← Eesti

3-10-434/37

Obsah (16)§ 40§ 66§ 38§ 13§ 64§ 67§ 68§ 70§ 56§ 58§ 54§ 39§ 5§ 4§ 6§ 106

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2011, Tallinn Haldu

) § 66 lg 2 p 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

  2. M. V. esitas 22.02.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 22.01.2010 otsuse tühistamiseks. Maanteeamet rikkus otsuse tegemisel

§ 40

lg-t l, sest ei võimaldanud kaebajal enne haldusakti andmist esitada asja kohta oma arvamust või vastuväiteid, mistõttu tuleb otsus juba ainuüksi seetõttu tühistada. Asjaolust, et kaebaja osales 30.09.2009 toimunud komisjoni koosolekul, ei saa järeldada, et talle oleks antud võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid, sest nimetatud koosolekul ei käsitletud neid asjaolusid, millele vaidlustatud otsus tugineb (s.o kasutajanime ja parooli edasiandmine kolmandatele isikutele liiklusregistri andmetele ligipääsu võimaldamiseks). Isegi kui kaebaja oleks rikkunud tehnoülevaataja kohustusi, saanuks Maanteeamet atesteerimistunnistuse kehtivuse üksnes peatada kuni kolmeks aastaks, kuid mitte seda kehtetuks tunnistada. Erinormi olemasolu tõttu ei saa haldusakti õiguslikuks aluseks olla

§ 66lg 2 p 4 ning Maanteeameti otsuse resolutsioon ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. 2

(16)3-10-434 Maanteeamet tugines otsuse tegemisel kahe tehnoosakonna eksperdi poolt 04.09.2009 väidetavalt paikvaatlusel kogutud andmetele. Maanteeamet ei ole märkinud, mis takistas ametnikel kontrolli teostamist ülevaatuspunkti vahetus läheduses ja oma tegevust varjamata. Ülevaatuspunkti töötajate ja klientide käitumise enam kui kaks tundi kestnud varjatud jälgimine ei ole paikvaatluse teostamine. Tehnoülevaatuspunkti kvaliteedi kontrolli eesmärk peaks olema suunatud tagamisele, et tehniliselt mittekorras sõidukit ei loetaks korras olevaks sõidukiks, mitte isikute käitumise varjatud jälgimine. Haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude esinemine (s.o kaebaja poolt tehnoülevaataja õiguste edasivolitamine) ei ole ühegi tõendiga kinnitatud. Kaebaja on tehnoülevaataja ametit pidanud alates
  1. aastast ning see on tema ainsaks sissetulekuallikaks. Kuna kaebaja tehnoülevaataja kohustuste täitmisele ei ole varem kordagi pretensioone esitatud, oleks Maanteeamet oma eesmärgi saavutanud ka hoiatuse tegemisega. Vaidlusalusest otsusest selliseid kaalutlusi ei nähtu. Maanteeamet ei ole otsuse tegemisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega, puuduvad asjakohased tõendid ning otsus ei ole proportsionaalne ning on ilmselgete kaalutlusvigadega.
  2. Maanteeamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli akti nr 8-1/09-00498-010 kohaselt viibis kaebaja ülevaatuspunktis ainult ajavahemikul kell 10.26–10.
  3. Praktikant R. O. on nimetatud dokumendile alla kirjutanud ning sellega nõustunud. Maanteeameti ametnike tegevuse näol ei olnud tegemist ebaseadusliku jälitustegevuse ega kriminaalmenetlusega, vaid üksnes haldusmenetlusega.

§ 38lg 2 kohaselt võib tõendiks olla ka paikvaatlus.

Kaebaja on seejuures ka ise märkinud, et nägi Maanteeameti ametnikke 04.09.2009 Ahula ülevaatuspunkti juures, mistõttu on selge, et ametnikud ei varjanud oma tegevust. Kaebajal oli võimalik esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited, sest ta kutsuti spetsiaalselt sõidukite tehnoülevaatuspunkti töö kvaliteedi kontrolli komisjoni 30.09.2009 koosolekule, mille kohta on koostatud protokoll nr 8-4/09-00608-003. Koosolekul käsitleti nii tehnoülevaataja isikliku pitsati üleandmist, liiklusregistri andmetele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist kui ka ülevaataja õiguste üleandmist (edasivolitus) ning võimaldati kaebajal kooskõlas

-ga esitada oma seisukohad. Tähtsust ei oma, et kõiki käsitletud teemasid ei ole koosoleku protokolli märgitud, sest tegemist ei ole stenogrammiga.

§ 40

lg 1 ei nõua menetlusosalise arvamuse esitamist kirjalikus vormis, vaid see võib toimuda ka suuliselt või muus sobivas vormis. Maanteeamet leidis, et kaebaja poolt toime pandud rikkumised olid piisavalt rasked selleks, et temalt tehnoülevaatuse teostamise õigused ära võtta. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ § 111 lg 6 jõustus alles 03.10.2009 ning enamikel ülevaatajatel (sh kaebajal) ei olnud otsuse tegemise ajal veel atesteerimistunnistust, vaid ülevaataja tunnistus, mis kehtis tähtajatult ning tuli määruse § 112 lg-te 1 ja 2 kohaselt üleminekuperioodi jooksul ümber vahetada atesteerimistunnistuste vastu. Volituse tagasivõtmine on kooskõlas ka kehtiva õigusega, sest olukord, kus Maanteeametil puuduks võimalus antud volitusi tagasi võtta, oleks mõeldamatu. Tõendite puudumise osas märkis Maanteeamet, et ametnikud võtsid ülevaatuspunktist kaasa piduri- ja heitgaasitestide väljatrükid, mis olid vormistatud sõidukitele kell 10.25, 10.44, 11.05 ja 11.29 ning olid allkirjastamata, kuid siiski kinnitatud pitseriga. Maanteeametile jääb arusaamatuks, miks pidi kaebaja lööma kõnealustele dokumentidele pitseri, kuid jätma need allkirjastamata, samas kuni kell 9.36 vormistatud väljatrükid olid nii allkirjastatud kui ka kinnitatud pitseriga. See viitab selgelt asjaolule, et kaebaja viibis ülevaatuspunktis ainult 9 minuti vältel ning lükkab ümber kaebaja väited, et ta viibis kogu aeg tehnoülevaatuspunkti vormistamise ruumis, käis sõidukiga (registreerimismärk 018 BBB) ülevaatuspunktis, viis seejärel sõiduki koju, jõudis paari minutiga ülevaatuspunkti tagasi ja sisenes tagumise ukse 3

(16)3-10-434 kaudu. Samuti saab sellest järeldada, et pitsatit P283 kasutas ülevaatuspunktis viibinud praktikant R. O.. Kuna kaebajal puudus õigus oma isiklikku pitsatit kolmandatele isikutele üle anda, siis on ta ebaseaduslikult võimaldanud volitamata kolmandale isikule (praktikandile) juurdepääsu liiklusregistri andmetele ja nende töötlemisele. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.11.2010 otsusega M. V. kaebuse ning tühistas Maanteeameti 22.01.2010 otsuse. Samuti mõistis kohus Maanteeametilt M. V. kasuks välja menetluskulud 21 384 krooni. Antud juhul on ülevaatamise teostamise õigus soovitud ühe kontrollkäigu pinnalt koheselt ära võtta. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millise õigusnormi alusel on võimalik ülevaatuse teostamise volitus tagasi võtta. Viited

§ 66lg 2 p-le 4 ja Ts

ÜS §-le 126 ei ole sellises situatsioonis asjakohased. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ (määrus nr 170) § 111 lg 6 kohaselt võib Maanteeamet atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada kuni kolmeks aastaks, kui tunnistuse omaja on ülevaatuse teostamisel rikkunud õigusaktide nõudeid. Määruse § 112 järgi peavad üle kolme aasta vanuste ülevaataja tunnistustega (volitustega) isikud läbima täiendusõppe ja sooritama vastava eksami hiljemalt 01.01.2012 ja teised hiljemalt 01.01.

