) eesmärgist ja mõttest on kostja sõltumata tema ja hageja vahel vastava lepingu olemasolust või selle puudumisest kohustatud tema poolt hallatava ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi tegevuspiirkonnas varustama Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadega hageja liikmeid veega ja ära juhtima nende reovee.
lg 2 kohaselt võib kostja oma teenuste eest küsida vaid Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindu. Hageja palus kohustada kostjat tagama KÜ-le Lohusalu veega varustamine ja reovee ärajuhtimine vastavuses Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadele. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lohusalu Konverentsikeskuse piirkonnas kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul ei ole tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi kuuluvate seadmetega. Kostja puhul pole tegemist vee-ettevõtjaga
tähenduses, kuivõrd Keila Vallavolikogu ei ole kostjat vee-ettevõtjaks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja talle kuuluva veevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku, nagu väidab ekslikult hageja. Riigikohtu lahendist 3-2-1-106-05 tulenevalt võiks hageja olla teoreetiliselt veevärgi ja kanalisatsiooniga liitujaks ning seega kliendiks
Seega ei saa teenindatavateks elanikeks olla
Samuti ei ole kostjal kohustusi ridaelamutes 9, 10 ja 11 asuvaid kortereid valdavate isikute suhtes, kuivõrd nimetatud isikud valdavad kortereid ilma õigusliku aluseta ja kostja on esitanud nõuded nimetatud isikute valduses olevate korterite vabastamiseks. Seega ei saa nimetatud ridaelamutes kortereid kasutavad isikud olla kostja jaoks klientideks ja teenindatavateks elanikeks
Kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav hind ei ole kostjale siduv ning kostja on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. 2
lg 1 all mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all maatükki, mitte aga iga korteriomandit.
lg 1 sättest ei tulene tsiviilkolleegiumi arvates asjaolu, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomandite omanikud saavad
lg 2 mõtte kohaselt olla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest üldteadaolevalt ei ole korteriomandite reaalosade hulgas tavaliselt eraldi veevärki ja kanalisatsiooni, mille nad saaksid ühendada ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga kuni 2 meetrit kinnistu piirist väljaspool (
/.../ Seega saavad korteriomanikud üldjuhul olla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks
mõttes ühiselt /.../. Kostja puhul pole tegemist vee-ettevõtjaga
mõttes, kuivõrd Keila Vallavolikogu ei ole kostjat vee-ettevõtjaks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja talle kuuluva veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku KOS § 8 lg 1 mõttest lähtudes. Kuivõrd kostja ei teeninda veevärgi ja kanalisatsiooni süsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku ning ta ise ei ole vee-ettevõtjaks kinnitatud Keila valla territooriumil, siis pole kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kuuluvate seadmetega. Seega ei ole kostjale siduv ka kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav teenuse hind, millise kohaldamise kohustamiseks on hageja oma hagi kohtule kostja vastu esitanud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostjale kuuluvate seadmete puhul ei ole tegemist ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga
lg 1 mõttes, mistõttu hagejal puuduvat õigus Keila Vallavalitsuse poolt määratud hindadega saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett. Maakohus on kohtuotsuse aluseks olevat Riigikohtu lahendit ebaõigesti tõlgendanud ja seetõttu teinud kõnealusest otsusest ka ebaõiged järeldused. Kõnealuses otsuses ei väljendatud Riigikohus otseselt ega kaudselt kordagi seisukohta, et
Riigikohtu lahendi ja
tõlgendamisel on maakohus põhjendamatult samastanud sõnad „klient“ ja „elanik.“ Vaid selle asjaolu tõttu on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostja maatükil asuva ühisveevärk ja -kanalisatsiooni kaudu teenindatakse ainult 1 elanikku. Samas eelnimetatud mõistetel on väga erinevad tähendused, mistõttu neid ei ole võimalik samastada.
