusest nähtub, et täiendavate tõendite hulk, mida tuli veel koguda, ei olnud enam suur ning 8

(11)3-08-2005 revisjoni läbiviimiseks ei olnud vajalik tööruumide võimaldamine revidendile. Arvestades ka senise revisjoni käigus maksukohustuslase õiguste piiramist üsna vähesel määral, ei saa piiranguid apellandile sellest korraldusest tulenevalt pidada ulatuslikeks. Mis puudutab intressikohustuse suurenemisse, siis leiab ringkonnakohus, et selle suurenemise aluseks võib olla maksuhalduri poolt revisjoni varasemal perioodil menetlustoimingutega õigusvastane viivitamine – kuna kohtule ei ole esitatud taotlust tunnistada maksuhalduri sellised toimingud õigusvastaseks, ei saa ringkonnakohus ka selliseid asjaolusid tuvastada –, ent revisjoni jätkuv läbiviimine oli korralduse andmise ajal vajalik ning eeltoodud põhjustel ka õiguspärane. Halduskohus jättis kaebuse korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes õigesti rahuldamata ning apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata. II
  1. Ekslik on apellandi seisukoht, et halduskohtu otsuse tühistamise toob kaasa kohtu poolt kohtuistungil kõigi tõendite uurimata jätmine. Nimetatud kohustus kohtumenetluse läbiviimisel ei tähenda, et kohus peaks dokumentaalsed tõendid kohtuistungil ette kandma, vaid nõutav on, et menetlusosaliste jaoks oleks kohtuistungi ajaks tõendid kättesaadavad ning nad saaksid neile vajadusel vastu vaielda, samuti põhjendada enda väiteid esitatud tõenditele tuginedes. Tõendite kohtuistungil vahetu uurimise ülesanne on tagada ka kohtumenetluse avalikkus, seega tuleb vältida asja arutamist viisil, et kohtuistungist osavõtjad ei saa aru tõendite sisust ja nende kohta menetlusosaliste poolt esitatud väidetest. Apellant ei väida, et mõni esitatud tõenditest poleks olnud talle kättesaadav, et kohus poleks otsuse tegemisel tuginenud mõnele tõendile vahetult, st mõnda tõendit, millele halduskohus otsuse rajas, ei olnud võetud asja juurde või vastustaja poolt mõnele tõendile tuginemine oma vastuväidete esitamisel poleks olnud kohtuistungil jälgitav.
  2. Maksuotsuse tühistamise toob aga ringkonnakohtu arvates kaasa asjaolu, et maksumenetluses ei ole piisavalt välja selgitatud maksustamise aluseks olevaid asjaolusid. OÜ Ofset, V. Viilopi, H. A. ja A. U. õigussuhteid on maksuotsuses asutud kvalifitseerima teisiti kui seda tegid nimetatud isikud ise. Maksuotsusega vähendati V. Viilopi dividenditulu. Tema on OÜ Ofset juhatuse liikmena maksumenetluses ära kuulatud ning tal oli võimalik esitada maksumenetluses selgitusi.