  1. See ei ole aga antud juhul asjakohane, sest kaebajale on vaidlustatud aktis ette heidetud üksnes töö kvaliteedinõuete väidetavat eiramist (ülevaataja õiguste ebaseaduslikku edasivolitamist isikule, kes ei vasta määruse nr 170 § 2 p-le 23), mida kaebaja eitab. Vastustaja väide volituste üleandmisest põhineb 04.09.2009 paikvaatlusel, mis seisnes paikkonna ja sündmuskoha jälgimises ning pildistamises ajavahemikul kell 9.38–11.
  2. Selle aja sees esitati ülevaatusele 8 sõidukit. Maanteeamet tegi kindlaks, et kaebaja saabus ülevaatuspunkti autoga kell 10.26 ning lahkus sealt kell 10.
  3. Seda kinnitab ka 04.09.2009 koostatud protokoll, millele on ülevaatuspunkti esindajana alla kirjutanud praktikant. Kaebaja selgitas, et elab ülevaatuspunkti läheduses ning lahkus ülevaatuspunktist ainult mõneks minutiks, kusjuures praktikant sellel ajal tema eest ülevaatuse läbiviimisega seotud toiminguid ei teinud. Maanteeameti ametnikud kaebaja hinnangul ilmselt ei märganud tema tagasituleku hetke. Praktikant on 30.09.2009 koosoleku protokolli kohaselt ka kinnitanud kaebaja selgitusi. Halduskohus leidis, et menetlusosaliste seisukohad on vastuolus ning pole kasutatud kõiki võimalusi oma väidete põhjendamiseks asjakohaste tõenditega või kõrvaldada praktikandi seletustes esinevaid lahknevusi. Eemalt teostatud vaatlusega ei olnud võimalik ülevaatuspunktis toimunut päris täpselt edasi anda. Samas ei ole poolte väidete tõendatus antud vaidluses määrav, sest vaidlustatud haldusakt ei tugine konkreetsel volitusnormil. Tegemist pole ka olukorraga, kus valdkond oleks üldse reguleerimata ja seetõttu oleks tulnud lähtuda olemasolevast regulatsioonist. Määruse nr 170 § 111 lg-ga 6 on küsimust reguleeritud ning peetud vajalikuks kontrollida atesteerimistunnistuse ajakohasust ning sõidukite ülevaatuse läbiviimise nõuetele vastavust läbi atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise instituudi. Kuna haldusakt on antud
  4. aastal, ei ole asjakohane viide, et säte jõustus alles 03.10.
  5. Määrust ja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise regulatsiooni kohaldatakse ka ülevaataja tunnistuste suhtes, sest määruse §-s 112 on reguleeritud ülevaataja tunnistuse asemel atesteerimistunnistuse väljaandmise tingimused. Olukorras, kus ministri määrusega on nähtud ette atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise instituut, ei saa pidada õigustatuks ülevaatuse volituste kohest ja täies mahus tagasivõtmist. Sisuliselt oleks tegemist kõige rangema meetmega ja selles osas ei nähtu vaidlustatud haldusaktist ka neid (sisulisi) kaalutlusi, millest tulenevalt peeti vajalikuks kõige rangema mõjutusvahendi rakendamist. 4

(16)3-10-434 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Maanteeamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta M. V. kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellant jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Halduskohtu otsus on suures osas põhjendamata ja õigusvastane. Halduskohus ei ole kuidagi põhjendanud, miks ta ei pea määruse nr 170 § 111 lg 6 olemasolu tõttu asjakohasteks viiteid

§ 66lg 2 p-le 4 ja Ts

ÜS §-le 126. Kohus ei ole hinnanud vastustaja väidet, et kuna määruse nr 170 § 3 lg 1 kohaselt korraldavad sõidukite ülevaatust ja kontrollivad nende nõuetekohast läbiviimist ning kvaliteeti Maanteeamet ja Maanteeameti kohalik asutus, siis annab Maanteeamet ülevaatajale tehnoülevaatuse teostamiseks volituse TsÜS mõttes. Ka

§ 13lg 3 järgi kohaldatakse haldusmenetluses esindusele Ts

ÜS sätteid. Määruse nr 170 § 2 p 23 kohaselt on ülevaataja eriväljaõppega töötaja, kes on Maanteeameti poolt volitatud kontrollima sõidukite tehnoseisundit. TsÜS § 126 lg 1 järgi võib esindatav volituse igal ajal tagasi võtta. Kuna M. V. ei ole atesteerimistunnistust, vaid üksnes ülevaataja tunnistus, mis on täiesti erinevad dokumendid, siis ei ole määruse nr 170 § 111 lg 6 asjassepuutuv. Selle kohaldamisele kuulumist ei saa järeldada ka määruse nr 170 §-s 112 sätestatud tunnistuste ümbervahetamise regulatsioonist, sest atesteerimistunnistuste sisseviimise eesmärk on eelkõige ülevaatajate perioodiline atesteerimine. Maanteeameti väide M. V. poolt volituste üleandmisest ei põhine ainult paikvaatlusel, vaid ka kohtu poolt käsitlemata jäänud muudel tõenditel (piduri- ja heitgaasitestide väljatrükid, paikvaatluse käigus tehtud fotod ülevaatuspunkti kohta, tehnoülevaatuse infosüsteemi logid), mille kohaselt M. V. kõnealusel ajavahemikul ülevaatuspunktis ei viibinud ja ülevaatusi vormistas samal ajal praktikant R. O.. Halduskohus jättis rahuldamata Maanteeameti taotluse R. O. kohtuistungil ülekuulamiseks, mistõttu ei olnud kohtul alust rõhutada, et kaebaja oli valmis oma väiteid kinnitama R. O. kohtuistungil ülekuulamisega või et vastustaja pole kasutanud kõiki võimalusi nimetatud isiku seletustes esinevate vastuolude kõrvaldamiseks. Maanteeametil puuduvad samuti igasugused õigusnormidest tulenevad volitused küsitleda ülevaatusel osalenud sõidukijuhte, milleks tuleks töödelda liiklusregistri andmeid (sh isikuandmed), kuid milleks puudub seaduslik alus. Maanteeamet on oma väidete kinnitamiseks esitanud piisavalt tõendeid, sh võtnud seletuse paikvaatlust teostanud tehnoülevaatuse eksperdilt. On ebatõenäoline, et kaks paikvaatlust läbi viinud ametnikku M. V. lihtsalt ülevaatuspunktis ei näinud, kuigi ta seal tegelikult viibis. R. O. on allkirjaga kinnitanud nõustumist 04.09.2009 kontrollaktis märgituga, mille kohaselt M. V. viibis ülevaatuspunktis ainult ajavahemikul kell 10.26–10.35. Pole usutav, et dokumendile alla kirjutanud isik ei saanud selle sisust aru. Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti, leides, et M. V. ülevaatuspunktis mitteviibimine ei ole tuvastatud. Maanteeamet on selle kinnituseks esitanud vähemalt kaudsed tõendid (nt piduri- ja heitgaasitestide väljatrükid, R. O. allkirjaga kontrollakt, fotod, infosüsteemi logiandmed jm), siis kaebaja vastupidised väited on jäänud üksnes paljasõnalisteks. Pole võimalik, et kaks ametnikku nägid mõlemad ebaõigesti. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud üks ametnik kinnitas seejuures täiesti veendunult, et M. V. viibis ülevaatuspunktis ainult 9 minuti vältel. Kohus on need põhjendamatult kõrvale lükanud. Paikvaatluse teostajatel oli ülevaatuspunktist visuaalne ülevaade selliselt, et kui M. V. oleks kohapeal viibinud, oleks ta pidanud olema ruumi ühes nurgas, ametnike sisenemisel ta nimetatud nurgas aga ei viibinud (selles nurgas ei teostatud ka sõidukite ülevaatust). Samuti selgitas tunnistaja, et ajal, mil Maanteeameti eksperdid ülevaatuspunkti sisenesid, tagastas 5

