Obsah (5)

§ 29§ 61§ 70§ 51§ 52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2009, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud

) § 61 lg-s 4 sätestatu (so mitte enam kui 2175 krooni kuus), ning seda mitte tagasiulatuvalt, vaid alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Kostja leiab, et maakohus hindas asjas esitatud väheseid tõendeid ebaõigesti või jättis need hoopiski hindamata ning kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Kohtuotsusest ei nähtu, miks maakohus nõustus kõigi hageja väidetega ja ei nõustunud mitte ühegi kostja vastuväitega. Maakohtu otsusest ei nähtu, millised konkreetsed asjaolud on kohus lugenud selles asjas tuvastatuks ja tõendatuks ning millistele asjaoludele on rajatud kohtu järeldused.
2. Kostja on kindlalt veendunud, et abielu on võimalik taastada, sest ta armastab ja hoolib hagejast. Hageja ei ole väitnud asjas vastupidist. Abielu lahutamise asemel vajaks pere professionaalset abi perenõustajalt. Kostja hinnangul on kõik tema ja hageja vahelised erimeelsused ületatavad, nagu need on olnud seda ka varem, ja kostja ei näe ühtegi sellist vääramatut takistust, mis takistaks kooselu jätkamist. Hageja ja maakohus ei ole selliseid vääramatuid asjaolusid esile toonud. Kriminaalasi oli tingitud mõlemapoolsest emotsioonide ülekeemisest ja ebaadekvaatsest käitumisest. Mingit füüsilist vägivalda ei ole kostja hageja suhtes kunagi kasutanud.
3. Kostja on alates 2006.a novembrist jätkuvalt osalenud poja kasvatamises ja ülalpidamises. Ta on andnud iga kuu pojale mitte vähem kui 300 krooni taskuraha, ostnud enamuse vajaminevatest rõivastest ja jalanõudest, jalg- ja krossiratta koos kiivriga, jm. Kostja on veetnud pojaga ühiselt vaba aega ja kandnud sellega seotud rahalised kulutused. Kohtuotsusest ei nähtu, miks maakohus ei arvanud kostja poolt tehtud kulutusi lapse ülalpidamiseks. Alusetu oleks arvata, et lapsega kooselava vanema kulutused lapsele kujutavad endast igal juhul lapse ülalpidamist, lahuselava vanema samasugused kulutused aga üksnes kingitusi. Kostja ei leia, et lapsele vajalikud kulutused saaks olla nii suured, nagu hageja väidab. Laps on terve ega vaja iga kuu üldse ravimeid. Üürimakse ühes kuus on 1500 krooni, millest ei järeldu kuidagi, et lapse eluasemekuluks ongi sama summa. Hageja ja poja enda selgituste kohaselt ei ole kunagi kulunud lapse toidule 1500 krooni kuus. Hageja ei tõendanud, kuidas väidetav 300 krooni suurune kindlustusmakse ja 140 kroonine õppelaenu intress moodustab lapse ülalpidamiskulu. Eeltoodu tõendab, et maakohus on jätnud kontrollimata hageja poolt lapse ülalpidamiseks märgitud kulutuste vastavuse tegelikkusele.
4. Maakohus asus ka seisukohale, et hageja varanduslik seisund on kostja omast halvem, ilma et hageja oleks esitanud selle kohta ühtki kontrollitavat tõendit. Kostja hinnangul ei ole võimalik väita, et hageja varaline seisund on kostja omast halvem. Kostja töö Soomes ehitajana ei ole kunagi olnud pidev, mis tähendab, et sissetulek on olnud harva kuni 1400 eurot, vahel aga poole vähem ja vahel puudub üldse. Kostjale ei kuulu 90 000 krooni maksvat sõiduautot Audi A6, vaid sõidukõlbmatu ja kapitaalremonti vajav 20 aastat vana Audi
5. Kostja ülalpidamisel on ka tema 3 eelmisest abielust sündinud alaealine tütar E-K. S.. Kostjale ei kuulu sellist kinnisvara, mis maksaks üle 350 000 krooni. Kostja põhilise väljamineku moodustavad elamiskulud Soomes, igakuised sõidukulud ja Eestis asuva eluruumiga seotud kommunaalmaksed. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et tema igakuine sissetulek on ainult 5300 krooni.
6. Kostja hinnangul ei ole võimalik apellatsioonimenetluses ülalkirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumist kõrvaldada. Esitatud tõendite suuremas ulatuses apellatsioonimenetluses esmakordse hindamise ja asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumi suuremas ulatuses apellatsioonimenetluses esmakordse tuvastamise tulemusel kaotaksid pooled võimaluse tõendite hindamise ja faktilise asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata, mis oleks vastuolus põhiseaduse § 24 lg-ga
7. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
9. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
10. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusnorme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kohus leidis põhjendatult, et ühe poole kindel veendumus kooselu jätkamise võimatusest on piisavaks aluseks abielu lahutamiseks. Abielu jätkamine ei ole võimalik, kui üks abikaasadest seda ei soovi. Arvestades asjaolu, et poolte abielusuhted lõppesid juba üle kahe aasta tagasi ja need ei ole taastunud, ei ole põhjendatud kostja veendumus, et poolte erimeelsused on ületatavad ja abielu on võimalik taastada. Hageja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et ta ei soovi abielusuhteid taastada. Seega on

§ 29

lg-s 2 sätestatud tingimus antud juhul täidetud ja kohtuotsus abielu lahutamise kohta on seaduslik. 15.

