Obsah (5)

§ 13§ 10§ 128§ 129§ 111

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2776 Haldusasi R.P. kaebus Maksu-ja Tol

) §-le 128 lg 3 ja §-le 129 lg 1 tegi Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi Põhja MTK) R.P.´le 22.07.2010 korralduse nr 13-11/26786 maamaksuvõla 15 694 krooni tasumiseks. Korraldusega teavitati kaebajat maksuvõlast ning kohustati teda nimetatud summa tasuma maksuhalduri kontole. Korraldusega hoiatati kaebajat sundtäitmise menetluse algatamisest kui võlgnevust korralduses märgitud tähtajaks ei tasuta. Kaebaja korraldust ei täitnud, vaid esitas sellele Maksu- ja Tolliametile vaide. 23.09.2010 vaideotsusega nr 6-1/481-3 jäeti vaie rahuldamata. 1 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 2. Kaebaja soovib vaidlustatud haldusakti tühistamist, kuna see rikub tema põhiõigusi. Põhiõiguseks, mida maksuhaldur on rikkunud, peab kaebaja

§-s 13 lg 1 sätestatud hea halduse põhimõtet e. ärakuulamisõigust. Nimetatud sätte kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Kaebaja leiab ka, et korraldusega ei ole maksuhaldur täitnud

§-st 14 lg 2 tulenevat selgitamiskohustust. Kui nimetatud rikkumised poleks aset leidnud, siis ei oleks maksuhalduril tekkinud vajadust vaidlustatud korralduse andmiseks. 3. R.P. arveldusarved krediidiasutustes on maksuhalduri korraldusel arestitud. Teiseks nõutakse R.P.lt vaidlustatud korraldusega maksuvõla tasumist maamaksu eest, kuid maksustamise objektile on maksuhaldur seadnud käsutamise keelumärke ning seetõttu on R.P.l võimatu maksustamise objekti kasutada, sh nt seda võõrandada saamaks tulu maksuvõla tasumiseks.

§-ga 12 on maksuhaldurile antud kaalutlusõigus, mis annab pädevuse valida erinevate abinõude vahel. R.P. arvates on maksuhaldur seadnud talle maksuvõla tasumise korraldusega võimatu tingimuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 tähenduses. Maksuhaldurile on teada – juhul kui ta ei kavatse vabastada R.P. arveldusarveid aresti alt – et tal ei ole võimalik maksuvõlga tasuda. Kui esineb võimatu tingimus, siis tuleb pooltel kaaluda alternatiivseid meetmeid kohustuste täitmiseks. Seega tuleneb alternatiivide kaalumise kohustus ka siseriiklikust kohtupraktikast. Näiteks võiks maksuhaldur teha R.P.le ettepaneku maksuvõla tasumise ajatamiseks maksukorraldus seaduse §-i 111 alusel. Kuigi osundatud õigusnormi lg 1 kohaselt on makseraskustes maksukohustuslase maksusumma ajatamise eelduseks maksukohustuslase enda taotlus, ei välista õigusnorm seda, et maksuhaldur soovitaks maksukohustuslasel ajatamise taotlust esitada. Maksukorralduse seaduse § 14 lg 2 paneb maksuhalduri selgitamiskohustuse maksumenetluses, sidudes seda vajadusega mingit küsimust selgitada. Käesolevas asjas ei ilmne vaidlustatud korraldusest, kas maksuhaldur on kaalunud vajadust R.P.le tema õiguste selgitamiseks.

§ 13

lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. R.P. arvates on piisavalt alust arvata, et juhul kui maksuhaldur oleks andnud talle võimaluse oma arvamuse esitamiseks, ei oleks käesolevaks ajaks vaidlustatud haldusakti antud. R.P. oleks võinud ka pakkuda maksuhaldurile alternatiive maksuvõla tasumise korraldusele, mis võinuksid paremini tagada menetlusosaliste huvide saavutamist. Maksuhaldur leiab, et tal ei olnud kohustust astuda aktiivseid samme R.P.le tema õiguste selgitamiseks või alternatiivide arutamiseks vaidlustatud korraldusele. R.P. on vastupidisel seisukohal ja lähtub ennekõike sellest, et kuivõrd maksuhaldur on eelnevalt arestinud tema arveldusarved, siis lasus maksuhalduril täiendav hoolsuskohustus temaga suhtlemiseks. Suhtlemise kaudu oleks R.P.le tagatud ärakuulamisõigus ning tema õigusi piirav haldusakt oleks võinud olla teistsugune või jääda andmata.