(16)3-10-434 ülevaatusele tulnud sõidukijuhile registreerimistunnistuse R. O. ning kogu ekspertide kohapeal viibimise ajal (ligikaudu 30 minutit) M. V. ülevaatuspunktis ei olnud. Tegemist ei olnud võimalikest rangeima meetme kohaldamisega, sest ülevaatuse teostamiseks antud volituse tagasivõtmisel saab isik hakata koheselt taotlema uuesti õigust tehnoülevaatuse teostamiseks, õiguste tähtajalise peatamise korral aga tal tehnoülevaatuse teostamise õigus kuni peatamise tähtaja lõpuni puudub. Tehnoülevaatuse nõuetekohase läbiviimise järelevalve teostamise eesmärk on eelkõige tagada, et ülevaatus kui riiklik järelevalve oleks teostatud selleks ettenähtud nõudeid täites, et toetada ausat konkurentsi ja kodanike huvide kaitset. Tegemist on eelkõige avaliku huvi ning isikute õiguste kaitsmisega, tagamaks, et liikluses osaleksid vaid sõidukid, mille tehnoseisund vastab kehtivatele nõuetele (liiklusohutus, keskkonnakahju vältimine jms). Vaidlustatud haldusaktis on selle andmise aluseks olevad kaalutlused selgelt välja toodud:
(1)tehnoülevaataja õiguste ebaseaduslik edasivolitamine isikule, kes ei vasta ülevaatajale kehtestatud nõuetele;
(2)liiklusregistrile antud ligipääsu (kasutajanime ja parooli) edasiandmine selleks mitteõigustatud isikule;
(3)ülevaataja isikliku pitsati mittesihipärane kasutamine. Ringkonnakohtule 18.03.2011 esitatud täiendavates seisukohtades märgib Maanteeamet, et kaebaja väide ebaseadusliku jälitustegevuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest M. V. samasisulise avalduse alusel kriminaalmenetlust ei alustatud. Ka ei ole seadusandja näinud ette, et haldusmenetluses tuleks paikvaatluse korraldamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätetest. Analoogia kohaldamiseks puudub igasugune vajadus, paikvaatluse täpseid reegleid pole sätestatud teadlikult ja ilmselt seetõttu, et mitte ülemäära takistada haldusorganit uurimisprintsiibi rakendamisel. Maanteeameti õigusaktides sätestatud järelevalvealaseid ülesandeid arvestades oleks mõeldamatu, kui tehnoülevaatuse teostamiseks antud õigust ei oleks hiljem enam ühelgi juhul õigust ära võtta ning isikul oleks õiguspärane ootus temale soodsa haldusakti lõpmatult pikaks ajaks kehtima jäämiseks. Maanteeamet rõhutab veelkord, et ülevaataja õiguste äravõtmine ei ole kõige rangem karistus, vaid kõige rangem oleks olnud atesteerimistunnistuse (ülevaataja tunnistuse) peatamine. Maanteeamet pole kunagi tahtnud piirduda üksnes M. V. praktiliste oskuste kontrolliga, vaid soovis seda teha eesmärgil teha hiljem selle alusel otsus M. V. ülevaataja õiguste peatamise kohta. Praktiliste oskuste kontrolli puutuv ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kui ringkonnakohus peaks jätma apellatsioonkaebuse rahuldamata, palub Maanteeamet vähendada M. V. menetluskulusid HKMS § 92 lg 10 alusel ja mõista need välja üksnes osaliselt. Mõistlikuks ei saa pidada esimese astme kohtus toimunud menetlusega võrreldes suuremaid menetluskulusid ringkonnakohtus, kusjuures M. V. kaebus halduskohtule oli mahukam kui tema vastus apellatsioonkaebusele. 7. M. V. vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Maanteeameti vaidlustatud akt on antud 04.09.2009 toimunud salajase jälgimise (150 meetri kauguselt) tulemusena, mida on nimetatud „paikvaatluseks“, kusjuures ametnikel puudus ülevaade kogu tehnoülevaatuse punktist. TsMS § 291 lg 3 kohaselt teatatakse vaatluse läbiviimisest menetlusosalistele, mistõttu oleks antud juhul tulnud kontrollimisest teavitada Ahula tehnoülevaatuspunkti omanikku ja seal töötavaid isikuid (M. V., R. O.), mida aga ei tehtud. Reaalselt toimetati ilma vastavat õigust omamata ebaseaduslikku jälitustegevust, sest ükski õigusakt Maanteeametile sellist pädevust ei anna (seda ei saa tuletada ka Maanteeameti üldisest järelevalveõigusest). Menetlusosalise „paikvaatlusest“ mitteinformeerimine on juba iseenesest selline rikkumine, mis välistab ebaseadusliku tegevuse alusel õiguspärase 6
(16)3-10-434 haldusakti väljaandmise. Paikvaatlus ei ole menetlustoiming, mille käigus oleks lubatud jälgida isikute tegevust (TsMS § 290 ja § 291 lg 5), eriti mitte salaja. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud otsusest ei nähtu selle andmise õiguslik alus ning selleks ei saa olla

§ 66lg 2 p 4 ega Ts

ÜS § 126. Konkreetse volitusnormita antud haldusakt tuleb tühistada, sõltumata selle sisulisest õiguspärasusest. Ülevaatuse teostamise õiguse ehk ülevaataja tunnistuse andmisel annab avalik võim isikule õiguse teostada halduse nimel teatud avalik-õiguslikke toiminguid, delegeerides sõidukite ülevaatuse teostamise õiguse eraõiguslikule isikule. Tegemist ei ole volituse andmise ega esindamisega TsÜS tähenduses.