§ 61

lg 1 kohaselt mõistab kohus vanema nõudel teiselt vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise välja, kui see vanem ei täida ülalpidamiskohustust.

§ 70

lg 2 kohaselt võib kohus vanema nõudel mõista elatise välja kuni ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist, kui kohustatud vanem ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust. Seega on mõlema sätte järgi nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Riigikohus on avaldanud korduvalt oma lahendites seisukohta, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

1. Kostja ei esitanud esimese astme kohtus vastuväiteid hageja poolt esile toodud lapse vajaduste suurusele (5600 krooni kuus). Seega ei pidanud maakohus otsuses põhjalikumalt analüüsima hageja poolt esile toodud lapse ülalpidamiseks vajaminevate kulutuste suurust. Samuti ei vaidlustanud kostja hageja poolt esitatud andmeid poolte 4 varalise olukorra kohta, sh kostjal sõiduauto Audi A6 reg märgiga XXX XXX olemasolu. Kostja esitas vastuväite üksnes enda palga suuruse kohta. Kuna kostja oma palga suuruse kohta tõendit ei esitanud, võttis kohus otsuse tegemisel selles osas aluseks kostja kohtuistungil antud kinnituse, et tema palk on 1400 eurot ehk üle 21 000 krooni (t lk 72). Ka ringkonnakohtule kostja vastavat tõendit ei esitanud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-s 4 sätestatust jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud vastuväited lapse vajaduste ja kostja varalise olukorra kohta. Kostja ei ole nende esitamist alles apellatsioonimenetluses kaebuses põhjendanud ega ringkonnakohtu istungil põhistanud. Apellatsioonkaebusele lisatud E-K. S. sünnitunnistus ei anna alust maakohtu otsuses toodud järelduste muutmiseks. Maakohtus ei tõendanud kostja tütre E.-K. S. ülalpidamist. Sellekohaseid tõendeid ei esitanud kostja ka apellatsioonimenetluses. Pealegi on E.-K. S. käesoleval ajal täisealine. Ringkonnakohtule esitatud tõend kostjale sõiduauto Audi 100 reg XXX XXX kuulumise kohta ei anna samuti alust maakohtu järelduste muutmiseks, arvestades asjaolu, et ta endale sõiduauto Audi A6 reg märgiga XXX XXX kuulumist maakohtus ei vaidlustanud ega põhjendanud apellatsioonimenetluses, mis sellest sõidukist on saanud. Kuigi kostja ei vaidlustanud maakohtus hageja väidet, et tema igakuine sissetulek on keskmiselt 5300 krooni kuus, võttis ringkonnakohus vastu hageja palgatõendi, mis hageja väidet kinnitab.
2. Maakohus leidis õigesti, et lapsele kuus 300 krooni suuruse taskuraha andmist ja mõningate asjade ostmist ei saa pidada vanema poolt lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. On loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures (

§ 51

). Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Samas sätestab

§ 52lg 1 lahus elaval vanemal õiguse lapsega suhelda.

Lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lapsega koosveedetud ajal teinud olulisi rahalisi kulutusi. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks ostnud enamuse lapsele vajaminevatest rõivastest ja jalanõudest, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Kostja hagiavalduse vastuses esitatud lapsele ostetud asjade nimekiri ja sellele lisatud ostukviitungid kostja väidet ei kinnita.

1. Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks või osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule. Kohustuse täitmist reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Vastavalt VÕS § 76 lg-le 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Sama paragrahvi
2. lõike järgi eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud. Perekonnaseaduses ei ole otseselt sätestatud, kes on õigustatud ülalpidamiskohustuse täitmist vastu võtma, st kellele tuleb maksta lapse ülalpidamiseks raha, et kohustus oleks täidetud õigele isikule.

§ 61

lg 1 mõtte kohaselt on vanemate lahuselu korral ülalpidamiskohustuse rikkumisel elatise nõudeõigus antud vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest igapäevaselt hoolitseb. Viidatud sätete alusel saab järeldada, et ülalpidamiskohustust tuleb täita reeglina mitte alaealisele lapsele, vaid teisele vanemale, kes lapse heaolu eest tegelikkuses vastutab. Seega on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. VÕS § 79 lg 2 järgi ei saa reeglina ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on 5 makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Seega saaks antud juhul lapsele igas kuus 300 krooni andmist pidada ülalpidamiskohustuse (osaliseks) täitmiseks üksnes siis, kui vanemad oleks sellises elatise andmise viisis omavahel kokku leppinud, õigustatud vanem andnud ühepoolse nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks lapsele või hiljem sellise täitmise heaks kiitnud, nt asudes lapsele üle antud raha kasutama. Antud juhul selliseid asjaolusid esile toodud ei ole ja puudub alus arvestada elatise väljamõistmisel lapsele antud rahaga. 19. Kuna kostja ei ole lapse ülalpidamiskohustust alates 01.11.2006 täitnud ja kostja varaline olukorda on hageja omast märkimisväärselt parem, leidis maakohus õigesti, et kostja kanda tuleb jätta hagejaga võrreldes suurem osa lapse ülalpidamiskuludest. Maakohtu otsus kostjalt 3500 krooni suuruse elatise väljamõistmise kohta tagasiulatuvalt alates 01.11.2006 on seaduslik. 20. Ringkonnakohus märgib lisaks eeltoodule, et elatisraha suuruse määramisel arvestatakse ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Seega on hagejal võimalik lapse ülalpidamiseks kulutada tegelikult vähem, kui kostjalt välja mõistetakse. T. Kollom M. Merimaa A. Tänav 6