1. Euroopa Inimõiguste Kohtu järjekindel seisukoht on selles, et kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (EIKi otsus Bogatova vs. Ukraina, kohtuotsus 07.10.2010.a., avaldus nr 5231/04). Maksu- ja Tolliamet ei ole seda kohustust täitnud. Kaebuse esitaja palub nimetatud argumendile – eelmises punktis esitatud rõhuasetusega halduskohtul sisuliselt vastata.
2. Kaebuse esitaja on edastanud kohtuistungi ajaks kohtule kirjaliku taotluse, mille palub, et teda saaks lepingulise esindajana esindaja Teet Raatsin, mööndes, et viimasel ei ole juriidilist kõrgharidust. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning puudub alus kaebaja nõude rahuldamiseks.

§ 10lg 2 p 3 tulenevalt lasub maksuhalduril kohustus sisse nõuda maksuvõlad.

Kaebajal oli korralduse esitamise kuupäeva seisuga maamaksuvõlg 2008-2010 a eest 15 694 krooni.

§ 128

lg 3 kohaselt on maksusumma sundtäitmine lubatud alles pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajal täitmatajätmise tagajärgede kohta. Põhja MTK, järgides seadust, esitaski Kaebajale

§ 129

lg 1 ja lg 3 alusel vastava korralduse maksuvõla tasumiseks ühes hoiatusega täitmatajätmise tagajärgede kohta. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-11-06 p-s 10 sedastanud, et sundtäitmine algab alles

§-s 130 lg 1 nimetatud toimingute sooritamisega. Seega on vaidlustatud korralduse puhul tegemist eelkõige informatiivse ja hoiatava haldusaktiga, mis ei välista läbirääkimisi maksuhalduriga ega riku kaebaja ärakuulamisõigust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 04.03.2009 lahendi nr 3-05-291 p-s 13 (Riigikohus kassatsiooni ei menetlenud) asunud seisukohale, et

§ 129

alusel antud korralduse näol on nii sisuliselt kui ka vormiliselt tegemist sundtäitmise hoiatusega, mis ei eelda eelnevat maksukohustuslase menetlusse kaasamist tulenevalt

§-st 13. Pärast korralduse saamist on kaebajal võimalus 10 päeva jooksul esitada omapoolseid seisukohti maksuvõla tasumise või sundtäitmist välistavate asjaolude kohta. Kaebaja ei kasutanud talle seadusega antud õigust maksuvõla vabatahtlikuks tasumiseks sh. ka maksuvõla tasumise võimalust

§-s 111 lg 1 sätestatud korras. Sellega on kaebaja ise loobunud võimalusest olla ära kuulatud ning saada selgitusi maksuhaldurilt.

1. Kaebaja väited juba korralduse andmisele eelnevalt arestitud pangaarvete kohta ei ole tõesed. Vaidlustatud korraldus anti 22.07.
2. Alles 17.08.2010 anti Swedbak´le korraldus nr 132.7/168458 kaebaja pangakonto arestimiseks ning 05.10.2010 korraldus nr 13-2.7/220218 raha ülekandmise kohta Maksu- ja Tolliametile. Viimati nimetatud korraldusi ei ole kaebaja vaidlustanud. Kuni käesoleva ajani ei ole maksuvõla katteks Swedbank´ilt raha laekunud, sest kontodel puudub selleks vajalik raha. Kaebaja pangakontole laekus igakuiselt 4350 krooni, mis kui miinimumpalk on arestivaba.

ei sätesta maksuhaldurile täiendavat hoolsuskohustust ärakuulamisõiguse tagamisel maksukohustuslase vastava taotluseta. Vaidlustatud korraldus kui sundtäitmise hoiatus ei piira kaebaja õigusi, vaid ainult teavitab teda sellest, et kohustuse täitmata jätmisel algatatakse sundtäitmine