§ 66

lg 2 p 4 reguleerib eelkõige olukordi, kus adressaadile on haldusaktiga antud mingi rahaline hüve või materiaalne toetus kindla eesmärgi saavutamiseks ja ta seda eirab. Käesoleval juhul ei ole nimetatud säte kohaldatav. Samuti on õige kohtu järeldus, et arvestades määruse nr 170 § 111 lg-s 6 sätestatut, ei ole valdkond üldse reguleerimata ning lähtuda tuli olemasolevast regulatsioonist ja seega polnud võimalik ülevaatuse teostamise õigust ära võtta, vaid üksnes peatada tunnistuse kehtivus. Isegi kui nõustuda, et ülevaataja tunnistus ja atesteerimistunnistus on täiesti erinevad, tulnuks olemasolevat regulatsiooni kohaldada proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole nõuetekohaselt teostatud kaalutlusõigust ning see on ebaproportsionaalne. Otsusest ei nähtu, miks M. V. suhtes on kohaldatud võimalikest rangeimat meedet, kuigi oli võimalik rakendada ka leebemaid vahendeid. M. V. tegutseb ülevaatajana juba alates 1994. aastast ja seni pole tema suhtes mingeid pretensioone olnud, samuti pole tuvastatud, et ükski selleks kõlbmatu sõiduk oleks ülevaatuse läbinud. Haldusaktist nende asjaoludega arvestamist ei nähtu ning Maanteeameti väited kaalumise tegeliku teostamise kohta on otsitud. Ka 30.09.2009 toimunud koosolekul otsustati üksnes teostada M. V. M1 ja N1 kategooria sõidukite praktiliste oskuste kontroll ühe kuu jooksul kvaliteedikomisjoni otsusest arvates ning oskuste kontrolli mittesooritamisel peatada M. V. õigused teostada sõidukite tehnoülevaatust. Nimetatud otsuse peale esitas M. V. vaide ja Maanteeameti vaideotsuse kohaselt ei olnud kaebaja kohustatud komisjoni otsust täitma. Selle asemel otsustas vastustaja hoopis rakendada kõige rangemat meedet ja võtta kaebajalt ülevaatuse teostamise õigus üldse. Vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ka sisuliselt. Kokkuvõtlikult on Maanteeamet leidnud, et M. V. asemel viis ülevaatusi läbi praktikant R. O., kellele kaebaja oli selleks andnud temale kuuluvad liiklusregistri paroolid ning pitsati. Mingeid tõendeid nende asjaolude kinnitamiseks vastustaja esitanud ei ole ning kogu apellandi seisukoht põhineb 150 meetri kauguselt teostatud varjatud jälgimisest tehtud eeldusel, et M. V. ei viibinud kogu ülevaatuse teostamise ajal ülevaatuspunktis ja järelikult pidi tema asemel ülevaatusi vormistama R. O.. Samas puudus Maanteeameti ametnikel ülevaade tagumisest uksest, kust M. V. ülevaatuspunkti sisenes ja sealt lahkus. Liiklusregistri logiandmed, mille kohaselt oli M. V. oma kasutajanime ja parooliga andmebaasi sisenenud, samuti pitsatijäljendid, kinnitavad just M. V. ülevaatuspunktis viibimist. Osadel väljatrükkidel allkirja puudumisest ei saa järeldada kaebaja äraolekut. Õigusaktid ei sätesta üldse nimetatud väljatrükkide allkirjastamise ja pitseerimise kohustust ega selle tegemise hetke. Tegemist on üksnes Ahula tehnoülevaatuspunkti sisemise töökorraldusega ning seda tehakse üksnes siis, kui ülevaatajal on selleks aega. Maanteeameti ametnik A. A. on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei näinud, kes vormistas ülevaatuseid. Ametnike järeldused põhinevad asjaolul, et nende sisenemisel kell 11.48 viibis ülevaatuspunktis üksnes R. O. ja järelikult vormistas tema ka ülevaatuseid, kuid samas oli M. V. vahetult enne lahkunud lõunale, sest kõik ülevaatused olid vormistatud. R. O. andis kliendile üle üksnes M. V. poolt vormistatud ülevaatusega seonduvaid dokumente. Seda kinnitab ka kliendi sõiduki registreerimistunnistus, millel on M. V. allkiri ja tema isikliku pitsati jäljend. Kuna kohus tühistas vaidlusaluse otsuse juba üksnes õigusliku aluse 7

(16)3-10-434 puudumise tõttu, siis ei pidanudki ta hakkama eraldi analüüsima ja hindama kõigi üksikute tõendite usaldusväärsust ja asjakohasust. R. O. tunnistajana ülekuulamist taotles Maanteeamet, kes oleks pidanud ise tagama ka isiku kohtuistungile ilmumise olukorras, kus tunnistaja ülekuulamise taotlus oli kohtu poolt veel lahendamata. Kohtuistungi käigus vastustaja uut taotlust R. O. tunnistajana ülekuulamiseks ka ei esitanud. Maanteeameti viited takistustele täiendavate tõendite kogumisel (nt isikuandmete kaitsest tulenevalt) ei ole asjakohased. Vastustaja oleks saanud vajaduse korral paluda halduskohtu abi tõendite kogumisel. Pigem on Maanteeamet olnud veendumusel oma seisukohtade õigsuses ega ole vaevunudki täiendavate tõendite kogumiseks pingutusi tegema. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et Maanteeameti 22.01.2010 otsuse õigusliku alusena TsÜS §-le 126 „Volituse tagasivõtmine“ viitamine ei ole asjakohane. Nimetatud säte paikneb TsÜS
  3. peatükis „Esindamine“. TsÜS § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga või see võib tuleneda seadusest (TsÜS § 117 lg 2). Esindusõiguse lõppemise alused on sätestatud TsÜS §-s 125 ja TsÜS § 126 näeb ette volituse tagasivõtmise võimaluse.

§ 13sätestab esinduse ja volituse haldusmenetluses ning näeb ette, et haldusmenetluses kohaldatakse esindusele Ts

ÜS sätteid. Haldusaktiga (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse peadirektori 13.12.1996 käskkiri nr 75 ja 31.10.2007 käskkiri nr 170) ülevaatajale antud õigus teostada sõidukite ülevaatust ei ole Maanteeameti esindamine TsÜS 8. ptk tähenduses. Ülevaataja ei tegutse temale antud volitusi kasutades mitte Maanteeameti esindajana haldusmenetluses ega muus õigussuhtes, vaid enda nimel ja vastutusel. M. V. ei ole ka Maanteeameti töötaja, vaid tema töökohaks on äriühing, kes on Maanteeametiga sõlminud määruse nr 170 § 3 lg-s 3 ning §-des 4 ja 5 sätestatud lepingu sõidukite ülevaatuse teostamiseks (Ahula TP OÜ). Sisuliselt on tegemist haldusülesande täitmisega halduskoostöö seaduse § 3 lg 3 tähenduses, mille kohaselt seisneb haldusülesande täitmine haldusülesannete täitmises väljaspool töö-, teenistus- või muud alluvussuhet riigi või kohaliku omavalitsusega ning valitsusasutuse või valla või linna ametiasutuse või organi teostatavat teenistuslikku järelevalvet. 10.

§ 64

lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (

§ 64

lg 3).

§ 66

lg 2 sätestab alused, mille esinemise korral on lubatud isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada haldusakti, mis oli andmise ajal õiguspärane. Käesoleval juhul on Maanteeamet vaidlusaluses otsuses viidanud

§ 66

lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib isikule soodsa õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistada, kui isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja 8

(16)3-10-434 haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks (

§ 67

lg 1).

§ 67

lg 4 p 4 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta ei ole kasutanud haldusakti alusel üle antud raha või asja eesmärgipäraselt. Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustab haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal (

§ 68

lg 2) ning kehtetuks tunnistamine vormistatakse iseseisva haldusaktiga (

§ 70lg 1).

Ringkonnakohus märgib, et ka

§ 66lg 2 p 4 ei saa antud juhul olla kohane õiguslik alus M.

V. ülevaataja tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud säte laieneb esmajoones olukordadele, kus haldusakti alusel on isikule antud mingi rahasumma või asi (kehaline ese – TsÜS § 49 lg 1) sihipäraseks kasutamiseks, kuid isik kasutab raha või asja muul otstarbel. Käesoleval juhul võib Maanteeameti seisukohtadest aru saada, et silmas on peetud eelkõige M. V. antud liiklusregistri kasutajatunnuse ja parooli ning ülevaataja isikliku pitsati P283 mittesihipärast kasutamist, mis seisnes nende üleandmises ülevaataja õigusi mitteomavale isikule ehk praktikant R. O.. Ringkonnakohtu hinnangul on juurdepääsutunnuste ja pitsati M. V. üleandmise eesmärk olnud mootorsõidukite tehnoseisundi kontrollimise tulemuste vormistamine ja nende liiklusregistrisse kandmine. Puuduvad igasugused väited ja andmed selle kohta, et kasutajatunnuseid või pitsatit oleks kasutatud mingil muul eesmärgil. Üleantud juurdepääsutunnuste või pitsati kasutamise sihipärasus või mittesihipärasus on üksnes objektiivne kriteerium ning selle tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vastavaid toiminguid tegi (s.o ülevaatuste tulemusi vormistas) M. V. või R. O.. Sisuliselt on Maanteeamet heitnud M. V. ette hoopis temale omistatud eriõiguse (ülevaatuse teostamise õigus) mittenõuetekohast kasutamist ehk ülevaatajale õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumist, mistõttu ei ole otsuses

§ 66lg 2 p-le 4 viitamine asjakohane.

