Obsah (6)

§146§ 143§ 142§ 113§ 151§ 147

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-13586 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2011, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Boris

§146lg l kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Järgides

§ 143

sätestatut on kostja esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks.

§ 142

lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata. Vastuseks hageja väitele, et kostja on nõuet tunnistanud, märkis kohus, et see ei ole õige. Hageja tehtud väljamaksed täitemenetluse käigus tulenesid tsiviilasjas nr II-2-176/2000 tehtud otsusest. Tsiviilasi II-2-176/2000 ja selle alusel toimuv täitemenetlus ei ole puutumuses käesoleva tsiviilasja vaidluse esemega ega nõude tunnustamisega kostja poolt käesolevas menetluses Apellatsioonkaebus 4. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Riigikohtu 02.05.2007 lahendis nr 3-2-1-33-07 (p 11) käsitleti alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist enne 01.07.2002 ja alates 01.07.2002 kehtiva

-i redaktsiooni kohaselt. Riigikohus selgitas, et enne 01.07.2002 kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg pikem (10 aastat) kui alates 01.07.2002 kehtiva

§ 151lg 1 järgne aegumistähtaeg (3 aastat).

Kuna praegusel juhul hakkas alusetust rikastumisest tulenev aegumistähtaeg kulgema 31.08.1997, siis lõppenuks see 2 varasema

§ 113

lg 1 ja § 178 lg 2 järgi 30.08.2007, st varem kui oleks lõppenud Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mis hakanuks kulgema 01.07.

1. Hageja esitas hagi kohtusse 10.04.
2. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seadus teeb vahet tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaegadel ja seadusest tulenevate nõuete aegumistähtaegadel, siis sõltuvalt sellest on erinev ka aegumistähtaja alguse arvestus. Siin peab lähtuma üldreeglist, et aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisega (

§ 147lg 1 1.

lause). Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja ei põhjenda otsust TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse kohustatud isiku taotlusel.

Käesolevas vaidluses esitas hageja laenulepingu täitmisest tuleneva nõude, mis muutus sissenõutavaks 31.08.1997. Seda on tunnistanud ka apellant. Kuna nõue ei olnud 30.06.2005 aegunud, tuli alates 01.07.2002 nõudele kohaldada

§ 146

lg-s 1 sätestatud kolmeaastast hagi aegumise tähtaega, milline lõppes 01.07.2005. Hageja nõue oli selle esitamise ajaks 09.04.2007 aegunud. Asjakohane ei ole apellandi käsitlus alusetu rikastumise nõudest, sest tegemist oli tehingust tuleneva nõudega. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta maakohtus määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 3 Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom 4