lg 1 kohaselt on
-e mõttes „kliendiks“ kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. „Elaniku“ mõistet ei ole seadus avanud, kuid eesti keele grammatika kohaselt tähendab „elanik“ füüsilist isikut, kes elab 3
lg 1 on Euroopa õigusega seotud säte, mida seetõttu tuleb ka tõlgendada kooskõlas Euroopa õigusega. Nimelt on
muutmise seaduse algeelnõu seletuskirjas kõnealuse sätte uue sõnastuse kohta märgitud: Eelnõu kohaselt muudetakse seaduse §-ga 2
lg 1, täpsustades ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni mõistet, et alla 50 elanikku teenindavat süsteemi ei peaks tõlgendama ühisveevärgi või -kanalisatsioonina. /…/. Mõiste „50 elanikku“ põhineb EL nõukogu 13.11.1998 direktiivil 98/83/EC inimeste joogivee kvaliteedi kohta, mille art 3 lg 2 p b) kohaselt liikmesriigid võivad nimetatud direktiivi sätete alt välja jätta inimeste joogivee individuaalse veevõtukoha, mis toodab keskmiselt alla 10 m3 vett päevas või mida kasutavad vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui veega varustamine on osa kaubanduslikust või ühiskondlikust tegevusest. Sõnu „elanik“ ja „inimene“ tuleb antud juhul mõista nende tavapärases tähenduses ning seega on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniks iga vee- ja kanalisatsiooniseadmete süsteem, mille kaudu teenindatakse vähemalt 50 füüsilise isikut. Kui aga kohus leiab, et antud juhul on EL nõukogu 13.11.1998 direktiivi 98/83/EC art 3 lg 2 p b tähendus ebaselge, siis tuleb antud küsimuses pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsustuse saamiseks. Hagiavaldusele lisatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusalune veevärk ja kanalisatsioon on kostja omand ning teenindab vähemalt 50 elanikku (reaalselt 72 elanikku). Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kostjale kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni puhul ei ole tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga
Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-141-04 kohaselt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on kliendil
lg 2 järgi õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Kuivõrd kostja omanduses olev ühisveevärgi ja kanalisatsioon on ühisveevärgiks ja kanalisatsiooniks
lg 1 mõttes, on hagejal
lg 2 ja § 14 lg 2 alusel õigus Keila vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadega saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonimenetluses asendati senine kostja AS Esmar apellandi taotlusel kostjaga Mari Tool, kes peab apellatsioonkaebust alusetuks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, kuid otsus lõppjäreldustes jätta muutmata. 4
mõttes. Nagu sätestab
(alates 01.01.2006 kehtivas redaktsioonis,) on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine, ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Kuivõrd hageja on rahvastikuregistri õiendiga (toimiku lk.18) tõendanud, et Lohusalu Konverentsikeskuse maa-alal asutate veevärgi ja -kanalisatsiooni seadmete kaudu teenindati vähemalt 50 (seejuures ühistu majades 7 ja 8 kokku 56) elanikku veega ja kanalisatsiooniteenusega, siis on tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga
1 mõttes.
ei samasta klienti elanikuga. Samas on õige maakohtu seisukoht, et AS-i Esmar ei ole kinnitatud
-ist ei tulene, et teenuse hind peab olema ühtne kõigile vee-ettevõtjatele kohaliku omavalitsuse territooriumi. See järeldus tuleneb kolleegiumi arvates ÜVVSK §-ist 14 lg.3, mille kohaselt veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Samas lg.2 sätestab, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ja hind kehtestatakse volikogu või vallavalitsuse määrusega.
§-is 4 lg.4 sätestatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omaniku ja valdaja kohustusest arendada ühisveevärki ja -kanalisatsiooni selliselt, et oleks tagatud kõigi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetaval alal olevate kinnistute veega ja reovee ärajuhtimise teenusega varustamine. Maakohtu määrus 24.11.2008 on maakohus teinud otsusest eraldi määruse, millega tühistab TsMS §-le 368 lg.4 tuginedes maakohtu 10.10.2006 määrusega seatud hagi tagamise, millega kohustati AS-i Esmar tagama KÜ Lohusalu veega varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadega. Sellele määrusele on hageja esitanud määruskaebuse põhjendusel, et TsMS § 386 lg.4 kohaselt hagi rahuldamata jätmisel tuleb hagi tagamise tühistamine teha kohtuotsuses. Määruskaebuse põhjendused on õiged. Kolleegium peab võimalkuks määruskaebuse lahendada käesolevas otsuses, tühistades märgitud maakohtu määruse ja otsustades, et hagi tagamine tühistatakse maakohtu otsuse jõustumisel. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. Tiit Kollom Margo Klaar Mare Merimaa Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 04 03 2010 otsusega nr 3-2-1-164-09 RESOLUTSIOON 1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-26114 tehtud 24. novembri 2008. a Harju Maakohtu otsus. 2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-0626114 muutmata osas, millega rahuldati LOHUSALU KORTERIÜHISTU määruskaebus ja tühistati Harju Maakohtu 24. novembri 2008. a määrus hagi tagamise tühistamiseks. Muus osas Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.