11. Kuigi eelnevast järeldub, et Maanteeamet on 22.01.2010 otsuse andmisel haldusakti õigusliku alusena tuginenud asjassepuutumatutele sätetele, ei tähenda see iseenesest veel, et vaidlusalune otsus kui kaalutlusõiguse alusel antud ning isiku suhtes koormav haldusakt tuleks igal juhul tühistada. Haldusaktis ekslikule õiguslikule alusele viitamine on üksnes haldusakti vorminõuete rikkumine (haldusakti põhjendamise kohustus –

§ 56

lg 2), mis

§ 58ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei too vältimatult kaasa haldusakti tühistamist, kui halduskohtul on võimalik veenduda selle sisulises õiguspärasuses. Riigikohus märkis 20.09.2007 otsuses nr 3-3-1-33-07 (p 16), et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa ka koormava haldusakti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas. Sama kordas Riigikohus 05.11.2008 otsuses nr 3-3-1-49-08 (p 11), rõhutades siiski täiendavalt, et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud (eriti kaalutlusõiguse alusel antavate aktide puhul) ehk haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei või kanduda haldusmenetlusest üle kohtumenetlusse. Igal juhul tuleb ringkonnakohtul eelnevast tulenevalt käesolevas asjas kontrollida Maanteeameti vaidlustatud otsuse õiguspärasust ka sisuliselt (s.o hinnata sellise haldusakti andmiseks õigusliku aluse tegelikku olemasolu). 12. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ (kehtib alates 01.10.2004) § 2 p 23 kohaselt on ülevaataja eriväljaõppega töötaja, kes on Maanteeameti poolt volitatud kontrollima sõidukite tehnoseisundit. Ka varem kehtinud teede- ja sideministri 27.03.2001 määruse nr 26 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ (kehtis 14.04.2001– 30.09.2004) § 2 p 18, teede- ja sideministri 30.04.1999 määruse nr 26 „Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja kehtestamine“ (kehtis 01.01.2000–13.04.2001) p 4 ning teede- ja sideministri 27.05.1996 määruse nr 26 „Liikluses osaleva sõiduki tehnoseisundi kontrollimise 9

(16)3-10-434 eeskirja ja sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja kehtestamine“ p-ga 2 kinnitatud „Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja“ (kehtis 01.01.1997–31.12.1999) p 4 nägid samuti ette, et ülevaataja on nõuetekohase haridusega ja eriväljaõppega töötaja, kes on volitatud kontrollima sõidukite tehnoseisundit. Teede- ja Sideministeeriumi 26.02.1993 määruse nr 3 „Sõidukite tehnoülevaatuse eeskirja kinnitamine“ p-ga 1 kinnitatud „Sõidukite tehnoülevaatuse eeskiri“ (kehtis 26.02.1993–31.12.1996) ülevaataja määratlust ei sisaldanud, kuid nägi ette ülevaatajale esitatavad nõuded, mille kohaselt peab ülevaatajatel olema ARK poolt väljastatud tunnistus (p 10), ja sätestas, et kui ülevaataja nimetatud eeskirja nõudeid ei täida, peatab või keelab ARK ülevaatuse teostamise (p 11). Viimatinimetatud määrus kehtis ka M. V. ülevaataja tunnistuse andmise ajal (s.o 13.12.1996). Vaidlustatud akti andmise ajal kehtinud määruse nr 170 § 1 lg 3 kohaselt on tehnoseisundi kontrollimise (ülevaatuse) eesmärk sõiduki liiklusele ohutu ja loodushoidliku tehnoseisundi tagamine, sõiduki registreerimistunnistuse andmete õigsuse tagamine ning liiklusregistri andmete täpsustamine. Määruse nr 170 § 3 lg 1 näeb ette, et sõidukite ülevaatust korraldavad ja nende nõuetekohast läbiviimist ning kvaliteeti kontrollivad Maanteeamet ja Maanteeameti kohalik asutus. Määruse nr 170 § 3 lg 2 kohaselt kuuluvad kõik liiklusregistrisse kantud sõidukid korralisele ülevaatusele ning korralist, korduvat ja erakorralist ülevaatust teostab Maanteeametiga vastava lepingu sõlminud äriühing (määruse nr 170 § 3 lg 3). Lepingu sõlmimist ja sisu reguleerivad määruse nr 170 §-d 4 ja
  1. Äriühinguga sõidukite ülevaatuse teostamiseks lepingu sõlmimise ja selle pikendamise üheks kohustuslikuks tingimuseks on määruse nr 170 § 4 lg 2 p-st 7 tulenevalt, et äriühingul peavad olema määruse lisas 3 toodud nõuetele vastavad töötajad (s.o ülevaatajad – alates 03.10.2009 on määruse lisa 3 tunnistatud kehtetuks ning asendatud määruse põhiteksti lisatud uute §-dega 111 ja 112). Ülevaatuse tulemusena tuvastatakse sõiduki kehtivatele tehnonõuetele vastavus või mittevastavus ja määratakse sõiduki järgmise ülevaatuse kuu ja aasta, mille möödumisel sõiduk kaotab kehtivatele tehnonõuetele vastavuse (määruse nr 170 § 3 lg 6). Määruse nr 170 muutmise määruse (majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.09.2009 määrus nr 92) eelnõu (http://eoigus.just.ee/?act=6&subact=1&OTSIDOC_W=262269) seletuskirja kohaselt oli seniste ülevaatajate tunnistuste uute atesteerimistunnistustega asendamine (s.o §-de 111 ja 112 sisseviimine) tingitud vajadusest kehtestada ülevaataja atesteerimise tingimused ja kord, millega võimaldatakse tõhusam ja parem kontroll ülevaatajate teadmiste ja oskuste taseme ning tööülesannete nõuetekohase täitmise üle, samuti võimalus atesteerimistunnistus peatada, mis olid senini reguleerimata (atesteerimist reguleeris ARK senini sisemiste dokumentidega).
  2. Halduskohus asus seisukohale, et antud juhul tulnuks lähtuda määruse nr 170 § 111 lg-st 6 ning kuivõrd tegemist ei ole olukorraga, kus valdkond oleks üldse reguleerimata ja ministri määrusega on nähtud ette atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise instituut, ei saa pidada õigustatuks ülevaatuse volituste kohest ja täies mahus tagasivõtmist. Kuna sisuliselt on valitud kõige rangem meede ja vaidlustatud haldusaktist ei nähtu sisulisi kaalutlusi, millest tulenevalt peeti kõige rangema mõjutusvahendi rakendamist vajalikuks, tuleb haldusakt tühistada. Apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et menetlusosalised on halduskohtu otsust mõistnud osaliselt ekslikult. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu otsusest ei tulene, et kuivõrd määrus nr 170 atesteerimistunnistuste kehtetuks tunnistamise regulatsiooni ei sisalda, vaid võimaldab tunnistusi üksnes peatada, siis ei olnudki Maanteeametil võimalik M. V. ülevaatuse teostamise õigust lõplikult ära võtta. Halduskohus on üksnes asunud seisukohale, et kuivõrd kehtivas määruses on atesteerimistunnistuste kehtivuse peatamine reguleeritud, siis oli Maanteeametil lisaks M. V. ülevaataja õiguste äravõtmisele võimalik 10
(16)3-10-434 selle asemel tema suhtes kohaldada ka leebemat mõjutusvahendit, nt peatada tunnistuse kehtivus. 14. Määruse nr 170 § 111 lg 1 kohaselt peab ülevaatajal olema kehtiv Maanteeameti poolt väljastatud atesteerimistunnistus, mis kehtib kolm aastat. Atesteerimistunnistuse saamiseks peab atesteeritav olema läbinud Maanteeameti poolt korraldatud teoreetilise väljaõppe ja sooritanud vastava eksami ning läbinud praktika ülevaatuspunktis ja sooritanud praktiliste oskuste kontrolli (määruse nr 170 § 111 lg 4). Atesteerimistunnistuse kehtivuse pikendamiseks peab ülevaataja läbima Maanteeameti poolt korraldatud täiendusõppe ja sooritama vastava eksami (määruse nr 170 § 111 lg 8). Määruse nr 170 § 111 lg 6 annab Maanteeametile õiguse peatada atesteerimistunnistuse kehtivus kuni kolmeks aastaks, kui tunnistuse omaja on teostanud ülevaatust, rikkudes ülevaatust reguleerivates õigusaktides toodud nõudeid. Kui atesteerimistunnistuse kehtivus on peatatud kauemaks kui üks aasta või kui atesteerimistunnistuse kehtetuks muutumisest on möödunud rohkem kui üks aasta, peab selle kehtivuse taastamiseks tunnistuse omaja läbima määruse nr 170 § 111 lg 4 kohase teoreetilise ja praktilise väljaõppe ning sooritama vastavate teadmiste ja oskuste kontrolli (määruse nr 170 § 111 lg 7). Määruse nr 170 § 112 näeb ette seniste ülevaataja tunnistuste väljavahetamise ning nende kehtivusaja pikendamise alused ja korra. Sätte kohaselt peaksid hiljemalt 01.01.2013 kõik seni ülevaataja tunnistust omanud isikud olema läbinud täiendusõppe ja sooritanud vastava eksami ning saanud ülevaataja atesteerimistunnistuse (määruse nr 170 § 112 lg 1). Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks kaebaja sellekohastele väidetele, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hõlmab pädevus haldusakti andmiseks endas ka pädevuse tunnistada sama haldusakt kehtetuks (