1. peatükis sätestatud korras (s.h. ka §-s 130 sätestatud täitetoimingud ja § 131 alusel pangakonto arest).
2. Kaebaja on vääralt tõlgendanud maksuhalduri selgitamiskohustust tulenevalt

§-st 14 lg 1 ja lg 2. Nimetatud sätte kohaselt annab maksuhaldur teavet ja selgitusi maksukohustuslase taotluse alusel. Ka vaidlustatud korralduses on maksuhaldur teavitanud kaebajat tema õiguste rakendamise võimalustest tulenevalt

§-st

1. Kaebaja ei ole oma õigust selgituste saamiseks kasutanud ja jättis sellekohase taotlusega maksuhalduri poole pöördumata. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
3. Kohus jättis istungil rahuldamata kaebajat esindama ilmunud Teet Raatsini taotluse tunnistada põhiseadusevastaseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 218 lõige 2 osas, mis näeb ette, et kohtus võib isikut lepinguliselt esindada vaid isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 21 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. 3 Teet Raatsin kinnitas, et ei oma ei õigusalast ega muud kõrgharidust, kuid on sellele vaatamata võimeline R.P.t esindama ning on esindanud TsMS § 218 lõike 2 alusel R.P. erinevaid äriühinguid kui äriühingu töötaja. Kohus põhjendab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata jätmist lisaks istungil öeldule käesolevaga täiendavalt. Haridusnõuded ühe või teise ametiülesande täitmiseks, olgu siis tegutsemiseks arstina, kooli- või lasteaia õpetajana, liiklusvahendi juhina, psühholoogina, projekteerijana, on tsiviliseeritud maailmas üldlevinud ja ka üldteada. Kitsendused teatud ülesannete täitmiseks (antud juhul isiku esindamiseks kohtus) on kehtestatud lähtudes isikute kaitse vajadusest, kes asjaomast teenust saavad (näiteks vastavalt siis lasteaia lapsed lasteaia õpetaja puhul ja ehitusprojekti tellija projekteerija puhul). Antud juhul on TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud lähtudes esindatava kaitse vajadusest. Ebakompetentne esindus kohtus võib esindatavale tekitada kahju ning peale advokaatide, kellel on olemas ametikindlustus, on ka muu õigusteaduse magistrikraadiga esindaja kasutamine alati seotud täiendava riskiga (kas kahju tekitamise korral õnnestub kahjuhüvitis reaalselt kätte saada või mitte). Arusaadavalt on risk veel suurem juhul, kuid esindajal puudub nõutav hariduslik ettevalmistus. On küll võimalik, et õigusalased teadmised omandatakse iseõppimise teel, kuid samamoodi võiks väita ise õppides eriala omandamist ja neile vastava töö võimaldamist õpetajad, bussijuhid, tõlgid ja kõik muud elukutsed, kus on vajalik eelnev kõrgharidus, ning nõuda nende tööle võtmist. Lisaks on esindataval võimalik TsMS § 228 alusel kasutada nõustajana mistahes isikut, kes on teovõimeline. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud käesoleval juhul objektiivseid põhjusi, miks ta ei ilmunud istungile (sh ei taotlenud istungi algusaja muutmist), tuleb asuda seisukohale, et Teet Raatsini esinemine R.P. nõustajana (olukorra, kus R.P. oleks ise istungile ilmunud) ei olnud käesolevas menetluses võimatu. Mis puutub väidetesse, et TsMS § 218 lg 2 alusel on õigushariduseta isikul samas võimalik kohtu nõusolekul esindada äriühingut töösuhte raames, leiab kohus, et tegemist ei ole samaväärsete juhtumitega. Töösuhte raames on tihtipeale pädevaks esindajaks kohtus äriühingu raamatupidaja (seda eiti maksuvaidlustes) või mõni muu tööaja, kes omab vaidluse kohta vajalikke faktiteadmisi, kuid kel endal õigusalast kõrgharidust ei ole. Äriühingu sees toimub tööjaotus ning seetõttu on töötajatele kohtus esindamise võimaluse andmine põhjendatud, ent ka siin reservatsiooniga, et kohus annab hinnangu esindaja õigusalaste teadmiste piisavusele. Kohus leiab seega, et TsMS § 218 lõike1 punktis 2 esitatud kvalifikatsiooninõuded ei ole põhiseadusevastased: on kooskõlas põhiseaduse § 19 lõigetega 1 ja 2 ning ka proportsionaalsed.
4. Kaebaja leiab, et esiteks on rikutud sundtäitmise korraldust andes tema ärakuulamisõigust, lisaks on maksuhaldur rikkunud selgitamiskohustust, kolmandaks ei saa ta maamaksu maksta, kuna tema arvelduskontod pangas on arestitud makshalduri kasuks ning samuti on maksuhaldur lasknud panna sellele samale kinnistule võõrandamise keelumärke, mistõttu ta ei saa kinnistut müüa, et saada sealt raha maamaksu tasumiseks.