  3. A. U. ja H. A. osas asus maksuhaldur seisukohale, et neile pole teinud väljamakseid mitte V. Viilop, vaid OÜ Ofset ning sellist suhet on kvalifitseeritud töösuhtena. Maksumenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid sellist tõlgendust aga üheselt ei kinnita. Kuigi nii H. A. kui A. U. oli OÜ Ofset kontoris vähemalt suhte lõpuperioodil kogutud tõendite kohaselt oma töökoht ja arvuti (A. U. selgitas, et alguses neil eraldi töölauda koos arvutiga ei olnud), väitis OÜ Ofset esindaja, küll paljasõnaliselt, et nad osutasid raamatupidamisteenust kodus. A U. selgitas aga kriminaalmenetluses (I kd tl 47), et koju kaasa võetud tükitöö tegi ära tema elukaaslane T. M.. Kogutud ütlustest ja seletustest nähtub, et raha maksis V. Viilop mõlemale töötajale kahe peale ning nemad jagasid selle ise omavahel ära. Vastuolulised on ütlused, kas H. A. tööleasumise otsustas apellandi juhatuse liige või leppis temaga raamatupidaja ülesannete täitmise kokku A. U.. Menetlusosaliste seletustest ei nähtu, et neil oleks üldse olnud kokkulepet maksude tasumise küsimuses. Kõik küsitletud väidavad, et tööaeg ei olnud üheselt kindlaks määratud, vaid tööd tehti vastavalt vajadusele õhtuti ja lõunaajal maksuhalduri tööülesannete vahepeal. Nii H. A. kui A. U. väitsid kriminaalmenetluses, et nad ei käinud alati koos OÜ Ofset kontoris. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et esitatud tõendid ei võimalda üheselt väita, et eksisteeris töösuhe apellandi ja A. U. ja H. A. vahel. Tegemist võis olla ka töövõtuga (sellisel juhul pole põhjendatud töötuskindlustusmakse määramine), samuti ei saa välistada, et A. U. või H. A. oleks maksumenetluses andnud seletusi, mis poleks võimaldanud pooltevahelise suhte töösuhteks või töövõtuks 9
(11)3-08-2005 kvalifitseerimist. Juhul, kui tõendid kinnitavad, et V. Viilop ei tasunud raha mõlemale viidatud isikule eraldi ning nad jaotasid raha omavahel, kusjuures H. A. kaasamise üle ei otsustanud V. Viilop, vaid A. U., siis ei ole võimalik asuda ka seisukohale, et apellandi ja H. A. vahel eksisteeris töö- või töövõtusuhe. Ebaselge oleks ka juhul, kui töösuhte olemasolu leiaks tõendamist, kokkulepitud palga suurus (kas 7000 krooni või 10 000 krooni, mis töötajatele maksti, oli suulises töölepingus kokku lepitud kättesaadava summana või kogu töötasuna).
  1. Sellises olukorras, kus tõendid maksuhalduri seisukohti üheselt ei kinnita, on maksuhalduri kohustus menetlusse kaasata ja ära kuulata ka teised isikud peale apellandi, kelle maksukohustuste suuruse üle otsustatakse. Maksumenetluses ei ole A. U. ega H. A. seletusi võetud, neid üle kuulatud. Kriminaalmenetluses Kaitsepolitseiameti poolt nende isikute ülekuulamine ei ole samastatav maksumenetluses isikute ärakuulamisega. Maksumenetluses arvesse võetud tõendid, mis koguti kriminaalmenetluses, ei võimalda vastata kõigile olulistele küsimustele, mis võimaldaksid kvalifitseerida apellandi, V. Viilopi ja A. U. ning H. A. vahel aset leidnud suhet, selle kestust ja makstud tasu.
  2. Olukorras, kus sellised menetlusvead võisid mõjutada asja lahendamist, ei ole võimalik HMS § 58 alusel kaebuse rahuldamata jätmine. Maksuotsus tuleb seetõttu tühistada ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
  3. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista ka menetluskulud. Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 41 082 krooni (II kd tl 144) ja apellatsioonimenetluses summas 13 306 krooni ja 30 senti. Kulud on kantud osutatud õigusabi eest ning nende kandmine tõendatud. Arvestades kaebuse ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja asja mahtu, keerukust ning selle lahendamiseks kulunud aega on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalikud menetluskulud, mis vastustajalt tuleb välja mõista, 20 000 krooni. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask Osaliselt tühistatud Riigikohtu 05 05 2011 otsusega nr 3-3-1-17-11 RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada OÜ Ofset kassatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-08-2005 menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas.
  8. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Ofset kasuks välja haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 2408 eurot ja 8 senti.
  9. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Ofset kasuks välja kassatsioonimenetluse õigusabikulud 345 eurot ja 13 senti. 10
(11)3-08-2005 5. Tagastada kautsjon. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.