§ 68

lg 2; vt ka Riigikohtu 28.04.2009 otsus nr 3-3-1-30-09, p 17; 20.06.2005 otsus nr 3-3-1-26-05, p 19). Asjaolu, et kehtivas määruses ei ole eraldi nimetatud atesteerimistunnistuse kehtetuks tunnistamise võimalust, ei saa piirata selle kehtetuks tunnistamist

sätete kohaselt. Maanteeametil on määruse nr 170 § 111 lg-s 6 nimetatud asjaolu tuvastamisel (s.o kui tunnistuse omaja on teostanud ülevaatust, rikkudes ülevaatust reguleerivates õigusaktides toodud nõudeid) võimalik isikule antud ülevaataja õigused ära võtta

§ 66

lg 2 p 2 alusel, kui ülevaataja töös esinevate sisuliste puuduste ilmnemisest saab järeldada, et isik ei vasta ülevaatajale esitatavatele nõuetele. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et ülevaatajate suhtes kehtestatud regulatsioon on äärmiselt puudulik ning käesolevaga sarnastel juhtudel (etteheited formaalsete nõuete täitmata jätmise kohta) oleks kohaseimaks õiguslikuks aluseks

§ 66

lg 2 p 1, mida aga kohaldada ei saa, sest puudub seadus, mis annaks võimaluse tunnistada ülevaataja tunnistus / atesteerimistunnistus isiku kahjuks kehtetuks ning ka määruse nr 170 lisast 16 („Atesteerimistunnistusele kantavad andmed“) ei nähtu, et atesteerimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks määruse nr 170 § 111 lg-s 6 nimetatud alustel oleks jäetud võimalus haldusaktis endas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaatamata asjaolule, et ülevaataja tunnistus ja atesteerimistunnistus on formaalselt erinevad haldusaktid, on kehtiv regulatsioon (s.o määruse nr 170 § 111) kohaldatav ka varasemalt välja antud ülevaataja tunnistuste suhtes, arvestades asjakohaste erisustega (nt asjaolu, et ülevaataja tunnistused on antud tähtajatult, kuid atesteerimistunnistuste kehtivusaeg on määruses piiritletud). Tunnistuse nimetus ei ole määrav, sest need on antud sama haldusorgani poolt ning vaidlust ei ole olnud ka selle üle, et mõlema tunnistuse alusel isikutele antud õigused on ühetaolised. Seda kinnitab muu hulgas määruse nr 170 §-s 112 sätestatud tunnistuste ümbervahetamise regulatsioon. Mõlema tunnistusega on antud isikutele volitus (pädevus) teostada mootorsõidukite tehnoseisundi kontrolli. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et seejuures oli ülevaataja tunnistuse kehtivuse 11

(16)3-10-434 peatamise võimalus nähtud ette ka M. V. tunnistuse andmise ajal kehtinud Teede- ja Sideministeeriumi 26.02.1993 määrusega nr 3 kinnitatud tehnoülevaatuse eeskirja p-s 11. 15. Vaidlust ei ole selles, et M. V. antud eriõiguse äravõtmine tuli

§ 64

lg-st 2 tulenevalt otsustada kaalutlusõiguse alusel, sest puudub seadus, mis kohustaks haldusakti kehtetuks tunnistama. Kaalutlusõiguse teostamisel pidi Maanteeamet lähtuma

§ 64lg-st 3.

Kuivõrd vastustaja on haldusakti andmisel tuginenud

§ 66lg 2 p-le 4, siis ei saa vaidlust olla ka selles, et M.

V. suhtes varem antud soodustavad haldusaktid olid nende andmise ajal õiguspärased. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades pidi haldusorgan lisaks

§ 64

lg-s 3 sätestatule lisaks

§ 67kohaselt arvestama ka adressaadi usaldusega haldusakti kehtima jäämise suhtes.

Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (

§ 54

).

§ 56

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtupraktikas on järjepidevalt rõhutatud isikute õigusi piiravate ja eriti kaalutlusõiguse alusel antavate haldusaktide põhjendamise kohustuse järgimise olulisust, et tagada haldusorgani enesekontroll, akti adressaadi võimalus tõhusalt kaitsta oma õigusi ning haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus halduskohtumenetluses (vt nt Riigikohtu 19.01.2011 määrus nr 3-3-1-85-10, p 17; 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 12; 19.06.2008 otsus nr 3-31-25-08, p 23; 12.11.2007 otsus nr 3-3-1-57-07, p 18; 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p-d 34-36). Seejuures ei saa kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu 15.12.2009 otsus nr 3-3-1-82-09, p 22). Muu hulgas on eraldi välja toodud, et kui haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamise otsusest ei nähtu