§ 128

lg 3 kohaselt on maksusumma sundtäitmine lubatud alles pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajal täitmatajätmise tagajärgede kohta. Põhja MTK esitaski kaebajale

§ 129

lg 1 ja lg 3 alusel 22.07.2010 korralduse nr 13-11/26786 maksuvõla tasumiseks ühes hoiatusega täitmatajätmise tagajärgede kohta. Ärakuulamisõiguse realiseerimiseks enne korralduse andmist maksuvõla tasumiseks puudus vajadus, kuna faktilised asjaolud olid ühesed: kinnistu omanik maksustamisperioodil oli R.P.. See ongi maamaksuseaduse § 3 kohaselt kinnistu pealt maamaksu määramise ainsaks tingimuseks. R.P. ei ole vaidlustanud maksustamisel aluseks võetud kinnistu suurust (maamaksuseaduse § 2) ega maksumäära (maamaksuseaduse § 5). Nii puudus maamaksu määramisel vajadus selgitada välja faktilisi asjaolusid. Lisaks ei teosta maksuhaldur maamaksu määrates kaalutlusõigust. Niisamuti ei teostata kaalutlusõigust tasumata maksu osas maksuvõla täitmise korralduse tegemisel. Nii ei annaks isikule ärakuulamisõiguse andmine enne maksuvõla tasumise korralduse tegemist asjas midagi ja maksuhaldur hoopis koormaks seda rakendades maksukohustuslasi. Ainus võimalik küsimus, mis maamaksu määrates või selle tasumise korraldust tehes tõusetuda võiks, on, kas maa kuulus maksustamisperioodil ikka haldusakti adressaadile, kuid selles osas saab lähtuda vaid kinnistusraamatu andmetest ja isiku 4 selgitus ei saaks siin midagi muuta. Nii on kaebaja seisukohad ärakuulamisõiguse ja sellega seoses ka selgitamiskohustuse kasutamata jätmise kohta ilmselgelt otsitud ja asjakohatud. 12. Kaebuse esitaja ei ole esitanud maksuhaldurile maamaksu tasumise ajatamistaotlust. Initsiatiivi selleks peaks näitama maksumaksja ise (

§ 111) ning sel juhul maksuhaldur lahendab taotluse.

Etteheideteks, et maksuhaldur ei ole ise pakkunud välja ajatamise võimalust, puudub õiguslik alus. Kaebajal on võimalik ajatamistaotlus esitada ning sel juhul maksuhaldur kaalub, kas seda rahuldada. Kaebaja haldusakti täitmise võimatust puudutavad argumendid kuuluvadki aga olemuslikult lahendamisele ajatamise taotluse lahendamise menetluses. Seega on nad käesoleval juhul esitatud ennatlikult. Maksuvõla tasumise korralduse tegemise ainsaks vajalikuks faktiliseks eelduseks on

§ 128

lg 1 kohaselt tasumata maksuvõlg ning võla olemasolus käesoleval juhul vaidlust ei ole.

ei anna maksuhaldurile võimalust mitte nõuda sisse tasumata maksuvõlga. Juhul, kui maksuhaldur ei nõustu maksuvõla tasumise ajatamisega ja teeb selle kohta keelduva otsuse, on võimalik vaidlustada otsus ajatamata jätmise kohta vaidemenetluses või halduskohtus. 13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5