§ 64

lg-s 3 loetletud kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse teostamist üleüldse, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada (vt Riigikohtu 22.03.2007 otsus nr 3-3-1-6-07, p 14). Maanteeameti vaidlusaluses 22.01.2010 otsuses on põhjalikult kirjeldatud M. V. süüks arvatud rikkumise toimepanemise kohta tuvastatud asjaolusid ja haldusmenetluse käiku, samuti on otsuses esitatud Maanteeameti hinnang rikkumise kvalifikatsiooni osas ning vastu võetud resolutsioon. Halduskohus on õigesti märkinud, et Maanteeameti otsus ei sisalda mingeid põhjendusi, miks otsustati valida just konkreetne mõjutusvahend ehk võtta M. V. ära ülevaatuse teostamise õigus ning miks ei ole peetud võimalikuks leebemate mõjutusvahendite kasutamist. Aktis ei ole ka viidatud ühelegi muule dokumendile, milles sellekohased kaalutlused võiksid sisalduda. Vastavaid põhjendusi ei nähtu muu hulgas Maanteeameti sõidukite tehnoülevaatuspunkti töö kvaliteedi kontrolli komisjoni 30.09.2009 koosoleku protokollist (tl 80-82). Seejuures on Maanteeamet ka ise M. V. 16.11.2009 saadetud teavituses nr 8-11/09-01743/002 (tl 37), millega kaebajat informeeriti tema suhtes läbiviidava praktiliste oskuste kontrolli teostamise ajast, märkinud, et pärast M. V. oskuste kontrolli „teeb Maanteeamet otsuse atesteerimistunnistuse (ülevaataja tunnistus) kehtivuse peatamise või ülevaataja õiguste kehtetuks tunnistamise kohta või vastupidiselt lõpetab käesoleva haldusmenetluse“. Nagu märgitud, M. V. suhtes läbiviidud haldusmenetluse lõpptulemusena antud haldusakt sellele vaatamata mingeid sisulisi kaalutlusi ei sisalda. Maanteeameti apellatsioonkaebuse kohaselt väidetavalt haldusakti andmise aluseks olnud kaalutlused (tehnoülevaataja õiguste ebaseaduslik edasivolitamine, liiklusregistri juurdepääsutunnuste õigusvastane edasiandmine, ülevaataja isikliku pitsati mittesihipärane kasutamine) ei kujuta endast haldusorgani kaalutlusi erinevate lahenduste vahel, vaid üksnes haldusakti andmise aluseks olnud faktilisi asjaolusid, mis on vaidlustatud otsuses jäetud aga õiguslikku raamistikku üle kandmata ja seetõttu pole otsusest võimalik kuidagi välja lugeda, miks tõi 12

(16)3-10-434 nimetatud asjaolude esinemine kaasa just otsuse resolutsioonis kajastuva meetme rakendamise (nt pole hinnatud rikkumise raskust, haldusaktiga kaasnevaid tagajärgi isikule, meetme kohaldamise põhjuste olulisust, isiku varasemat tegevust ja tema usalduse kaitset jms). Kuivõrd kaalutlusotsuses põhjenduste välja toomata jätmist ei saa pidada ebaoluliseks menetlus- või vormiveaks

§ 58ja RVast

S § 3 lg 3 p 1 tähenduses, siis tuli halduskohtul Maanteeameti 22.01.2010 otsus tühistada sõltumata sellest, kas vastustaja poolt asja tehiolude kohta kogutud tõenditele antud hinnanguga nõustuda või mitte.

  1. Ekslik on seejuures apellandi seisukoht, et M. V. ülevaataja õiguste äravõtmine ei ole rangem meede kui oleks olnud temale antud tunnistuse kehtivuse peatamine. Maanteeamet on oma vastavat seisukohta põhjendanud esmajoones väitega, et ülevaatuse teostamiseks antud volituse tagasivõtmise korral saab isik hakata koheselt uuesti taotlema õigust tehnoülevaatuse teostamiseks, kuid õiguste tähtajalise peatamise korral tal tehnoülevaatuse teostamise õigus kuni peatamise tähtaja lõpuni puudub. Sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõustuda. Haldusakti kehtivuse peatamine ehk haldusakti tagajärgede (sh positiivsete) ajutine kõrvaldamine ei saa kuidagi olla rangem meede kui sama haldusakti kehtetuks tunnistamine ehk selle tagajärgede lõplik kõrvaldamine. Peatamise korral taastuvad pärast ettenähtud tähtaja lõppemist isiku õigused endisel kujul kas automaatselt või on nende taastamine võimalik lihtsustatud korras (määruse nr 170 § 111 lg 7). Kehtetuks tunnistamise puhul võib isik küll koheselt asuda tunnistust uuesti taotlema, kuid peab selleks läbima oluliselt koormavama menetluse (määruse nr 170 § 111 lg 4) ning seejuures ei pruugi tal olla võimalik omandada ülevaatuse teostamise õigust varasemaga võrdses ulatuses (määruse nr 170 § 111 lg 5).
  2. Kuigi halduskohus on vaidlustatud haldusakti põhjendatult tühistanud juba ainuüksi kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks täiendavalt selgitada haldusmenetluses paikvaatluse läbiviimise korda, andmata seejuures hinnangut kogutud tõenditele, sest vaidlustatud otsus tulnuks tühistada sõltumata sellest, kas M. V. on temale süüks arvatud rikkumise toime pannud või mitte. M. V. on aga vastuses apellatsioonkaebusele muu hulgas märkinud, et Maanteeamet pole väidetava paikvaatluse läbiviimisel järginud kehtestatud nõudeid, kusjuures TsMS § 291 lg 3 kohaselt tulnuks vaatluse korraldamisest teavitada ka menetlusosalist ja teavitamata jätmine on käsitatav sellise menetlusveana, mis juba iseseisvalt tingib vaatluse tulemuste põhjal välja antud haldusakti õigusvastasuse. Kaebaja arvates ei ole paikvaatlus menetlustoiming, mille käigus oleks lubatud jälgida isikute tegevust (TsMS § 290, § 291 lg 5), eriti mitte salaja. Ringkonnakohus märgib esmalt, et TsMS §-st 290, mille kohaselt on vaatlus igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse kohta (sh paikkonna või sündmuskoha vaatlemine), ei saa tuletada, et vaatluseks ei saaks pidada ka isikute tegevuse jälgimist, kui see on vajalik mõne asjaolu kohta kinnituse saamiseks või selle ümberlükkamiseks. Selleks võib näiteks muu hulgas olla asjaolu, kas Ahula tehnoülevaatuse punktis vormistab sõidukite ülevaatusi üksnes vastavat õigust omav isik. Kaebaja viited väidetavale ebaseaduslikule jälitustegevusele ei ole asjakohased, sest M. V. kuriteoteate alusel ei ole esitatud andmete ja väidete kohaselt kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei ole haldusorgan haldusmenetluses paikvaatluse läbiviimisel kohustatud üheselt lähtuma TsMS-s vaatluse kohta sätestatust (eelkõige §-d 290-292), sellist nõuet

§-st 38 ei tulene. TsMS regulatsioonist juhindumine on otseselt ette nähtud üksnes eksperdi ja tunnistajaga seoses (

§ 39). Ts

MS sätete kohaldamine on küll võimalik analoogia korras, kuid sellest ei saa siiski tuletada keeldu neist kõrvale kalduda.

§ 5lg 1 kohaselt määrab õigusaktidega reguleerimata ulatuses menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad 13

(16)3-10-434 haldusorgan kaalutlusõiguse (

§ 4

) alusel.

§ 5

lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samas kohustab

§ 6

haldusorganit oma algatusel selgitama välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid.

§ 40

lg 2 näeb ette, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (v.a

§ 40lg-s 3 sätestatud juhtudel).

Kuigi nimetatud säte käsitleb üksnes toiminguid

§ 106

lg 1 tähenduses, mitte menetlustoiminguid, on seda siiski võimalik haldusmenetluse üldpõhimõtteid (nt avatus ja puudutatud isikute kaasamine) silmas pidades teatud juhtudel analoogia alusel laiendada ka menetlustoimingutele (eelkõige siis, kui menetlustoimingu läbiviimisega sekkutakse isiku õigustesse oluliselt ning sellega võidakse rikkuda isiku õigusi haldusmenetluse lõpptulemusest sõltumatult, nt õigust eraelu puutumatusele vms). Tallinna Ringkonnakohus on 28.05.2008 otsuses nr 3-07-2310 (p 7) märkinud, et haldusorgan määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad kaalutlusõiguse alusel (

§ 5

lg 1) ning ehitise vaatluse läbiviimine omanikku eelnevalt teavitamata võib olla erandjuhtudel põhjendatud. Seda analoogiliselt

§ 40

lg 3 p-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib jätta isiku haldusmenetluses ära kuulamata, kui haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest eelnev teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki. Vaatluse puhul võib selline olukord esineda nt juhul, kui oluline on tuvastada, et ehitusel viibivad töömehed, sest eelneva teavitamise korral ei oleks menetlustoimingu eesmärk saavutatav, kuivõrd ehitise omanik saaks vaatluse toimumise ajaks tagada, et ehitusel kedagi ei ole. Sama seisukohta on ringkonnakohus korranud 23.01.2009 otsuses nr 3-07-2311 (p 10). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Maanteeameti ametnikud toimetasid 04.09.2009 Ahula tehnoülevaatuse punkti juures vaatlust sellest Ahula TP OÜ seaduslikku esindajat või M. V. eelnevalt teavitamata. Samas on ilmne, et kontrolli eesmärgist tulenevalt ei oleks vaatluse teostamise ülevaatajale eelnevalt teatavaks tegemise korral olnud menetlustoimingu eesmärk enam saavutatav (vrd

§ 40lg 3 p 4).

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vaatluse läbiviimisega oleks ülemääraselt sekkutud menetlusosalise õigustesse. Sellistel tingimustel ei saa menetlusosalise vaatlusest teavitamata jätmist pidada iseenesest õigusvastaseks ega ebaproportsionaalseks.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb Maanteeameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.11.2010 otsus muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg-st 1 tulenevalt mõistetakse menetluskulud välja üksnes eeldusel, et kohtule on enne kohtuvaidlusi esitatud menetluskulude nimekiri ja nende kandmist tõendavad asjakohased kuludokumendid. Asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus (HKMS § 93 lg 2). Kuna Maanteeameti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega M. V. kaebus tervikuna rahuldati, peab menetluskulud kandma Maanteeamet. Esimese astme kohtus taotles M. V. õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist summas 21 384 krooni (tl 119-123), mille halduskohus kaebaja kasuks Maanteeametilt ka välja mõistis (kokku 1366,69 eurot). Lisaks oli M. V. kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 250 krooni (tl 14

(16)3-10-434 17), samuti esialgse õiguskaitse taotluselt 200 krooni (tl 18). Kuigi halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebuses väljendatud menetluskulude väljamõistmise taotluse (kaebuse p 4.1 – tl 15) osas riigilõivu puudutavas ulatuses, ei ole M. V. halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud, mistõttu ringkonnakohus ei saa muuta halduskohtu poolt väljamõistetud menetluskulude suurust. Samas viitab ringkonnakohus, et kuigi Riigikohtu varasema praktika kohaselt on vahel (eriti advokaadist esindaja olemasolu korral) menetluskulude nimekirja loetud ammendavaks (vt Riigikohtu 04.04.2006 otsus nr 3-3-1-1306, p 24), tuleb halduskohtul HKMS § 93 lg-s 1 sätestatule vaatamata üldjuhul riigilõivu väljamõistmise taotlus siiski lahendada sõltumata sellest, kas nimetatud menetluskulu kajastub kohtule esitatavas nimekirjas või mitte või kas nimekiri on üldse esitatud või kas see on esitatud korrektselt (vt Riigikohtu 16.06.2010 otsus nr 3-3-1-36-10, p 32; 25.03.2009 otsus nr 3-3-1-3-09, p 22). Apellatsioonimenetluses on M. V. taotlenud menetluskulude Maanteeametilt tema kasuks väljamõistmist summas 1387,24 eurot. Ringkonnakohtule on esitatud õigusabikulude nimekiri, OÜ Advokaadibüroo HETA Biin ja Pihlakas 02.02.2011 arve nr 11039, advokaadi tööaruanne (ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks kokku 11,15 tundi) ja väljatrükk 03.02.2011 maksekorraldusest õigusabiarve M. V. poolt tasumise kohta. Seega on kaebaja menetluskulude kandmine nõuetekohaselt tõendatud. Maanteeamet on ringkonnakohtule 18.03.2011 esitatud seisukohas leidnud, et väljamõistetavate menetluskulude suurust tuleks HKMS § 92 lg 10 alusel vähendada ning mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suurus ületab esimese astme kohtus kantud menetluskulusid. HKMS § 92 lg 10 võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Maanteeameti viide HKMS § 92 lg-le 10 ei ole asjakohane. Puudub igasugune alus arvata, et taotletud suuruses menetluskulude väljamõistmine oleks riigiasutuse suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tallinna Ringkonnakohus on ka 03.07.2009 otsuses nr 3-07-1257 (p 22) asunud seisukohale, et menetluskulude väljamõistmine riigiasutuselt, kelle haldusakti kohus tühistab, ei ole äärmiselt ebaõiglane, kui menetluskulude kandmine oli vajalik ja põhjendatud, s.o taotletavad menetluskulud vastavad HKMS § 93 lg-s 5 sätestatud tingimustele. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus haldusasjas ei sõltu näiteks nõude hinnast, riigilõivust, esindajate arvust vms, vaid õigusabiteenuse maksumus peab olema põhjendatud sisuliselt, arvestades kohtuasja keerukust, asja ettevalmistamise ajamahukust jms (vt nt 01.11.2005 otsus nr 3-3-1-49-05, p 16; 19.06.2007 määrus nr 3-3-1-36-07, p 16; 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-09, p-d 11, 12). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus korraldab kohtuistungi, on kulud õigusteenusele eelduslikult suuremad kui kirjaliku menetluse korral (20.02.2007 määrus nr 32-1-10-07, p 13) ning põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui menetluskulud esimese astme kohtus ning kassatsiooniastmes suuremad kui teise astme kohtus (30.11.2010 nr 3-3-1-63-10, p 31; 09.02.2011 otsus nr 3-3-1-90-10, p 21). Õigusabikulude tervikuna väljamõistmist ei saa iseseisvalt õigustada ka asjaolu, et need ei ole kokkuvõttes kuigi suured (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 16). Käesolevas asjas vaatas Tallinna Halduskohus M. V. kaebuse läbi 28.10.2010 kohtuistungil, kus kuulati üle ka tunnistaja ning mis kestis protokolli (tl 109-114) kohaselt ligi neli tundi (kell 10.00–13.50). Ringkonnakohus lahendas poolte nõusolekul asja seevastu kirjalikus menetluses. Samuti on vaidlusküsimused apellatsiooniastmes olnud samad, mis esimese 15
(16)3-10-434 astme kohtus. Antud haldusasi ei ole faktiliselt ega õiguslikult eriliselt keerukas, samuti ei ole menetlusosaliste esitatud menetlusdokumendid märkimisväärselt mahukad (apellatsioonkaebus 9 lk, vastus 11 lk). Kaebajat on menetluses läbivalt esindanud sama advokaat. Nimetatust lähtudes nõustub ringkonnakohus apellandiga, et kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulusid saab vajalikeks ja põhjendatuteks pidada üksnes osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul (arvestades eelkõige menetluse kirjalikkust, esialgse õiguskaitse taotluse puudumist apellatsioonimenetluses ning halduskohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu) on õigusabikulud mõistlikud advokaadi 8 töötunni ulatuses (s.o 8 tundi × 96 eurot + käibemaks 20%), millele lisanduvad arvel märgitud bürookulud (85,63 eurot + käibemaks 20%). Seega tuleb Maanteeametilt M. V. kasuks menetluskulud kokku välja mõista summas 1024,36 eurot. Maanteeamet on apellatsioonimenetluses tasunud 250 krooni (15,97 eurot) riigilõivu (tl 150). Kuna kaebus on lahendatud kaebaja kasuks, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.